16 hüpet 20 sekundiga

Ma olen juba korduvalt viidanud hüppenöörile kui kultus-spordivahendile koolides. Ja mitte ainult. Nii mõnelgi naisterahval on tööle minnes käekotis lisaks lõunasöögikotikese, rätikukotikese, hambaharja ja näomaskidega kotikesele veel üks kotike, milles hüppenöör. Täna oli koolis hüppenööriga hüppamise võistlus. Minu teada Tristan Eestis olles hüppenööriga ei hüpanud. Igaljuhul meil seda kodus küll ei olnud. Nüüd on. Kaks tükki igaksjuhuks. Ja igaksjuhuks peab see nöör alati ka kaasas olema - iial ei tea, kus saab hüpata. Näiteks kui hommikul kooli jõuame, siis mõni kümme agaramat õpilast juba keksivad spordiplatsil, pikemate vahetundide ajal minnakse jälle õue hüppama. Hüppenööriga hüppamine on vist esimene jaapanipärane tegevus, mis Tristanile väge hinge on läinud ja mille arengut ma igapäevaselt ka näen. Ta alustas "nullist". Tema jaoks oli algul ühelt jalalt teisele hüppaminegi keeruline. Täna aga hüppas ta võistlustel juba tagurpidi ja ka käed risti. Mitte muidugi nii nagu ägedalt kui kohalikud lapsed, kuid ega palju alla ka ei jäänud. Hüppenööriga hüppamine on üheks kooli minemise motivaatoriks. Hommikutest on ära kadunud lause "Nii raske!" ning uueks päevaks mõtleb noormees eesmärgiks suurema numbri, mis tuleb hüpates saavutada. Ja nii saab ju numbreid jaapani keeles õppida. Lisaks  muidugi koordinatsiooni ja füüsise arendamine ja lõbus olemine ja klassikaaslastega koosolemine. Kooliga asi pisitasa areneb. Tristan on tutvunud uute õpetajatega, kes teda aitavad. Meie kodusesse sõnavarra on ilmunud mõned jaapanikeelsed sõnad. Sellekuise koolilaulu sõnad (igal kuul on koolil uus nö kuulaul lisaks koolihümnile) hakkavad kuu viimastel päevadel pähe kuluma. Igahommikused eesti keele tunnid, mida Tristan klassi ees läbi viib on ka rõõmsaks osaks, mis korvavad olukorra, et suur segadus on ikka sees. Ta juba plaanis, et õpetab neile sõna "lõoke" - natuke kiusamine pärast, et ta ise peab ju ka keerulisi sõnu õppima, kuid siis leidis, et sellest sõnast pole väikestel jaapanlastel tema endaga suhtlemisel ju mingit kasu.

 Õpetaja on kenasti kõik eestikeelsed sõnad üles kleepinud.

Tänasest võistlusest. Ma polnud päris kindel, kas ikka on mõtekas sinna minna. Seda enam, et üritus toimus pool üksteist - minu jaoks tõsisel töisel ajal. Eeldasin, et tegemist on tavalise kehalise kasvatuse tunniga. Oligi vist nagu tavaline kekatund, kuid saalis oli ka lapsevanemad ja üldse mitte vähe. Enamasti muidugi emad, mõned vanaemad ja paar isa-vanaisa.

Kui mina läbi vihma koolimajja jõudsin polnud esimeste klasside etteasted veel alanud. Võimlast tormasid välja pisut vanemad lapsed ja nende vanemad ning ukse taga hoovis värisesid näod naerul kolm esimest klassi. 

 Lapsevanemad saadeti kenasti lavale istuma, et parem ülevaade asjast saada. Lapsed võisid alustada soojendusringidega. Tristan nägi mind ja oli rahul ning kihutas mööda saali ringi hüppama.

Kaootilisele soojendusele järgnes range rivistus, tervitus, kummardus, lapsevanemate tänamine ja veel mingid sõnavõtud.

Siis tehti väike võimlemine ja lõpuks leidis igaüks joone järgi oma koha hüppamiseks.

Ega ma nüüd päris täpselt sellest süsteemist aru ei saanud, aga laias laastus hüpati rakendades erinevaid stiile (jalad koos, ühelt jalalt teisele, tagurpidi, käed ristis jne) 20 sekundit, kel selle ajaga nässu läks, istus maha. Need, kes suutsid 20 sek vastu pidada, tegid veel ühe ringi. Ja siis võeti uus hüppestiil. Õpetajad protokollisid kõik kenasti tabelitesse. Ma tulemusi ei näinud ja ei oska kommenteerida. Ma ei saanud ise ka Tristani hüppeid lugeda, sest ta oli Yumiga saali teises otsas. Ise ta oli rahul. Järelikult läks hästi. Ja siin mõned videolõigud hüppamisest. Loodetavasti õpetajad ja lapsevanemad ei pahanda, et siin need postitan.

 

 

 

Aegajalt on postkastis üllatusi. Pakiteated on toredad - saab musta leiba ja kommi ja raamatuid. Täname!

 

Enne musta leiva söömist sai ka Eesti Vabariigi presidendi poolt väljakuulutatud joonistusvõistlusel osaletud. Tristanil on hinges lootus, tema pilt laekus kõige kaugemalt.

Pirtsakad sööjad

On omajagu vett merre voolandud ajast, mil viimati kirjutasin, kuid nii oligi ju arvata, et kui me Tristaniga kahekesi jääme, siis igapäevaseid sissekandeid olema ei saa ning püüan nädalavahetusel leida aja, et meenutada, mis viimastel päevadel juhutnud on. Ja juhtunud on päris palju, emotsioone on seinast seina.
Oleme Tristaniga üle nädala kahekesi hakkama saanud. Mina püüan tööl käia ja Tristan koolis. Tõusude ja mõõnadega. Oleme mänginud ja õppinud. Vaielnud ja leppinud. Nutnud ja naernud. Midagi üle mõistuse keerulist ei saa üksikvanemaks olemine ju olla ja praeguses olukorras ma ju justkui üksikvanem olen. Keerukust toob asjale juurde muidugi meid ümbritsev keskkond. Keel. Kultuur. Aeg. Kuid see on oma inimeste näol toetav ja hea, kuigi mõnikord nii ütlemata kummaline, et lausa võimatu on mõista - üks Homo sapiens kõik, aga asjadest arusaamine on nii erinev.
Meil aga on siin vaja veel mõningad reeglid omavahel paika loksutada ja rutiin rööbastesse saada. Õnneks on Tristanil ära kadunud koolimineku hirm. Alguses ta peaaegu klammerdus mu külge. Lasteaia algus tuli meelde, mil nuttev laps sai sõime jäätud ning valutava südamega tööle mindud. Nüüd oli ka hommikune ärkamine enam kui keeruline. Ta ei söönud hommikul, keeldus riietumast. Ma muidugi mõistan tema hirme, samas tahan, et ta kuidagi kohaneks. See, kuidas see toimub, on samas mulle mõistetamatu ja et minagi siin võõras olen, siis ega ma tihtilugu ei oska ka suunata. Minu ülesanne on vaid toetada ja innustada. Õnneks kohtun pealelõunal kooli minnes rõõmsa lapsega, keda saadavad koju rõõmsad klassikaaslad hõigates "Head aega!" (just, eesti keeles!), kõik kallistavad Tristanit ja Tristan lööb kõigiga rõõmsalt plaksu. Õnneks pole kevad siin vist enam kaugel, sest koolihoovis olevasse puuri on talvekorterist toodud viirpapagoid ja jänesed. Neid viimaseid saab varsti küll palju olema. Õnneks on Tristan ka avastanud Jaapani laste rahvusspordiala - hüppenööriga hüppamise (seda tehakse vahetunnis, kekatunnis ja uuel nädalal tulevad võistlused) - ja areneb ning võistleb teistega jõudsasti. Õnneks on teda veel toetamas Yumiko, tema töötunnid küll hakkavad pisitasa vähenema, kuid Tristan on harjunud ka teiste õpetajatega, kes inglise keelt ei oska ning kui Yumiko on üha vähem koolis, saab Tristani kõrval olema keegi teine tugiõpetaja. Kooliaasta lõpuni on talle kõrvale keegi ette nähtud.

Laste rõõm - koolist vabal ajal Tristan juba räägib oma Jaapani sõpradest, kuigi nende mõistmine on veel keeruline.

Kui laps ei saa aru, siis võib tekkida paanika. Näib, et tal oli aegajalt tunne, et kõik on tema vastu. Muidugi see nii ei ole, kuid kui kõik vuristavad ühte keelt ja sind ümbritsevad ja küsivad midagi, siis see näib rünnakuna. See ei loe, et tegelikult tahavad nad sõbraks saada. Oli hetki, mil ta vihaselt lausa ütles: "Nõmedad jaapanlased". Näiteks selle peale, et sai liigset tähelepanu, koolimajas külm on või et koolisöök paha on. Olgem ausad, esimesi "probleeme" ma isegi suudan talle lahata, kuid koolisöök on küll suht nigel ja mitte hea. Siinkohal ei räägi toidu suhtes üldse pirtsakas inimene. Kogu selle toiduprobleemi teeb hullemaks olukord, et kõik tuleb ära süüa. See on käsk! Kui toiduks on riis, siis ei tohi taldrikule jääda riisiterakestki. Kuid lisaks riisile on ju vaja ära süüa midagi supi või kastme moodi ja siis pisike salatike. Olukord, mil mõni laps koridoris lõpuks oksendab, on mul paraku nähtud ning kolmapäeval olla Tristani klassis kaks last oksendanud (mina seostan seda küll sundusliku söömise, mitte kõhuviirusega - aga võibolla ülekohtuselt). Küsimise peale, et miks nii siis sunnitakse vastati, et lastest pirtsakust toidu suhtes välja juurida. Antagu mulle nüüd andeks - see ei ole viisi, kuidas söögi suhtes pirtsakaid lapsi koolitada. See pidavat terves Jaapanis nii olema. Hetkel veel Tristanit ei sunnita. Õnneks ta riisi ja nuudleid sööb ja sellega probleeme pole, kuid ta on igasuguste siinsete kastemete ja salatite suhtes kahtlev. Ma ei tahaks küll seda pirtsakuseks nimetada. Või olen ma siinkohale emalõvina oma last lihtsalt kaitsmas? Peale taldrikute tühjakssöömise on vaja ka 200 ml külma piima ära juua. Tristanil on teatavad perioodid, mil ta joob piima rohkem ja siis jälle selline aeg, mil vähem või üldse mitte. Mina ei ole siiani olnud selline ema, kes sunniks last piima jooma. Kui ei taha, siis ei taha. Minu meelest kuulub piim selliste toiduainete hulka, mida tõesti kogu aeg vaja pole. Ja paraku on Tristanil hetkel just mittevajamise aeg. Muidugi ma pole hetkel noormehele öelnud, et minu meelest on see söögi ärasöömise sundimine nõme ning püüan ikka entusiastlikult innustada uusi maitseid proovima. Hetkel on mul strateegia, et proovigu täna kolm ampsu ja kui ei sobi, siis jätab järgi, homme aga proovib viis ampsu. Sama on ka piimalonksudega - iga päevaga rohkem. Õpetajate väitel on ta teinud edusamme. Kuigi ta sõnavaras on selgelt olemas sõna "Naritinai", mis umbes täpselt tähendab, et ma pole sellise söögiga harjunud või et pole isu. Samas aktsepteerib noormees kooli koristamist ja võtab oma ülesannet väga tõsiselt. Isegi pühalikult:)
Nüüdseks on Tristan välja selekteerinud paar poissi, kellega võiks rohkem mängida ning keda ta ka hea meelega külla kutsuks. Minugi poolest kutsugu või minugi poolest võime me minna laupäeval parki jalkat mängima. See aga ei pruugi olla nii lihtne. Enne tuleb nende poiste vanematega kuidagi kontakti saada. Lapsevanematelt nõusolek saada. Kirjutasin täna kolm kirjakest, kolmele poisile, et nad vanematele viiksid. Sisuks umbes - saame sõpradeks:) Õpetaja Mai lubas mõne sõna jaapani keeles juurde lisada. Eks paistab, kas keegi on valmis kummaliste eestlastega suhtlema. Need klassikaaslased elavad paraku pisut eemal ning loodetavasti pole ka meie naabripoisid kuhugi kadunud ning ka nendega võiks aegajalt kokku saada, sest ainult läbi mängude õpib laps pingevabalt keelt.

Hetkel näeb meie päevaplaan hommikul koos kooliminemist koos ümberkaudsete lastega kell 7:25 Need lapsed on pisut vanemad ja nendega me veel erilist kontakti pole saavutanud. Võibolla minu kohalolek on segav faktor. Ma praegu ei oska öelda, kaua ma niiviisi saadan, kuid mingi hetk pean küll lõpetama. Ma olen koolis esimese tunni alguses, mil Tristan õpetab eesti keelt. Iga päev kaks uut sõna/lauset ja lapsed kirjutavad kõik ilusti üles. See on äraütlemata armas. Siis lähen mina tööle ja Tristan jääb Yumiga. Tavaliselt lähevad nad kõrvalklassi, mis hetkel just tühjana seisab, ja mängivad ning õpivad. Teistel lastel on siis oma klassis jaapani keel ja matemaatika, Tristanil samad asjad, kuid teise programmi järgi. Yumi püüab üha enam jaapani keelt kasutada. Kunsti-, muusika- ja kekatundi teeb ta teiste lastega koos ja kõiki muid ühistegevisi ka. Kell kaks, pärast koristamist lähen talle järgi. Teistel lastel on üks tund veel ja nad on koolis kella kolmeni. Alates veebruarist soovin ma, et Tristan ka kolmeni koolis ikka oleks koos teistega. Tristan tuleb pärast kooli minu juurde tööle. Me otsustasime, vähemalt esialgu, pikast päevast loobuda. Tuleb tunnistada, et see pikkapäevarühm pole just kõige meeldivam koht, natuke räpaks isegi ja kõle. Ja see ei ole mitte ainult minu arvamus. Võibolla hiljem olukord muutub ja ta siiski hakkab seal käima, kuid hetkel püüame nii hakkama saada. Ülikoolis teeb Tristan Eesti koolitöid, joonistab ja /või mängib tahvelarvutiga ning mina olen päraslõunasse plaaninud selliseid tegevusi, mida saan teha lapse kõrval. Siiani pole me Eesti kooliasjades just kõige edukamad olnud. Ja siin on just vajalik rutiini juurutamine. Samas ei saa last üle koormata, hetkel tal just kõige lihtsam aeg ei ole. Olulisemad asjad, millele tähelepanu pööran on eesti keel ja matemaatika "segades" neid omavahel ja näiteks loodusõpetusega, et numbrid ja tähed ei tunduks kuiva ja igavana. Aga pisitasa. Me ei torma. Kuidi eriti keeruline on hetkel talle selgeks teha, et eesti keele kirjatähti võiks ikka õppida ja harjutada ning siis tuleb hale nutt "Nii raske!". Seega on kõik nõuanded ja nipid oodatud, kuidas kirjutamist põnevaks teha. Trükitähtedega ta võib küll kirjutada. Inglise keele tunde me vaevalt, et üldse ametlikus plaanis pidama hakkame, kehalist kasvatust, tööõpetust ja kunst ta teeb ehk piisavalt jaapani koolis (va suusatamine:)). Küll muusikatunni jaoks õpime ka eestikeelseid laule.

Siin kajastus koolilehes. Ja kooli kodukal on ka noormehest mõni pilt. 

Minu enda jaapani keele õpingud on nigelad. Kuna ma olin koolis Tristanit toetamas ning ka päris kursuse alguses kaotasin mitmed tunnid, siis läbirääkimistel õpetajatega otsustasin, et alustan nullist aprilli kuus. See muidugi on justkui vastuolus minu algselt välja öeldud mõtetega, kuid aja ja energia säästmise nimel ning Tristani toetamise tõttu on vaja pühenduda hetkel teistele asjadele. Ja Tristaniga koos me tema kooli kaudu ju ka õpime. Eelmisel nädalavahetusel käisime kinos ja dinosauruste filmis rääkisid dinosaurused jaapani keeles ning meil ei olnud eriti probleemi filmist arusaamisel. Homme on korvpalli trenn kooli võimlas ja seegi annab võimaluse spordi tegemise kõrval õppida keelt. Homme kohtun ka ühe eraõpetajaga, kes on väljamaa lastele jaapani keelt õpetanud. Ma ei ole veel kindel, kas tema teenust vajan, kuid kohtuda ja asju läbi arutada ju võib.
Tööl hakkab ka juba asi kulgema. Kuu aega tagasi tellitud arvuti laekus. Mitte, et selle puudumine minu tööd kuidagi takistas, kuid üsna nüri oli kogu aeg oma läpakat tööle tarida, seda enam, et see on nii vana ja väsinud. Natuke on selgus saabunud ka esimestes uuringutes ja välitöödes ning projekti detailsemas sisus, kuid siingi on eelarvekärped ja kõike ei saa, mida tahaks. Töisemast poolest täpsemalt järgmises sissekandes. Nüüd vaja homseks korvpalli trenniks välja puhata.

Kahekesi

Algas minu Jaapani elu kolmas etapp ja Tristani teine. Saatsime päraslõunal natuke nukralt Jaani lennuki peale ja andsime lubadused ilusti hakkama saada. Eks siis tuleb lubadust pidada. Ma kaldun arvama, et saab alguse ka minu Jaapani elu üks keerulisemaid ajajärke, kus tuleb ennast tõsisemalt tõestama hakata tööl, samas olla toetajaks Tristanile kooliteel ja kodus. Ma ei ütleks, et Tristanil kooli sisseelamine kõige lihtsamalt on sujunud - võõras keel, võõrad inimesed, võõrad kombed. Lapses tekitab segadust olukord, kui temalt midagi palutakse, tema käest midagi küsitakse ja ta ei saa mitte midagi aru. Õnneks on teda toetamas Yumiko, kes ei olegi enam pelgalt vabatahtlik, vaid kooli palgal Tristani juhendajana. Linnavalitsuse palvel. Sedasi hoolitseb linn siis väljamaalaste eest. 

Eks püüame rõõmsalt uuele etapile vastu minna, õppides ja tööd tehes,  mitte unustada mänge, õues olemist, avastamisrõõmu ja põnevaid seiklusi. Seda kõike pisitasa. Ja küll jõuame ka aegajalt midagi kirja panna.

Kõva pähkel

Erinevad generatsioonid ja erinevate riikide õpilased räägivad ja meenutavad koolisööki erinevalt. Mul on omad mälestused, kust ei puudu vastik pekisupp (või kuidas iganes ka söökla kokad seda nimetasid) ja maruhea maksakaste. Tristanile Eesti koolisöögid meeldisid väga. Ta kiitis neid mõnel päeval lausa nii, et mul hakkas piinlik. Siinseid koolitoite ta veel väga ülevate sõnadega kirjeldanud pole, kuid ta on ju vaid kolm lõunasööki söönud ka ja seega pole kõiki maitseid tunda saanud. Mõnikord vaid ütleb, et ta pole ühe või teise maitsega harjunud. Päris ära ei põlga.

Söömine käib siin oma klassiruumis. Sööki aitavad klassiruumi tuua suuremad lapsed, kes siis tarivad potte. Väiksemad esimese klassi omad, kes sel päeval on toidutoimkonna korrapidajad, panevad valged kitlid selga ja maskid ette ning tassivad nõusid (taldrikud on plastmassist). Üleüldse on siin paljud tegevused niiviisi integreeritud, et suuremad ja väiksemad ning ka sama vanuselised, kuid erinevatest paralleelklassidest teevad asju koos. Näiteks koristab Tristan hoopis teise klassi põrandat, koos lastega, kes teistest klassidest kooli pealt.

Söögi tõstavad kausi (vist) viiendikud, kes tulevad appi kõrvalmajast. Toidutoimkond jaotab söögi-joogiga kandikud laudadele. Alati on kolm taldrikukest, millest üks on alati salat (fotod on võetud kooli kodulehelt). Tristan on juba söönud erinevaid suppe, erineval moel tehtud riisi ja kala ning üllatavalt on pakutud ka saia ja maasikaid. Pea alati on menüüs piim. Menüü saavad lapsevanemad kätte kuu alguses. Ja selle menüü tegemine on suurem kui teadus. Selles on grammi täpsusega kõik kirjas, mis, mida, kui palju. Lisaks muidugi see, kui palju kiloklaoreid laps sellest toidust saab. Tristan on küllalti nigela söömaga, kuid mulle näib, et portsud on päris väikesed isegi tema jaoks. Kui söök söödud, siis viib igaüks oma kandiku klassi ette, paneb erineva suurusega kausid õigesse hunnikusse ning tühjaks joodud piimapaki voldib kokku. Kui kõik on kenasti lõpetanud, siis algab üheskoos hambapesu. Hambahari ja väike topsik on igal lapsel alati kaasas. Hambaid pestakse ilma pastata ja külma veega. Samal ajal näidatakse telekast, kuidas tuleb hambaid pesta. Kõik juhinduvad kenasti videost ja küürivad nii umbes kolm-neli minutit. Siis panevad köögitoimkonna lapsed jälle valged kitlid selga ja viivad nõud ära. Ja nii iga päev.

Reedel pärast tunde käisin "menüü- ja meditsiinikoosolekul". Kuna Tristanil on pähkliallergia, siis suutsime sellega kogu kooli meditsiinipersonaali ja kokatädid ärevusse ajada. Tekkis justkui tunne, et neil siin allergikuid ei olegi. Samas ma sain enne aru, et see justkui tavapärane asi. Kuid iga allergikuga tegeletakse individuaalselt. On mingi hull hirm, et juhul kui midagi lapsega juhtub, siis kardetakse, et kool kaevatakse kohtusse. Esiteks tuleb linnavalitsuselt saada (siin käib kõik linnavalitsuse kaudu, pikapäevarühma koha saamine näiteks ka) luba talle spetstoit teha. Ma muidugi püüdsin neid rahustada, et kui see nii palju segadust tekitab, siis ma võin neil vähestel päevadel ise lapsele söögi kaasa panna, kuid nii ei saa, sest arstilt on saadud paberid, mis saadetakse (st tuleb saata) linnavalitsuse haridustöötajatele ja nemad ju näevad, et arstipaberil on kirjas - pähkliallergia. Lisaks oli sellel paberil üks kohutav sõna "EpiPen". Mis on EpiPen? See on üks karm ravim allergikutele kui tekib näiteks hingamisraskus. EpiPen on süstelahus lihasesiseseks manustamiseks esmaabis. Ega võõralegi tundub see esmasel lugemisel üks ütlemata karm rohi ja võib näida, et meil on see tagataskus kogu aeg olemas ning Tristanil võib iga hetk tekkida hingamisraskusi. Ei, seda kohe kindlasti mitte. Ma loodan, et selline seis jätkub ka tulevikus. Miks meile meie Eesti arst on välja kirjutanud siis sellise ravimi? Kui Tristan oli kolmene, siis sõi ta üht kommi, kus oli sees arvatavasti pisut pähkleid ning tal tekkisid kerged hingasamiraskused (rõhutan - kerged ja ei midagi hullu). Kõik möödus kenasti, reaktsioon ei läinud hulluks, me ei vajanud tol korral arstiabi. Pärast muidugi läksime arsti juurde. Arst seda kirjeldust kuuldes pidas vajalikuks siiski meile see ravim välja kirjutada - kui väikesest kogusest pähklist tekkis tol korral selline väike reaktsioon, siis mis võib juhtud, kui pähklikogus on suurem ja siis võib seda rohtu ju vaja minna. Nii on meile iga aasta uus süstal välja kirjutatud ja igal aastal (see kehtib aasta) olen selle korrektselt apteeki tagasi viinud. Ühelt poolt ei ole muidugi lapsel olnud võimalust peoga pähkleid süüa ja ta ei teeks ka seda ning teisalt on ta allergia taandunud. Selle viimase EpiPeni kirjutas arst meile veel nö igaksjuhuks-klausliga, et ees ootavad keskonnavahetus ja võõrad söögid ning iial ei või teada, kuidas keha sellele reageerib. Olgu siis olemas. Seetõttu sai ka selle rohu nimi meie arstipaberitele kantud. See omakorda ka jaapani arsti poolt koolipaberitele kantud ja nüüd on paanika majas. Kui ikka lapsele on välja kirjutatud EpiPen, siis on järelikult asi hull. Sellist reageeringut ma kooli poolt nüüd küll ei oodanud. Küsiti ikka häid küsimusi, et kuidas ikka laps reageerib, kui pähklit sööb, kas silmad lähevad punaseks ja põsed paiste. Tunnistan ausalt - ma ei tea. Ma ei harrasta inimkatseid, et annan lapsele peo täis pähkleid ja vaatab, mis siis saab. Me oleme suutnud ta menüü küllaltki "puhtana" hoida, samas tean, et on viimastel aastatel kindlasti saanud näiteks maiustusi, kus on pisut pähkleid sees ning mingit reaktsiooni sellele pole järgnenud. Nii see kui ka vereproovi tulemused viitavad kergemale allergiale. Vestlus, mis kõik jälle tõlgi vahendusel toimus, õnneks viis ikka selleni, et ma kooli ei pea ise ühtegi süstalt organiseerima ning päevadel, mil pähkel on menüüs vältimatu, teen ma ise midagi talle söögiks kaasa. Jaanuari kuus siis ühel korral.
Ma muidugi mõistan ka kooli muret ja hirmu lapse tervise pärast, seda enam, et on keelebarjäär ning segaduses ei pruugita asjadest õigesti aru saada, kuid selline reaktsioon oli siiski natuke üllatav. Eks aga lähtun nüüd juba Tristan sõnadest: "Sellised on juba kord Jaapani kombed ja eks meie peame nendega lihtsalt harjuma". Ettevaatus ennekõike.

Ehime õlu vol. 9,10 & 11

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.

-Liisa-

Käisin Mitsukoshis. See on siis nagu meie mõistes Stockmann. Toiduosakond on aga nagu turg. Seal on ühes nurgas veiniosakond. Läksin sinna otsima, et äkki on mingit põnevat õlut ka. Suurem osa väljapanekust moodustas sake. Aga ühest nurgast leidsin kolm pudelit õlut. Hind oli kallis ja lootsin, et siis äkki on pudelis ka midagi põnevat. Tootjaks on Orae restoran. Ja võitnud lausa auhindu aastatel 2009 ja 2011. "Hot & cool" vol 6%. Spetsiaalne pruul andis lootust. Avasin pudeli ja värske humala lõhn lõi kergelt ninna. Valasin klaasi. Vaskselt tumedapoolne, isegi selline karamelli värvi jook. Ja siis. Vaht kadus sama kiiresti nagu ta sinna tekkis - olematuks. Nuusutasin. Aroom samamoodi kadunud. Maitse. Väikese karboniseeritusega jook. Kommi karamell lööb igalt poolt välja, mingi maitse veel, mida ei suuda tabada, mille teeb kibedaks humal, aga õlu ta nagu ka pole. Hakkasin kahtlema, et äkki ongi hoopis glögi. Aga pudelil on kirjas õlu. Sooja õlut vast ikka ei tahaks. Ühesõnaga ei oskagi öelda, mis see siis oli. Kirjade järgi õlu, aga maitses nagu mingi jook.

Teine õlu mida ma tegelikult juba paar korda poes olen näinud, aga pole lihtsalt raatsinud osta, mitte tema kalliduse pärast, vaid kui kirjas on, et on tomatiõlu, siis eriti ei kutsu ostma. Just, tomatiõlu. See lubab head ja värskendavat maitset söögi ajal. Tootjaks Asahi ja vol on 3,5%. Purgist voolab välja oranžikas-punaks vedelik, millele ei teki vahtu. Ega ma ei oodanudki. Imelik oleks kui tomatimahl vahutaks korralikult. Aga seda ta põhimõtteliselt ongi. Purki pandud tomatimahl, millele on lisatud humalat, et see meenutaks veidi õlut. Aga tomat lööb maitses ja lõhnas üle. Kirjade järgi on tomat segatud humala ja linnase virdega, aga maitses linnase mekki küll tunda pole. Ühesõnaga gaasiline tomatimahl. Äkki on see jaapanlaste arusaam "Bloody Maryst?

Kolmas õlu on draft beer Orion, mida toodab Asahi. See on üks kerge mõnus rüübe. Värvus on selge, pigem helekollane kui kuldne. Aroom on tavaõllelik, et erilise aroomibuketiga ta ei hiilga. Maitse on puhas ja kerge hea janukustutaja. Olen ostnud seni "Euroshopi", see on Belgia laager, mis on soodsam kui kohalik Asahi ja Kirin ja parem ka. Aga see Orion maitses täitsa hästi ja oli isegi odavam kui Asahi Super Dry (Saku originaal), mida kõik ostavad.

Tänavanurkadest ja kestvushüpetest

Teatavatel põhjustel ei ole lootuski, et ma praegu mingitel muudel teemadel kui koolist kirjutan. See on hetkel uusim ja ülioluline elu koostisosa ning kõik selle ümber toimuv vajab salvestamist.

Eile olin mina Tristani saatja koolis, üleeile oli Jaan ning oli mulle juba esmased emotsioonid ette kandnud ja mina juba natuke teadsin, mida oodata. Yumiko oli muidugi ka, kuid hetkel on veel vaja, et noormehel on eestikeelne tugi ka. Kuid ma usun, et pärast järgmist nädalat võiks valmisolek nii kaugel olla, et vahetõlki enam vaja pole. Ma miskipärast arvan, et kui mina või Jaan juures oleme, siis lapse aju töötab nö laisemalt - on ju hea kellegi poole pöörduda ja küsida. Kui aga emakeelset abi kõrval pole, siis hakkavad tööle aju sellised osad, mis muidu puhkeasendis on ning tegelikult tuleb arusaamine võõrast keelest kiiremini. Selline on minu algeline järeldus keeleõppe psühholoogiast. Kuid sellegipoolest oleme uuel nädala ta kõrval. Ta on ju tegelikult vaid kaks tööpäeva koolis käinud. Esmaspäev on siin vaba päev - on täiskasvanuks saamise püha. See on pidulik päev neile, kes möödunud aasta jooksul on saanud 20-aastaseks. Eks siis tähistame koos jaapanlastega.

Koolipäev algab siin sellega, et ühe piirkonna lapsed saavad kokku tänavanurgal. Meie kogunemiskoht on majast vaid mõnekümne meetri kaugusel. Üks täiskasvanud inimene (kellegi lapsevanem või vanaisa-vanaema nagu meie tänavanurgal), kellel on info laste kohta, kes just täna sinna peavad laekuma, vaatab üle, et kõik on kohal ning annab loa kooliminekuks. Suuremad lapsed longivad ees ja väiksemad tipa-tapa järgi. Mina siis lonkisin omakorda kõige taga. Koolile lähemale jõudes hakkab ümberkaudsetest tänavaotstest lapsi juurde tulema, kuni kooli juures saadakse kokku.

Meie tänavanurgal kogunenud lapsed alustavad kooliteed.

Kooli juures saavad massid kokku.  Siin pildil pole küll masse näha, kuid pisemaid ja suuremaid kollaste vihmavarjudega oli kõikjalt tulemas.

Eilne hommik oli erakordne seetõttu, et sadas lund. Kooli minnes oli sadu hõre, kuid tundide ajal oli aknast näha ilusat laia sadu. Lumi muidugi võis laia ja pehmena tunduda, kuid ei moodustanud see mingitki kirmet maapinnale ning lõunaks oli päike väljas ja lumesadu unustatud. Seega ei saa me Eesti õppekava järgi suusatamistunde korrektselt ikkagi läbi viia. Lõunaks võis ju päike välja tulla, kuid jube külm oli jätkuvalt. Selline külm ilm Jaapanis leidis isegi Eestis AKs kajastust. Külm ilm ja lumesadu olla erakordselt kaugele Jaapani lõunaosasse "tunginud" ning siit pisut põhja pool olla lund ikka päris korralikult tulnud ja ka pahandust teinud. 

Pisike lumesadu.

Selline jahedus aga ei morjendanud väikesi jaapanlasi, kellest nii mõnigi oli minu arvates riides ikka päris õhukeselt. Vaesekestel lõuad lõdisesid ja näpud olid külmast punased, kuid rõõmsalt vahetati näiteks enne kehalise kasvatuse tundi riideid klassis, kus temperatuur oli õelalt madal (mina olin klassis kahe fliisi ja jopega!). Ma sain vaid kõrgemaid vägesid ja õpetajaid tänada, kes meie eratundide klassiruumi elektriradiaatori tõid.

Eile algas koolipäev maavärina õpetustega. Teatavasti on maavärinad Jaapani elu loomulik osa. Siin piirkonnas neid just väga tihti ei toimu ning kurikuulsamad on Tokai maavärinad meist põhja pool, kuid iial ei või teada, kus ja kui kõvasti maa värisema hakkab. Ilusate värviliste piltide abiga seletati lastele, kuidas tuleb maavärina ajal käituda, kus olla, mis vajadusel kaasa võtta kui majast väljutakse. Eks ma hoian ikka ise ka sellel maavärina infol kogu aeg silma peal ning jälgin Jaapani Meteoroloogiajaama kodulehte, kus ka info selle kohta, kus ja millal ma väriseb.

Tristani eratunnid Yumikoga toimuvad ajal kui teistel lastel on jaapani keele tund ning lugemine. Need eratunnid on päris meeleolukad. Mingil hetkel ei saagi aru, kas Yumi õpetab Tristanile jaapani keelt või noormees talle eesti keelt. Yumiko on hariduselt algklasside õpetaja ja seetõttu oskab tegelikult päris ilusti ja põnevalt õppetööd läbi viia. Just seetõttu ei ole mul kahtlust, et mõne aja pärast saavad Tristan ja Yumi kahekesi ilusti hakkama ja õpivad koos tähti, sõnu ja lugemist, mängivad ja tegelevad tõsisema äraarvamisega. Eile olidki Tristanil enamus tunnid kõrvalklassis, vaid kehaline kasvatus oli koos teiste lastega ja loomulikult koristamine ja pikem söögivahetund. Üleeile oli teiste lastega rohkem koostegemist ja mängimist. Oli matemaatika, kus töö toimus gruppides, oli kehakeele õppimine (ma pakun, et tunniplaanis on see a' la ühiskonnaõpetus) ja jällegi kehaline kasvatus. Kekatunni oluliseks osaks on hüppenööriga hüppamine ja mõnikord vist joostakse ka. Ma ikka loodan, et hiljem tuleb teisi tegevusi ka juurde. Hüppenööriga hüppamise saavutused kantakse kõik korrektselt tabelisse, mis iga õpilane tundi kaasa võtab. Seal on kirjas erinevad hüppestiili ja kui palju suudetakse hüpata vastavalt siis 10 ja 20 sekundi jooksul, lisaks veel nö kestvushüpped. Tristani jaoks on hüppenöör võõras asi. Me ostsime poest ühe, kuid tuli välja, et pisut vale. Paremad on kummimaterjalist nöörid, mitte tekstiilst nagu Tristani oma. Täna ostsin siis uue. Küllap siis tulevad ka saavused. Õnneks ikka mängiti enne hüppenööriga hüppamis soojenduseks jooksumänge ja kulli. Soojendust oli siin küll vaja. Saalis olles hingeõhk auras.

Mängiti kulli, Tristan oli ühes mängus üks püüdjatest ja pärsi agar, kuid enamus energiast läks ikka hüppenööriga hüppamisele.

Eile sai Tristan oma raamatukogu kaardi kätte ja seda ei saanud ju kasutamata jätta. Pikemal vahetunnil oli vaja raamatukokku minna ja laenutada sealt minu arvates küll kõige paksem raamat - Insects on Earth. Ilusate värviliste fotodega ligi neljasajaleheküljeline raamat ja vaatamata, et kaanele on paigutatud inglisekeelsed sõnad, on see ikka jaapanikeelne, aga see on teisejärguline. Jama selle raamatu juures on selle kaal, seetõttu oli see koju tulles minu seljakotis. Raamat polnud ainuke positiivne elamus raamatukogus. Kui Tristan raamatuga leti juurde läks, ütles raamatukogutädi sulaselges eesti keeles "Tere!" ja siis küsis "Kuidas käsi käib?". Tristan ei saanud esiti arugi, mis toimub. Tuli välja, et Tristani jaapanikeelne esinemine esimesel koolipäeval, mille selgust ja head hääldust kiideti, ühelt poolt ja teisalt meie eksootiline päritolu andis tõuke, et raamatukogu õpetaja otsis kuskilt netist välja eesti keele vestmiku mingi osa ning printis selle välja ja olla õppematerjaliks jaganud teistelegi õpetajatele. Ise ta tahab raamatukogus lastele teha Eesti kohta väikese õppetunni.

Tristan oli täna oma pinginaabriga korrapidaja. Nende ülesanneteks oli klassis korda hoida, tahvel puhtaks teha ning tunni alguses vaadata, et kõik sirgelt rivis seisavad ning anda õpetajale kõva ja selge häälega teada, et ollakse valmis ning tervitatakse. Tristan seda tervitusteksti ette veel ei lugenud, kuid tahvlit käis puhtaks pühkimas korralikult küll. Lisaks oli tal mõlemal koolipäeval Telekatiimi liikmena kohustus nii makki kui ka telekat sisse ja välja lülitada ja loomulikult tuli kõigil lastel osa võtta kooli koristamisest. Nüüd see polnud enam ehmatav ja Tristan teab, mida peab tegema ning kus on tema põranda lõik, mis tal tuleb puhtaks pesta. Enne koristamist söödi aga kõhud täis, kuid põnevatest menüüdest juba järgnevates sissekannetes.

Tänase päeva suurim elamus oli aga Ehime Ülikooli muuseumi külastus. Sealne putukakogu oli muljetavaldav ning selle nägemise eest ei küsitud mitte ühtegi jeeni. Eile laenutatud raamatust nähtud elukad olid nüüd peaagu reaalsena näha - vaid elu puudus putkute seest.

PS Kes pole Tristani esinemisest videolõiku näinud ning seda soovib, siis palun andke teada. Miskipärast ei õnnestu mul seda kuhugi üles laadida, kuid e-mailiga saatmine on täitsa võimalik.

Ehime õlu vol. 8

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.
-Liisa-

Leidsin poest sellise põneva õlle, mille nimi "Echigo red ale". Seda toodab kirjade järgi Jaapani esimene mikropruulikoda. Ei osanud midagi loota-oodata, sest purki tavaliselt midagi head ei panda. Aga see onli üllatus. Viski-punane või kulunud vaskne värvus. Vaht on tihe ja ilus, kuid kaob üsna ruttu. Ometigi jääb peenike kirme pinnale ning kleepub klaasi seinale. Kahjuks kaob vaht lõpupoole sootuks. Aroom on värske meelierutav. Õhuliselt lilleline magus. Sirelit on veidi tunda. Aroom püsib peaaegu lõpuni lihtsalt tuhmudes järkjärgult. Maitse algab kohe humala kibedusega, kuid see pole häiriv. Keskel lööb välja karamelli, mis kaob kiirelt kui humal tahab uuesti esile tõsta oma kibedust, jäädes nii kuni lõpuni. Olen täheldanud, et siin eriti lahjat õlut ei tehta. Ikka 5% ja +. Ka see õlu, mille alko protsent on 5,5. See õlu on tõesti üks huvitav avastus ja pealegi purgist.

Esimene koolipäev

Kui ma ütleks, et esimene koolipäev lihtne oli ja ilma emotsioonideta möödus, siis ma valetaks. Nii nagu sai öeldud eile, oli Tristanil sees väike kartusekübe. Kuigi sai lohutatud ja ta maha rahustatud, siis küllap jäi ta ikka kerge värinaga magama. Hommikune ärkamine ei olnud just kõige rõõmsam, hommikupuder jäi söömata ja triiksärgi nööbid streikisid kinnitumast. Samas oli noormees kindel, et ilma kikilipsuta ta kooli ei lähe - ikkagi esimene koolipäev ja inimeses peab kõik kaunis olema. Õnneks juba õue minnes polnud enam vahet, kas minnakse kooli või loomaaeda - meel oli päris rõõmus. Tee peal sai veel oma jaapanikeelset tutvustust harjutatud (Minu nimi on Tristan, olen seitsmeaastane ja tulen Eestist) ning koolimaja jõudsime nii umbes veerand tunniga. 

Pisut udune pilt kooli tõttavast lapsest.

Meid juba oodati ja esialgu juhatati kooli arvutiklassi, kus tahvlil ilutses Tristanile kirjutatud tervitusteks. Inglise keeles. Meie hea sõber Yumiko oli ka koolis. Temast saab Tristani tugiisik. Ta on kena viiekümnendates proua, kelle lapsed elavad Tokyos ja Kyotos, mees käib tööl ning temal pole päeval kodus midagi teha. Ta on mõned aastad USA-s elanud ja seetõttu oskab pisut inglise keelt. Siit muidugi tuleb hea kombinatsioon - Yumiko oskamata eesti keelt abistab Tristanit, kes võib ju inglise keeles osata öelda mõningaid väljendeid, kuid keelt ikka päris hästi ei tunne. Hea on aga selle juures see, et Tristan tunneb ennast Yumikoga hästi ning see ongi siinkohal kõige olulisem. Tristanil on koolikotis Jaapani-Eesti taskusõnaraamat ja Inglise-Eesti-Inglise pisike sõnaraamat ning loodetavasti neist piisab. 

Meil paluti kõik koos arvutiklassis pisut oodata. Kuna täna oli selle semestri esimene koolipäev, siis tunniplaan oli tavapärasest erinev. Alguses oli vist klassijuhataja tund, millest me osa ei saanud. Siis kutsuti meid klassi ja Tristan pidi kohe klassi ette astuma ja ennast tutvustama. Kuna see käis kõik nii kiiresti, siis ei jõudnud ta vist mõeldagi, et mingi kartuse moodi tunne on ka olemas - astus klassi ette ja kõva ning selge häälega rääkis jaapani keeles, kes ta on ja kust ta tuleb ja kui vana ta on. Mina olin ta kõrval ja nagu meil plaanitud, oli mul maakaart käes ja ma näitasin, kus Eesti asub. Pisikesed kuue-seitsmeaastased kuulasid ja plaksutasid. Tristan tegi veel klassis auringi, kus tervitas kõiki kättpidi ja kõik ütlesid talle oma nime. Esialgu vist läksid kõik nimed ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Kikilipsustatud noormees auringil.

Edasi pandi Tristan esimese pingi asemel istuma viimasesse, mis antud olukorras oli parim lahendus, sest nii mina, Jaan kui ka Yumiko olime ka seal ning Yumiko keeleliselt aitamas ja sosistamas. Seega oleks olnud küll väga kummaline kui me kõik olek esimeses pingis istunud. Eks uuel aastal saab võibolla noormees ise koolipingi valida - uus kooliaasta algab siin aprilli alguses. Niisiis, me pidime istuma pisut aega klassis, õpetaja Mai (sensei Mai) rääkis midagi ning siis oli piduliku aktuse aeg. Poisid võtsid ühte ritta ja tüdrukud teise poiste rea kõrvale, vahed kahe lapse vahel olid just nii pikad kui laps käed välja sirutas ja eesolevat sõrmedega puudutas. Nii mindi hanereas aulasse. Seal seisid kõik alguses rivis ja kui lõpuks lubati, siis istuti maha. Meid tõmmati rajalt kõrvale. Ja nii kui direktor oli paar sõna öelnud, anti Tristanile mikrofon kätte ja saadeti lava ette oma "luuletust" lugema. Läksin temaga kaasa, kuid ma usun, et ta oleks selle selge ja kõlava häälega ka ilma minuta ette lugenud. Kummardus. Aplaus. Paraku ei õnnestu mul siia miskipärast video üleslaadimine, ehk saab mingi aeg mingi konvertimine tehtud ja ka video nähtavaks.
Tristan pidi seisma oma klassi rivi lõppu ja maha istuma. Me Yumikoga istusime talle üsna lähedale. Kuna saali uksed on suured ja avanevad otse õue ja mingit soojendust siin ju ei ole, siis oli päris külm, mitte palju soojem õuetemperatuurist. Ma andsin oma jope Tristanile, kes alguses kindlameelselt triiksärgi väel oli.  Meie muidugi tundusime seal ennast tõeliste külmavarestena, mõni laps oli aga põlvpükste väel, mõni kerge särgiga, tüdrukud seelikutega. Mul hakkas ainuüksi nende vaatamisest külm. Aktus oli pikk ja tüütu. Palun vabandust! Kuulake ise tund aega juttu, millest mõhkugi aru ei saa. Oli paar laulu - üks vist oli koolihümn. Anti kätte aukirju linna ja kooli poolt tublidest tublimatele. Lõpuks sai see külmetamine läbi, ma loodan, et järgmisel aktusel saab Tristan asjadest aru ja pea kurva näoga lakke vahtima. 

Leia pildilt Eesti poiss.

Nüüd klassi tagasi. Te võite kolm korda arvata, mis tund nüüd algas. Koristamine! Ja ongi nii - siin ei ole koristajat, vaid lapsed küürivad koolimaja puhtaks. Pesevad põrandad nii klaasiruumides kui ka koridoris, kummikindad käes tualetis, küüritakse aknalauad ja riiulid. Kõik ju võiks täitsa normaalne olla ning minugi poolest õpetatagu nii lastele korda, kuid nii nagu ma uusaasta koristust ülikoolis nägin, nii oli ka see kaootilisuse tipp. Küllap oli igalühel oma kindel ülesanne - üks oli tahvlipesija, üks tualetis, teised küürisid koridori treppe, kuid seda kõike teha pisikeste lapikestega ja külma veega nii et laste sõrmed punased, lisaks käis põrandate pühkimine ja pesemine läbisegi. Tristani ülesanne oli pesta ühe teise klassiruumi põrandat, kus samal ajal kui Tristan pesi, üks noormees harjaga vehkis. Mul oli kahju vaadata, kuidas viigipükstega noormees käed punased põrandat pesi, kuid ma ainult võisin kiita ja öelda, et ta jätkaks, sest nii on siin kombeks. See peale küsis õpetaja Mai, et kes siis Eesti koolides koristab. Oh, meid ära hellitatuid. Eks homme näis, kas siis jälle tuleb koristada. Igaljuhul me Tristaniga vestlesime sel teemal ja tõdesime, et see on lihtsalt selline tava, millega tuleb arvestada ning väike kätekülmetamine tuleb ära kannatada.

Koridori põrandapesu. Koristuse ajaks panevad lapsed pähe spordiriiete komplekti kuuluva punase mütsi, mis tõmmatakse pähe pahupidi - valge pool väljaspool ja punane sees.

Pärast kui põrandad puhtad olid (või siis peaaegu puhtad) ja pingid taas oma kohale lükatud, siis algas tund. Tristanile anti suur hunnik õpikuid, millega ta tutvuma hakkas. Teised rääksid, mis nad koolivaheajal tegi, mida saavutasid. Kusjuures väga tähtsal kohal on hüppenööriga hüppamine - paljud olla öelnud mitu hüpet või mitu minutit nad järjest suutsid hüpata. Õnneks just siis, kui Tristan oli juba väikest väsimust ja mitte millesti arusaamise tõttu närvilisust üles kruvimas, paluti meid ekskursioonile ja näidati kohti, kus me veel käinud ei olnud. Tristani jaoks oli avastus raamatukogu, kuhu ta oleks jäänudki. Ta on nagu magnet avastamaks raamatuid putukatest, dinosaurustest ja muudest elukatest. Lisaks näitas ta mulle raamatut õietolmuteradest. Ta võib nädalaks laenutada kaks raamatut, homme saab ta raamatukogukaardi ja lubas kohe need kõige paksemad koju tarida. Hea, et homme Jaan temaga kaasa läheb. Aitab tassida. 

Raamat õietolmust - ma ei imesta, kui noormees  homme selle koju tarib.

Söögijagamise kohta nägime ka. Söök tuuakse mujalt ja mulle anti terve jaanuarikuu menüü - õnneks vaid ühel päeval on toidu sees pähklid, mis tähendab, et sel päeval pean ise talle söögi kaasa pakkima. Söögituba on üks suuremat sorti ruum, kuhu lõunavaheajal lapsed kokku tulevad, et toidukandik kätte saada ning sööma minnakse klassiruumi. Selleks oli vaja osta lauakate. Kusjuures, päeviku unustasime eelmisel korral osta ja täna käisin ekstra veel selles naljakas kooliasjade kontoris päeviku järel. Pärast väikest ekskursiooni läksime jälle klassi. Ja jälleoli mingi tund. Koguti kokku kodutööd, jagati uusi. Lisaks jagati igaühele uueks veerandiks vastutusvaldkond. Alguses ütles õpetaja, et Tristan võib sellest eemale jääda, kuid me surkisime noormeest nii palju, et ta läks Jaaniga koos omale ülesannet valima. Tristanist saab uuel veerandil see mees, kes koos Naruto ja Chjooga teleka ja muusika eest vastutavad. Nad peavad õpetajat abistama, kui ta klassis olevat televiisorit kasutab või mingis tunnis makki kasutab. Poisid näitasid Tristanile, kuidas telekas ja raadio töötavad. Kõikidest tiimidest tehti eraldi pildid. Oli tiim, kes vastutas, et aknad-uksed oleksid kinni kui ruumist väljutakse (kusjuures koolipäeva lõpul nad juba tegidki kontrollkäigu), oli tiim, kes tulede eest vastutas, kes tahvli puhtuse eest vastutas, siis veel lillekastmistiim ja vihmavarju-kinga tiim.

Telekatiim.

Sellega sai tund läbi ja kell oli südapäev. Edaspidised päevad lõpevad kell kolm. Tristan oli täitsa küpse ja andmas kõik, et me sellest majast minema saaks mindud. Vähemalt tänaseks. Noormehe õnneks jäi plaanitud menüüarutelu ära. Tuli välja, et linn tuleb vastu allergikutele ning pakub välja just sellise koolimenüü, et vanemad ei peaks ise toitu kaasa panema. Seega võib juhtuda, et see üks pähklipäev, mis jaanuarikuus on, ei lisagi mulle kohustust lapsele lõunasöök kaasa panna.

Koolipäeva lõpusagin.

Veel mõned tähelepanekud. Oli päris palju meesõpetajaid, kellel kõigil olid viksid ja viisakad ülikonnad seljas ning tossud jalas. Lisaks olid aulas ka mõned puuetega lapsed, kel kõigil eraldi saatjad. Täna oli vaja veel üks paber vaja täita - anda nõusolek, et Tristani nime ja pilte võib koolilehel avalikustada. Lubasin. Samas siin blogis olevate laste piltide avaldamise kohta ma muidugi ei ole nõusolekut küsinud. Vabandan ja kui avaldatakse protesti, siis eemaldan need pildid.

Kuigi esimene koolipäev oli emotsioonidest tulvil ja kohati isegi natuke tüütu ja närviline, siis tundub, et noormehel pole kahtlustki, et päevad ja kuud saavad mööduma Jaapanis jaapanikeelses koolis. Koolikott on homseks pakitud, matemaatika kodutöö on tehtud ja täitsa rahuliku südamega sai Unikülla mindud.

Sõbrad ja arstid

Pühapäev algas meil suuremat sorti ostuga. Tristanil on nüüd säherdune roheline ratas. Seitse käiku, töökorras pidurid ja tuled ning loomulikult korv, millesse vajaliku kraami saab sisse panna. Kellelegi jäi see ratas vist väikeseks ja nii ta kasutatud rataste poodi jõudis, et uuele elule ärgata. Tristan on rahul, ta ise valis ju välja. Noormees arvas, et peaks kiivri ka ostma. Tegelikult ju tõesti võiks. Eestist on lapsele pähe kulunud kiivrikandmiskohustus. Siin aga sõidavad suurem enamus ilma kiivrita, olgu ta siis suur või väike või päris titt, kes emal korvis on. Kasutatud rataste poes oli vaid roosalilleline kiiver ja seda teatavatel põhjustel noormees ei soovinud. Teistesse rattapoodidesse pole veel jõudnud vaatama minna. Praegu sõidab ilma ringi. Kusjuures ta nüüd käibki õues rattaga ringi sõitmas ja naabripoistega mängimas. Hämmastav, Lasnamäel ta vist käis vaid loetud korrad üks väljas, siin hõikab juba, et läheb, kas rattaga sõitma (hea ju sõita - liikluse poolest nagu Nõmme tänavad) ja poistega palli mängima. Lastel käib see suhtlemine ikka sootuks teist rada pidi. Naabritüübid ja veel üks poiss kuskilt kaugemalt käisid sel ajal juba meil, kui mina tööl olin. Ja kõik algas väikesest jalgpallimängust. Tristan olla ühele pärast seletanud: "This is not a robot, this is a dinosaur". Ja kui ma täna koju tulin ning lapse tänavalt poistega mängimas leidsin, ütles ta sõpradele: "See you tomorrow! We are going to Dogo onsen". Aegajalt ta ikka küsib, kuidas üks või teine sõna jaapani või inglise keeles on, kuid tundub, et ega suuremate inimeste abi tal suuresti vaja ei lähegi. Mind eelkõige hämmastab Tristani inglise keele sõnavara - lihtsalt ütlebki: "We are going" või eile astus näiteks ühte söögikohta ja küsis "Are you open?".
Võibolla avastame homme, et naabripoistega hakkab ka koolitee ühine olema. See sõprus siin ja ka uued sõbrad koolis ei kahanda lapse soovi ja tahtmist Jakob Janist rääkida ja temaga suhelda, lisaks istub sõbranna Mariann tal sügaval südames. Ikka on vaja teada, millal saab skaipida ja mis kell just parasjagu Eestis on ja kas võiks sõpradele ikka kaarti või pakki saata.
Pühapäevane ostmise päev aga ei piirdunud vaid jalgrattaga. Tristan sai telefoni ka. Tuleb tunnistada, et see telefoniost oli püha rist ja viletsus. Jällegi keele tõttu. Ühelt poolt see ei üllata mind ju enam üldse, kuid samas on ju arusaamatu, kui teenindajad ei oska mitte ühtegi sõna inglise keeles (ja ma rõhutana - mitte ühtegi sõna). Teiseks on absoluutselt võimatu saada lapsele marulihtsat telefoni. On muidugi olemas (kõigil mobiilioperaatoritel muidugi eraldi omamoodi) mingi peen nelja nupuga lastetelefon, kuid see on puhta jaapanikeelse sisuga ja ma pigem eelistasin esimeseks telefoniks ikka inglisekeelset. Lõpuks ikka ostsime ühe ära, mille hind mind just väga ei rõõmustanud, kuid lohutan end sellega, et oli tõesti vajalik ost. Järelturult kasutatud asjade poodidest võib ju ka saada midagi lihtsamat ja odavamat, kuid paraku ei pruugi seal näkata. Selle ostuga sai meie oluliste ostude nimekiri otsa. Esialgu. Samas käivad siin poodides meeletud ostutalgud. On suured allahindlused ja viimased päevad näevad linnapildis välja küll kui Hullud Päevad Tallinnas. Mul oli miskipärast ettekujutus, et jaapanlased on pole nii nakatunud tarbimishaigusest, kuid eksisin vist.
Eile õhtupoolikul käsime arstil. Meie tervised on parimas korras, kuid kooli jaoks oli vaja saada arstilt allergia paberid. Mul oli kolleegide abiga täidetud avaldused, et ma soovin NTT haiglas lapsele ja endale arsti. Edastasime dokumendid registratuuris ja seletasime, et me soovime vaid kooli jaoks pabereid ja meie tervised on korras. Kui juba selgusid teatud arusaamatused, siis ma loobusin enda paberitest ning tulen kunagi hiljem oma arstiga tutvuma. Allergia pabereid nähes näitas õde muidugi kohe veenide peale ja kohe ehmus ka laps, et nüüd hakatakse verd võtma. Õnneks jäi verevalamine ikka ära, sest arst mõistis lugeda meie Eesti arsti kirjutatud inglisekeelset kirja, kus kirjas kõik Tristani rohud, allergiad ja astma olukord. Arst oli noor meeldiv naisterahvas, kes kenasti patsiendi üle vaatas. Enne arsti juurde pääsemist tuleb vanemate poolt lapsed kraadida ja kaaluda ja õe juures lapse andmed kirja panna. Läbivaatlusruumis toimetas kolm õde, kes siis kui me ukse taga ootasime edasi-tagasi jooksid, kuid kui meie arsti juurde saime, siis härdunult kolmekesi Tristanit vaatasid ja olid valmis vist ükskõik mida tegema, et saada lapsele pai teha või muul moel näiteks arsti aidata, et eurooplase lähedal olla. Paraku sai vaid kõige vanem õde Tristani pead hoida, kui arst kõrvu vaatas või talle mänguasju ulatada. Teised, nooremad õed vaatasid pealt ja õhkasid. Saime kenasti paberid kätte, lisaks soovitused käsimüügi ravimite kohta juhuks kui peaks mõni väiksemat sorti köha või nohu kimbutama. Asi sellega muidugi ei lõppenud. Maksma pidime ikka ka. Haigekassa maksab vaid 70% arsti ja medikamentide tasudest, ülejäänud on patsiendi kanda. Meie arve e 30% osamakse oli 1860.- jeeni.

Homme on aga tähtis päev - esimene koolipäev. Tristan on pisut ärevuses ja õhtul kruttis ennast natuke üles, kuid arutasime veel kord sammud läbi ning rääkisime rõõmsatest asjadest, mis uue kooliga kaasnevad ning Unikülla läks noormees juba rõõmsalt.

Enne suurt ja tähtsat koolipäeva käisime ka kuulsas Dogo Onsenis - st suures pesemisasutuses, kus puhtakspestuna saab kuumaveeallikas liguneda. Oleme nüüd päris huvitava kogemuse võrra rikkamad. Kuid nii sellest kui ka minu tänasest seminarist ülikoolis, mis läks päris hästi, kirjutan mõnel järgneval päeval. On ju minulgi homme esimene koolipäev ja vaja välja puhata, seda enam, et enne tänast ettekannet oli öö hektiline ja pigem töiste mõtete küüsis.

Pildimaterjal

Mõned pildid meie viimastest käikudest on üles laetud. Ei hakka siinkohal pikka teksti kirjutama. Aasta viimased päevad piltidena Matsuyamas on siin. Aasta esimene päev Hiroshimas on siin. Täna käisime Tobe loomaaias, millest Tristani tehtud pildid räägivad rohkem kui minu jutt.

Algas uus ja särav

Me elame siin jätkuvalt veel üks päev korraga ja suuri plaane kaugemasse tulevikku ei tee. Praegu ei saa me plaane kasvõi seetõttu teha, et suurem osa kohti on suletud. Mina võiks ju tööd teha, kuid praegu on ju puhkuste aeg ja tundub, et ma võtan kordki seda tõsisemalt, kuigi kuklas kummitavad ammu töised mõtted ning pikad pühad häirivad minu tavapärast elurütmi. Teiseks tuleb arvestada ka ilmaga, sest mugavat transpordivahendit meil pole ning otsus päevakäikude kohta saab tehtud kui on ilmateade nähtud. Ilmateade on siin aga täpselt selline nagu Eestiski – täpset ennustust ikka mitmeid päevi ette teha ei saa. Lisaks tuleb plaane tehes ju arvestada kolme eriilmelise inimesega, kelle arusaamad päevakäikudest ei pruugi sugugi ühtida.

Aastavahetus lähenes ja meil plaane polnud. Väike mõte oli see sarnaselt jõuludele veeta mõnes restoranis ja siis öösel kodus vaikselt tähistada. Jaapanis ongi aastavahetus ju rohkem kodus pere keskel olemise püha. Öösel küll võidakse mõnes templis käia, kuid meile sarnast suurt pidu ei  tehta. Esialgu me muidugi ei teadnud nendest kommetest midagi ning mõtlesime, et võiks ju siis aastavahetuse suurest melust, mis arvasime tulevat, osa saada suuremas linnas. Suurim ja lähim linn on Hiroshima. Sinna saab linna-lähi-rongiga ja laevaga üle Seto mere. Põhimõtteliselt nagu Soomes-käik. Otsustatud – tähistame aastavahetust suurlinnas. Broneerisin netist hotelli. Suutsin ime kombel leida täitsa normaalse hinna eest täitsa normaalse suurusega hotellitoa täitsa mõistlikus asukohas. Eeldasime, et rongid liiguvad linnast sadama poole küllalki tihti ja laevad pidavat ka käima tunnis korra – see andis lootust, et me ei pea kuhugi tormama, vaid saame vaba graafiku järgi liikuda. Selline plaanimine on just seetõttu hea, kui pole aimugi distantsidest ja ajakulust. Pakkisime seljakotid ja astusime aasta viimasel päeval toast välja. Esimene pisike katsumus ootas meid rongijaamas, kust pileteid tuleb osta masinast, mis teatavasti väljastab infot vaid jaapani keeles. On vaja head pildimälu, et teada, milline märk tähistab sadamalinna, kuhu vaja rongiga minna, lisaks vaja natuke vaistu, et just üks punane nupuke tähistab poolikut piletit lapse jaoks (sellele viitas tegelikult esialgu üks jaamatöötaja) ning piisavat hulka raha, et see masinasse sööta. Sadamasse jõudsime õige pisut enne laeva väljumist. Piletimüüja hakkas meile pikalt ja laialt seletama laevafirma hinnapoliitikat ja ei pööranud üldse tähelepanu sellele, et me korduvalt püüdsime talle selgeks teha, et me kohe absoluutselt ei saa aru, mis ta räägib. Üks meesterahvas järjekorrast tuli meile appi tõlgiks. Ostime edasi-tagasi piletid – nii säästsime päris mitu raha. Tänasime tõlki ja jäime valget laeva ootama. Meie tõlk tuli aga meie juurde tutvust sobitama. Tegemist on Nagasaki ülikooli teaduriga Suzuki (Suzuki on siin täpselt sama sage perenimi nagu meil Kask), kelle uurimisteemad on seotud estuaaride ja jõgedega. Vestlesime pisut ja vahetasime kontaktandmeid ning meie läksime laevale ning tema saatis laeval oma õe ja tema lapsed. Selline tutvus. Laev oli tõsine katamaraan, mis kihutas üle väina ühe tunniga.

Sellise katamaraaniga me üle mere kihutasimegi. Õnneks oli meri rahulik ja mingit raputamist ei olnud.

Laevaga me otse Hiroshimasse ei sõitnud, vaid sadamalinna nimega Kure. Seal tundus suure reisisadama kõrval päris karm sõja- ja kaubasadam olevat. Koos Hiroshimaga kannatas linn teise maailmasõja ajal päris hullusti. Kaldal oli ilutsemas meeletu suur allveelaev. 

Kure linn

Edasi rongiga Hiroshimasse. Rongis tuli meiega tuvust sobitama pisut nokastanud vanamees, kes õnneks väga pealetükkiv polnud, vaid sakeaurude mõjul purssis meile öelda, et sõit Hiroshimasse kestab nii umbes 40 min. Kestiski. Rongisõt oli täitsa ilus – mööda mereäärt, mida omakorda ääristasid uhked palmisalud. Hiroshima on Matsuyama kõrval tõesti suurlinn. Jalutasime hotelli ja rõõm oli suur, sest hotellituba oli kaheksandal korrusel vaatega linnale. 

See just igapäevane vaatepilt pole, et laps voodis hüpata võib, kuid mõnikord harva on lubatud :)

Esimene jalutuskäik linnas oli oodatust seiklusterohkem. Meil olid kõhud nii äraütlemata tühjad, et olime valmis esimesse kohta sisse astuma ja ükskõik, mida sööma. Või siis peaaegu ükskõik, mida sööma. See ei olnudki nii lihtne. Aasta viimase päeva õhtupoolikul oli peaaegu eranditult kõik kohad suletud. Ei tahtnud päris Family Mart’ ist (kohalik a’la suuremat sorti R-kiosk) ka sušit osta ja seda kuskil pargipingil süüa. Lõpuks leidsime Itaalia söögikoha ja sõime õhtusöögiks pizzat. Õhtune jalutuskäik linnas oli päris ilus. Suur peaallee oli erinevakujulistest tulekaunistustest säramas. Mulle muidu suured kirjud tuledes puudekaunistused ja kujundid ei sümpatiseeri, kuid siin mõjusid need erinevad skulptuurid päris armsalt. 

Kes kaotas kinga?

Meie õnneks oli ka linna suur toidupood avatud, kust ostime aastavahetuse šampa, pisut juustu, mida igapäevaselt osta ei raatsi, ja muud näksimist ja loomulikult ka sušit, sest Tristan nõuab seda ikka ja ainult. Lonkisime hotelli ja jäime ootama. Internetiseerunud inimestena oli meil muidugi arvuti ja väiksemad nutiseadmed kaasas, et maailmaga ühenduses olla. Nii juhtuski äraütlemata lahe üritus – meie aastavahetusel osalesid läbi Skype ka Teele, Robi, Art ja Mai. Eestis oli kell siis viis pärastlõunal. Lõime omavahel klaase kokku hotellitoas ja läbi veebikaamera. Head uut! Mida aga polnud, oli saluut ja müra-kära tänaval. Õue vaadates ei saanudki justkui aru, et aasta vahetunud oleks. Telekas küll näitas, et kuskil ikka ilutulestik ka oli, kuid mitte Hiroshimas. Hiroshima on muidugi linn, mis müüb ennast märksõnaga „Rahu“ ja täiesti rahulikult võetakse ka aastavahetust. Tegelikult ongi aasta vahetamine rahulik ja püha terves Jaapanis.

Kuna hotelli hommikusöögi aeg kestis kella kümneni, siis ei saanud uue aasta esimesel päeval lubada kaua magamist. Ma muidugi tõusin ka Eesti uusaasta saabumise ajal üles, justkui tundes, et kodumaal aasta vahetub. Ennelõunane linn oli vaikne ja tekkis kahtlus, kas turistibuss „Hop on, hop off“ sellisel pühal päeval üldse liigub. Liikus. Tiirutasime bussiga mööda linna, et tähtsamad linnasümbolid üle vaadata. Lõunast oli näha ka linnas rohkem inimesi liikumas, kes kõik templitesse suundusid. Templite juures looklesid meeletult pikad järjekorrad.

Pisike järjekord pisikese templi juures. Bussiga ühest suuremast templist mööda sõites nägime, kuidas sinna ikka väga palju inimesi läks.

Hiroshima linn on teatavasti kurva ajalooga linn ning enamus vaatamisväärsusi on siin seotud rahu, pommide, sõdade ja haigustega. Me küll muuseumitesse ei läinud, kuid tuleb tunnistada, et kõik need ehitised ja monumendid jätsid ikka kõheda mulje küll 1945. aasta sündmuste tõttu. Õnneks suured pargid ja nende eripalgeline taimestik lisas elu kurvemale poolele rõõmu ja soojust.

Meenutamaks 1945. aasta sündmusi. Mõjus äärmiselt rusuvalt.

Saigi läbi meie pisike retk Hiroshimasse, edasi rongijaama,  rongiga Kuresse, sealt laevale ja laevaga Matsuyama sadamasse ning rongiga linna keskele.

Jah, sel korral me ei läinud kaasa ühegi kohaliku aastavahetuse kombega, ei söönud nö õiget toitu, ei käinud templis, ei kaunistanud kodu Jaapani kombe kohaselt, Tristan ei saanud kingiks rahaümbrikut, mida siinsed lapsed aastavahetusel saavad, kuid järgmine kord tuleks kindlasti vähemalt mõnigi tseremoonia kaasa teha või siis õiget toitu süüa.

Ma mäletan, kuidas ma tädipoja Karmo pleierist nii umbes 1990. või 1991. aastal seda laulu aina ja aina kuulasin teadmata täpselt selle linna lugu.

-----

Uskuge, just nüüd algas Teie elu kõige sisurikkam aasta.

Säravat ja õnnelikku uut!

Ehime õlu vol. 5, 6 & 7

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.

-Liisa-

Olen siin proovinud Kirin nö tavaõllesid, mis olid ikka kehvad. Siis avastasin poest Grand Kirin õlled. Ja ohohoo! Kirin oskab teha küll väga vingeid õllesi. Ja neid ei peagi ostma kuskilt spetsiaalsest  poest. See oli miski selline nagu R-kiosk.

"Grand Kirin The Aroma". Vot ohohooo! Aroom lilleline, aprikoos, tsitrust natuke, kerge, nagu natuke kevadine õunapuu õites. Värvilt kuldne. Vahtu oli sõrmejagu, mis jäigi nii väikseks ja kleepus kergelt seinale. Kehalt kerge, kuid humalate segu tuleb lõpus välja. Algul on linnaste pehmus ja magusus, siis hakkab humala maitse mängima. Jälle midagi õunalaadset magushapukat, siis kerge kibedus ja maitse lõpetab aprikoosi mekk humala kibedusega. Kirjas on dip hop, mida arvan olevat dry hop.

Üks huvitav õlu oli Miyajima purgi stout. Kahjuks ei teinud pilti. Aga, et purki on võimalik panna nii hää stout oli üllatav. Tihe vaht, mis püsis lõpuni, värv tume, läbipaistmatu. Aroom stoutilikult linnaseline, suitsune. Humalat siin küll tunda polnud. Maitse linnaseline, kerge karamell, siis tugevalt suitsune, kuivapoolne, lõpus kerge humala kibedus, mille suitsune põhi maitse ära sööb.

"Grand Kirin. Kirin" oli lillelise värske aroomiga mõnus rüübe, mis sobiks igapäeva joogiks. Värvus kuldne vahtu oli sõrmejagu, mis kahjuks kadus jättes servadele vaid peenikese randi. Maitse oli väga kerge ja pehme humala kibedus andis endast märku korra keskel ja lõpus.