teisipäev, 14. jaanuar 2014

Kõva pähkel

Erinevad generatsioonid ja erinevate riikide õpilased räägivad ja meenutavad koolisööki erinevalt. Mul on omad mälestused, kust ei puudu vastik pekisupp (või kuidas iganes ka söökla kokad seda nimetasid) ja maruhea maksakaste. Tristanile Eesti koolisöögid meeldisid väga. Ta kiitis neid mõnel päeval lausa nii, et mul hakkas piinlik. Siinseid koolitoite ta veel väga ülevate sõnadega kirjeldanud pole, kuid ta on ju vaid kolm lõunasööki söönud ka ja seega pole kõiki maitseid tunda saanud. Mõnikord vaid ütleb, et ta pole ühe või teise maitsega harjunud. Päris ära ei põlga.
Söömine käib siin oma klassiruumis. Sööki aitavad klassiruumi tuua suuremad lapsed, kes siis tarivad potte. Väiksemad esimese klassi omad, kes sel päeval on toidutoimkonna korrapidajad, panevad valged kitlid selga ja maskid ette ning tassivad nõusid (taldrikud on plastmassist). Üleüldse on siin paljud tegevused niiviisi integreeritud, et suuremad ja väiksemad ning ka sama vanuselised, kuid erinevatest paralleelklassidest teevad asju koos. Näiteks koristab Tristan hoopis teise klassi põrandat, koos lastega, kes teistest klassidest kooli pealt.
Söögi tõstavad kausi (vist) viiendikud, kes tulevad appi kõrvalmajast. Toidutoimkond jaotab söögi-joogiga kandikud laudadele. Alati on kolm taldrikukest, millest üks on alati salat (fotod on võetud kooli kodulehelt). Tristan on juba söönud erinevaid suppe, erineval moel tehtud riisi ja kala ning üllatavalt on pakutud ka saia ja maasikaid. Pea alati on menüüs piim. Menüü saavad lapsevanemad kätte kuu alguses. Ja selle menüü tegemine on suurem kui teadus. Selles on grammi täpsusega kõik kirjas, mis, mida, kui palju. Lisaks muidugi see, kui palju kiloklaoreid laps sellest toidust saab. Tristan on küllalti nigela söömaga, kuid mulle näib, et portsud on päris väikesed isegi tema jaoks. Kui söök söödud, siis viib igaüks oma kandiku klassi ette, paneb erineva suurusega kausid õigesse hunnikusse ning tühjaks joodud piimapaki voldib kokku. Kui kõik on kenasti lõpetanud, siis algab üheskoos hambapesu. Hambahari ja väike topsik on igal lapsel alati kaasas. Hambaid pestakse ilma pastata ja külma veega. Samal ajal näidatakse telekast, kuidas tuleb hambaid pesta. Kõik juhinduvad kenasti videost ja küürivad nii umbes kolm-neli minutit. Siis panevad köögitoimkonna lapsed jälle valged kitlid selga ja viivad nõud ära. Ja nii iga päev.
Reedel pärast tunde käisin "menüü- ja meditsiinikoosolekul". Kuna Tristanil on pähkliallergia, siis suutsime sellega kogu kooli meditsiinipersonaali ja kokatädid ärevusse ajada. Tekkis justkui tunne, et neil siin allergikuid ei olegi. Samas ma sain enne aru, et see justkui tavapärane asi. Kuid iga allergikuga tegeletakse individuaalselt. On mingi hull hirm, et juhul kui midagi lapsega juhtub, siis kardetakse, et kool kaevatakse kohtusse. Esiteks tuleb linnavalitsuselt saada (siin käib kõik linnavalitsuse kaudu, pikapäevarühma koha saamine näiteks ka) luba talle spetstoit teha. Ma muidugi püüdsin neid rahustada, et kui see nii palju segadust tekitab, siis ma võin neil vähestel päevadel ise lapsele söögi kaasa panna, kuid nii ei saa, sest arstilt on saadud paberid, mis saadetakse (st tuleb saata) linnavalitsuse haridustöötajatele ja nemad ju näevad, et arstipaberil on kirjas - pähkliallergia. Lisaks oli sellel paberil üks kohutav sõna "EpiPen". Mis on EpiPen? See on üks karm ravim allergikutele kui tekib näiteks hingamisraskus. EpiPen on süstelahus lihasesiseseks manustamiseks esmaabis. Ega võõralegi tundub see esmasel lugemisel üks ütlemata karm rohi ja võib näida, et meil on see tagataskus kogu aeg olemas ning Tristanil võib iga hetk tekkida hingamisraskusi. Ei, seda kohe kindlasti mitte. Ma loodan, et selline seis jätkub ka tulevikus. Miks meile meie Eesti arst on välja kirjutanud siis sellise ravimi? Kui Tristan oli kolmene, siis sõi ta üht kommi, kus oli sees arvatavasti pisut pähkleid ning tal tekkisid kerged hingasamiraskused (rõhutan - kerged ja ei midagi hullu). Kõik möödus kenasti, reaktsioon ei läinud hulluks, me ei vajanud tol korral arstiabi. Pärast muidugi läksime arsti juurde. Arst seda kirjeldust kuuldes pidas vajalikuks siiski meile see ravim välja kirjutada - kui väikesest kogusest pähklist tekkis tol korral selline väike reaktsioon, siis mis võib juhtud, kui pähklikogus on suurem ja siis võib seda rohtu ju vaja minna. Nii on meile iga aasta uus süstal välja kirjutatud ja igal aastal (see kehtib aasta) olen selle korrektselt apteeki tagasi viinud. Ühelt poolt ei ole muidugi lapsel olnud võimalust peoga pähkleid süüa ja ta ei teeks ka seda ning teisalt on ta allergia taandunud. Selle viimase EpiPeni kirjutas arst meile veel nö igaksjuhuks-klausliga, et ees ootavad keskonnavahetus ja võõrad söögid ning iial ei või teada, kuidas keha sellele reageerib. Olgu siis olemas. Seetõttu sai ka selle rohu nimi meie arstipaberitele kantud. See omakorda ka jaapani arsti poolt koolipaberitele kantud ja nüüd on paanika majas. Kui ikka lapsele on välja kirjutatud EpiPen, siis on järelikult asi hull. Sellist reageeringut ma kooli poolt nüüd küll ei oodanud. Küsiti ikka häid küsimusi, et kuidas ikka laps reageerib, kui pähklit sööb, kas silmad lähevad punaseks ja põsed paiste. Tunnistan ausalt - ma ei tea. Ma ei harrasta inimkatseid, et annan lapsele peo täis pähkleid ja vaatab, mis siis saab. Me oleme suutnud ta menüü küllaltki "puhtana" hoida, samas tean, et on viimastel aastatel kindlasti saanud näiteks maiustusi, kus on pisut pähkleid sees ning mingit reaktsiooni sellele pole järgnenud. Nii see kui ka vereproovi tulemused viitavad kergemale allergiale. Vestlus, mis kõik jälle tõlgi vahendusel toimus, õnneks viis ikka selleni, et ma kooli ei pea ise ühtegi süstalt organiseerima ning päevadel, mil pähkel on menüüs vältimatu, teen ma ise midagi talle söögiks kaasa. Jaanuari kuus siis ühel korral.
Ma muidugi mõistan ka kooli muret ja hirmu lapse tervise pärast, seda enam, et on keelebarjäär ning segaduses ei pruugita asjadest õigesti aru saada, kuid selline reaktsioon oli siiski natuke üllatav. Eks aga lähtun nüüd juba Tristan sõnadest: "Sellised on juba kord Jaapani kombed ja eks meie peame nendega lihtsalt harjuma". Ettevaatus ennekõike.

Kommentaare ei ole: