Olge hoolikam!

Ilusa naeratuse saatel öeldi mulle: "Püüdke järgmine kord hoolikam olla!". See puudutas ühte ülekilo ning soovituse ütles lennujaama check-in-s olev noormees meie kohvreid kaaludes. Olin eelmisel päeval Miholt kaalu saanud ning see näitas nii kohvri kui ka seljakoti kaaluks nii umbes lubatud 23 kg. Kohver oligi täpselt 23 kg. Seljakott täpselt 24 kg. Mu peast käis juba murdosa sekundiga läbi mõtteid, mis tuleks ümber pakkida, kuid noormees vaid naeratas ja saatis pagasi lennuki peale. Samas, kui ma kunagi Eestist lahkusin, siis palus Tallinna lennujaamas olnud preili kohvris olnud pool ülekilo küll  ümber pakkida. See üks ülekilo oligi kogu meie koojusõidu teravaim elamus. Kõik sujus suurepäraselt - ei viivitusi, et tormamist ja pagasi saime ka kenasti Tallinnas kätte. Ainult ligi kahekümnetunnine reis ikka väsitab küll. Tristan ikka suutis nii ööbussis kui ka lennukis magada, kuid mina olin võimalikel magamisaegadel justkui valveseisakus. 

Nüüd oleme rõõmsalt samasuguses kuumuses nagu Jaapanis. Esimesed kohukesed on söödud. Asjad on isegi jõutud lahti pakkida. Ja eks ajavahest ülesaamine võtab nüüd omajagu aega, aga täna olime mõlemad kell kuus üleval.

Kui just midagi põrutavat ei juhtu, siis siin lehel on ehteestlaslik vaikus kuni augusti lõpuni, mil mina juba üksi Jaapanisse tagasi pöördun.

Peaaegu pakitud

Loomulikult on viimastel päevadel enne pikemat reisi jube palju asju vaja korda saata. Ja just selliseid asju, mille peale hommikul ei tulnudki. Tristani saatsin hommikul Shu juurde mängima. Neil oli marutore päev, mis muidugi emotsionaalselt lõppes. Oleks ilmlõpmata tore, kui need poisid mingeid kummalisi radu pidi taas kohtuksid.

Tristan on hakkanud arutlema, mida ta kõige rohkem hakkab igatsema. Sõpru muidugi. Onseni. Sööki (va muidugi kaheksajalga). Loodust ja maja taga olevat kindlusemäge. Templeid. Kooli ja Mai-senseid. Hea meel on mul selle üle, et ta mälust on pühitud talvised külmad klassitoad, totrad reeglid ja hommikused kurvad lahkuminekud koolivärava juures, arusaamatused ja keelevääratused. 

Sõbrad

Tööl oli plaanis proovi lugemine ja mõningad ettevalmistused. Enamus asjade ülevaatamist teen homme. Siis selgus ühtäkki, et ma pean minema linnavalitsusse tõestama, et ma ei pea pensionimakseid tegema. Seletatud. Tehtud. Oli vaja kinnisvarafirmas üüri maksmas käia ja pangas haigekassa ja mobiilimakse ära teha. Saatsin veel viimase postipaki Eestisse. Kui keegi arvab, et Legod on kerged ja mõnus postiga kodumaale saata, siis asi on kergusest kaugel. Enam kui poole aastaga on kogunenud omajagu tükke, mis kaaluvad omajagu palju.

Siis selgus, et mingeid kummalisi radu pidi olla kevadise lastehoiu õpetaja teada saanud, et Tristan enam Matsuyamasse tagasi ei tule ning nüüd olla tema soov noormehega kohtuda. Vaatame, milliseks meie homne päevplaan kujuneb ja kui on mahti siis hüppame lastehoiust ka läbi. Ribadeks ei ole mõtet ka joosta, sest peale selle on veel mõni-seitse asja vaja korda saata.

Tristan ratsionaalse inimesena vaatas meie külmkappi ja arvas, et me ikka ei pea homme õhtul restorani sööma minema ja pidulikult oma äraminekut tähistama, vaid saame seda edukalt ka kodus teha ning külmkapi jääkidest tühjaks süüa. Kui kohvikusse ei lähe, siis sööme kodus jogurtit. 

Üks kohver on pakitud ja kaalutud. Normi piires. Seljakott on poolenisti asju täis ja sinna mahub veel ning olgem ausad - on ikka veel ja veel mida sinna panna. Homme kell 22:48 stardib ööbuss Matsuyamast Osakasse. Meie oleme valmis.

Merepäevad siingi

Täna oli Tristani nimepäev nimepäevade kalendri järgi (ega ma ise poleks teadnudki, kui poleks head vihjekirja saanud) ja Merepäev Jaapani kalendri järgi. Merepäev on uus puhkepäev Jaapani kalendris (alates 1996. aastast) ja tegelikult mingeid traditsioone justkui polegi. Vastavalt nimele minnakse mere äärde. Ajastus on muidugi hea - Tallinnas ju ka Merepäevad. Läksime meie ka randa. Meid sõidutas Tomimi, kes oli Tristani ja minu abiline koolis pärast Yumiko äraminekut veebruaris ja märtsis. Lisaks olid kaasas Tomomi mees ja noorem poeg (12-aastane). Päike küttis ja meri jahutas. Tristan nautis ja mina ka.

Ujumismüts kohustuslik polnud vist, aga paljudel oli peas ja Tristanil paluti ka pähe panna. Juba aimates kummalisi olukordi, siis ma olin selle kaasa võtnud.

Lihtsalt logelemine viis muidugi punase nahani, kuigi kreemitasime ohtralt. Bataadi jäätis jahutas.

Kuidas lähevad jaapanlased randa? Noored koos, pered koos, beebide ja vanaemadega. Ja meeletult suurte kottidega. Enamusel on kaasas varjualused või isegi telgid, mitte vähestel on kaasas grillid, salatikausid, lõikelauad, juurikad ja suured külmakirstud jahutava joogiga. Lisaks muidugi kogu atribuutika, mis seotud vees ja väljas mängimisega. Avalikus rannas grillitakse, juuakse (sh alkoholi), tehakse suitsu. Ja muidugi mängitakse igasugu rannamänge. Hämmastav kogu turvaühiskonna kontekstis oli muidugi olukord, et puudus igasugune vetelpääste. Muu teenindus oli tasemel - parklad, kohvikud, riietevahetus kohad, tualetid, rannatarvete rentimiskohad. Domineeriv enamus ennast rannas riidest lahti ei võta nagu meiesugused hullud, kes tahavad saada pruuniks teiseks juuniks. Siin ikka varjatakse end päikese eest. Paljud käivad ujumas ka tavariietes või siis on ujumisriided varrukatega. Noored neiud muidugi eksponeerivad oma keha ja eputavad bikiinides, aga sel juhul ikka päikesevarju all. Piltidelt nähe olev paadike on Tomomi oma ja loomulikult polnud meil päästevesti kaasas. Õnneks olid kätised. Samas, jaapani lapsed ujusid vapralt päästevestidega või antud kontekstis siis ujumisvestidega.

Üks suur koguperepäev sisaldab nii grilli, mängu kui ujumist.

Küllap olen ma Eestisse tulles juba nahka vahetanud, sest hetkel ikka natuke tulitab. Tristan väga ei kurda, aga ta on ka värvuselt rohkem keeduvähk kui inimlaps. Sai küll kreemitatud - kangusega 36 ja mitu korda. See on aga hea, et mereäärses linnas elades sai lõpuks ikka rannas ka ära käidud.

Viimane

Sai läbi see õppeveerand Shimizu algkoolis. Ja sellega sai läbi ka Tristani kooliskäimine Jaapanis. Vähemalt selleks korraks. Tema siinsed klassikaaslased jätkavad 1. septembril kooliaastat siinsamas ja ikka veel 1. klassis. Tristan jätkab kooliteed Tallinnas ja 2. klassis. Tundub, et noormees läheb Eestimaale positiivsete mälestustega (nii ta mulle täna tunnistas), kuigi üleelamisi oli ikka parasjagu. Mina ju koolis ei käinud ja tegelikult ju ei tea päris täpselt, mis seal kõik toimus, aga saan vaid öelda, et meil hullupööra vedas. Meile tuldi ikka väga paljudes asjades vastu ning vaadati nii mõnelgi korral mööda karmidest jaapanipärastest reeglitest. Kuigi püüdsin ikka mitte nahaalsena käituda ning mitte ära kasutada väljamaallase staatust. Hullupööra vedas, et Mai-sensei oli Tristani õpetajaks mõlemal õppeaastal. Vedas abiõpetajatega. Tristan kasvas meeletult (kasvult vist ka, aga just seesmiselt). Ta õppis aktsepteerima reegleid, mis esialgu tundusid kummalised, ta hakkas nautima koolilõunaid (va kaheksajalga ja oamoosi), ta õppis ära hüppenööriga hüppamise ja mida kõike veel. Minu arvates on hästi põnev see, et ta on avastanud muusikainstrumendid. Koolis tuli mängida harmoonikat ja seda ta jätkab väidetavalt ka Eestis. Ma siin mõtlen pingsalt, millised õpikud kaasa võtta ja millised mitte ning muusikaõpik on üks nendest, mis tuleb kaasa võtta. Tal on kindel soov hakata Eestis flööti mängima. Kes õpetab ja kus, seda ma veel ei tea. Ma suutsin ta vaevu ümber veenda siinsest flöödiostust. Pole vaja kohvrisse ühtegi lisagrammi ja flööti saab ju Eestist ka osta. Igasuguste matemaatikate, reeglite ja sõnavara kõrval on veel olulisem näiteks see, et lapsed hoolitsesid koolis taimede eest - igaühel oli oma ja aegajalt toodi mõned eksemplarid koju ka. Meil on rõdul üks lilleke hetkel õitsemas, mida kohusetundlikult kastetakse.

Valik õpikutest, kaustikutest ja mappidest. Näiteks matemaatikas oli lisaks hunnikus töölehtedele ja õpikule suure karbi sees arvutamismängud ja kolm erinevat töövihikut (pilt üleval vasakul). Jaapani keeles ja kirjatehnikas on vihikute hulk sama. Mida võtta ja mida jätta? Vaevalt, et pooleldi täidetud töövihikud saab Eestis lõpuni täis kirjutatud. Samas nii mõnigi vihik või raamat on juba natuke emotsionaalse väärtusega või ka naljakas (kehalise kasvatuse õpik näiteks). Ma olen esimese selektsiooni juba ära teinud ja teen seda mõned korrad veel.

Eelviimase koolipäeva hommik.

Viimane koolipäev. Tristan oli eelmisel päeval mures, et kui ta Mai-senseile kingi annab ja kallistab, siis õpetaja ehmub, sest siin pole kallistamine niiviisi kombeks. Ma lohutasin ja küsisin, et kas sa tahad teda kallistada ja kui sa soovid, siis nii teegi - see on sinu viis tundeid väljendada. Ja ta kallistaski. Andis lilled ja kingi ja kallistas. Mitu korda. Kõikide klassikaaslastega jättis ta pärast klassi ees esitatud "tänukõnet" ka eraldi hüvasti. Mõnega surus ametlikult kätt, mõni lõi patsu, kuid paljud ikka kallistasid teda kohe kõvasti.

Enne kojuminekut kogunetakse alati koolihoovi, kus nö õpetaja-metoodik lühikse päeva kokkuvõtva kõne peab ja lapsed koduteele saadab. Nüüd oli kord ka paralleelklassi lastele lehvitada ja tänusõnad öelda.

Tristani tugirühm.

Enne lõplikku äraminekut oli veel vaja üle vaadata keldrikakandite pesa, mõned ämblikuvõrgud ja kasta viimast korda oma lillekest (kassitapu sugulane). Seda lille ta enam koju ei toonud, vaid kinkis Mai-senseile.

Eile oli koolis pisike pidu noormehe jaoks. Juba mõned päevad tagasi uurisid lapsed, et mis Tristanile meeldib. Loomulikult vastas ta, et putukad, maod ja ämblikud. Tulem on siin - noormees sai kingiks kirjakesi, joonistusi ja origamisid, millest enamus kujutas madu või lülijalgset. Abiõpetaja kirjutas aga armsa eestikeelse kaardi, millest Tristan kohe eriti vaimustuses oli.

Lisaks mitmele "viimasele", oli täna ka viimane karatetund. Ma nüüd ei tea, kas noormees Eestis jätkab või mitte. Eks tal tuleb otsustada, kas flöödimäng, karate ja/või taas kergejõustik. 

Kool on läbi, nüüd veel vaja asju pakkida ja pakke koju saata. Esmaspäev on jälle mingi püha ja tööst  vaba päev. Siis läheme mere äärde. Kolmapäeval tuleb sõprade Shu ja Narutoga veel üks trall maha pidada.

Tristan oli mõned nädalad tagasi üsna kurvameelne ja väsimus oli kohe eriti kuhjunud, kuid kui kalendris sai juulikuu ette pööratud, siis sellest ajast on ta meeleolud olnud igati mõnusad ja ta tundub nautivat iga Jaapani-minutit. Naudime natuke siis veel.

Muna & kana

Hommikuti kui me koos kooli läheme, siis enamasti me ikka vestleme ja räägime ning arutame ilmaasju, unenägusid või õhtuste plaanide üle, kui just tõepoolest väga rakse hommik ei ole olnud, mil me sõjaga üles oleme saanud. Õnneks jäävad sellised tusased hommikud ikka väga kaugesse aega. Siis kui veel sai intensiivsemalt Eesti kooliasju teha, siis üsna sagedasti arvutasime või panime sõnu tähestiku järjekorda või vaatlesime pilvi või mängisime mingit sõnade äraarvamise mängu. Nüüd arutleme juba tõsisematel teemadel (mitte, et eelmised poleks tõsised olnud). Hetkel ei anna noormehele asu kaks suuremat teemat. Kumb ikkagi oli enne, kas muna või kana. Ta ikka tõsimeeli arutleb evolutsiooni käiku. Teine teema on tema tulevik. Mitte homne päev ega 1. september ega isegi mitte 3. klass, mis pidavat kohutav olema, sest siis peab korrutustabelit hakkama õppima (kuigi nüüd ta leidis mingi nipi, et seda ju ei peagi pähe õppima, vaid saab lihtsalt arvutada). Tema mõtted on aga seotud sellega, et mis ametit ikka pidama hakata. Lisaks on ta hämmingus, et kuidas mina küll ei tahtnud väiksena teadlaseks saada, kas ma siis ei teadnud, et ränivetikaid oleks põnev uurida. Tristan on avastanud, et kui hakkad ainult putukateadlaseks, siis võib igavaks minna. Nii jagab ta oma viis töist nädalapäeva olles kord putukate (ma julgen lisada, et siinkohal ta peab silmas kõiki lülijalgseid, mis muidugi tähendab, et enamus maailma loomadest), siis dinosauruste, siis roomajate ja lõpuks kalateadlane. Ja ühe päeva pühendab Leogodele, olles lego-disainer. Selles ei ole mingit probleem, et niimoodi oma elu põnevaks teha. Aga... Natuke on vaja veel lahendada logistilisi nüansse - dinosauruste parim uurimiskoht on Ameerikas, haikalu uuriks ta parema meelega Austraalias ja putukaid esialgu vist Jaapanis (roomajate kohta ma ei tea praegu midagi, neid vist on ka hea Austraalias uurida). Aga kuidas saab nii, et esmaspäeval oled USA-s, teisipäeval Jaapanis ja kolmapäeval Austraalias? Legoland asub üleüldse Taanis! Keeruline see tulevik ja lapse elu.

Siin ei ole nii, et koolis on üks ja pidev tunniplaan. Iga päev kirjutatakse järgmise päeva plaan päevikusse ja asjad, mis vaja kaasa võtta. Täna kirjutas Tristan homse viimase tunni kohale おわかれかい - lahkumispidu.

Täna olime kutsutud õhtusöögile Yumiko juurde - meie esimene tõlk, abiõpetaja ja päästeingel. Oli väga armas õhtu tema perega nende kodus. Yumi mõlemad tütred olid ka külas oma lastega (5-kuune poiss ja 9-kuune tüdruk). Sõime hääd toitu, rääkisime niisama elust ja inimestest, mängisime kaarte ja klaverit. Jaapanis ei ole kombeks teha uusaastaööl ilutulestikku, siin tehakse seda suvel. Just praegu on suurte ilutulestikufestivalide aeg. Yumi on Tristanile ostnud suure hulga erinevaid säraküünlaid ja nii me pimedas aias neid põletasimegi.

Meie ettevalmistused. Tristan valis kingiks punased roosid ja ütles pärast, et tal oleks pisut raha vaja. Minu "Miks?" küsimuse peale vastas ta, et ta sooviks mulle ka osta. Mina tegin aga kõige kiirema ja lihtsama marjakoogi. Minu jaoks tavaline, jaapanlastele eriline - juba saatsin Yumile retsepti ka.

Muide, selle jaapani traditsioonilise suvekostüümi, mis noormehel seljas on, sai ta sünnipäevakingiks Yumilt.

Ilutulestik Yumiko hoovis.

Mõni pilt ülemöödunud nädalavahetusest, mil karatetreener meid võistlusi vaatama kutsus. Pärast ühe noormehe vigastus tahtis Tristan ära minna ja väitis, et ta ikka Eestis ei jätka selle spordialaga, kuid hiljem mõtles ringi. Lisaks sellele, et ta tahab karatega jätkata, tahab ta ka flöödimängu selgeks õppida.

Allpool mõned pildid meie kodule üsna lähedal asuvast pargist Ninomaru Garden, kuhu me enne sattunud ei olnud.

Ära jäi!

Tormi teed on ettearvamatud, nagu eluski meie eneste valitud teed. Kui veel üleeile päeval võis ilmakaardilt lugeda, et tormikese jääb just Matsuyama kohale, siis nüüd see isegi ei riivanud Shikoku saart. Seega tundub, et pääsesime. Ma veel muidugi vaatasin eile hommikul teraselt telekat ning ootasin võimalikku sõnumit koolist, et tunnid jäävad ära, kuid kool töötas ja ühtegi tundi ära ei jääta. Kui oleks läinud vastupidi ja torm pahandust teinud ja tunnid ära jäänud, oleks tunnid pidanud tasa tegema koolivaheajal või järgnevatel laupäevadel. Milline rõõm! Kooliga hakkame aga asju kokku tõmbama. Kohtumised Mai-senseiga on üha emotsionaalsemad. Tal on plaanis järgmisel neljapäeval, eelviimasel koolipäeval, Tristanile pidu korraldada. Ja seline plaan pole mitte ainult temal, paljud soovivad siin Tristaniga veel kohtuda ja ühe toreda päeva koos veeta - meie toetajad ja abiõpetajad koolist, mitmed tuttavad ülikoolist ja mujalt, sõbrad kooli teisest klassist. Nüüd tuleb juba väga teraselt päevakavad üle vaadata ja aegu broneerida. Lisaks on ju vaja pakkida ka. Kohvrid tulevad kaalult viimase piiri peal. Plaanitud kingitused kodumaal jagamiseks jäävad küll ära. Oleme ise suured kingid :)

Väike tormisilmakaart eilehommikuse seisuga. Tegelikult läks tormikese veelgi kaugemalt saarest mööda. Sel korral vedas.

Välk & pauk

Kolm ööd on välgutanud ja paugutanud. Ja ikka korralikult - kord tuba valge ja siis selline kõmin, et seest võtab isegi kõhedaks. Kõrval olev kindlusemägi annab sellele veel karmi kaja juurde. Isegi unimüts Tristan ärkab öösel selle peale üles ja pärast sonis midagi jaapani keeles. Aga hommikuks on jälle kõik raugenud. Kusjuure äike ehmatas öösel tööle videomaki, lülitas välja sooja vee ning pani WC prill-laua soojenduse maksimumi peale. Kujutage nüüd ette, et lähete hommikul tualetti ja istute kuumale prill-lauale. Oleks siis külmal talvehommikul, kuid õue- ja toasooja on praegu nii umbes kolmekümne kraadi lähedal. Täna öösel lubati jälle müristamist. Tuleb hommikul WC-sse minnes siis ettevaatlik olla. Kuid küllap on see hetkel kõige väiksem mure. Taifuun Neoguri, mis Jaapani lõunapoolsetel saartel  juba pahandust teeb peaks siia jõudma neljapäeval. Hoiatust pole me veel saanud. Koolis lastele räägiti, et kui on väga tugev tuul, siis kooli ei pea tulema. Ennustuste kohaselt vaibub tuul enne Shikoku saarel jõudmist ning nii hull ei tohiks enam olla kui lõuna pool. Samas tuleb siit ja sealt vastuolulist infot. Eks kuulan ja vaatan nii uudiseid internetist kui ka telekast. Vajadusel varjume - ei lähe kooli ega tööle. Telekat saan veel viimaseid nädalaid vaadata, sest lõpetan telekaga lepingu ära. Tegelikult näen ma telekat ikka edasi ka, kui lihtsalt pole kehtivat lepingut. Seega olen paari nädala pärast seaduserikkuja - kõik, kellel on telekas peavad teleülekannete maksu maksma - mul on telekas ja maksu ma maksta enam ei kavatse.

Matsuyama ülikooli (Ehime ülikooli naaberülikool) tudengid riisuvad pärast paduvihmast ööd spordiväljakult vihmavett. Ma usun, et nad alustasid ikka enne kella seitset (pilt on tehtud nii umbes poole kaheksa ajal hommikul). Üldse on see spordiväljak üks kummaline koht. Kui ei saja, siis lihtsalt joostakse tolmus ja kui sajab, siis ei vinguta, vaid tehakse kätekõverdusi mudas.

Juba saame koolist kokkuvõtteid olnud semestri kohta. Siin on noormehe füüsiliste võimete kaart. Punane joon on kõigi esimeste klasside keskmine. Tristan on enamus tegevustes klassi ja kõigi essakate hulgas parim. Kuid siinkohal ei saa ka ära unustada, et ta on kaheksane, kui teised on kuuesed või seitsmesed.

Käisime siis kohalikus mängutoas ka ära. Sada jeeni mäng. Hull koht, kuid mis sa vihmahooajal ikka teed, kui tillukeses korteris passida ei viitsi.

Mängutoas käivad lõbusate laste kõrval ka igas eas täiskasvanud. Tegelikutl ikka ongi seal rohkem suuremaid kui väikeseid. Need kaks tädi lihtsalt mängisid tuimalt mingit mündimängu kümnete konidega täidetud tuhatoos kõrval ja pilk kivistunud. Ja oleks siis, et saad selle mänguga võita suure summa, aga ei. 

Peale selle, et mängutoas saab masinatest võita mänguasju, kommi, jäätist, T-särke ja mida iganes elutut veel, võib mõnesaja jeeni eest püüda elus kalu või siis aksolotte (pilt üleval vasakul). Tristan tahtis seda mängu ainuüksi sellepärast mängida, et loomad päästa. Ja mina julm ema ei lubanud. Meie kodu lähedal on Koduextra tüüpi kodutarvete pood ja juba tükimat aega on seal müügil ka põderpõrnikate moodi putukad. Elutingimused poes on küll neil karmid. Täna avastasime, et erakvähke saab ka a´la jogurtitopsiga osta. Loomakaitsjad, kus on te silmad?

Ja nüüd hoiame pöialt, et taifuun oleks meieni jõudes raugenud. Mul pole triikrauda ka mida taskusse panna.

Pidu

Tantsupeo tule süttimine sai südaööl vaadatud. Rongkäik on pisut mõistlikumal ajal. Nüüd on jälle üks neist hetkedest, mil oleks parema meelega kodumaal. See on vist ainuke pidu, kus ma hea meelega olen massides. Mulle muidu massiüritused ei meeldi. Nii iidammu Õllesummeril kui ka Pet Shop Boys´i kontserdil käisin vaid seetõttu, et müüsin vaese tudengina õlut. Kuid nüüd on hea, et on olemas internet ning õhkan, et saan massiüritusest osa. See on ülev ja tekitab külmavärinaid. Ma pole küll ise kunagi kaare all laulnud ja väljakul tantsinud (elevant on kõrvale astunud ja korvpalli pidasin kunagi tantsimisest olulisemaks trenniks), kuid olen omamoodi sellest kõigest osa saanud isegi nii, et ühel kooli 1. septembri aktusel (1990ndatel kuskil) sain selle eest ergutusauhinna - mina lihtsalt jooksin sama distantsi maha, mis koolikaaslased marssisid ja olin koduvalla kollektiive ees jälle ootamas ja tervitushüüdeid kisamas.

Säherdused pildid leidsin arvutiavarustest. Ei ole üleüldse Jaapaniga seotud :)

 Ehteestlaslikult tõsine. Sain just Tristanilt pahandada, et ma ikka naeratan fotodel maruharva.

Õed Tihedad :)

Jaapani elu käib aga juba natuke pakkimiste tähe all. Oleme juba paar pakki raamatutega kodumaa poole saatnud ning üks suurem pakk mänguasjadega läheb teele vahetult enne lendu. Osad mänguasjad on juba ka siin laiali jaotatud. Eks seda pakkimist veel aga jagub järgmistesse nädalavahetustesse ka. Täna, laupäeval, oli töö juures töine koosolek ja arutelu ning kui siinsed kolleegid teada said, et noormees enam Jaapanisse tagasi ei tule, siis otsustati kiirelt, et tema auks tehakse pidu. Kuna teatakse, et Tristanile meeldib hullupööra kuumaveeallikates käia, siis saab pidu just seal olema.

Kui keegi soovib aga lugeda emotsioone minu esmaspäevase koolikülastuse kohta, siis neid ma kirja ei pane. Neid lihtsalt ei ole. Ülemöödunud sissekandele saan vaid lisada, et minu viisaka küsimuse peale juba eeldati, et ma olen lapsele lubanud koju jääda ning vastvõttev kool ei saa lubada mind kooli oma lapsega ning ka olukorda, et laps jääb minu loengu pärast üksi koju, siis tühistati minu esinemine. Lihtsalt nii eeldati! Mina ei olnud veel Tristanile midagi suurt lubanud (seda ka ma oma küsimusega kirjas vastuvõtvasse kooli ei kirjutanud) ja seega läksin esmaspäeval mina tööle ja Tristan oma kooli.

Leidsime aga vahetult enne äraminekut uue hobi. Teisipäeviti ronime.