Hommikuti kui me koos kooli läheme, siis enamasti me ikka vestleme ja räägime ning arutame ilmaasju, unenägusid või õhtuste plaanide üle, kui just tõepoolest väga rakse hommik ei ole olnud, mil me sõjaga üles oleme saanud. Õnneks jäävad sellised tusased hommikud ikka väga kaugesse aega. Siis kui veel sai intensiivsemalt Eesti kooliasju teha, siis üsna sagedasti arvutasime või panime sõnu tähestiku järjekorda või vaatlesime pilvi või mängisime mingit sõnade äraarvamise mängu. Nüüd arutleme juba tõsisematel teemadel (mitte, et eelmised poleks tõsised olnud). Hetkel ei anna noormehele asu kaks suuremat teemat. Kumb ikkagi oli enne, kas muna või kana. Ta ikka tõsimeeli arutleb evolutsiooni käiku. Teine teema on tema tulevik. Mitte homne päev ega 1. september ega isegi mitte 3. klass, mis pidavat kohutav olema, sest siis peab korrutustabelit hakkama õppima (kuigi nüüd ta leidis mingi nipi, et seda ju ei peagi pähe õppima, vaid saab lihtsalt arvutada). Tema mõtted on aga seotud sellega, et mis ametit ikka pidama hakata. Lisaks on ta hämmingus, et kuidas mina küll ei tahtnud väiksena teadlaseks saada, kas ma siis ei teadnud, et ränivetikaid oleks põnev uurida. Tristan on avastanud, et kui hakkad ainult putukateadlaseks, siis võib igavaks minna. Nii jagab ta oma viis töist nädalapäeva olles kord putukate (ma julgen lisada, et siinkohal ta peab silmas kõiki lülijalgseid, mis muidugi tähendab, et enamus maailma loomadest), siis dinosauruste, siis roomajate ja lõpuks kalateadlane. Ja ühe päeva pühendab Leogodele, olles lego-disainer. Selles ei ole mingit probleem, et niimoodi oma elu põnevaks teha. Aga... Natuke on vaja veel lahendada logistilisi nüansse - dinosauruste parim uurimiskoht on Ameerikas, haikalu uuriks ta parema meelega Austraalias ja putukaid esialgu vist Jaapanis (roomajate kohta ma ei tea praegu midagi, neid vist on ka hea Austraalias uurida). Aga kuidas saab nii, et esmaspäeval oled USA-s, teisipäeval Jaapanis ja kolmapäeval Austraalias? Legoland asub üleüldse Taanis! Keeruline see tulevik ja lapse elu.
Siin ei ole nii, et koolis on üks ja pidev tunniplaan. Iga päev kirjutatakse järgmise päeva plaan päevikusse ja asjad, mis vaja kaasa võtta. Täna kirjutas Tristan homse viimase tunni kohale おわかれかい - lahkumispidu.
Täna olime kutsutud õhtusöögile Yumiko juurde - meie esimene tõlk, abiõpetaja ja päästeingel. Oli väga armas õhtu tema perega nende kodus. Yumi mõlemad tütred olid ka külas oma lastega (5-kuune poiss ja 9-kuune tüdruk). Sõime hääd toitu, rääkisime niisama elust ja inimestest, mängisime kaarte ja klaverit. Jaapanis ei ole kombeks teha uusaastaööl ilutulestikku, siin tehakse seda suvel. Just praegu on suurte ilutulestikufestivalide aeg. Yumi on Tristanile ostnud suure hulga erinevaid säraküünlaid ja nii me pimedas aias neid põletasimegi.
Siin ei ole nii, et koolis on üks ja pidev tunniplaan. Iga päev kirjutatakse järgmise päeva plaan päevikusse ja asjad, mis vaja kaasa võtta. Täna kirjutas Tristan homse viimase tunni kohale おわかれかい - lahkumispidu.
Täna olime kutsutud õhtusöögile Yumiko juurde - meie esimene tõlk, abiõpetaja ja päästeingel. Oli väga armas õhtu tema perega nende kodus. Yumi mõlemad tütred olid ka külas oma lastega (5-kuune poiss ja 9-kuune tüdruk). Sõime hääd toitu, rääkisime niisama elust ja inimestest, mängisime kaarte ja klaverit. Jaapanis ei ole kombeks teha uusaastaööl ilutulestikku, siin tehakse seda suvel. Just praegu on suurte ilutulestikufestivalide aeg. Yumi on Tristanile ostnud suure hulga erinevaid säraküünlaid ja nii me pimedas aias neid põletasimegi.
Meie ettevalmistused. Tristan valis kingiks punased roosid ja ütles pärast, et tal oleks pisut raha vaja. Minu "Miks?" küsimuse peale vastas ta, et ta sooviks mulle ka osta. Mina tegin aga kõige kiirema ja lihtsama marjakoogi. Minu jaoks tavaline, jaapanlastele eriline - juba saatsin Yumile retsepti ka.
Muide, selle jaapani traditsioonilise suvekostüümi, mis noormehel seljas on, sai ta sünnipäevakingiks Yumilt.
Ilutulestik Yumiko hoovis.
Mõni pilt ülemöödunud nädalavahetusest, mil karatetreener meid võistlusi vaatama kutsus. Pärast ühe noormehe vigastus tahtis Tristan ära minna ja väitis, et ta ikka Eestis ei jätka selle spordialaga, kuid hiljem mõtles ringi. Lisaks sellele, et ta tahab karatega jätkata, tahab ta ka flöödimängu selgeks õppida.
Allpool mõned pildid meie kodule üsna lähedal asuvast pargist Ninomaru Garden, kuhu me enne sattunud ei olnud.
1 kommentaar:
Korrutustabelit hakatakse õppima juba 2.klassis, vähemalt Mona hakkas. Aga ära siis Tristnile ütle :))
Postita kommentaar