Kilpkonnaelu

Kuna Tristan on käinud kooliga ja ka vaheajal lastehoiu lastega linnas ja linna lähedal matkamas, kuhu mina pole jõudnud, siis oli meil laupäev ekskursioonitamise päev. Leppisime kokku, et noormees on matkajuht ja mina vaid järgnen talle. Paljud kohad olid mulle tegelikult natuke tuttavad ikka ka, kuid ma lasin Tristanil täievoliliselt liider olla. Mingi hetk ta ütles targalt, et siin me ei saa kaua olla, kuna aeg istub kukil. Ju see lause pärib minu sõnavarast:)

 Dogo onseni läheduses, kus ka väike jalaleotamise vannike kuuma veega (pilt üleval paremal).

Tuli aga välja, et selliseid väikeseid nurgataguseid, kus saab mõnusalt istuda ja jalad sooja allikavette panna, on siin päris palju. Mina ei teadnud, Tristan teadis.

Dogo onsen.

Siin on suvisel ajal loomulikult kombeks end päikese eest varjata. Kui just päikesevarjuga ei käida, siis suure laia kübara ja mütsilätuga küll. Lisaks kaetakse kindlasti käed pikkade kinnastega. Mustadega, muide.

 Ülikoolist nii umbes pool kilomeetrit põhja pool, on pisike mägi väikeste pühamutega (Johoku park). Sellest kohast ei olnud mul enne tõesti aimugi.

 Võtsime tipu. Enne ja pärast nägime kümneid sinise sabaga sisalikke, aga need olid liiga vilkad selleks, et pildile saada.

Matkalised mäetipus.

 Pühapäevane piknik siinsete inglise keele õpetajatega (st mitte-jaapanlastega). Marjakook, Merevaik, must leib ja õige juust olid meie poolt.

 Kilpkonnaelu mõnusam pool.

 

Kilpkonnaelu nukram pool.

On pühapäev, aga lapsed ajavad ka siis tarkust taga.

Selline nädalavahetus. Suvesooja oli pisut vähem kui Eestis, kuid õnneks ei sadanud, ega paukunud äike. Nüüd on minul küll õlanukid pisut punased - mulle ei tule mõttesegi päikesevarjuga ringi käia. Kuigi tuleb tunnistada - mõned neist on marustiilsed.

Uba

Tuleb tunnistada, et meil mõlemal on tekkinud teatavat laadi küllastus Jaapanist. Riisi sööme jätkuvalt, pabereid täidame ning reegleid kuulame ning täidame, aga Eesti asjadest räägime rohkem. Ühelt poolt oleme juba pea pool aastat siin koos olnud ka - piisav aeg väikeseks igatsuseks - ning teisalt on teema üles kerkinud seetõttu, et lennupiletid on ostetud ja reaalne sõit ees ootamas. Tuleme 25. juulil. Seniks aga käime rõõmsalt tööl ja koolis ning veedame nädalavahetusi aktiivselt. Kuigi mõnikord võiks küll lihtsalt jalad seinale visata ja lihtsalt olla. Seda, kas ei saa või ma lihtsalt ei oska. Noormees ka ei oska vist. Teisalt, kiirendab aktiivne ajaveetmine ju aja kulgu. Kui vihma sajab, siis puhkame.

Ilm nagu Eestiski. Enamasti on siin ikka üle 25 soojakraadi, aga kord-paar nädalas ikka lajatab mõnuga vihma - ikka nii, et kõik lainetab.

Nii püüamegi pöörata igatsuse põnevaks ootamiseks. Õnneks on ees ootamas nii mõnedki sünnipäevad (kuigi mul pole veel aimugi, kuidas lapse pidupäeva siin tähistada), kui ka mõned matkad ja plaanime ikka pikemat reisi Tokyosse ka. Minul polegi sinna nii väga asja, kuid see on Tristani soov. Ta on siiatulekust alates rääkinud, et tuleb Tokyosse minna. Ma muidugi pooldaks Kyotot. Siiani ta ei teadnud, et Tokyos on ka Disneyland, aga välitööde käigus üks tudeng rääkis ja näitas pilte. Nüüd on siis lapsel üks hull soov veel peas - oli minu mõte. Pärast pole noormees selle teema juurde õnneks tagasi tulnud. Ma loodan, et tule ka. Disneyland pole just minu teema. Ma võin teistmoodi olla lapsemeelne ning seda ilma fantaasiaparkideta. Tokyos oleme arvatavasti jaanipäeva paiku. Ma pole nüüd lõkke tegemises küll kindel, kuid sealsed eestlased saavad kokku igaljuhul.

Lõpuks sain laboriloa. Muda nagu iga teinegi ning selle "vormimine" analüüsikõlbulikuks võtab hetkel enamus ajast - esiteks on proove päris mitu ja teiseks tuleb juba pähe kulunud metoodiaka ümber kohandada siinsete võimaluste ja vahendite jaoks.

Eile üllatus Tristan: "Hämmastav, et üks uba võib nii hea olla!". Jutt käis kakaoubadest.

Täna hommikul kõikus maa. Õigepisut. Nii umbes kahepalliselt.

Ei saa üle Emajõe

Laupäev oli metsas olemise päev. Kuna ma püüan oma elu ikka võimalikult kirjuks teha ning samas pole saanud osakonnast, millega ametlikult seotud olen, täit töist elamust, siis olen otsinud võimalusi väljaspoolt seda. Ehime ülikoolis on olemas õppekava nimega umbes nii Education for Sustainable Development. Selle eestvedajatega olen suhelnud ning tundub, et teen seda ka edaspidi. Meid kutsuti tudengite väljasõidule. Tegelikult oli tegemist ühise väljasõiduga pangatöötajatele ja tudengitele. Ehime pank kannab hoolt mingi osakese metsa eest linnast pooletunnise sõidu kaugusel. Noortel pangatöötajatel oli hea võimalus kontorist välja saada ning tudengitel oli see mingil määral seotud õppetööga. See ei olnud aga niisama metsas jalutamine. Tunnikese matkamise ajal oli meil küllaltki põnev ülesanne - tuli võtta paaridesse, ühel paarilisel seoti silmad kinni ning teine pidi teda juhtima, pimedale seletama, ja teda vajadusel hoiatama. "Pime" pidi omakorda tajuma ümbrust, katsuma, nuusutama (maitsmiseks ei läinud). See oli mulle kui koduõpetajale aga suurepärane võimalus rääkida meeltest, sõrmeotste tundlikkusest ja olukorrast, kui üks meel on häiritud, siis on teised ärksamad. 

Võibolla selle mängu tõttu pidime matka alguse panema pähe kiivrid - "pimedaga" võib ju õnnetus juhtuda. Ikkagi tundus kiivrite pähepanek jalutuskäigul metsas kummaline. Kiiver-kiivriks, seda ülemuretsemist oli veel. Loomulikult oli kindlustus. Sel korral ma seda ise maksma ei pidanud, vaid seda tegi sponsorina pank. Teine lahe asi oli ojaületus. Madal ojake, mille põhjas olid parajad kivid, oli raja alguses meie kogunemise kohas. Tristan silkas üle selle edasi-tagasi ajal, mil me hilinejaid ootasime. Mingi hetk laekusid vist mingid metsaametnikud ja hakkasid "silda" ehitama kahest pingist, mis raja alguses olid. Enne seda ei teinud keegi vähimatki katsetust (va sillaehitajad), et ojast ilma sillata üle minna. Tristan ei mõistnud, miks suured lihtsalt üle ei tule, vaid määrivad jalanõudega korralikud pingid ära.

Tõepoolest - me kandsime metsas matkates ja pärast puid istutades kiivreid.

Tristanile oli ekstra kaasa võetud pisut väiksem kiiver.

Ei saa üle Emajõe?

Pärast pisikest matka saime koolitust, kuidas ja millisesse pinnasesse istutada sugi´sid (jaapani krüptomeeria) ja hinoki´sid (jaapani kõpress). Tuleb tunnistada, et ma ei olegi varem selliselt massiliselt puid istutanud. Euroopa Liitu astumise puhul ei käinud mina Eesti metsa uueks loomas.

Töö käib

Pärast löödi valge post masse, millel kirjas, kes ja millal selle metsatuka istutas.

Minu panus Jaapani metsade mühamisse, st üks nendest mõnest kümnest.

Kui keegi on midagi kuulnud šitaki seentest, siis teadke, et neid kasvatatakse kunstlikult just sellistes palgivirnades.

 Meie töö oli palkide ümberpaigutamine.

Kiivrikandmise kohustust pidin ikka lapsele korduvalt üle seletama. Oleks ma ise ka teadnud või uskunud põhjusesse. Lõpuks arvas laps, et see on seotud maavärinaga - iial ei tea, millal see meid ju ähvardab. 

Lapse loodusvaatlused.

Tristanil oli eelmisel nädalal mitu testi nii jaapani keeles kui ka matemaatikas. Siin mõned näitelehed. Matemaatika on iseenesest ju ülilihtne, sest õpitakse ju loendamist ja numbreid, kuid seda kõike ju jaapani keeles. Seega on siinse kolme töölehe kohta teha üks näpukas ju köömes.

Paremalt esimene

Täna oli jälle koolis lastevanemate koosolek ja demo-tund. Puudumist lubas vist vaid surmatõbi. Õnneks minu puudumist ülikoolist ei märgata ning pole probleem päev ära poolitada. Samas on ikka tüütu istuda koosolekul kui aru ei saa. Eestis ju on ka lastevanemate koosolekud ja lapsevanemad kaasatud koolielusse, kuid siin on seda vist ikka rohkem ning seda kõike võetakse äärmiselt tõsiselt. Kohal olid küll vist täna kõik. Demo-tund oli sel korral matemaatika. Lapsed demonstreerisid, kuidas nad loendavad ning vasakut ja paremat poolt teavad. Tristan siis pigem, kuidas ta jaapani keelt oskab. Käsi oli tal kogu aeg püsti. Ju siis teadis vastuseid. Korra õpetaja küsis ka, siis vastas küsimusele õigesti. Nii palju ma ikka ise ka jaapani keelt mõikan. Kuigi kodus saan juba vastu päid ja jalgu, et üht või teist sõna ei tea. Mõnikord ta pragab: "Alles eile ma ju õpetasin seda sulle!". Paluks siit mitte välja lugeda minu õpetamismeetodeid:) Pärast demo-tundi saadeti lapsed aulasse maavärinaõppust läbima ja emad-isad (st ikka emad) jäid klassi koosolekut pidama. Kaks lapsevanemat olid jutkui koosoleku juhatajad, õpetaja andis ülevaate esimesest koolikuust, rääkis koolilõunast, õppetööst ja edasiminekutest ning tulevikust. Varsti algavad ujumistunnid ja selle tarbeks on vaja kõigil osta ühesugused ujumisriided ja -mütsid. Peaaegu kõik lapsevanemad konspekteerisid usinalt Mai-sensei juttu. Mina mitte ja minu pinginaaber ka. Pinginaabriks osutus mul ühe lapse ema, kes on kolm aastat Ameerikas elanud. Vedamine! Siingi klassis, nagu eelmises, on üks lapsevanem, kes võõrkeelt oskab. Saime hästi jutule. Juba selle põgusa tutvuse peale saan teha üldistusi (võibolla ülekohtuselt), et need jaapanlased, kes korra on pikemalt Jaapanist eemal olnud või kes rohkem inglise keelt õppinud vaatavad Jaapanit ja selle reeglipärast elu pisut põlgusega. Nii tänane uus tuttav (paraku läks nimi ühes kõrvast sisse ja teisest välja) kui ka näiteks Shu ema Miho ning veel paar (ülikoolivälist) tuttavat tunnistavad siiralt, et neile see Jaapani elu ei meeldi, nad ei tea, miks üht või teist uuemal ajal "loodud" püha tähistatakse, põlgavad meeletut paberite täitmist, neile ei meeldi suured grupid ja koolikorraldus.

Demo-tund matemaatikas, kus loendatakse jäätisepalle ja järjekorras olevaid lapsi vasakult ja paremalt ja eest ja tagant.

 Ilusad pildid on kõik seinale üles pandud. Tunni teema oli Tristani väitel "Lõbus pilt". Paremal oleval pildil on ehe näide mappidest ja kataloogidest, kuhu kogutakse hunnikute viisi pabereid. Neid vist on klassis kokku seitse-kaheksa iga lapse kohta. Tristani number on "5". Ma ei tea, mis nende sees on, kuid küllap on iga tunni jaoks eraldi kaust, pluss veel koristamise ja söömise kohta oma. Tristani enda koolkotis peab alati olema veel kaks.

Igal lapsel on väike pott, kus midagi kasvab. Ma ei tea, mis seal potis on, aga kui keegi seemne või värskete lehtede järgi ära tunneb, siis antagu teada. Igal hommikul kastavad kõik oma taimekesi. Lisaks hoolitsetakse koolihoovis puuris olevate kanade ja küülikute eest. Hoovis kasvavad veel kartulid, tomatid ja salatid. See muidugi mulle meeldib ning siin justkui ei tundu, et toimub loodusest võõrandumine nagu välitöö käigus juhtus. Samas muidugi peenarde vahel käimine pole nii riskantne kui tarnamätastel või pilliroos.

Ja ikka ja jälle on lood seotud kooli ja Tristaniga. Justkui ma tööl ei käigi. Ühelt poolt on ju siin tegemist hetkel üksikvanema staatusega ja kes siis muu, koosolekul käib, last karate trenni viib ja koolitöödega tegeleb. Aga eks ma ikka käin tööl ka, kuid selle kohta on mul üsna kriiline arvamus kujunemas. Õnneks on nüüd välitööde käigus kogutud proovid olemas ja on reaalne Jaapani projektiga seotud töö, mida teha. Kui vaid laborisse saaks! Homme lubati. 

Kuum vähi jaoks?

Vaatamata sellele, et meil välitöödel kaasas olnud paat oli nii uus, et tehaselõhn veel küljes, jäi selle ristimistseremoonia ära. Nime ka paadile ei pandud. Ei õnnistatud paati ei šampuse ega viina ega sakega. Ei palutud ka Vetevanalt luba ning antud talle lohutuseks suutäit teravat. Küll teadjad lugejad aru saavad, mida kõike silmas on peetud. Seega ma pole kindel, kas Vetevana meile ka head proovid andis ning võibolla oligi hea, et me paadiga pikemaid tiire ei teinud - olekski äkki õnnetus juhtunud. Vähemalt ei häiritud järveelu ankrutega. Ankruid lihtsalt ei olnudki kaasas. See oli nüüd küll üllatus. Tuli välja, et kuna tegu oli kaitsealal olevate veekogudega, siis on ankrute kasutamine keelatud. Mis imenipiga siis käib paadi fikseerimine?

Paat oli lõa otsas. Antagu mulle nüüd andeks, kuid see ei tundunud mulle küll kõige kindlam metoodika, et asendada ankruid.

Proove võeti järvest nagu ikka. Vahendid olid küll pisut erinevad, kuid see tundub mitte lugevat. Samas ma muidugi pead anda ei saa, sest mina ju paadis ei olnud. Võeti setet ja võeti vett. Kahtlusekübe jäi hinge, et esimese järve puhul ei võetud proovid mitte kõige sügavamast kohast, kuid küllap takistas lõa otsas olemine sinnasõudmist. Minu väljaütlemisest ei piisanud proovivõtjate enesekindluse kõigutamiseks. Päevakava näis välja nii, et esimese päeva õhtuks laekuti Beppu linna algul rongi ja siis kolm tundi laevaga, kaks järgmist päeva rahmeldati järvel, tükeldati kaldal proove ning kolmandal ja neljandal tööpäeval jagati tubastes tingimustes proovid omavahel ära. Ja siis tagasi. Veel olgu mainitud, et kasutada oli meil ülikooli buss ning rendiauto. Tegelikult oleks me nibin-nabin ka kõik bussi mahtunud, kuid ülikooli töötajate lapsed ei tohi ülikooli väikebussiga sõita. See on seotud mingi erilise kindlustusega - st kui juhtub õnnetus, siis lapsed ei ole kindlustatud. Aru ma jälle ei saa, aga enam ei püüa ka. Samas Tristan on küll iga nurga pealt nii üle kindlustatud. See pole küll välitöödega seotud, kuid just eile maksin näiteks karatetrenni kindlustuse ära.

Igaüks saab oma osa, et erinevaid märke settest leida - ränivetikad, pigmendid, SCP, loomsed jäänused, C/N ja veel mõni teine asi. Võeti mõlemas järvest kolm sette puursüdamikku (nii u 30 cm), kaks neist tükeldati järve kaldal ja kolmas tood tervikuna "laborisse".

Töö sektsioonides. Lapsed olid pärast kaks päeva õues müttamist täitsa nõus tubasteks tegevusteks, kuigi mingil hetkel kammitses kinnine tuba ja vaja oli mööda koridore joosta, lutikalaadseid tegelasi, hulkjalgseid, kämblasuuruseid ämblikke (kusjuures päris-päriselt oligi nii suur) ja prussakaid uurida.

Rääkides prussakatest, siis suveperioodil on siin väga tavaline, et prussakad tungivad tuppa. Me pole veel ühtegi näinud, kuid poodides on mürgiletid juba tõstetud kenasti kassade juurde. Tristan vaatas ühte väikest terraariumi ning lubas eluspüügiga tegelema hakata. Ma siiski ostsin ühe väikese paki mürki ikka ära.

Mis on Eesti inimeste keskmine kehatemperatuur? Jaapanlastel on see 36,3 C. Ma arvan, et Jaapan on küll ainuke riik maailmas, kes sellist statistikat omab. Tegelikult tuleks last igal hommikul kraadida ning kooli teatada - see ei loe, kas on lapsel palavik või mitte. Hetkel see õnneks nõutud ei ole, sest ma raudselt unustaks seda hommikuti teha. Aga märtsis, mil neljandast klassist kolm last puudusid ja kogu koolipere pidi maske kandma, sest kardeti gripipuhangut, siis tuli küll last igal hommikul kraadida ja õpetajale teada anda. Ju nendele andmetele see statistika tuginebki. Igasuguste kliimaseadmete tõttu on inimeste kehatemperatuur aga alanenud ja see on tekitanud suure poleemika. Nimelt pidavat vähkkasvajale meeldima külmem keha. Riigi terviseasutused mõtlevad tõsiselt, mida selle probleemiga ette võtta. Selliseid teadmisi saab onsenis kuumas mädamunalõhnalises vees ligunedes. Sportlikust huvist kraadisin ennast - 36,8 C. Kuum vähi jaoks? Küll aga pole see kuum kurguvalu ja häälekäheduse jaoks. Võibolla ilma kurguvaluta oleks madalam. Onseni- ja autojuttude hulka kuulusid taas kord naiste rakse olukord ülikoolis ja enesetõestamine ning pärast suurt maavärinat ja tuumakatastroofi abiellujate meeletu tõus ning ikka ja jälle erinevad teemad riskidest ja ohtudest.

Kyushu saare Beppu piirkond on kuulus oma onsenide poolest. Käisime meiegi. Algul tahtime liivaonseni minna, kuid seal oli jube pikk järjekord. Ligunesime hoopis mädamunalõhnalises kuumas vees lageda taeva all. Pärast sai vulkaaniaurus küpsenud mune süüa. 

Uue nädala ilmateade lubab nii umbes 27 soojakraadi. Juba praegu saadan lapse kooli lühikestes pükstes. Päris hea.

Karatetrenni võetakse päris tõsiselt. Ma kaldun arvama, et poisil on seljas elu kallim riietus.

Ja ukse taga käivad siingi Jehoova tunnistajad. Õnneks neil inglisekeelset materjali ei olnud nii nagu kümme aastat tagas Norras Bergenis olles, kus usukummardajad läksid sujuvalt üle inglise keelele ning lahkelt jagasid ka materjale.

See on ohtlik!

Sel korral läks õnneks - välitööd toimusid. Ja oleme nüüdseks rõõmsalt kuuepäevaselt sõidult Kyushu saarelt tagasi, aklimatiseerunud ja taas kooli- ning tööpostidel. Sõit oli plaanitud ajale, mil jaapanlastel on lühike puhkuste aeg e Golden Week. Sel ajal lapsed koolis ei käi ja tööle minema ei pea. Eks see aeg sai valitud seetõttu, et pidime kaasa võtma lapsed (Tristan ja Ayaka - minu siinse vastuvõtja 9 a tütar) ning seetõttu ei kaotanud nad väärtuslikku kooliaega ning meie, töötavad inimesed, ei kaotanud olulist tööaega. Seega kulus see ainuke aastas lubatud puhkuse aeg tööks. See muidugi ei morjenda mind ja ei muuda minu plaane augusti kuus Eestis olla ja egoistlikult rohkem puhata kui siinsed kolleegid, kes võibolla saaksid aasta lõpus veel paar vaba päeva.
Alustame sellest, et vahetult enne minekut jooksin veel kohalikku matkapoodi, et lapsele päästevest osta. Olgu öeldud, et Eestis välitöödel käies on noormees ikka kaasas olnud ja paadiga ka järve peal. Viimasest pole siiani probleeme olnud, kuid võibolla pärast siinseid kogemusi saab olema. Igaljuhul kui ma enne poodiminekut mainisin, et lähen vesti ostma, kiideti see heaks (ametlik vastuvõtja Mick), kuid kui ma rongis oma ostust elavalt Narumile rääksin (Micki abikaasa, kes samuti siinsete järvedeuurimisega tegeleb ning vaatamata sellele, et nüüd teises ülikoolis töötab ikka projektides osaleb), vaatas too mulle kummalisel ilmel otsa ja küsis, et miks ma päästevesti ostsin. Ma ei mõistnud. Elementaarne - lapsed ei tohi paati minna ju. Lapsed ei tohi tegelikult üldse välitöödel kaasas käiagi. Tegelikult on mulle ju seda varem ka väidetud, et siin ei ole kombeks, et lapsi kaasa võetakse, kuid öeldud ka, et õnneks siinne ülemus on pehmem ja aktsepteerib olukorda kui ikkagi on vaja järeltulijad kaasa võtta. See muidugi ei tähenda, et lapsed nö päris objektile saaksid tulla, vaid peaksid lastehoius olema. Selle kadalipu peale pidin ma juba enne märtskuus ärajäänud välitöid mõtlema. Nüüd õnneks oli ilm ilus ja polnud kartust, et lapsed külmetuksid või läbi jää kukuksid ning seetõttu võeti vastu väga raske otsus - lapsed tulevad järve äärde kaasa. Rõhutagem - järve äärde, mitte peale! Minu väike pea seada ikka veel vastu ei võtnud ja kangekaelsus mu sees kasvas. Esimesel väljasolemise päeval olime Odano-ike järve ääres. Tegemist on nii umbes 6 ha järvega, mille sügavus kirjanduse põhjal ei ületa 1,4 m, kuid reaalselt kohapeal mõõdetuna 50 cm. Seega üks paras lomp, mille kaldal suutsime just kõige mudasema koha töötegemiseks valida. Sinna oli lihtsalt tee pealt kõige parem ligipääs. Järvelemineku saaga algas juba sellega, et mind ei lastud uhuude paati. Ma alguses arvasin, et esimese raksuga teevad tudengid mõned mõõtmised ja siis lähen mina mõne vapraga setet koguma. Enne sai justkui niiviisi kokku lepitud. Kuid see on järjekordne näide olukorrast - tõlkes kaduma läinud. Olgu siis nii - töötan täna kaldal. Filtreerisin vett ja tükeldasin muda. Päike paistis ja olemine oli päris hea. Lapsed tundsid end järve kaldal päris hästi ning virisemise hõngugi ei olnud tunda ja Tristanil oli kohe alguses päästevest seljas, et pärast ametlikku poolt sõudma asuda. Seda ta teha saigi - nii umbes 7 minutit, kaldast 10 m kaugusel. Ajalimiidi pani peale Mick, kes ohates minu elementaarse otsuse peale ikka paati minna muud midagi öelda vist ei julgenud. Narumi ei öelnud midagi, kuigi näoilmest võis lugeda, et mina teen praegu suure vea ja "me-veel-räägime-sellest-tõsiselt" mõte oli silmis. Tristan oli muidugi ajalimiidis väga pettunud, kuid sai oma kauaoodatud tõmbed tehtud ning näidatud, et eelmise aasta Kurtna töödest on olnud kasu ja midagi pole unustatud. Sikutasin paadi kaldale ning hakkasin asju autosse viima. Tagasi tulles oli porine paat juba kokku pakitud. Ma oleks siiski hea meelega selle enne ikka puhtaks küürinud. Tagasiteel Kyoto Ülikooli uurimisjaama Beppusse me paadirallist ei rääkinud. Seevastu võeti hommikul teema autos üles, kui me teise järve äärde läksime. Ma ei ütleks, et tegemist loenguga oli, kuid midagi sinnapoole. Narumi püüdis mulle selgeks teha, et juba ainuüksi see, et lapsed kaasas on, võib hiljem probleeme tekitada, veel hulle on see, kui lapsed paadis on. Mõelda, kui midagi oleks juhtund. Ja kui midagi oleks juhtunud, siis vastutab terve grupp, mitte mina kui lapse ema. Mulle toodi mitmeid näiteid siinsetest surmajuhtumitest nii professorite kui ka tudengitega. Mitte üksi näide muide ei olnud seotud järvedega. Pigem oldi mägedes rajalt kõrvale mindud. Ayaka jaoks olid need esimesed välitööd ja ta pole vaatamata sellele, et ta vanemad on järveuurijad elu sees paadiga sõitnud. Ega muidugi me ei saa ju oma valikuid lapsele peale suruda, kuid et hoida last justkui puuris on ka nigel. Seetõttu need noored tudengid surma ongi saanud, et ei osata looduses olla. Igaljuhul mulle järjekindlalt öeldi, et ma arvestaks Jaapani reeglitega ning enam sellist rumalust ei teeks. Rääkisin sellest Tristanile ja mulle üllatuseks ta mõistis olukorda väga täiskasvanulikul moel ning ei nõudnud Tateishi-ike järvel paati minekut. Parim nali muidugi juhtus veel järve ääres, kus oli omajagu kuivanud pilliroogu. Autos olin ma rääkinud just sellest, et noored ei tunne enam loodust ja et minu poolest mütaku Tristan metsas ja soos ja mudas ning nii palju kui võimalik ja vajalik ma suunan ning räägin. Järve äärde jõudes hakkas noormees valima omale parimat pilliroo kõrt marssides küllalti hõredas pilliroovõsas. Ajal, mil mina asju lahti pakkisin, hakkasid teised kõik miskipärast Tristanit kutsuma ja kisama. Sinna ei tohi minna! See on ohtlik!

Pildid välitöödest on üles laetud pildipanka.

Päästevesti juhtumiga minu kapriissus veel ei lõppenud. Välitööde käigus elasime me Kyoto Ülikooli Beppu linna "filiaalis" - majas, kus on laborid, magamisruumid, töötoad, köök ja keldris onsen. Eelmisel korral ööbisime ka ühe öö seal. Meid kupatati viiekesi tuppa (2*5 m), kus kolmekorruseline nari. See tähendas seda, et emad ja lapsed magavad ühes voodis. Iseenesest ei olnud mul ju selle vastu midagi ning eks siingi peegeldus olukord, et tegelikult ju lapsi kaasas olla ei tohi - üks voodi per inimene. Tristan valis kõige ülemise korruse. Mis mul muud üle jäi - ronisin järgi. Siinkohal tunnistan, et just see ronimine ja ukerdamine kitsas voodis lae all näis mulle ohtlikuna. Hommikul olin aga kindel, et siin toas ma ei suuda järgmised neli ööd küll magada ja olla. Ma ei ütle just kuigi tihti, et magasin halvasti ja et see tuba mulle ei istu, kuid nüüd tegin seda küll ning pakkusin välja võimaluse, et magame madratsitel kõrval olevas seminariruumis. Siis aga pakuti meile kahepeale suurt tuba, kus reas mitmed narid. Ega ma kade ka olnud - loomulikult kolisime sinna.

Väga lahe asi juhtus aga vahetult enne välitöid. Tristan ootas üksi kodus mind ja helises uksekell. Ukse taga oli postiljon, kel oli pakk Tristanile. Noormees olla kenasti oma nime dokumentidele kirjutanud ning paki vastu võtnud. Ärevuses rääkis ta pärast: "Ma ei suuda oma Eesti klassi üle tänada selle üllatuse eest!". Kuristiku kooli 1. a klass saatis talle toreda paki koomiksite ja raamatuga ning joonistuste ja kirjaga. Noormees säras rõõmust. Suured-suured tänud! Kõik koomiksid võeti ka välitöödele kaasa ja on nüüdseks läbi loetud, kuid kõrgele riiulisse neid veel ära panna ei tohi, vaid peavad veel laua peal aukohal seisma.

Välitööde käigust kirjutan lähiajal veel.

Õpetajate päev

Enne järgmist reisi olgu lühidalt kirja pandud tegemised, mis said teoks Nagoyas. Jälle kauaoodatud reis. Nii mitmeski plaanis. Esiteks seetõttu, et saime peavarju kaasmaalastest saatusekaaslaste juures, mis annab võimaluse olla koos "omadega" ja rääkida asjadest, mis on "omad" ning töises plaanis seepärast, et sai osa võtta minikonverentsist, millest osavõtjad olid uurimisobjekti tõttu "minu" inimesed. Loomulikult ootas noormees reisi ka seepärast, et mängida eestikeelsete lastega (kuigi esialgu ta väitis, et väikesed lapsed sh kaheaastased talle ei meeldi) ja et sõita ülikiire rongiga. Viimane valmistas isegi teatud pettumuse, sest lapsel oli arvamus, et kiire kiirrong peaks tuhisema niiviisi, et ümbrust ei näegi, kuid see sõitis näivalt täiesti tavalise kiirusega (kokku kestis rongisõit ümberistumisega 5h). Nagoyas elamine oli aga tõeline luksus. Meile oli eraldatud väike tuba nariga, meile valmistati marumõnusaid toite ja ajal kui mina olin töiste tegemistega hõivatud, oli Tristan hoitud. Meid võttis nii lahkesti vastu Veiko ja Katrini pere. Meie täname!

Konverents oli muidugi suures plaanis ikka jaapanikeelne (Jaapani diatomistide iga-aastane kokkusaamine), osavõtjaid nii umbes 50 ning ettekannete teemad varieerusid seinast seina. Püüdsin ettekannete jooniseid, inimeste näoilmeid ja ka mõningaid sõnu äratundes tabada jutu sisu. Ma ei ütleks, et see mul ülemäära hästi välja kukkus, kuid midagi sai ikka ka kõrva taha pandud. Mul endal oli posterettekanne. Inglisekeelseid postreid oli kaks ja miskipärast just nende kahe ees rahvast tunglemas ei olnud, kuid õnneks päris vait ma ka olema ei pidanud ning sai ikka pisut arutatud ja teemat tutvustatud ka. Seega osavõtt sellest kohtumisest võis isegi päris kasulik olla.

Vaatamata sellele, et Nagoyat turistibrožüürides just väga atraktiivsena ei tutvustata, leidus siiski kohti, kus käia ja oma vaba aega sisustada. Tristanil oli seda luksust muidugi rohkem. Kui satute Nagoyasse, siis käige ära loomaaias, kus on hirmuäratavad jaapani hiidsalamandrid ja akvaariumis, kus jaapani hiidkrabid teritavad sõrgu. Ja mitte ainult. Lisaks käisime Tristaniga koos päris uhkes ja osaliselt renoveeritavas Nagoya kindluses, mida tasub kindlasti külastada ning teletornis, mis oma välimuselt meenutab Eiffeli torni. Ühtegi templit või shraimi me ei külastanud, kuid ma usun, et sellisel kujul turisti mängimisest Nagoyas mulle ja noormehele esilagu täitsa piisas. Küll oleks pikemaks kohaloleku ajaks leidnud veel ilusaid kohti selles kõrges ja hallis linnas.

Mõned mobiiliga klõpsutatud pildid ja videolõigud on üles laetud siia.

Täna oli meil õpetajate päev. Siin on selline komme, et kooliaasta alguses (ja hetkel ju on Jaapanis veel kooliaasta algus) külastab õpetaja oma õpilaste kodusid. Vaatab üle õppimistingimused, arutab vajadusel õppetööga seonduvat ja vastab küsimustele. Kuna me niikuinii igal nädalalõpul vaatame üle uue nädala plaanid ning saan Tristani kohta tagasisidet, siis meie puhul see justkui vajalik ei olnud, kuid kord on kord. Selleks tarbeks kattis Tristan Mai-senseile laua. Loovutas oma viimased musta leiva viilud ja Merevaigu juustu talle, lõikas peaaegu cm paksused kurgiviilud ja pani lauale paar Selga küpsist, mis tal endal oli kappi ununenud ning mänguasjad valvesse. Mai-sensei kaua meie juures ei olnud. Me olime tänase õhtu üheteistkümnes pere ja vaja oli veel ühte külastada. Maitses ja kiitis leiba ja Merevaiku. Kuna meil on kavas Tristani sünnipäeval koolis tema klassis väike Eestit tutvustav tund korraldada, siis küsisin, et kas tohib musta leiba ka pakkuda. Õpetaja lubas direktori käest küsida. Kas oli leib nii halb, et selle pakkumiseks peab enne luba küsima? Kuid kodu ja õppimise osas mingeid ettekirjutusi ei saanud ning vestlus kasinas inglise keeles Mai-sensei ja veel kasinamas jaapani keeles meie poolt kestist vast vaevu veerand tundi.

Et aga õpetajate päev vääriks oma nime täielikult, siis oli täna ka vestlus õpetaja Külliga. Nii nagu eelnevad korrad on Tristan seda vestlust väga oodanud, kuid esialgu ei anna ennast kaamera juures näole ja mina pidin siis ette kandma, kuidas edeneb lugemine ja kirjatehnika, arvutamine ja maailmamõistmine. Edeneb ikka. Lugema tuleb noormeest jätkuvalt utsitada, kuid kõiges muus suudame Eesti kooliga sammu pidada võis siis reipalt kannul olla. Hea meel oli tõdeda, et kirjatähtede harjutamises on Tristan siin isegi sammukese ees ja etteantud töölehed on täidetud ja seda õnneks rõõmuga. Kunagine kirumine, et kirjatähed on maailma keeruliseimad ja neid on ilmvõimau teha, on kadunud ning on kujunenud lemmikkaunid tähed. Matemaatika osas on koolis muidugi asi Tristani jaoks liiglihtne - õpivad ju esimese klassi omad alles numbreid tundma ja kirjutama. Koolitunnis tuleb siiski Tristanil kõik korralikult kaasa teha ning Mai-sensei ütles, et tunnis teeb ta kõike ülesandeid väga püüdlikult kaasa. Koduste töödega teeme aga nii, et õpetaja annab Tristanile minu saadetud töid. On küll kummaline ringiga saatmine ja ma ju võiks kodus ise anda neid ülesandeid, kuid kui ikka õpetaja need annab, siis on nende tegemise kohustus kuidagi teine. Ja direktor andis mõista, et eraldi ülesandeid õpetaja ei peaks ise Tristanile ette valmistama.

Päevale pani toreda punkti Tristani spontaanne kõne sõber Jakobile ning kuigi meil oli magamamineku aeg juba kukil ei suutnud mina kahe sõbra vestlust katkestada. Õnneks pole homme Tristanil koolipäev, vaid me astume rongi peale, et lõpuks välitöödele minna (siin ei ole 1.mai vaba). Näis, milliseks need siis lõpuks ka kujunevad, kuid enam ma ei hõiska nii nagu möödunud korral, mil väljaminek ametlikus plaanis siitpoolt ära jäeti. Tagasi peaksime Matsuyamas olema 6. mai õhtul.