Vaatamata sellele, et meil välitöödel kaasas olnud paat oli nii uus, et tehaselõhn veel küljes, jäi selle ristimistseremoonia ära. Nime ka paadile ei pandud. Ei õnnistatud paati ei šampuse ega viina ega sakega. Ei palutud ka Vetevanalt luba ning antud talle lohutuseks suutäit teravat. Küll teadjad lugejad aru saavad, mida kõike silmas on peetud. Seega ma pole kindel, kas Vetevana meile ka head proovid andis ning võibolla oligi hea, et me paadiga pikemaid tiire ei teinud - olekski äkki õnnetus juhtunud. Vähemalt ei häiritud järveelu ankrutega. Ankruid lihtsalt ei olnudki kaasas. See oli nüüd küll üllatus. Tuli välja, et kuna tegu oli kaitsealal olevate veekogudega, siis on ankrute kasutamine keelatud. Mis imenipiga siis käib paadi fikseerimine?
Proove võeti järvest nagu ikka. Vahendid olid küll pisut erinevad, kuid see tundub mitte lugevat. Samas ma muidugi pead anda ei saa, sest mina ju paadis ei olnud. Võeti setet ja võeti vett. Kahtlusekübe jäi hinge, et esimese järve puhul ei võetud proovid mitte kõige sügavamast kohast, kuid küllap takistas lõa otsas olemine sinnasõudmist. Minu väljaütlemisest ei piisanud proovivõtjate enesekindluse kõigutamiseks. Päevakava näis välja nii, et esimese päeva õhtuks laekuti Beppu linna algul rongi ja siis kolm tundi laevaga, kaks järgmist päeva rahmeldati järvel, tükeldati kaldal proove ning kolmandal ja neljandal tööpäeval jagati tubastes tingimustes proovid omavahel ära. Ja siis tagasi. Veel olgu mainitud, et kasutada oli meil ülikooli buss ning rendiauto. Tegelikult oleks me nibin-nabin ka kõik bussi mahtunud, kuid ülikooli töötajate lapsed ei tohi ülikooli väikebussiga sõita. See on seotud mingi erilise kindlustusega - st kui juhtub õnnetus, siis lapsed ei ole kindlustatud. Aru ma jälle ei saa, aga enam ei püüa ka. Samas Tristan on küll iga nurga pealt nii üle kindlustatud. See pole küll välitöödega seotud, kuid just eile maksin näiteks karatetrenni kindlustuse ära.
Paat oli lõa otsas. Antagu mulle nüüd andeks, kuid see ei tundunud mulle küll kõige kindlam metoodika, et asendada ankruid.
Proove võeti järvest nagu ikka. Vahendid olid küll pisut erinevad, kuid see tundub mitte lugevat. Samas ma muidugi pead anda ei saa, sest mina ju paadis ei olnud. Võeti setet ja võeti vett. Kahtlusekübe jäi hinge, et esimese järve puhul ei võetud proovid mitte kõige sügavamast kohast, kuid küllap takistas lõa otsas olemine sinnasõudmist. Minu väljaütlemisest ei piisanud proovivõtjate enesekindluse kõigutamiseks. Päevakava näis välja nii, et esimese päeva õhtuks laekuti Beppu linna algul rongi ja siis kolm tundi laevaga, kaks järgmist päeva rahmeldati järvel, tükeldati kaldal proove ning kolmandal ja neljandal tööpäeval jagati tubastes tingimustes proovid omavahel ära. Ja siis tagasi. Veel olgu mainitud, et kasutada oli meil ülikooli buss ning rendiauto. Tegelikult oleks me nibin-nabin ka kõik bussi mahtunud, kuid ülikooli töötajate lapsed ei tohi ülikooli väikebussiga sõita. See on seotud mingi erilise kindlustusega - st kui juhtub õnnetus, siis lapsed ei ole kindlustatud. Aru ma jälle ei saa, aga enam ei püüa ka. Samas Tristan on küll iga nurga pealt nii üle kindlustatud. See pole küll välitöödega seotud, kuid just eile maksin näiteks karatetrenni kindlustuse ära.
Igaüks saab oma osa, et erinevaid märke settest leida - ränivetikad, pigmendid, SCP, loomsed jäänused, C/N ja veel mõni teine asi. Võeti mõlemas järvest kolm sette puursüdamikku (nii u 30 cm), kaks neist tükeldati järve kaldal ja kolmas tood tervikuna "laborisse".
Töö sektsioonides. Lapsed olid pärast kaks päeva õues müttamist täitsa nõus tubasteks tegevusteks, kuigi mingil hetkel kammitses kinnine tuba ja vaja oli mööda koridore joosta, lutikalaadseid tegelasi, hulkjalgseid, kämblasuuruseid ämblikke (kusjuures päris-päriselt oligi nii suur) ja prussakaid uurida.
Rääkides prussakatest, siis suveperioodil on siin väga tavaline, et prussakad tungivad tuppa. Me pole veel ühtegi näinud, kuid poodides on mürgiletid juba tõstetud kenasti kassade juurde. Tristan vaatas ühte väikest terraariumi ning lubas eluspüügiga tegelema hakata. Ma siiski ostsin ühe väikese paki mürki ikka ära.
Mis on Eesti inimeste keskmine kehatemperatuur? Jaapanlastel on see 36,3 C. Ma arvan, et Jaapan on küll ainuke riik maailmas, kes sellist statistikat omab. Tegelikult tuleks last igal hommikul kraadida ning kooli teatada - see ei loe, kas on lapsel palavik või mitte. Hetkel see õnneks nõutud ei ole, sest ma raudselt unustaks seda hommikuti teha. Aga märtsis, mil neljandast klassist kolm last puudusid ja kogu koolipere pidi maske kandma, sest kardeti gripipuhangut, siis tuli küll last igal hommikul kraadida ja õpetajale teada anda. Ju nendele andmetele see statistika tuginebki. Igasuguste kliimaseadmete tõttu on inimeste kehatemperatuur aga alanenud ja see on tekitanud suure poleemika. Nimelt pidavat vähkkasvajale meeldima külmem keha. Riigi terviseasutused mõtlevad tõsiselt, mida selle probleemiga ette võtta. Selliseid teadmisi saab onsenis kuumas mädamunalõhnalises vees ligunedes. Sportlikust huvist kraadisin ennast - 36,8 C. Kuum vähi jaoks? Küll aga pole see kuum kurguvalu ja häälekäheduse jaoks. Võibolla ilma kurguvaluta oleks madalam. Onseni- ja autojuttude hulka kuulusid taas kord naiste rakse olukord ülikoolis ja enesetõestamine ning pärast suurt maavärinat ja tuumakatastroofi abiellujate meeletu tõus ning ikka ja jälle erinevad teemad riskidest ja ohtudest.
Mis on Eesti inimeste keskmine kehatemperatuur? Jaapanlastel on see 36,3 C. Ma arvan, et Jaapan on küll ainuke riik maailmas, kes sellist statistikat omab. Tegelikult tuleks last igal hommikul kraadida ning kooli teatada - see ei loe, kas on lapsel palavik või mitte. Hetkel see õnneks nõutud ei ole, sest ma raudselt unustaks seda hommikuti teha. Aga märtsis, mil neljandast klassist kolm last puudusid ja kogu koolipere pidi maske kandma, sest kardeti gripipuhangut, siis tuli küll last igal hommikul kraadida ja õpetajale teada anda. Ju nendele andmetele see statistika tuginebki. Igasuguste kliimaseadmete tõttu on inimeste kehatemperatuur aga alanenud ja see on tekitanud suure poleemika. Nimelt pidavat vähkkasvajale meeldima külmem keha. Riigi terviseasutused mõtlevad tõsiselt, mida selle probleemiga ette võtta. Selliseid teadmisi saab onsenis kuumas mädamunalõhnalises vees ligunedes. Sportlikust huvist kraadisin ennast - 36,8 C. Kuum vähi jaoks? Küll aga pole see kuum kurguvalu ja häälekäheduse jaoks. Võibolla ilma kurguvaluta oleks madalam. Onseni- ja autojuttude hulka kuulusid taas kord naiste rakse olukord ülikoolis ja enesetõestamine ning pärast suurt maavärinat ja tuumakatastroofi abiellujate meeletu tõus ning ikka ja jälle erinevad teemad riskidest ja ohtudest.
Kyushu saare Beppu piirkond on kuulus oma onsenide poolest. Käisime meiegi. Algul tahtime liivaonseni minna, kuid seal oli jube pikk järjekord. Ligunesime hoopis mädamunalõhnalises kuumas vees lageda taeva all. Pärast sai vulkaaniaurus küpsenud mune süüa.
Uue nädala ilmateade lubab nii umbes 27 soojakraadi. Juba praegu saadan lapse kooli lühikestes pükstes. Päris hea.
Karatetrenni võetakse päris tõsiselt. Ma kaldun arvama, et poisil on seljas elu kallim riietus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar