Sel korral läks õnneks - välitööd toimusid. Ja oleme nüüdseks rõõmsalt kuuepäevaselt sõidult Kyushu saarelt tagasi, aklimatiseerunud ja taas kooli- ning tööpostidel. Sõit oli plaanitud ajale, mil jaapanlastel on lühike puhkuste aeg e Golden Week. Sel ajal lapsed koolis ei käi ja tööle minema ei pea. Eks see aeg sai valitud seetõttu, et pidime kaasa võtma lapsed (Tristan ja Ayaka - minu siinse vastuvõtja 9 a tütar) ning seetõttu ei kaotanud nad väärtuslikku kooliaega ning meie, töötavad inimesed, ei kaotanud olulist tööaega. Seega kulus see ainuke aastas lubatud puhkuse aeg tööks. See muidugi ei morjenda mind ja ei muuda minu plaane augusti kuus Eestis olla ja egoistlikult rohkem puhata kui siinsed kolleegid, kes võibolla saaksid aasta lõpus veel paar vaba päeva.
Alustame sellest, et vahetult enne minekut jooksin veel kohalikku matkapoodi, et lapsele päästevest osta. Olgu öeldud, et Eestis välitöödel käies on noormees ikka kaasas olnud ja paadiga ka järve peal. Viimasest pole siiani probleeme olnud, kuid võibolla pärast siinseid kogemusi saab olema. Igaljuhul kui ma enne poodiminekut mainisin, et lähen vesti ostma, kiideti see heaks (ametlik vastuvõtja Mick), kuid kui ma rongis oma ostust elavalt Narumile rääksin (Micki abikaasa, kes samuti siinsete järvedeuurimisega tegeleb ning vaatamata sellele, et nüüd teises ülikoolis töötab ikka projektides osaleb), vaatas too mulle kummalisel ilmel otsa ja küsis, et miks ma päästevesti ostsin. Ma ei mõistnud. Elementaarne - lapsed ei tohi paati minna ju. Lapsed ei tohi tegelikult üldse välitöödel kaasas käiagi. Tegelikult on mulle ju seda varem ka väidetud, et siin ei ole kombeks, et lapsi kaasa võetakse, kuid öeldud ka, et õnneks siinne ülemus on pehmem ja aktsepteerib olukorda kui ikkagi on vaja järeltulijad kaasa võtta. See muidugi ei tähenda, et lapsed nö päris objektile saaksid tulla, vaid peaksid lastehoius olema. Selle kadalipu peale pidin ma juba enne märtskuus ärajäänud välitöid mõtlema. Nüüd õnneks oli ilm ilus ja polnud kartust, et lapsed külmetuksid või läbi jää kukuksid ning seetõttu võeti vastu väga raske otsus - lapsed tulevad järve äärde kaasa. Rõhutagem - järve äärde, mitte peale! Minu väike pea seada ikka veel vastu ei võtnud ja kangekaelsus mu sees kasvas. Esimesel väljasolemise päeval olime Odano-ike järve ääres. Tegemist on nii umbes 6 ha järvega, mille sügavus kirjanduse põhjal ei ületa 1,4 m, kuid reaalselt kohapeal mõõdetuna 50 cm. Seega üks paras lomp, mille kaldal suutsime just kõige mudasema koha töötegemiseks valida. Sinna oli lihtsalt tee pealt kõige parem ligipääs. Järvelemineku saaga algas juba sellega, et mind ei lastud uhuude paati. Ma alguses arvasin, et esimese raksuga teevad tudengid mõned mõõtmised ja siis lähen mina mõne vapraga setet koguma. Enne sai justkui niiviisi kokku lepitud. Kuid see on järjekordne näide olukorrast - tõlkes kaduma läinud. Olgu siis nii - töötan täna kaldal. Filtreerisin vett ja tükeldasin muda. Päike paistis ja olemine oli päris hea. Lapsed tundsid end järve kaldal päris hästi ning virisemise hõngugi ei olnud tunda ja Tristanil oli kohe alguses päästevest seljas, et pärast ametlikku poolt sõudma asuda. Seda ta teha saigi - nii umbes 7 minutit, kaldast 10 m kaugusel. Ajalimiidi pani peale Mick, kes ohates minu elementaarse otsuse peale ikka paati minna muud midagi öelda vist ei julgenud. Narumi ei öelnud midagi, kuigi näoilmest võis lugeda, et mina teen praegu suure vea ja "me-veel-räägime-sellest-tõsiselt" mõte oli silmis. Tristan oli muidugi ajalimiidis väga pettunud, kuid sai oma kauaoodatud tõmbed tehtud ning näidatud, et eelmise aasta Kurtna töödest on olnud kasu ja midagi pole unustatud. Sikutasin paadi kaldale ning hakkasin asju autosse viima. Tagasi tulles oli porine paat juba kokku pakitud. Ma oleks siiski hea meelega selle enne ikka puhtaks küürinud. Tagasiteel Kyoto Ülikooli uurimisjaama Beppusse me paadirallist ei rääkinud. Seevastu võeti hommikul teema autos üles, kui me teise järve äärde läksime. Ma ei ütleks, et tegemist loenguga oli, kuid midagi sinnapoole. Narumi püüdis mulle selgeks teha, et juba ainuüksi see, et lapsed kaasas on, võib hiljem probleeme tekitada, veel hulle on see, kui lapsed paadis on. Mõelda, kui midagi oleks juhtund. Ja kui midagi oleks juhtunud, siis vastutab terve grupp, mitte mina kui lapse ema. Mulle toodi mitmeid näiteid siinsetest surmajuhtumitest nii professorite kui ka tudengitega. Mitte üksi näide muide ei olnud seotud järvedega. Pigem oldi mägedes rajalt kõrvale mindud. Ayaka jaoks olid need esimesed välitööd ja ta pole vaatamata sellele, et ta vanemad on järveuurijad elu sees paadiga sõitnud. Ega muidugi me ei saa ju oma valikuid lapsele peale suruda, kuid et hoida last justkui puuris on ka nigel. Seetõttu need noored tudengid surma ongi saanud, et ei osata looduses olla. Igaljuhul mulle järjekindlalt öeldi, et ma arvestaks Jaapani reeglitega ning enam sellist rumalust ei teeks. Rääkisin sellest Tristanile ja mulle üllatuseks ta mõistis olukorda väga täiskasvanulikul moel ning ei nõudnud Tateishi-ike järvel paati minekut. Parim nali muidugi juhtus veel järve ääres, kus oli omajagu kuivanud pilliroogu. Autos olin ma rääkinud just sellest, et noored ei tunne enam loodust ja et minu poolest mütaku Tristan metsas ja soos ja mudas ning nii palju kui võimalik ja vajalik ma suunan ning räägin. Järve äärde jõudes hakkas noormees valima omale parimat pilliroo kõrt marssides küllalti hõredas pilliroovõsas. Ajal, mil mina asju lahti pakkisin, hakkasid teised kõik miskipärast Tristanit kutsuma ja kisama. Sinna ei tohi minna! See on ohtlik!
Päästevesti juhtumiga minu kapriissus veel ei lõppenud. Välitööde käigus elasime me Kyoto Ülikooli Beppu linna "filiaalis" - majas, kus on laborid, magamisruumid, töötoad, köök ja keldris onsen. Eelmisel korral ööbisime ka ühe öö seal. Meid kupatati viiekesi tuppa (2*5 m), kus kolmekorruseline nari. See tähendas seda, et emad ja lapsed magavad ühes voodis. Iseenesest ei olnud mul ju selle vastu midagi ning eks siingi peegeldus olukord, et tegelikult ju lapsi kaasas olla ei tohi - üks voodi per inimene. Tristan valis kõige ülemise korruse. Mis mul muud üle jäi - ronisin järgi. Siinkohal tunnistan, et just see ronimine ja ukerdamine kitsas voodis lae all näis mulle ohtlikuna. Hommikul olin aga kindel, et siin toas ma ei suuda järgmised neli ööd küll magada ja olla. Ma ei ütle just kuigi tihti, et magasin halvasti ja et see tuba mulle ei istu, kuid nüüd tegin seda küll ning pakkusin välja võimaluse, et magame madratsitel kõrval olevas seminariruumis. Siis aga pakuti meile kahepeale suurt tuba, kus reas mitmed narid. Ega ma kade ka olnud - loomulikult kolisime sinna.
Alustame sellest, et vahetult enne minekut jooksin veel kohalikku matkapoodi, et lapsele päästevest osta. Olgu öeldud, et Eestis välitöödel käies on noormees ikka kaasas olnud ja paadiga ka järve peal. Viimasest pole siiani probleeme olnud, kuid võibolla pärast siinseid kogemusi saab olema. Igaljuhul kui ma enne poodiminekut mainisin, et lähen vesti ostma, kiideti see heaks (ametlik vastuvõtja Mick), kuid kui ma rongis oma ostust elavalt Narumile rääksin (Micki abikaasa, kes samuti siinsete järvedeuurimisega tegeleb ning vaatamata sellele, et nüüd teises ülikoolis töötab ikka projektides osaleb), vaatas too mulle kummalisel ilmel otsa ja küsis, et miks ma päästevesti ostsin. Ma ei mõistnud. Elementaarne - lapsed ei tohi paati minna ju. Lapsed ei tohi tegelikult üldse välitöödel kaasas käiagi. Tegelikult on mulle ju seda varem ka väidetud, et siin ei ole kombeks, et lapsi kaasa võetakse, kuid öeldud ka, et õnneks siinne ülemus on pehmem ja aktsepteerib olukorda kui ikkagi on vaja järeltulijad kaasa võtta. See muidugi ei tähenda, et lapsed nö päris objektile saaksid tulla, vaid peaksid lastehoius olema. Selle kadalipu peale pidin ma juba enne märtskuus ärajäänud välitöid mõtlema. Nüüd õnneks oli ilm ilus ja polnud kartust, et lapsed külmetuksid või läbi jää kukuksid ning seetõttu võeti vastu väga raske otsus - lapsed tulevad järve äärde kaasa. Rõhutagem - järve äärde, mitte peale! Minu väike pea seada ikka veel vastu ei võtnud ja kangekaelsus mu sees kasvas. Esimesel väljasolemise päeval olime Odano-ike järve ääres. Tegemist on nii umbes 6 ha järvega, mille sügavus kirjanduse põhjal ei ületa 1,4 m, kuid reaalselt kohapeal mõõdetuna 50 cm. Seega üks paras lomp, mille kaldal suutsime just kõige mudasema koha töötegemiseks valida. Sinna oli lihtsalt tee pealt kõige parem ligipääs. Järvelemineku saaga algas juba sellega, et mind ei lastud uhuude paati. Ma alguses arvasin, et esimese raksuga teevad tudengid mõned mõõtmised ja siis lähen mina mõne vapraga setet koguma. Enne sai justkui niiviisi kokku lepitud. Kuid see on järjekordne näide olukorrast - tõlkes kaduma läinud. Olgu siis nii - töötan täna kaldal. Filtreerisin vett ja tükeldasin muda. Päike paistis ja olemine oli päris hea. Lapsed tundsid end järve kaldal päris hästi ning virisemise hõngugi ei olnud tunda ja Tristanil oli kohe alguses päästevest seljas, et pärast ametlikku poolt sõudma asuda. Seda ta teha saigi - nii umbes 7 minutit, kaldast 10 m kaugusel. Ajalimiidi pani peale Mick, kes ohates minu elementaarse otsuse peale ikka paati minna muud midagi öelda vist ei julgenud. Narumi ei öelnud midagi, kuigi näoilmest võis lugeda, et mina teen praegu suure vea ja "me-veel-räägime-sellest-tõsiselt" mõte oli silmis. Tristan oli muidugi ajalimiidis väga pettunud, kuid sai oma kauaoodatud tõmbed tehtud ning näidatud, et eelmise aasta Kurtna töödest on olnud kasu ja midagi pole unustatud. Sikutasin paadi kaldale ning hakkasin asju autosse viima. Tagasi tulles oli porine paat juba kokku pakitud. Ma oleks siiski hea meelega selle enne ikka puhtaks küürinud. Tagasiteel Kyoto Ülikooli uurimisjaama Beppusse me paadirallist ei rääkinud. Seevastu võeti hommikul teema autos üles, kui me teise järve äärde läksime. Ma ei ütleks, et tegemist loenguga oli, kuid midagi sinnapoole. Narumi püüdis mulle selgeks teha, et juba ainuüksi see, et lapsed kaasas on, võib hiljem probleeme tekitada, veel hulle on see, kui lapsed paadis on. Mõelda, kui midagi oleks juhtund. Ja kui midagi oleks juhtunud, siis vastutab terve grupp, mitte mina kui lapse ema. Mulle toodi mitmeid näiteid siinsetest surmajuhtumitest nii professorite kui ka tudengitega. Mitte üksi näide muide ei olnud seotud järvedega. Pigem oldi mägedes rajalt kõrvale mindud. Ayaka jaoks olid need esimesed välitööd ja ta pole vaatamata sellele, et ta vanemad on järveuurijad elu sees paadiga sõitnud. Ega muidugi me ei saa ju oma valikuid lapsele peale suruda, kuid et hoida last justkui puuris on ka nigel. Seetõttu need noored tudengid surma ongi saanud, et ei osata looduses olla. Igaljuhul mulle järjekindlalt öeldi, et ma arvestaks Jaapani reeglitega ning enam sellist rumalust ei teeks. Rääkisin sellest Tristanile ja mulle üllatuseks ta mõistis olukorda väga täiskasvanulikul moel ning ei nõudnud Tateishi-ike järvel paati minekut. Parim nali muidugi juhtus veel järve ääres, kus oli omajagu kuivanud pilliroogu. Autos olin ma rääkinud just sellest, et noored ei tunne enam loodust ja et minu poolest mütaku Tristan metsas ja soos ja mudas ning nii palju kui võimalik ja vajalik ma suunan ning räägin. Järve äärde jõudes hakkas noormees valima omale parimat pilliroo kõrt marssides küllalti hõredas pilliroovõsas. Ajal, mil mina asju lahti pakkisin, hakkasid teised kõik miskipärast Tristanit kutsuma ja kisama. Sinna ei tohi minna! See on ohtlik!
Pildid välitöödest on üles laetud pildipanka.
Väga lahe asi juhtus aga vahetult enne välitöid. Tristan ootas üksi kodus mind ja helises uksekell. Ukse taga oli postiljon, kel oli pakk Tristanile. Noormees olla kenasti oma nime dokumentidele kirjutanud ning paki vastu võtnud. Ärevuses rääkis ta pärast: "Ma ei suuda oma Eesti klassi üle tänada selle üllatuse eest!". Kuristiku kooli 1. a klass saatis talle toreda paki koomiksite ja raamatuga ning joonistuste ja kirjaga. Noormees säras rõõmust. Suured-suured tänud! Kõik koomiksid võeti ka välitöödele kaasa ja on nüüdseks läbi loetud, kuid kõrgele riiulisse neid veel ära panna ei tohi, vaid peavad veel laua peal aukohal seisma.
Välitööde käigust kirjutan lähiajal veel.
Välitööde käigust kirjutan lähiajal veel.
1 kommentaar:
Kahju kohe, kui inimesed niimoodi loodusest võõrduvad, või pigem võõrutatakse. Loodus on, aga minna ei tohi...
Postita kommentaar