Pidulik töine päev

Jaapani väikelinnas ei söönud me musta leiba ega kohupiimakooki. Oli tavaline tööpäev ja Tristan läks kohusetundlikult kooli. Maja küljes ei lehvinud sini-must-valge lipp ja kätlemise ajal mina magan ööund. Juba mõni aeg tagasi otsustasime, et pidupäeval pärast tööd-kooli läheme bowlingut mängima, sööme peenemas kohtas ja mina teen keeksi. Keeks jäi tegemata puhtalt minu rumaluse tõttu. Olin ju juba ammu ostnud keeksivormi, aga polnud seda katsetanud, polnud isegi ahju pannud. Tuli aga välja, et keeksivorm on liiga suur meie väikese ahju jaoks. Ega keeksi mitteküpsetamine ei vähendanud pidupäeva pidulikkust. Tegime kaks ilusat mängu bowlingus, millest esimene õnnestus meil sama skooriga lõpetada. Teise juba Tristan võitis. Kodus ta pärast küsis, et kas ma lasin tal võita. Ei lasknud, vaid kirusin palli ja tobedat põrandat. Rumal, kes vabandust ei leia. Aga tõesti olid tobedad kuulid ja veel nõmedama kaldega põrand!

Kuna Tristan ei ole ikka väga harjunud Jaapani toitudega ja kummaliste maitsetega. Riisi ja rameni nuudleid ta muidugi sööb ja sušit sööks ta ka igal ajal. Seega oligi eesmärk minna suširestorani. Ei leidnud seda õiget ja astusime päris suvalisse kohta ja valik osutus päris õigeks. Meie vabariigi aastapäeva õhtusöök koosneski rameni nuudlitest ja heast sušist.

Juba mõni aeg tagasi saime Ialt meisterdamisvihjeid, mis kirjas Tähekeses ja nädalavahetusel värvisime ube siniseks, et küünlaalus saaks õigetes toonides.

Selline töine ja pidulik päev. Ma teadsin, et olen patrioot, ma teadsin,et Eesti asjad lähevad mulle korda, kuigi ma võin ka kiruda, kasvõi lastetoetuste ja teaduspoliitika kallal norida, aga see pole ju tegelikult üldse tähtis. Kaugel olles olen aga kohe eriti eestlane. Kuulan ülekannet paraadist, Tõnis Mägi laulu "Koit", laste lugusid Eestimaast ja hea on olla. Eestisse on kokku sattunud nii paganam palju häid asju ja inimesi.

Demo-tund

Nii nagu iga kuu lõpus saavad lapsevanemad järgmise kuu detailse menüüd täpsete kaloriväärtustega, nii jagatakse ka infolehed ürituste kohta, mis uuel kuul toimuvad. Seega oli juba varakult teada, et 21. veebruaril saab olema päev, mil lapsevanemad tulevad kooli, et näha, mida ja kuidas lapsed on õppinud. Shu ema Miho naeris, et tema on vist vaid kaks korda koolis käinud ning küllap mina tean täpsemalt, mis lapsed praegu õpivad, mis teevad. Kuna vaja oli ikka ka pidulikult emadele-isadele teatada, et selline päev on tulemas, siis paar päeva tagasi sain ma sellise kutse.

Demo-tund sai alguse kell kaks. Pingid olid koridori lükatud, lapsed istusid põrandal klassiruumi keskel ja lapsevanemad seina ääres. Kaks poissi (nad vist olid päevakorrapidajad) juhatasid tundi ning selgitasid, kes teeb etteasta ja mida esitletakse. Tristan istus rõõmsalt teiste lastega koos, kuigi ta oli täna koolis pahane, sest jällegi toimus ju midagi teistsugust - talle jäi arusaamatuks, mis oli vaja pingid välja viia ja asjad kõrvalklassi viia. Meid toetab nüüd uus inglise keelt rääkiv vabatahtlik, kes on koolis 14:00-15:00 ja kellele siis õpetajad ette kannavad, mis Tristan koolis tegi ja kuidas käitus ning lõpuks kantakse see mulle ette.

Esitleti erinevadi tegevusi. Näidati, kuidas kanjisid kirjutada, demonstreeriti kellatundmist ja peastarvutamist, erinevate muusikainstrumentide tundmist-teadmist. Loomulikult ei saanud selliselt ürituselt puududa ka hüppenöör. Mõningad sportlikud mängud olid veel, mida väikeses klassiruumis püüti püüdlikult näidata. Igale etteastele järgnes muidugi aplaus, emad filmisid ja paar isa piilus ukse pealt.

Kes, mida esitleb olevat olnud laste oma vaba valik. Tristan soovis näidata, kuidas ta oskab hüppenööriga toime tulla. Edaspidi, tagurpidi, jooksujalu ja koosjalu. Lisaks loetles ta klassi ees sõnu, mis ta on koolis selgeks saanud. Päris kenasti kukkus välja. Isegi kui ta aegajalt on kooli peale tige, siis piisab talle, kui saab lavale ning ta naudib taidlemist mõnuga.

Selliseks see päev siis kujunes. Väsimusest ja rohkete emotsioonide tõttu tuli Tristanit pärast pisut lohutada, kuid tundus, et ta jäi ise ka oma esitlusega rahule. Jõudsime veel kodus kirjatehnikatki teha.

Järgmisel pühapäeval on meil välitöödele minek. Tuleb tunnistada, et selle organiseerimine nüüd just kõige ladusamalt pole kulgenud. Ma olen saanud siiani kolm tagasilööki seoses sellega, et soovin mingitest üritustest lapsega koos osa võtta.Vastused on olnud eitavad. Ja tegemist ei ole olnud loomulikult ööklubi külastamisega, vaid postdokkidele mõeldud ürituste või välismaalastele mõeldud ekskursioonidega Ehime piirkonnas. Seega võimalus, et ma saan lapsega välitööle minna, on lausa erakordne. Aga see on eelkõige sellepärast, et minu siinne vastuvõtja-paar tulevad ka lapsega. Siin ei ole muidu kombeks, et lapsed kaasas käivad. Ja "pole kombeks" on pehmelt öeldud. Ma parem ei toogi siia Eestis toimuvat võrdluseks. ÖI laos on lastele isegi päästevestid olemas. Siin ma ostan ise. Samas ma pole kindel, kas mul lubatakse noormees paati võtta. Päästevest päästevestiks, aga ülikoolibussiga ei tohi ka lapsed sõita. Ma ei pea siin juhtimist silmas, vaid reisijaks olemast. Laps on isiklik ja isiklikke sõite teha ei tohi. Mis iganes! See on mingi eraldi kindlustuse-värk. Seetõttu tuleb võtta rendiauto. Kui aga võtta rendiauto, siis see kulu pole abikõlbulik, kuna on eravärk. Miks võtta rendiauto, kui saab ülikooliautot kasutada? Aga ma ju ei saa ülikooli autoga sõita kui ma tulen lapsega. Surnud ring ja juba oli kartus, et mul tuleb rendiauto erasõiduna kinni maksta. See kihvatas. Mis mõttes - ma maksan nii umbes 80000.- - 100000.- kohalikku raha, et nädalaks välitöödele minna? Oma isiklikku raha? Ma ei ole kade inimene ja ma tean, et tihtilugu maksavad teadust tegevad inimesed oma tööle peale. Antagu mulle nüüd andeks, aga mulle veel siiani meeldib mu töö, kuid kas ikka sellisel määral. Hakkasin porisema. Või vähemalt üritasin välja näidata oma arvamust. Igaljuhul nüüd tuleb kirjutada seletuskiri, miks on vaja rendiautot - see on selleks, et nädalase välitööde ajal on küll peamine objekt rendika seltskonnale ja ülikooliautole samad, kuid aegajalt peab üks seltskond mujal ka objektidel käima. Mis tegelikult pole üldse vale ega petmine. Igatahes saab rendika eest maksta grandi rahade eest. Juhul kui raamatupidajad selle seletusega ikka nõus on. Ja see on veel kübeke välitööde asjaajamisest. Sellised asjaajamised ja hetked just energiat mu ellu ei lisa. Õnneks võtab ilm kevadisemaid pöördeid ja õhtused kodumaised (kooli)jutud Tristaniga sujuvad ning peas keerlevad mõtted, mis koolivaheajal korda saata. Ainuke jama on see, et meil sai eile viimane Mesikäpa šokolaad otsa ning nüüd on Eesti Asjadest vaid kapis Viru Valge. Ja üks avastus. Riisikeedumasinas saab valmistada ideaalset tatraputru. Juhul kui on olemas Tartu Milli tatart. Õnneks seda ka natuke veel on. Postiljon tõi :)

Jooksueksam

Hüppenööri võistlused on peetud, vanematele juba mõned nädalad tagasi demonstreeritudki ja homme tuleb viimane eksam. Hüppenöörihüppamise test. Täidetakse tabel ja saadakse lõpphinne. Mida kõike annab ka välja mõelda. Täna oli palju treenitud maratoni-eksam. Maratoniks nimetatakse ringiratast spordiväljakul jooksmist. Kekatunnis treeniti selleks nii, et mingi kindla aja jooksul joosti ja joosti ja joosti. Ja loeti ringe. Ma ei tea, mis see ajaühik oli, aga Tristani rekord oli 20 ringi. Seda tundub küll jube palju ja võibolla läks tal lugemine sassi, aga võibolla tõesti jooksis nii palju. Tänasel võistluspäeval nii palju ei pidanud jooksma. Vaid kolm ja pool ringi oli vaja tormata. Vast üks kilomeeter.

Ilm oli täna vastikult kõle ja tuuline, aga see ei olnud põhjuseks, et maraton ära jääks. Vaid suur padukas oleks jooksu ära jätnud. Minul oli ikka müts peas ja soe jopes seljas ja kindad käes. Külm oli. Jah, nii nagu hüppenöörivõistlusi pidid korralikud lapsevanemad vaatama minema, nii tuli ka jooksmisele kaasa elama minna.

 Enne võistlusi joonistati mingi masinaga jooned maha ja suuremate laste kekaõps käis suure harjaga enne väljaku üle. Taamal on näha ka sumotreeningu katusealaune. Igal endast lugupidaval koolil on selline.

 Esimene tervitus. 

Osad lapsed olid lühikestes pükstes ja värisesid.

 

 Enne suurt võistlust ka väike võimlemine.

 Tüdrukute start ja poisid elasid kisades kaasa. Emad-isad (enamasti ikka emad) elasid ka kaasa ja jäädvustasid võistlust.

 Üks esimese klassi õpetajatest loendab ringe.

 Soojendusdressid on seljast maha visatud ja algab poisite start.

 Külm oli Tristanit vaadata. Õues oli vast vaevu neli-viis soojakraadi.

 Lendav eestlane.

 Veel viimased pingutused ja möödajooksmised.

Viimane rivistus pärast jookus just sellises järjekorras, kuidas poisid lõpetasid. Tristan oli seitsmes. Pärast saadi auhunnaks külma limonaadi. Tristan oli jooksu tulemusega rahul, kuid ägestus pärast, sest keha oli nii külm, et värisemist ei suutnud kontrollida. Kui lõpuks sai riided vahetatud ja tee joodud, siis tuli tuju tagasi ning lõplik rahulolu.

Raha ei rända ajas

Ma elan ikka (ja küllap jäängi niiviisi elama) Eesti uudisteväljas. Kuulan Vikerraadiot või R2-te, hommikul vaatan AK-d. Alguses vaatasin ka kodumaiseid seebikaid, kuid selle hobi olen ammu maha jätnud. Aga nüüd olümpiamängude ajal õhtuti ei saanud algul aru, miks ma ei saa raadiot kuulata. Asi on selles, et on seatud geograafilised piirangud internetti paigutatud materjalidele. See tähendabki, et kogu ERRi poolt Šotši territooriumil OM ajal toodetud materjal tohib olla järgitav vaid Eesti IP-aadressiga arvutitest. Iseenesest ju sellest miskt hullu pole, ega ma kogu aeg ei peagi klapid peas olema ja raadiot kuulama ning selleaastased OM nüüd teab mis huvipkkuvad ka pole, aga ikkagi kuidagi kummaline, et sellised piirangud üleüldse loodud on.

Teine asi, mis mind eile üllatas seoses teises riigis ja ajavööndis olemisega, oli seotud pangaülekannetega tulevikust. Just, tulevikust! Tahtsin osta Rahva Raamatust mõned e-raamatud. Olin juba tellimuse vormistamise lõpusirgel ja suundunud panka. Meil oli kell pisut pärast südaööd, Eestimaal aga veel eelmine kuupäev. Siinne kellaaeg ei haakinud Sampo panga omaga ning sain teate, et ei tulevikust ega minevikust ei saa ülekandeid teostada. Või midagi säärast. Ei aidanud arvuti kellaaja muutmine, sest võrk on ju Jaapani ajas. Nii tuligi oodata uut päeva ka Eestimaal, et ülekanne ära teha. Küllap on mingi kaval nipp, kuidas ma oleksin saanud öösel ka ülekande teha ning vabalt võis olla asi lihtsalt minu rumaluses, kuid naljakas teade - tulevikust minevikku minna ei saa - raha ei rända ajas.

Eile juhtus aga midagi imelist. Olles Eestis ja nö tavaolukorras, siis peaaegu viis tundi ainult mulle mõeldud vaba aeg ei olekski nii eriline, aga siin küll. Nimelt pakkus Shu ema välja, et Tristan võib nende juures mängida - lapsele tuldi peale kella ühte järgi ja toodi kenasti rõõmsana koju peale kella kuute. Mida teeb üks ema, üks naine sellise vaba ajaga? Ega mul suurt plaani polnudki. Ei osanud midagi planeerida. Ei broneerinud aega juuksuri juures ega läinud massööri juurde. Kuigi oleks ju võinud. Kolasin lihtsalt linnas, ostlesin pisut, jõin head kohvi, natuke lugesin juturaamatut(!) ja lihtsalt olin. Tööd ei teinud, natuke mõtlesin küll selle peale, kuid tõrjusin need mõtted oma peast. Tristan olevat oma aega ka  kenasti nautinud ja ilusti mänginud. See eilne vabadus viis aga selleni, et täna oli Shu meie külaline. Tuleb tunnistada, et mul on jälle natuke oma aega, sest Tristani tavapärane mängukaaslane e mina oli väljavahetatud oluliselt noorema vastu. Tundub, et neil oli põnev, igaljuhul mingis kummalises segakeeses suheldi, joosti kord õue, kord tuppa ja mängiti mänge, mida minuga mängida ei saa. Mingid arusaamatused aegajalt tekkisid, kuid need tundusid lahenduse leidvat. Samas ma pole nüüd nii väga kindel, kas Tristan nende mängude käigus jaapani keelt ka ammutas - pigem olid kasutuses ikka inglisekeelsed sõnad. Sellisel kujul mängimine pole aga Jaapani lastele just väga tavapärane. Nii mõnigi inimene ülikoolist kui ka koolist on imestanud, kui ma olen rääkinud Tristani päevast, et tal on oma mänguaeg pärast kooli kuni selleni, mil ma koju tulen - seega umbes kaks tundi. Jaapani lastel sellist luksust enamasti ei ole. Lapsed lähevad pärast kooli pealekooli-kooli. Need võivad olla nii trennid, muusikakoolid, keeletunnid, matemaatikaringid. Kui laps läheb lastehoidu, siis ka seal tehakse koolitööd, sest see ei ole koht, kus lihtsalt mängitakse. Muidugi ei kehti see kõigi laste puhul, kuid enamus lapsi on "rakkes" terve päev, kuni lõpuks kell seitse õhtul koju jõutakse. Pealekool-koolid on ka paljudel lastel laupäeval ja pühapäeval. Eestis muidugi on ka ju ringid ja muusikakoolid ja trennid, kuid mulle näib, et pigem tagasihoidlikumalt kui siin. Seetõttu on ka Shule see eriline kogemus, seda enam, et meie kodu on esimene klassivenna kodu, mida poiss üldse külastab.

Reedel olnud Sõbrapäev oli meie jaoks üsna tavaline. Samas Jaapanis tähistatakse seda küllaltki suurejooniliselt. Poed olid juba kolm nädalat selleks tähtsaks päevaks valmis, olles punase-roosa-kirjuks ehitud. Juba neljapäeval ja muidugi reedel käisid tüdrukud ülikoolis ringi roosad kotikesed käes ja jagasid šokolaadi ja poisid lihtsalt edvistasid. Tegelikult pole siin aega midagi edvistada, sest nii möödunud nädal kui ka kohe algav on lõputööde esitamise aeg ja kaitsmiste periood. Ülikooli poodi juba tulid müügile ülikonnad ja kostüümid noormeestele ja neiudele, mida tuleks siis kanda. Lisaks muidugi ka ühesugused musta värvi mokassiini moodi kingad. Ei mingit eristumist ka kaitsmiskomisjoni ees - vaid töö pealkiri ja sisu on erinev pisut.

Ilmast. Sellest ju räägitakse ikka ja päritakse ka. Mingi hetk oli juba lootus ja ootus, et kevad on kohe-kohe siin, aga see on vaid unistus. Nii nagu Eestiski, on siin vaevu plusskraadid, tihtilugu on ilm sombune ja pime, hommikud on küll valgemad ning õhtuks jagub ka pilvetagust päikest pisut pikemaks ajaks. Nendest suurtes lumetormidest, mis Jaapanit tabanud on, olen kuulnud vaid raadiost ja lugenud lehtedest. Need tormid on oluliselt põhja pool ja räsinud eriti hullusti Tokyot.

Meie laupäevaseks traditsiooniks on pannkoogid. Hea, et kooli toidujagate riided pessu toodi - saab kenasti kokamütis pähe panna.

Lähedal kaugel

Tänud Merjele, kes viite sellele loole andis. Sõbrad, tegelikult ei ole üldse tähtis, kas on 14. veebruar või 25. juuli, hommik või õhtu, vihmane või päikeseline ilm, ikka olete olemas. Füüsiliselt võibolla natuke kaugel, aga ometi väga lähedal. Ikka head, ikka sära ja rõõmu! Igasse päeva!

Me nägime lund, päriselt!

Väike pildialbum meie pühapäevasest retkest on üles laetud siia. Paraku suutis mu fotokas pisut trikitada, mingitel hetkedel üldse töötamise lõpetada, kuid see ei vähendanud meie rahulolu reisi osasa ning üleüldse ei morjendanud, et pühapäeva hommikul (9. veebruaril) oli vaja kell seitse ärgata. Meile kulus selline matk väga ära. Sai linnast välja ja sai lund näha - ikka päris lund, mitte sellist läga, mis siin all aegajalt taevast alla tuleb. Ja lihtsalt liigutamine oli ka hea. Ishizuchi puhul on tegemist Lääne-Jaapani kõrgeima tipuga (1982 m ü m p) ja asub Matsuyamast u 2 h bussisõidu kaugusel. Loomulikult me tippu ei võtnud. Sel korral vähemalt mitte. Seda ei ole tegelikult ka suvel väga lihtne võtta - lõpus tuleb kette ja väikeseid metall-redeleid pidi end üles vinnata, mis mulle muidugi meeldiks, aga ma ei tea, kas Tristan minuga on nõus seda retke kaasa tegema. Nüüd küsides oli muidugi tema vastus jaatav.  Ta soov oli ka kohe suusad või lumelaud alla panna, et mäest alla kihutada. Mäe jalamil on suusakeskus ning mäkke viivad mitmed tõstukid, mille sõite ka meie saime nautida, alla tulime omal jalal.

Nii nagu enamus kõrgemad tipud, on ka Ishizuci püha paik oma pisikeste palvekohtadega, mille olulisim shrain on mäenimeline. Meie külastasime Joju shraini. Selle juures oli väike ööbimis- ja söömiskoht (Shiraishi Ryokan), kus pakuti rikkalikku lõunasööki. Tristan sõi vaid riisi, aga ma ikka maitsesin kõike. Pildilt on puudu üks tummine supp. Mulle meeldis. Riis. Munasalat. Tofu - see õige, mitte mingi feik, mis Eesti poodides müügil. Mingid kummalised tarretised kartulist. Redise salat. Seeni mitmes variandis. Mingid väga äädikased juurikad ja kapsas. Muidugi tee ja piirkonnale omaselt mandariinid. 

Meie matragrupis oli nii umbes 20 inimest. Suurem osa olid kohalikud, aga kohtusin ühe Inglise päritoluga mehega ja Kanada päritolu naisega, kes siin aastakümneid juba elanud ning kelle abikaasad on jaapanlased, kes siin töötavad tõlgi ja õpetajana. Oli äärmiselt värskendav kohtumine. Tristan nautis muidugi tähelepanu olles ainuke laps grupis ja mitte ainult - olles eksootilise välimusega-olemusega laps.

Eile, teisipäeval, oli vaba päev. Oli Jaapani asutamise päev. Üks kummaline päev, mille tausta vähemalt need jaapanlased, kellega ma rääkisin, ei teadnud. Väidetavalt ei ole ühtegi kindlat fakti, millele võiks toetada, et just 11.veebruar on see päev, millal Jaapan loodi 660. aastal. Nii siis jaapanlased naudivad vaba päeva teadmata tegelikult miks. Meid oli Tristani klassivenna Shu juurde külla kutsutud. Lihtne ja tore külaskäik, mil lapsed mängisid nii umbes neli tundi ja meie Mihoga lihtsalt rääkisime juttu. Laupäeval on meie kord võõrustada.

Tristan & Shu

Direktorikabinetis

Üks töine nädal nädal taas läbitud. See lause muidugi näib sellisena, justkui oleks tegemist hullu üleelamisega ja reedet on oodatud pikkisilmi, sest siis on karm nädal läbi - nii minul tööl kui ka lapsel koolis. Tegelikult asi ikka nii hull ei ole. Ei, tegelikult pole üldse hull. Asi edeneb. Selja taga on mõned päris põnevad tegemised ja kohtumised meil mõlemal, mis on päris korralikud positiivsed tõuked andnud ning sisendanud usku, et kahel ullikesel eestlasel on täiesti võimalik hakkama saada Jaapani väikelinnas.
Kui nüüd koolist ja Tristanist rääkida, siis see nädal oli esimene, mil laps sai kooliväravani saadetud ja ta läks ise edasi. Esmaspäev ei olnud küll eriti rõõmus, kuid järgnevatel päevadel tundus juba päris loomulikuna, et ma värava juures otsa ringi pööran ja ülikooli poole sõidan (jalgrattaga ikka). Ise läheb, ise teab, kus asuvad sisejalanõud ning kuhu tuleb väga täpselt ritta välisjalanõud panna, teab, kuhu tuleb panna tee-termos (eranditult on kõikidel lastel termosed kaasas, ma ei tea, kas kõik just teed sellest joovad, kuid Tristanist on saanud tõeline teenautija) ja ta teab, kus asub tema riiul ja mis tuleb riiulist lausahtlisse tõsta (seda meeletut asjade komplekteerimist, kotitamist, kastitamist saab näha koolis igal sammul). Need on muidugi küllaltki lihtsad asjad meelde jätmiseks, kuid aeajalt ikka pisut segadust tekitavad. Tal on selged esmased hommikused väljendid ja ta teab, millal on tema etteaste õpetada esimese tunni ajal eesti keelt ning vastata paarile kohustuslikule küsimusele - kuidas möödus eilne päev ja kas täna on tervis korras. Kõlab täiskasvanulikult - kas pidu läks üle käte ja kas täna pea valutab. Tundub, et Tristan saab hakkama. Aegajalt ikka käivad kommentaarid, et on raske ja ei mõista ning mõnikord ta helistab mulle keset tööpäeva mõne murega (tegelikult lapsed ei tohi koolis telefoni kasutada, kuid ma eeldan, et Tristani puhul pole kahtlustki, et see hetkel küll hädavajalik on). Kui ma saadan Tristani vaid koolini, siis mina jõuan tööle enne kaheksat täielikus vaikuses. Oi, kuidas mulle meeldib niimoodi vaikselt ja varakult siin tööpäeva alustada. Pisut peale kella kolm lähen lapsele järgi - enamasti rõõmsale, kuid on olnud päevi, mil ta on olnud tige, sest tundide ülesehituses või päevakavas on toimunud mingi muudatus. Talle on hetkel sisse kodeeritud mingit tüüpi päevakava, kindlad tundide ülesehitused, mingi traditsioonid. Väike muudatus ajab programmi sassi. Näiteks käisid kolmapäeval lasteaialapsed kooliga tutvumas ja suuremad pidid oma käsitöötunnis tehtud karud ära kinkima. Ajas ikka tigedaks küll, kui klassis oli kaks korda rohkem lapsi ja neist pooled oli titekad ja näitasid Tristani poole näpuga ise samal ajal just Tristani karu tahtes. Aegajalt on ta tajunud kerget norimist mõne klassikaaslase poolt. Sel teemal olen ma nii tema enda, Yumiko ja õpetajaga rääkinud.
Kolmest väljasaadetud sõbrakirjast saime vastused kahelt. Shu ema (Miho) olla kunagi tahtnud saada inglise keele õpetajaks ning seetõttu oli eelmisel laupäeval temaga kohtumine äärmiselt tore. Ma ei imesta kui ta on ainuke lapsevanem, kes Tristani klassist oskab rääkida inglise keelt. Me kohtusime mängutoas, kus siis Shu ja Tristan mängisid ja meie rääksisime niisama juttu. Oli väga meeldiv olemine ja tundus, et kui suurt gruppi lapsi ümber ei olnud, siis said poisid ka omavahel kenasti hakkama. Meie kena kohtumine päädis sellega, et mõni päev tagasi saime kutse, et oleme oodatud uue nädala teisipäeval nende peresse õhtusöögile. Teisipäeval on riiklik püha - Jaapani Loomise Päev. Lisaks kinkis Shu ema meile kotitäie ilusaid rätikuid. Ma nüüd väga täpselt ei oska seda kommenteerida, kuid siin on rätikute kultus küll. Rätikute poode on kõikjal ja palju ning rätikuid ostetakse ka tõesti palju. Väidetavalt töötab Miho vennanaine rätikute tehases. Eks kui mul avaneb võimalus, siis uurin, et mis värk siin nende rätikutega on.

Naruto ema kirjutas meile jaapanikeelse kirja, mille õpetaja Mai-sensei püüdis inglise keelde tõlkida. Esmaspäeval oli Trisatan oodatud Narutole külla. Noormees ootas seda põnevusega, kuid see külaskäik pisut ehmatas Tristanit. Mina sain aru, et Tristan ja Naruto mängivad pisut koos ja ma lähen kella viieks järgi. Tuli aga välja, et päris palju lapsi (kas just pool klassi, aga hea hulk küll) läks Narutole külla ja see ehmatas Tristanit - ta helistas mulle nutuselt, teda ehmatas see rahvahulk, see tähelepanu ja lisaks talle pakuti imelikke asju süüa. Ma juba olin valmis talle järgi minema, kui ta helistas uuesti, et kõik on korras, nad hakkasid arvutimänge mängima. Ma muidugi ei arvanud, et see külaskäik selliseks kujuneb. Pärast mindi õue korvpalli mängima. Lapse saingi kuskilt hoovist kätte. Seal olid ka teised lapsed ja lapsevanemad. Ühist keelt ma lapsevanematega ei leidnud ning ausalt öeldes väga meeldivalt ma ennast ei tundnud. Siin ei ole põhjuseks üldse mitte minu keeleoskamatus. Tristan aga arvas, et oli täitsa mõistlik külaskäik ja see on siinkohal kõige tähtsam.
Peale selle, eelmine nädalavahetus ja nädala algus oli põnevate kohtumiste aeg, oli siin ka suur kevad võimutsemas. Ma usun, et termomeeter võis vabalt näidata nii kaheksateist kraadi. Sooja ikka. Oli tõesti äraütlemata mõnus olemine. Isegi mõned üksikud kirsid võtsid tuurid üles ja puhkesid õide. Et aga ametliku kevadeni on tükk aega ja korralik kevad peab ikka märtsis tulema, siis nüüd on ilm sootuks teistsugune. Kaks päeva on sadanud lund, on tuul ja pime olemine. See lumi näib lumena vaid aknast vaadates. Tegemist on pigem lörtsilärakatega. Selle saju all kaks minutit olles oled juba ligumärg. Ja mingit valget kihti muidugi maapinnale ei teki. Ise nad siin muidugi kekutavad, et "Lumi!". Ma nii ei ütleks. Üldiselt ma ei ole inimene, kes ilma üle toriseks, kuid praegu võtan selle õiguse. See vastik niiske ilm mõjub ka kodule, kus on kõik niiske ja rõske. Lisaks anti koolist laste kitlid kaasa, et ma ka lapsevanemete kohustusi täidaks ja kitleid, mida söögivahetunnil toidutoojad ja -jagajad kannavad, peseks. Kuhu ma need selles niiskuses kuivama panen? Aga see kitlite pesemine tuletab mulle meelde Eestis olevat nurinat, kui lapsevanemad peavad lasteada või kooli wc-paberit viima.

 Kirssidest on kahju - nüüd on õied lörtsis läbi vettinud. Õnneks õites puid palju linnapildis näha polnud.

Paraku Yumiga lõpeb meil pärast uut nädalat koostöö. Vähemalt ametlikus plaanis. Ta peaks lähipäevadel saama teist korda vanaemaks ning kuna ta tütar just ennast hästi ei tunne ning on karta, et ta vajab lähiajal palju abi, siis läheb Yumi mõneks ajaks Tokyosse. Seetõttu oli neljapäeval koolis koosolek minu, Yumi, õpetajate ja õppelajuhataja ja direktoriga. Tristanil oli ka au direktorikabinetti tulla. Enne kui koosolukust räägin, siis tuleb kohe mainida, et kabinett oli soe, väga soe. Seest kihvatas ikka küll. Mille paganama pärast on vaja lapsi selle külmaga piinata, eriti nüüd, mil väljas on nõme lörts? Hea eeskuju ikka küll! Bossid istuvad soojas. Kas nii siis õpetatakse lapsi respekteerima vanemaid? "Vot, kui suureks saan, siis piinan ka lapsi,aga ise istun soojas kabinetis!", mõtleb laps, kes miskipärast direktori kabinetti peaks minema. Aga, mis hukkamõistja saan siin mina olla. Siin lihtsalt käiva asjad niiviisi. Aga koosolekust. See oli küll enamasti jaapanikeelne, kuid otsustati, et minu ja kooli vahele jääb lülina inglise keele õpetaja ning linnavalitsusse kirjutatakse kooli poolt taotlus saada uus vabatahtlik. Lisaks on Tristanil jätkuvalt ja kogu aeg keegi lisaks Mai-senseile kõrval. Neid õpetajaid on kolm ja neid kõik Tristan tunneb-teab. Selline plaan tundub Tristanile sobivat. Samas ma pole küll kindel, kas talle sobib ka plaan alates aprillist uuesti esimesest klassist alustada. Siin ju algab uus kooliaasta aprilli alguses. Keeleoskuse tõttu tal vist ei ole hea edasi minna teise klassi, samas juba tuttavaks saanud kallasikaaslased ja õpetaja liiguvad edasi ning klassikaaslasteks saavad jumbud. Tuleb jälle üleelamisi. Me ei pea veel otsustama, aga varsti küll.
Kodus õppimisega asi edeneb vaikselt. Tähtsaim on praegu  kirjatehnika ja lugemine. Iga päev ei tee Eesti asja. Et ma olen kodus kooli mängimise osas veel pisut juhm, siis katsetan. Nüüd ma mängisin meie päevakava ümber. Arutasin Tristaniga läbi ikka enne. Pärast kooli, pärast kella kolme, ei tule Tristan mulle töö juurde, et Eesti koolitöid teha, vaid ma saadan ta koju. Ise lähen tööle tagasi. See on aeg, mil mina teen veel pisut tööd ja Tristan saab kasutada kasulikult oma mänguaega. Kui koju tulen ja oleme kokku leppinud, et täna just teeme Eesti asja, siis teeme koos. Ma tajusin, et see töö juures õppimine ikka ei ole hea. Ma pean ikka ta kõrval olema ja palju juhendama, ei saa eeldada, et annan talle ülesande kätte, lootuses, et ta selle siuhti ära teeb. Mõne ülesanded tegi ära tõesti, kuid tööl on mul ikka keeruline rääkida ja õpetada.

Minul on töises plaanis olnud mõned väga põnevad kohtumised ja mõtted, mis pisut erinevad projektitööst, aga tunduvad olevat äraütlemata huvitavad. Veel nendega ei tegele ja neist ei räägi. Nii nagu ma räägin ka mõne aja pärast välitööde organiseerimisest. Välitöödele mineku korraldamine on sootuks midagi muud. Bürokraatia, dokumentatsioon, lapsega minekust tulenev eripära. Mõneti mind enam ei üllata, aga aegajalt ikka.
Pühapäeval on meil kavas üks väike mägine matk päras mägedesse. Me küll ei kavatse saare kõrgeimat tippu Mt. Ishizuchi võtta, kuid sinna lähedale läheme küll. Nüüd tuleb loota, et ilm on ilus.

President tänab Tristanit :)

Peale selle, et täna on päris mitme toreda inimese sünnipäev, on ka täna päev, mil ma kolm aastat tagasi kaitsesin oma doktoritöö. Ja millega see kõik lõppes - eluga Jaapani väikelinnas :)

Ei mingit luksust

Tööst lubasin juba ammu kirjutada ja pole sel teemal maininud muud kui, et arvuti ost võttis aega üle kuu. Selge on see, et sellega ma siia tegelema ei tulnud. 
Üldiselt räägitakse, et Jaapani töökultuur on karm ja täpne. Siin ei ole noori ülemusi. Ükskõik, millisest erialast räägitakse, siis meistriks ei saada alla kahekümneaastast töötegemist (-rügamist). Teaduses on professor see, kes laseb, poob ja käseb ning kui nooremal (sh isegi doktorandil või ka järeldoktorandil) isegi on teaduslikus plaanis geniaalsed ideed, millesse süüvida, siis juhendaja seda nii naljalt katsetada ei lase (vähemalt esialgu küll). Selline on asi teoorias. Olen kuulnud jutte räägitavat. Minul on ka siin juhendaja, aga tiitli poolest olen ma ka professor. Seega nüüd ei teagi, kes keda meist kamandab. Ma aga olen püüdnud tagasihoidlikult tegutseda ja kedagi ei kamanda. Tundub, et samamoodi käitub ka mu vastuvõtja. Ma töötan koos suure hulga mereuurijatega, minu vastuvõtja ja tema abikaasa on põhimõtteliselt ainukesed, kelle uurimisobjektid on järved. Mõned väiksemad "mutrid" on veel. Seega on meil mõistlikum üksteisega rahulikult plaane läbi arutada kui teineteisele käske lajatada.
Tulnud Eestist merevaatega uhkest kabinetist, siis ei tundu minu praegune töökeskkond just kõige atraktiivsem. Tegemist on justkui suure avatud natuke sassis kontoriga, kus väikesed boksid. Minu oma on küllaltki suur võrreldes teistega. Mulle piisab, kuid ma miskipärast arvan, et Eesti (so EL) standardite järgi sellises keskkonnas töötada ei saaks. Marupisikeste lauakesest taga ruumi keskel istuvad tudengid. Akna ääres on pisut kõrgemate seintega (kui ma püsti tõusen, siis näen üle seina) piiritletud boksid teaduritele. Sinna mahub laud, tool ja pisike riiul. Ei mingit luksust. Ja muidugi on ruum üsnagi külm. Võibolla olen ma juba harjunud või on tõesti kütma hakatud, aga nii külm ei ole kui detsembris. Hommikul tööle tulles on saal tühi ja siis alates kümnest hakkab see täituma. Tundub, et siin puudub see tüüpiline töörügamine, mil varavalges algust tehakse. Aga seda ma ei tea, millal siin töö lõpetatakse, sest mina lahkun varem neist varem.

Minu putka suures saalis

Siiani olen oma tööpäevi alustanud kella üheksa paiku, uuest nädalast alustan enne kaheksat, sest hommikused Tristaniga koos koolisolemised jäävad ära. Vähemalt nii oleme me omavahel kokku leppinud. Need, aegajalt hektilised, tööpäevad on kulunud paikaloksumiseks, olen tegelenud ühelt poolt süsteemiga tutvumisega ja see ei ole vee selge ning lugemisega ja teadustöö sisulise poolega rohkem kurssi viimisega. Olen natuke mikroskoobi taga istunud ja süvenenud nendesse proovidesse, mis on Eestist kaasa võetud. Siin pole ju veel välitöödel käinud ja ei ole saanud kohaliku "kraamiga" tegeleda.
Enne Jaapanisse tulekut olid mul suured ja üllad plaanid - uurida mitmete kümnete järvede tänapäevast olukorda, leida seoseid neis leiduvate vetikate ja järve erinevate parameetrite vahel, koguda hästi palju andmeid ja luua väike andmebaas, õppida juurde statistika tagamaid, lisaks võtta ette paar järve, mille puhul kirjeldada peale tänapäevase seisundi ka minevikku. Need plaanid sai projekti kirjutades ka vastuvõtjaga kokku lepitud, kes tol korral vastas"Let's try". Siis ma ei teadnud, et selle taga ei peitundki entusiastlik hüüe, vaid pigem kahtlus. Seega - plaanid on tõepoolest selleks, et jumalat naerma ajada. Ühelt poolt näiteks takistab selle väikese andmebaasi loomine raha vähesus ja eelarvekärped ning väikesest andmebaasist saab uue plaani kohalselt imepisike. Välitöödele minek tähendab ka ülemõistuse meeletut bürokraatiat, mis annab samuti hoobi. Välitöödega alustame märtsi alguses. Siitpoolt on kätte saadud load esialgu kahte järve puurida Kyushu saarel - Odano-ike ja Tateishi-ike. Need on lähedal asuvad ja sarnased järved erinevate valgala omadustega. Seega on siingi eesmärgid minu esialgsete plaanidega võrreldes pisut muutunud. Välitöid ma ootan aga suure põnevusega - nädala aega metsas mäe otsas. Tristan tuleb ka ikka kaasa ja õnneks tuleb Micki ja Narumi tütar ka.
Nii nagu ma olen aina ja aina kirjutanud siinsete inimeste vähest keeleoskust, siis paraku ei saa ma öelda, et ülikoolis inimesed nüüd vabalt kõneleksid. On ka siin keeleoskuse taha kinni jäänud arutelusid. Seetõttu oli ka naiivne loota, et minu aastaalguse seminar suurt teaduslikku diskussiooni tekitaks. Selle üle olin ma küll kurb. Õnneks saavad välitööd olema koostöös Kyoto ülikooli inimestega ning märtsi teises pooles on konverents Hiroshimas, mis kindlasti annavad oma panuse ja loovad diskussioonipinda. Mitte, et ma kogu aeg vaielda tahaks:)
Peale minu on siin veel õnneks väljamaalasi. Enamus Hiinast ja Indoneesiast. Osakonna juhataja algatas juba eelmise aasta lõpul lõunasöögiaegse filminäitamise. On olemas Jaapanit tutvustavad seeriad "Cool Japan" ja "Begin Japanology", mis koondavad endas pooletunniseid filmikesi erinevatest temaatikatest Jaapani kohta. Nii saamegi oma lõunasöögi karbikesega seminariruumis südapäeval kokku, vaatame filmeja sööme. Need on päris harivad ja põnevad, kuigi "Begin Japanology" saatejuht on igavaim saatejuht, keda ma üldse näinud olen.

Täna aga sõime saia Eesti juustuga! Mida kõike ka postiljonid ukse taha ei too:)