pühapäev, 2. veebruar 2014

Ei mingit luksust

Tööst lubasin juba ammu kirjutada ja pole sel teemal maininud muud kui, et arvuti ost võttis aega üle kuu. Selge on see, et sellega ma siia tegelema ei tulnud. 
Üldiselt räägitakse, et Jaapani töökultuur on karm ja täpne. Siin ei ole noori ülemusi. Ükskõik, millisest erialast räägitakse, siis meistriks ei saada alla kahekümneaastast töötegemist (-rügamist). Teaduses on professor see, kes laseb, poob ja käseb ning kui nooremal (sh isegi doktorandil või ka järeldoktorandil) isegi on teaduslikus plaanis geniaalsed ideed, millesse süüvida, siis juhendaja seda nii naljalt katsetada ei lase (vähemalt esialgu küll). Selline on asi teoorias. Olen kuulnud jutte räägitavat. Minul on ka siin juhendaja, aga tiitli poolest olen ma ka professor. Seega nüüd ei teagi, kes keda meist kamandab. Ma aga olen püüdnud tagasihoidlikult tegutseda ja kedagi ei kamanda. Tundub, et samamoodi käitub ka mu vastuvõtja. Ma töötan koos suure hulga mereuurijatega, minu vastuvõtja ja tema abikaasa on põhimõtteliselt ainukesed, kelle uurimisobjektid on järved. Mõned väiksemad "mutrid" on veel. Seega on meil mõistlikum üksteisega rahulikult plaane läbi arutada kui teineteisele käske lajatada.
Tulnud Eestist merevaatega uhkest kabinetist, siis ei tundu minu praegune töökeskkond just kõige atraktiivsem. Tegemist on justkui suure avatud natuke sassis kontoriga, kus väikesed boksid. Minu oma on küllaltki suur võrreldes teistega. Mulle piisab, kuid ma miskipärast arvan, et Eesti (so EL) standardite järgi sellises keskkonnas töötada ei saaks. Marupisikeste lauakesest taga ruumi keskel istuvad tudengid. Akna ääres on pisut kõrgemate seintega (kui ma püsti tõusen, siis näen üle seina) piiritletud boksid teaduritele. Sinna mahub laud, tool ja pisike riiul. Ei mingit luksust. Ja muidugi on ruum üsnagi külm. Võibolla olen ma juba harjunud või on tõesti kütma hakatud, aga nii külm ei ole kui detsembris. Hommikul tööle tulles on saal tühi ja siis alates kümnest hakkab see täituma. Tundub, et siin puudub see tüüpiline töörügamine, mil varavalges algust tehakse. Aga seda ma ei tea, millal siin töö lõpetatakse, sest mina lahkun varem neist varem.


Minu putka suures saalis

Siiani olen oma tööpäevi alustanud kella üheksa paiku, uuest nädalast alustan enne kaheksat, sest hommikused Tristaniga koos koolisolemised jäävad ära. Vähemalt nii oleme me omavahel kokku leppinud. Need, aegajalt hektilised, tööpäevad on kulunud paikaloksumiseks, olen tegelenud ühelt poolt süsteemiga tutvumisega ja see ei ole vee selge ning lugemisega ja teadustöö sisulise poolega rohkem kurssi viimisega. Olen natuke mikroskoobi taga istunud ja süvenenud nendesse proovidesse, mis on Eestist kaasa võetud. Siin pole ju veel välitöödel käinud ja ei ole saanud kohaliku "kraamiga" tegeleda.
Enne Jaapanisse tulekut olid mul suured ja üllad plaanid - uurida mitmete kümnete järvede tänapäevast olukorda, leida seoseid neis leiduvate vetikate ja järve erinevate parameetrite vahel, koguda hästi palju andmeid ja luua väike andmebaas, õppida juurde statistika tagamaid, lisaks võtta ette paar järve, mille puhul kirjeldada peale tänapäevase seisundi ka minevikku. Need plaanid sai projekti kirjutades ka vastuvõtjaga kokku lepitud, kes tol korral vastas"Let's try". Siis ma ei teadnud, et selle taga ei peitundki entusiastlik hüüe, vaid pigem kahtlus. Seega - plaanid on tõepoolest selleks, et jumalat naerma ajada. Ühelt poolt näiteks takistab selle väikese andmebaasi loomine raha vähesus ja eelarvekärped ning väikesest andmebaasist saab uue plaani kohalselt imepisike. Välitöödele minek tähendab ka ülemõistuse meeletut bürokraatiat, mis annab samuti hoobi. Välitöödega alustame märtsi alguses. Siitpoolt on kätte saadud load esialgu kahte järve puurida Kyushu saarel - Odano-ike ja Tateishi-ike. Need on lähedal asuvad ja sarnased järved erinevate valgala omadustega. Seega on siingi eesmärgid minu esialgsete plaanidega võrreldes pisut muutunud. Välitöid ma ootan aga suure põnevusega - nädala aega metsas mäe otsas. Tristan tuleb ka ikka kaasa ja õnneks tuleb Micki ja Narumi tütar ka.
Nii nagu ma olen aina ja aina kirjutanud siinsete inimeste vähest keeleoskust, siis paraku ei saa ma öelda, et ülikoolis inimesed nüüd vabalt kõneleksid. On ka siin keeleoskuse taha kinni jäänud arutelusid. Seetõttu oli ka naiivne loota, et minu aastaalguse seminar suurt teaduslikku diskussiooni tekitaks. Selle üle olin ma küll kurb. Õnneks saavad välitööd olema koostöös Kyoto ülikooli inimestega ning märtsi teises pooles on konverents Hiroshimas, mis kindlasti annavad oma panuse ja loovad diskussioonipinda. Mitte, et ma kogu aeg vaielda tahaks:)
Peale minu on siin veel õnneks väljamaalasi. Enamus Hiinast ja Indoneesiast. Osakonna juhataja algatas juba eelmise aasta lõpul lõunasöögiaegse filminäitamise. On olemas Jaapanit tutvustavad seeriad "Cool Japan" ja "Begin Japanology", mis koondavad endas pooletunniseid filmikesi erinevatest temaatikatest Jaapani kohta. Nii saamegi oma lõunasöögi karbikesega seminariruumis südapäeval kokku, vaatame filmeja sööme. Need on päris harivad ja põnevad, kuigi "Begin Japanology" saatejuht on igavaim saatejuht, keda ma üldse näinud olen.

Täna aga sõime saia Eesti juustuga! Mida kõike ka postiljonid ukse taha ei too:)

Kommentaare ei ole: