neljapäev, 28. november 2013

Olete lahkesti külla palutud!

Ma elan üsna linna südames väikses ja vaikses kõrvaltänavas. Kui turistina tulles leiad üles kindluse juurde mineva köisraudtee tänava otsa, siis sealt minu juurde pole enam pikk tee.

Minu korteriotsingud algasid juba augustis. Nüüd tuleb ausalt üles tunnistada, et mina seda korterit tegelikult ei otsinud ega leidnud. Ütlesin vaid mõningad parameetrid, millist korterit tahan ning orienteeruva üürimakse. Minu siinsed vastuvõtjad tegid ära põhitöö. Esimesed välja valitud korterid olid umbes sama suured kui poolteist Mustamäe kööki. Mulle hästi ei meeldinud mõte, et elan, söön, magan, teen mõnikord tööd pisikeses voodiga köögis. Detsembrist aletes veel peaksime sellises elama mitmekesi. Tahtsin suuremat. Need, kes Tallinna mägedel elavad ja kurdavad, et ruumi on vähe, siis uskuge, teil on oluliselt rohkem ruumi kui täiesti tavalisel jaapani perel. Lõpuks anti teada, et mulle on välja valitud 30-ruudune korter, milles köök eraldi on, mitte magamistoa seina ääres. Saadeti korteri kohta interneti viide. Nali on aga selles, et siin on kombeks üürikortereid reklaamida maja välisfasaadi pildiga ning korteriplaaniga. Mina põrsast kotis ei osta! Korteriplaan ei ütle ju tegeliku sisu kohta midagi ja välispilt ammugi mitte. Vähemalt mitte mulle läänest tulnule. Küsisin korterist reaalseid pilte. Ma kujutan ette, milliste vabanduste saatel minu vastuvõtjad maakleri jutule läksid ning palusid hullu eurooplase jaoks võimalust korterit pildistada. Ja mina saingi korterit seespoolt näha ning andsin nõusoleku, et selle korteri ma võtan. Nojah, lõppkokkuvõttes ei saanud ma ikkagi seda korterid teisel korrusel, vaid viiendal, mis iseenesest on isegi parem - ilma liftita majas saab trenni teha ja vaade on ka vast parem. 

Küll on hea, et meil on olemas Google Maps ja Google Street View, sest juba enne tulekut jalutasin veebis oma tulevasel kodutänaval. 

Jah, korter oli küll broneeritud, kuid enne sissekolimist oli vaja sõlmida leping, maksta mõninga ettemaksud ja koristustasud. Viimane on selle eest, et kliendil on võimalik kenasti korda seatud korterisse kolida. Õnneks mingeid muid makse maksta ei tulnud. Infovoldikud Jaapani kohta hirmutavad, et erinevaid nö võtmetasusid võib siin palju olla ning seetõttu ka esimene sissemakse päris kopsakaks kujuneda.

Niisiis, selle nädala esmaspäeval, mil ma vabatahtliku tõlgiga mööda vihmast ja tuulist linna erinevates ametiasustustes asju ajamas käisime, oli ka kord kinnisvarabüroo käes. Et naeratus on rahvusvaheliselt aktsepteeritav keel, siis sellises keeles me maakleriga omavahel rääkisimegi. Tõlk tegi kogu ülejäänud töö. Vaatasin lepingu üle. Siinkohal tõepoolest vaatasin, sest mis ma muud oleks osanud teha. See oli ju jaapanikeelne. Ja nüüd ma tõesti ei tea, millistele lubadustele ma all kirjutasin ja lisaks veel ka oma sõrmejälje lisasin, kuid pärast raha maksmist anti mulle korterivõtmed ja sõidutati kohale ka. Kuigi ma oleks oma kodu juba ise ka üles leidnud. Aga ega hullu välsimaalast saa niimoodi üksi uude kohta minna. Mind tuli ju õpetada – kuidas avaneb postkast, töötab konditsioneer, pesumasin, riisikeedumasin, veesoojendaja, kuidas gaasipliiti tööle panna, nõuti, et kindlasti tuleb sussidega käia (sellest meeletust sussindusest ma veel kirjutan, kuid enne soovitan juba teemaga sissejuhatavalt tutvuda Maret Nukke raamatus “Minu Jaapan”) ja prügi sorteerida (ja sellest hullust teemast ma kirjutan varsti ka) ning veel mõni teine õpetussõna, mis mul enam meeles ei ole.

Uuuhhhh, minu kodu on siin, kus on mu kohver. Siin ma enan järgnevad kaks aastat. Pakkisin asjad lahti ja tunne on päris hea, ei ole kõle, ei ole külm. Eks ma keerasin muidugi kütte sisse ka. 


Selline vaade rõdult maja taha umbes lääne suunas.

 Ees vasakul paistab punase ristiga ülikooli haiglahoone. Selle taga on ka ülikooli teised hooned, kus ma töötan.

Vaade trepikoja rõdult maja ette.

Kodutänav. Maja on ees vasakul, roosakas-pruunide trepipiiretega. 


Vasakul vaade, kui astud välisuksest tuppa ning paremal pool pilt toa ukse juurest välisukse poole. Paremal olev hele uks on dušširuum, see valge uks ongi põhimõtteliselt duššikabiini uks. Vastas on köök. 


Köök. Gaasipliidil on väike kalaküpsetamiskohake ja mikrouuni saab kasutada ka küpsetamiseks kui päris ahju. 


Tere tulemast!

Olin turist

Minu esimene nädalavahetus Matsuyamas oli täis päikest. Ja selle üle saan ma vaid rõõmustada. Päikesepaiste tegi kohanemise lihtsamaks. Ei oleks tahtnud küll üksi lonkida võõras linnas vihmas ja tuules nagu seda on praegu - tuul lausa ulub õues ja rattaga peab sõitma vihmvari käes. Kusjuures kohalikud tõepoolest praktiseerivad vihmavari käes rattaga sõitmist. Mõni päev tagasi aga siras päike, soojakraade oli nii umbes 17 C. Mõnus. Nii ma siis turisti mängisingi ja tegin kesklinnale tiiru peale. Lonely Planet'i põhjal on siinsed ainukesed vaatamisväärsused Matsuysama kindlus ja Dogo onsen. Mõlemad vanad ja uhked ehitised ning hästi säilinud oma iidses uhkuses. Kuna ma teab mis ajaloohuviline ei ole, siis siinkohal daatumeid pikalt üles loetlema ei hakka - kindlus pärineb 17. sajandi algusest ja onsen 19. sajandist. Kindlusele tegin tiiru peale ja vaatasin ka sisse. Onseni sel korral veel ei külastanud, kuid ma plaanin selle kaheaastase perioodi jooksul seal kindlasti korduvalt kuumaveevanne võtta. Ja nii ma lihtsalt kõndisin ja kõndisin, sõin esimesed sušid, jõin külma rohelist teed ja tegin esimesed sajad pildid.

Matsuyama on kuulus oma apelsinide ja kiivide poolest. 

kolmapäev, 27. november 2013

Pisikesed päeva pärlid

Proua Vabatahtlik, kes minuga mööda ametiasutusi ringi jookseb ja alati valmis mulle tõlgiks tulema, küsis vabandavalt: "Kui vana sa siis oled, et sul juba seitsmeaastane poeg on?". Vastasin, et 33. "Ja mina arvasin, et nii umbes 20". Mina olen meelitatud.

Ülikooli noor sekretärineiu vaatas mulle silma ja hüüdis: "My God, you have so beautiful big eyes!". Jälle olen mina meelitatud.

teisipäev, 26. november 2013

Raporteerin

Täna on minu viies päev Jaapanis. Siiani on kõik sujunud ilma eriliste vahejuhtumiteta (sülitan kolm korda üle õla). Ma istun Jaapani kodu pisikese laua taga, joon kanget kohvi. Piima pole veel osta jõudnud. Mängib raadio R2.

Ega siiatulek nüüd valutu ei olnud. Kurb oli pigem. Aga ärevalt kurb. Lennujaamas oli pisut sahmimist. Aga nüüd ma võin hakata kursusi korraldama, kuidas pakkida kaks kohvrit nii, et mõlemad kaaluksid täpselt lubatud 23 kg. Lennupiletid maksab kursuse tellija, muus osas on kursus tasuta. Kuna ma olin kõik eluolulised asjad käsipagasisse pakkinud, siis oli see omajagu raske ja äratas ka piisavalt tähelepanu. Igaljuhul mu kotis oli miskit, mis andis kahtlase signaali. Ja nüüd pange kõrva taha tarkus – martsipan võib meenutada pommi. Filmivaatajad vast kujutavad ette. Hea, et ma ei pidanud ilusaid maiustuse pakikesi lahti võtma ja tolliametnike silme ees maitsma. Lubati lahkesti edasi minna. Üliuberiku lennukiga sai esimene lend edukalt tehtud ja sisseloetud konarlikus eesti keeles turvanõudeid kuulatud. Esimene linnuke kirjas. Veel polnud hilja tagasi pöörduda. Ostsin R-kioskist väiksemat sorti söögi ja lagritsa (enam ju tükk aega ei saa seda süüa) ning jäin väravas nr 33 mitmekümne väikese pilusilmaga ootama (andke mulle andeks selline väljendusviis). Lennukile. Lend. Nagoya. Nagoyasse jõudsime muidugi just siis, kui mul õnnestus lõpuks magama jääda. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis üks nõmadamaid üle kontinendi lende oli. Lihtsalt väsinult passimine. Nagoya lennujaamas oli mul rõõmsalt aega hommikul kella üheksast õhtul kella seitsmeni. Sain kohe piiri peal ID kaardi, lugesin läbi enam mitte nii värske Eesti Ekspressi, pikutasin niisama ja püüdsin kuulata instituudi igareedest seminari, mida ma muidugi eriti ei kuulnud ja ma ei teagi, kas viga oli ülekandes või lennujaama juhtmevabas netis. Ajal, mil ma oma „staapi“ ühe seinakontakti lähedale mingi reklaamposti alla üles seadsin, tulid minu juurde kaks politseiniku. Tutvustasid kenasti ja ütlesid, et küsitlevad turiste (kust nad üleüldse arvasid, et ma turist olen) ja tahavad teada, mis eesmärkidega ma tulnud olen. Seda kõike nad lugesid paberilt maha. Põhimõtteliselt nad inglise keelt ei osanud. Ma oleks ka minusugust hiiglasliku seljakotiga küsitlema läinud, kes sätib paika arvutit, püüab mobiili laadida ning järjepanu mässab kõrvaklappidega. Lõpuks küsisid passi ja seal on viisa peal ju uhkelt tiitel „Professor“. Ära sa ütle! Politseionud kohe teise suhtumisega ja hirmsasti tahtsid veel pärida, et kuhu ma siis teel olen oma tiitliga. Nii palju ikka ma jaapani keele tunnist mäletasin, et öelda, et Matsuyamasse lähen ja Ehime Ülikooli. Siis jätsid nad mind rahule. Mõneks ajaks. Mõned tunnid hiljem kui ma niisama ringi patseerisin, seisis üks neist mu ees ja päris, et kas ma ikka olin Soomest pärit. Vastasin, et Eestist. Ma ei tea, kas ta pani minu lähtekoha oma peas oleval kaardil paika, igaljuhul rohkem me enam ei kohtunud. Matsuyamasse lendasin lennukitäie meestega - pintsaklipslastega. Liialdan, neli naist oli peale minu veel, kuid kaks neist olid stjuardessid. Aga mu silmad olid raudselt kõige ümmargusemad. Nagoya-Matsuyama ots on paras tunnine sõit, mille kestel ei ole mõtet magama jääda, kuid mida ma siiski suurest väsimusest teha suutsin. Palusin läbi une – palun lendame natuke veel. Piloodini mu palved igaljuhul ei jõudnud. Ma muidugi palusin eesti keeles ka.

Matsuyama – väike kindluse ja onseniga linn. Mul olid vastas Mick ja Narumi ning nende üheksa-aastane tütar (kui tema nime siia kirjutan, siis teen seda raudselt valesti). Viisakusavaldused, tervitused, tutvustused. Tüdruku inglise keel on raudselt parem kui ta isa oma ja võibolla jääb kübeke alla tema ema keeleoskusest. Igaljuhul oli meil läbi õhtuse linna restorani poole sõites kena vestlus. Võibolla on natuke ohtliku piironna tõttu, võibolla lihtsalt lapse huvist, aga üheksaaastane küsis, mis mu veregrupp on. Ma ei saanud esiti arugi, mis ta küsis. Ütlesin siis, et AB-. Tema vastu: "Ooo, sul on väga haruldane veri siis". Mis ma oskan öelda, on jah haruldane. Ma loodan, et sellest toredast väikesest tüdrukust saab Tristanile sõber ja abiline. Üsna väsinuna läksime veel õhtust sööma ja siis ülikooli külalistemajja, kus ma enne oma Jaapani korterisse kolimist kolm päeva elasin. Ma sain voodisse vist südaöö paiku ning lootsin, et magan oma reisiväsimuse välja ning ärkan keset uut päeva, mitte hommikul kell seitse. Ärkasin ikkagi kell seitse. See on muidugi parem, kui ärgata kell viis nagu ma järgnevatel päevadel olen teinud. Kuid neist järgnevatest päevadest juba uues postituses.

Tallinna linnas liiguvad ringi seelikutriibumustriga bussid, ühele (võibolla ka mitmele) neist on peale kirjutatud umbes nii: „Veerevale kivile ei kasva sammal peale“. Ehk, et ma olen kohal – Jaapanis, Ehime prefektuuris, Matsuyamas – et edasi minna. Ega ma siia sammalduma ei tulnud.

kolmapäev, 20. november 2013

Proloog

Alustame algusest. Või siis peaaegu algusest. Sel suvel, pärast üle kahe aasta panustamist saada järeldoktorantuuri koht kusagil laias maailmas, suutsin Tristani rõõmust hõiskama panna: "Me saame siis ju iga päev sushit süüa!". Mul õnnestus saada Japan Society for the Promotion of Science (JSPS) stipendium töötamaks pea kaks aastat Ehime Ülikoolis, Matsuyamas, Jaapanis. Visiitkaardile saab uhkelt kirja "Professor". Seda ei tasu nüüd meie konteksti koheselt ümber kantida, kuid see tähendab ikkagi, et tuleb teadust teha selle kõige tõsisemas mõttes ning uut ja põnevat ammutada nagu käsn. Selline töö siis. Selleks, et seda tööd teha, tuleb minna Jaapanisse. Selleks, et seda kõike korralikult, põhjalikult ning tulemuslikult teha, tuleb Jaapanis olla pea kaks aastat.

Plaanid on küll selleks, et jumalat naerma ajada, kuid, kes pärast naerab, naerab paremini. Minu egoistlik plaan näeb ette, et veedan need kaks aastat Jaapanis koos Tristaniga (7 a). Algul lähen mina Jaapanisse, st juba neljapäeval (21. novembril), elan ise sisse, sean kodu paika, püüan bürokraatia paika loksutada, Tristani kooli üle vaadata ning ise töises plaanis rööbastesse saada. Jõuluks tulevad Tristan ja Jaan järgi ning jaanuari lõpus lendab Jaan Eestimaale tagasi. Algab uus sisseelamine. Nii minul kui ka Tristanil. Õpime koos. Katsetame ja uurime. Loodetavasti kujuneb kõik kenasti - minul töö ülikoolis, Tristanil jaapanikeelses koolis ja meil koos. Küllap ka kojujäänutel kulgeb kõik just nii nagu vaja.

Selle kaheaastase perioodi jooksul plaanin korra ikka Eestisse käima tulla, et enda ja Tristani ning lähedaste igatsust leevendada. Realistina tunnistan, et juhul kui ma tunnen, et Tristaniga kahekesi välisriigis on ikkagi pisut keeruline, siis olen teise pool aega üksi kaugel maal. Hetkel usun, et ületamatuid olukordi pole, et sellest saab meie mõlema elu rikastav kogemus.

Ehimeelu.blogspot.com-st saab minu veebipäevik, kus leiab kajastust meie elu Ehime prefektuuris, Matsuyama linnas ja minu töö Ehime ülikoolis. Igapäevaseid sissekandeid ei tasu oodata ja loota, ei anna lubadusi, et kõik saab kajastatud, kuid püüan kirjutada, kui aeg lubab, nii tööst, Tristani koolist (jaapanikeelsest), reisidest, hakkamasaamisest, keeleõpingutest, maitseelamustest. Mõne aja pärast soovin siia lisada ka Tristani enda kirjanurga, kuid seda pean temaga veel läbi rääkima.

Kui kellelgi on midagi küsida, nõu anda, kommenteerida, siis andku aga tuld. 

See on avalik päevik minu isiklike mõtetega ja piltidega ning ma palun siinset mitte kuritarvitada.