16 hüpet 20 sekundiga

Ma olen juba korduvalt viidanud hüppenöörile kui kultus-spordivahendile koolides. Ja mitte ainult. Nii mõnelgi naisterahval on tööle minnes käekotis lisaks lõunasöögikotikese, rätikukotikese, hambaharja ja näomaskidega kotikesele veel üks kotike, milles hüppenöör. Täna oli koolis hüppenööriga hüppamise võistlus. Minu teada Tristan Eestis olles hüppenööriga ei hüpanud. Igaljuhul meil seda kodus küll ei olnud. Nüüd on. Kaks tükki igaksjuhuks. Ja igaksjuhuks peab see nöör alati ka kaasas olema - iial ei tea, kus saab hüpata. Näiteks kui hommikul kooli jõuame, siis mõni kümme agaramat õpilast juba keksivad spordiplatsil, pikemate vahetundide ajal minnakse jälle õue hüppama. Hüppenööriga hüppamine on vist esimene jaapanipärane tegevus, mis Tristanile väge hinge on läinud ja mille arengut ma igapäevaselt ka näen. Ta alustas "nullist". Tema jaoks oli algul ühelt jalalt teisele hüppaminegi keeruline. Täna aga hüppas ta võistlustel juba tagurpidi ja ka käed risti. Mitte muidugi nii nagu ägedalt kui kohalikud lapsed, kuid ega palju alla ka ei jäänud. Hüppenööriga hüppamine on üheks kooli minemise motivaatoriks. Hommikutest on ära kadunud lause "Nii raske!" ning uueks päevaks mõtleb noormees eesmärgiks suurema numbri, mis tuleb hüpates saavutada. Ja nii saab ju numbreid jaapani keeles õppida. Lisaks  muidugi koordinatsiooni ja füüsise arendamine ja lõbus olemine ja klassikaaslastega koosolemine. Kooliga asi pisitasa areneb. Tristan on tutvunud uute õpetajatega, kes teda aitavad. Meie kodusesse sõnavarra on ilmunud mõned jaapanikeelsed sõnad. Sellekuise koolilaulu sõnad (igal kuul on koolil uus nö kuulaul lisaks koolihümnile) hakkavad kuu viimastel päevadel pähe kuluma. Igahommikused eesti keele tunnid, mida Tristan klassi ees läbi viib on ka rõõmsaks osaks, mis korvavad olukorra, et suur segadus on ikka sees. Ta juba plaanis, et õpetab neile sõna "lõoke" - natuke kiusamine pärast, et ta ise peab ju ka keerulisi sõnu õppima, kuid siis leidis, et sellest sõnast pole väikestel jaapanlastel tema endaga suhtlemisel ju mingit kasu.

 Õpetaja on kenasti kõik eestikeelsed sõnad üles kleepinud.

Tänasest võistlusest. Ma polnud päris kindel, kas ikka on mõtekas sinna minna. Seda enam, et üritus toimus pool üksteist - minu jaoks tõsisel töisel ajal. Eeldasin, et tegemist on tavalise kehalise kasvatuse tunniga. Oligi vist nagu tavaline kekatund, kuid saalis oli ka lapsevanemad ja üldse mitte vähe. Enamasti muidugi emad, mõned vanaemad ja paar isa-vanaisa.

Kui mina läbi vihma koolimajja jõudsin polnud esimeste klasside etteasted veel alanud. Võimlast tormasid välja pisut vanemad lapsed ja nende vanemad ning ukse taga hoovis värisesid näod naerul kolm esimest klassi. 

 Lapsevanemad saadeti kenasti lavale istuma, et parem ülevaade asjast saada. Lapsed võisid alustada soojendusringidega. Tristan nägi mind ja oli rahul ning kihutas mööda saali ringi hüppama.

Kaootilisele soojendusele järgnes range rivistus, tervitus, kummardus, lapsevanemate tänamine ja veel mingid sõnavõtud.

Siis tehti väike võimlemine ja lõpuks leidis igaüks joone järgi oma koha hüppamiseks.

Ega ma nüüd päris täpselt sellest süsteemist aru ei saanud, aga laias laastus hüpati rakendades erinevaid stiile (jalad koos, ühelt jalalt teisele, tagurpidi, käed ristis jne) 20 sekundit, kel selle ajaga nässu läks, istus maha. Need, kes suutsid 20 sek vastu pidada, tegid veel ühe ringi. Ja siis võeti uus hüppestiil. Õpetajad protokollisid kõik kenasti tabelitesse. Ma tulemusi ei näinud ja ei oska kommenteerida. Ma ei saanud ise ka Tristani hüppeid lugeda, sest ta oli Yumiga saali teises otsas. Ise ta oli rahul. Järelikult läks hästi. Ja siin mõned videolõigud hüppamisest. Loodetavasti õpetajad ja lapsevanemad ei pahanda, et siin need postitan.

 

 

 

Aegajalt on postkastis üllatusi. Pakiteated on toredad - saab musta leiba ja kommi ja raamatuid. Täname!

 

Enne musta leiva söömist sai ka Eesti Vabariigi presidendi poolt väljakuulutatud joonistusvõistlusel osaletud. Tristanil on hinges lootus, tema pilt laekus kõige kaugemalt.