Ringreis

Mõned inimesed lähevad koolivaheajal Egiptusesse sooja või viimast lund kusagile Põhja-Rootsi nautima. Meie tegime pisikese ringi Shikoku saarel. Tegelikult see ikka ring ei olnud - pigem edasi-tagasi sõidu moodi. See ei loe, et edasi ja tagasi - tore oli. Esiti sõitsime Takamatsusse ja siis järgmisel päeval tagasi Matsuyama poole peatusega Imabaris.

Ma ei tea, kas ma nii entusiastlikult oleks Takamatsusse läinud, kui seal poleks meid emakeelne vastuvõtt oodanud. Sellises kohas elades ja jätkuvalt pisut harjutatute inimeste ja kultuuriga ümbritsetuna on maruhea teadmine, et kahe ja poole tunnise rongisõidu kaugusel on keegi, kes on natuke omam. Ja see ei loe üldse, et pole inimesi kunagi ju tegelikult veel reaalselt näinud (nüüd muidugi oleme). Nii juhtuski, et saime rongijaamas kokku Kairi ja pisikese Ameliiga, kes meile ilusa ilma olid tellinud ja linna peal tiirutamise organiseerinud. Tristan oli algul selgelt häiritud, et nüüd ta ei saanud minu täit tähelepanu ning väitis lausa, et see Eesti tädi on nüüd siis olulisem, sest ma aina räägin temaga. See on see, kui laps vaid minuga on ning teab, et emme vaid talle pühendub. Hea koolitus poisile - on ka teisi inimesi ilmas ja isegi Jaapanis võid kohata kedagi, kellega saab lihtsalt lobiseda. Just lobiseda eesti keeles. Kui seda pole silmast silma saanud üle nelja kuu teha, siis tuleb ka ka Tristanil aru saada, et emmel on omad jutud. Õnneks sai ta sellest õige pea üle ning ka temale leidus keegi. Enne pidi noormees kannatamatult pisut ootama, millal Ameeriklane (nii kutsus Tristan järjepanu korvpallur Dre'd) lõpuks ka meiega liitub. Dre oli õnneks (st minu õnneks) see inimene, kellele Tristan kogu oma meeletu energia suunas. Ainult emaga olev poeglaps vajab selgelt meesterahvast, kes temaga tegeleks ja seetõttu on ka hea, et näiteks ülikooli lastehoiu vanem-õpetaja on mees.

 Tristan ja Dre õhtusöögil.

Mälestus uuest sõbrast - Ameeriklasest (pildi tegi Kairi). Nüüd ootab poiss teda meile külla ja muretseb, et ta lööb Dogo onsenis pea uksepiida vastu ära.

Takamatsu polnud sümpaatne linn mitte ainult seetõttu, et seal sai emakeeles suhelda, vaid ka olemuselt. Rahvaarvult peaks see olema umbes sama suur kui Matsuyama, kuid näib suurlinnalikum, pisut steriilsem ja esinduslikum.

Takamatsu rannapromenaadi vahetuslähedus. Rannapromenaad on igati uhke ja mõnus koht jalutamiseks ja pikniku pidamiseks.

Siis kui fotokas on Tristani käes, siis teeb see masin selliseid pilte, millel meduusid peal.

Üks suurem turismimagnet Takamatsus on kindlasti park Ritsurin Garden - koht, kus koid söövad peo pealt, kus kirsid juba on roosamannalised ja kus tegelikult jalutaks terve päeva. Meid hellitas ilm ja olemine oli äraütlemata mõnus.

Kuna tsikaadihooaeg pole veel alanud, siis sobisid kalad ka, kelle tegemisi jälgida ja keda poputada.

Aed täis ilu ja rahu.

Kuna meil oli luksus ringi sõita autoga, siis saime käia ka natuke kaugemal, kuhu võibolla jalgsi ei oleks viitsinud minna. Mäe otsas olev Yashima-ji tempel ning vaated merele oleks meil küll ilma auto olemasoluta ära jäänud. 

Yashima-ji tempel, mis kuulub Shikoku saare 88 pühapaiga hulka, mida peaks iga tõsiusklik oma elus külastama.

Vaated.

Tamamo park.

Peale selle, et Takamatsus on üks suurem park ja uhkem tempel, on selles kunagi olnud ka kindlus. Uhket kindlust ennast alles ei ole, kuid on olemas "ilma-veeta" park nimega Tamamo (see on pargi-stiil, kus on kujundatud vooluveesängid ilma "päris" veeta). Lisaks on väravamajad, mis oma olemuselt on mõne väiksema kindluse suurused.

Kõigi nende külastatud kohtate pinnalt ma võin küll julgelt Takamatsut turistile sihtmärgiks soovitada. Ma ei tea, kas ma turistina seda kohta veel külastan - paraku Jaapan on lihtsalt liiga suur selleks, et ühte kohta mitu korda turistina külastada. Kuid see ei tähenda, et sinna linna mitte minna. Seal on ju "omad". Kogu meie Takamatsus käik oli äärmiselt lahe. Suur tänud Kairi & Co!

Ainuke imepisike tõrvatilk oli hotellis. Hotell ise oli peen ja ilus ning Tristani arvates oli selles toas kõige selgema pildiga telekas. Kuid öösel kella kahe paiku hakkas tööle häiresignaal ning valjuhääldisse öeldi aina ja aina midagi jaapani keeles. Meie aru ei saanud, mida korrutati. Kuna olime öise maavärina üle elanud, siis tegi see pisut äravaks. Kuna signalisatsioon aina üürgas ja meeshääl aina midagi korrutas, siis piilusime uksest välja. Keegi koridoris ei liikunud. Olid inimesed juba välja jooksund või istusid tubades peidus? Me tõmbasime lõpuks riided selga ja läksime ikkagi välja. Registratuuris oli üks ehmunud mees, kes püüdis meile jaapani keeles selgeks teha, et kõik on korras. Läksime siis lõugava signa taustal tuppa ning lõpuks jäi see vait ka (kokku vast veerand tundi tuututas). Uni oli muidugi rikutud. Hommikul oli registratuuris juba üks tütarlaps, kes inglise keelt pisut mõikas - keegi olla öösel parklas häirenuppu vajutanud, töötaja ei osanud seda kohe välja lülitada ja ei osanud inglise keelt ning olla korrutanud  valjuhääldisse, et kõik on korras ja ei ole vaja majast väljuda. Hea teada.

Reedel pärast imelist ilma ja jalutuskäiku Takamatsu rannapromenaadil võtsime suuna tagasi Matsuyma poole, kuid kohe praegusesse kodulinna ei sõitnud, vaid astusime perroonile Imabaris. See on väike linnake, mis näis õhtul saabudes küll küllalki kolkana välja. Imabari reklaamib end suurte sildadega, mis suurt saart väikestega ühendab ning kust jalgrattaga pidavat saama teha maruilusaid sõite. Lisaks on siin kindlus ja rätikumuuseum. Just-just, rätikumuuseum. Sillad ja rätikumuuseum jäävad paraku pisut liiga kaugele, et jalgsi sinna minna. Siin meil ei olnud luksust autoga sõita. Reedel enne pimeda tulekut lihtsalt tuiasime linnas. Oli kõle.

Joogid jumalale.

Järgmisel päeval lasin Tristanil otsustada, kas läheme kindlusesse või kohe rongiga koju. Ilm ei olnud enam paljulubav ning mul ei oleks olnud midagi selle vastu kui noormees oleks ka kohe koju tahtnud minna, kuid ta otsustas kindluse kasuks. Tundus õige otsusena. Lisaks sellele, et kindlus oma väljapanekuga oli rikkalik ja põnev, oli selle teisel korrusel loodusmuuseumi nurgake. See ei loe, et topised väsinud olid ja mõned putukad kogudest puudu, hea oli näha last omas elemendis.

 Miks ma ei imesta?

Kindlus vaadatud, putukad üleloetud, templid külastatud ja sõitsime rongiga tagasi Matsuyamasse. Koolivaheaja reis sai sellega läbi. Homsest on noormees lastehoius. Kogu reisi pildid on üles laetud pildipanka.

Eestis mindi öösel üle suvaajale. Siin jäi kellakeeramine ära, mis tähendab, et Eesti ja Jaapani ajavahe vähenes kuuele tunnile. Igati tervitatav.

Koolivaheaeg & hambaauk

Algas koolivaheaeg. Lapsed said tunnistused, tegid oma lauasahtlid korda ning lehvitasid õpetajatele. Aktus oli ka, kuid Tristani väitel koosnes see vaid kõnedest ja oli kohutavalt igav. Ma ei tea kommenteerida. Reedel on veel spetsiaalne õpetajate tänamise päev. Meie tänasime juba eile, sest reedel meid Matsuyamas ei ole. Tavapärase koolipäevalõpu kogunemise ajal (kõik esimese klassi lapsed saavad õues spordiväljaku kõrval kokku ning nö vanem-õpetaja võtab päeva kokku ja saadab lapsed koju) ütles õpetaja kõigile lastele, et Tristan läheb uuest kooliaastast (8. aprillist) uuesti esimesse klassi, põhjendas ning pani lastele südamele teda aidata ja talle jätkuvalt heaks sõbraks olla. Juba tuttavaks saanud sõbrad lähevad tõesti paraku järgmisesse klassi, ma loodan, et Tristanil sellest suurt üleelamist ei tule ning me ei pea taas alustama hommikuste raskete ärkamistega. Tristaniga olen sel teemal vestelnud ja ta on mõistnud. Nüüd hoiame pöidlad pihus, et ehk juhtub ime ja Mai-sensei saab taas Tristani klassijuhatajaks. See oleks suur pluss, sest Tristanile õpetaja Mai meeldib ja talle ei valmista mingit probleemi Maiga suhelda ning koolis käimine tore.

Ilm oli muidugi koolilõpu puhul ilusalt päikeseline ja soe. Koolilaste lilleaed säras kollaselt ning koridori jäid uut kooliaastat ootama Tristani õpetatud eestikeelsed sõnad.

Peale tunnistuse saadi juba mõned päevad varem kätte mingid teised kirjalehed jooksuvõistluste ja hüppenööri harjutuste kohta. Tristani tunnistusel mingeid erilisi märkmeid sees ei olnud peale väikese inglisekeelse kokkuvõtte, kus põhimõtteliselt kirjas, et tubli spordipoiss ja popp poiss. Keeleõppimisest pole selles ridagi. Kuigi tuleb tunnistada, et ta aina ja aina avaneb keeleõppe osas. Kuigi ikka tahab ta väga inglise keeles rääkida, aga aegajalt ma ikka üllatun, milliseid jaapanikeelseid sõnu ta teab ning siis pragab minuga, et miks mina ei tea.

 Selline koolipilt tehti kusagil veebruaris, kui oli kooli sünnipäev.

 Nädalavahetuse pikad pühad olid täis mitmeid üritusi. Oli hüppenööriga kooshüppamise üritus - mitte võistlus, vaid lihtsalt hüpatigi koos. Dogo onseni vahetusläheduses toimus mitmeid üritusi. Siinkohal tuleb tunnistada, et ei tähenda see Jaapani punktuaalsus ja täpsus midagi. Nii mitmedki lubatud ettasted viibisid ning mõni tegelane ei ilmunudki kohale. Jaapan on maskottide maa - neid tegelasi just lapsed ootavadki. Sellest sinisest ei tea ma midagi, kuid kollane on Ehime prefektuuri maskott Mican.

Kusagil siin piltidel on näha ka lohe, mis paraku pärast meeletut tuuletralli pisut ära lagunes, kuid siiralt lapsele rõõmu valmistas.

Sellist väikest valget tahvlit kasutame oma koduses koolimängus. Nüüd on juba traditsiooniks saanud, et igal õhtul paneme kirja, mis meile päevast meelde jäi - mõnikord märksõna, mõnikord terve lause. Kuigi Tristanil kui vasakukäelisel on sellele pisut keeruline kirjutada, meeldib talle sinna päris edukalt kriitseldada. Kodus õppimine meil enamvähem sujub, kuigi on hetki, mil noormees arvab, et ma teda liialt kiusan. Tean küll põhjust - aegajalt olen ma ikka veel liialt õpikus kinni. Kuid kui saab ühe mängu teha ja kui mina ka kaasa teen, siis on asi normis.

Säherduse pildi tegi Tristan Balbiini jäätisepaberi konkursi tarbeks ja need imesõidukid on tehtud koolis, kus kunstitunnis pidi joonistama just selliseid sõidukeid, millega ise sõita tahaks.

Üks pisike jama juhtus meiega eile. Õigemini see jama oli juba pisut aega Tristani sees istumas - hambaauk. Mõni aeg tagasi ta teatas, et hammas teeb liiga. Vaatluse põhjal tundus hambas olema auk. Minu eeldus oli, et tegemist on mingi pisikese pindmise lohuga. Vahetult enne jõule sai ju Eestis hambad üle kontrollitud. Saime kenasti hambaarsti aja ja Shu ema tuli meile tõlgiks. Pisikese pindmise lohu asemel on kahjuks hambas kole auk ja ähvardavalt närvi lähedal (röntgeni pilt tehti ka). Lapsele tehti haiget ja tal tekkis ikka päris suur hirm ja oli valmis arsti juurest põgenema. Suutsin ta nii paju maha rahustada, et rohu sai auku pandud. Nüüd tuleb valida, kas igakuiselt hambaauku rohtu panna, et siis Eestisse tulles meie arst saab selle korda teha või ikka ühe korraga auk siin ära parandada. Viimane nõuab süsti, mida noormees aga väidetavalt kardab. Mina muidugi pooldan viimast, st hammas tuleks kohe korda teha. Tristani arvates on süstid loodud selleks, et inimesi piinata. Täna vestlesime süstidest (minu operatsioonide ja hambaravide ning muudel näidetel) ja nende oluliusest ning hilisemast paremast olemisest. Ma ei eelda, et selle vestluse põhjal ta kohe nõus on uuesti arstile minema, kui tundus, et tuli ikka mõistmine, et süst ei ole välja mõeldud hirmutamiseks. Samas ei olnud see hambaarsti kabinet ka just selline nagu oleks võinud Jaapani hai-tek riigis olla. Oli tõesti natuke kõle. Võibolla mõnes suuremas linnas on need ägedad. Igaljuhul on väike hambaarsti kabinet Raplas, kus mina käin, oluliselt modernsem. Ja tegemist ei olnud siin nurgataguse kohaga. Last muidugi hirmutasid kõik need tangid ja orad, mis kõikjal riiuleid ja laudu "kaunistasid" nagu väljanäitusel. Eks jätkan seletustööd ja loodetavasti saab hambaga kõik korda. Teisalt, tegemist on piimahambaga, mis ju eeldatavasti ära tuleb, kuid see piimakas veel ei liigu ja ta kõrval on jäävhammas, mis võib saada kahjustatud, kui parandustöid ei tehta. Kuigi tundub ikka hämmastav, et säherdune kole auk nii ruttu tekkis. Mul on muidugi hea nüüd öelda, et magusale paneme väikese piiri peale. Hambaid peseb noormees kolm korda päevas, aga just kuulsin ühe hambaarsti juttu, et kuni nii umbes kümneaastaseni peaks lapsevanem ise lapse hambaid pesema, sest laps ei saa ise veel oma kätt niiviisi paindesse, et saaks igale hambatagusele ligi. Tasudest ka. Kui on riiklik ravikindlustus, siis tuleb maksta vaid visiiditasu, seega ei läinud mu närvid ja Tristani paanika palju maksma.

Koolivaheaja puhul laps küll palju puhata ei saa. Juba täna oli ta ülikooli lastehoius, mille päevakava on kaheksast kuueni tihedalt tegevusi täis. Ma muidugi nii karm ema ei ole, et lapse koolivaheajal niivara lasteoidu viin, kuid pärast tänast päeva (9:00-16:00) oli ta küll päris küpse. Tundub aga, et lastehoiu õpetaja hirm Tristani ja temaga suhtlemise pärast oli asjata - said küll hakkama. Uuest nädalast taas hoidu, kuid homsest oleme me väikesel kolmepäevasel koolivaheaja ringreisil kodusaarel.

Kevad!

Tänane reedene päev oli vaba. Kevadet võetakse Jaapanis vastu ikka peoga ning sel päeval tööle ega kooli ei minda. Kuigi veel õiget kevade tunnet minu sees küll ei ole. Paljud pargipuid on veel raagus ning kirsiõite hiilgeaeg veel on tulemas. Temperatuur hakkab juba looma - uueks nädalaks lubatakse juba kahekümne kraadile lähenemist. Vaatamata sellele, et täna veel oli küllaltki jahe ja vastikult tuuline, oli Kevade vastuvõtmise päeval linnas tegemist ja sagimist palju. Juba eilsest alates on Dogo onseni, kindluse ja ka mitmete teiste asutuste juures erinevad üritused, töötoad lastele, tulevad külla multikakangelased, on hüppenööri hüppamise võistlused ja esinevad folkgrupid. Homme ja ülehomme pidustused jätkuvad. Homme pidavat kuskil olema riisikookide katuselt alla viskamise üritus. Sportlikust huvist võiks ju vaatama minna, kuigi pedagoogilises mõttes ju pole õige üritus - toitu ei loobita. Meie võtsime täna osa Kumo muuseumis tuulelohede tegemise töötoast. Neli tundi maalimist, mökerdamist liimiga,  mässamist nööridega ja valmis sai. Homme püüame katsetada õhulende ka.

Selline kandiline lohe sai valmis. Tähendus nii umbes - pilv mäenõlval (?).

Eelmisel nädalal olime Hiroshimas ja võtsime osa Jaapani Ökoloogia Seltsi iga-aastasest konverentsist (The 61st Annual Meeting of the Ecological Society of Japan). Hiiglaslik konverents, kus teemasid jagus karude DNA-st, konnade paaritumisest, ökoturismist, taimestiku muutustest tulekahjude ajalooni. Osavõtjaid oli ikka üle tuhande. Enamus muidugi Jaapanist. Iga aastaga püütakse kaasata ka üha enam inimesi väljapoolt, et anda ühelt poolt võimalus jaapanlastel endil avaneda ja esineda inglise keeles ning kuulata kutsutud esinejate ettekandeid ja silmaringi laiendada. Selline kinniolemine on Jaapani teaduses nii tavapärane ning seetõttu on välisesinejate kutsumine igati tervitatav. Mulle muidugi see meeldis, et mõned ettekanded sadadest ikka olid inglisekeelsed. Õnneks olid neist mõned minu jaoks olulistest teemadest ka ja mul oli ka võimalus pärast pisut vestelda ning aru pidada. Ja maailm on nii väike - hollandlased mainisid oma ettekandes Eestit ning teavad hästi, mis seisus on siinsed (st Eesti) maastiku-uuringud ning mis töid Humanitaarinstituudis tehakse. Ameeriklasest ökoloog, kellega kohtusin, istub praegu Minnesotas kõrvuti kabinetis minu Eesti kolleegiga, kes USA-s postdoki projekti veab ja kelle kõrvaltoas mina Eestis olles istusin. Ja muidugi teatakse Eestis Ökoloogia Instituudis töötavat jaapanlast. Tuleb tunnistada, et jaapanlastega ma nii väga ei suhelnudki. Kasuliku infona sain teada, et aprilli lõpus tuleb Nagoyasse minna, kus väike kohtumine minusugustele vetikahuvilistele. Seega polnud aja- ja raharaiskamine see Hiroshimas käik ning nii mõndagi sai kõrva taha pandud ja ka selgeks räägitud.

Ühe põneva kogemuse võrra rikkam olen veel - käisin naisteadlastega koos õhtusöögil. Siin on koondunud väike grupp teadlastest naisi, et oma õiguste eest võidelda sel mehisel alal. Üldiselt tundub, et naiste olukord teaduses ei ole väga hea ning selgelt toimub sooline diskrimineerimine. Samas mõneti tundus see kõik ületähtsustatuna. Õhtusöögil, kus ma osalesin oli nii umbes 20 naist, paljud neist tulid väikelastega (õhtusöök algas pisut enne kella üheksat õhtul). Üks naine oli justkui juht, kes siis uuris olukorda erinevates ülikoolides. Mõneti nagu tundus tobe, et justkui oodati ülikoolidelt mingeid soodustusi, et oled naine ja teed teadust ja tahad oma mehega, kes näiteks on ka teadlane, samas ülikoolis töötada või lühemat tööaega, kuna pead lapsi kantseldama. Muidugi võrdse kohtlemise nõudmine on ju õigustatud. Seda olen ma juba varem kuulnud, et mõni ülikool võimaldab naistele spetsiaalselt assistente (kes ju ka enamasti on naised). Mulle isegi pakuti ka kunagi assistendi võimalust, kuid ma paraku ei kvalifitseeru - mitte, et ma naine ei oleks, vaid ma pole korrektses vormis töötaja, vaid stipendiaat. Ma ei tea kusjuures, mis ma selle assistendiga oleks peale hakanud. Õhtusöögil küsiti siis minu käest ka, et kuidas siis Eestis lood. Ma polnud väga sellise teema üle juurelnudki. Hea asjana sain lisada, et kui etis.ee-s projekti taotled, siis saad sinna lisada, et oled olnud vahepeal lastega kodune (ma ei tea, kas seda valikut enam tegelikult on). See näikse jaapanlastele meeldivat. Lisaks ei saanud ma täpselt aru, millised saavad olema naiste õiguste eest võitlejate järgmised sammud - üldine kokkuvõte oli, et saame järgmisel aastal samal konverentsil taas kokku ja arutame jälle. Minugi poolest.

Naiste õhtusöök oli Tristani jaoks muidugi maruigav üritus, kuid ma ju pidin ta kaasa võtma. Assistenti ju pole. Samas konverentsi kahel minu jaoks töisel päeval oli noormees lastehoius. Loomulikult ta alguses ei tahtnud sinna jääda. Seda enam, et lastehoius olid enamasti nii umbes kaheaastased, kes just siis pidid kisama, kui meie ka kohale jõudsime. Kuna aga Tristan oli vanim laps, siis talle oli ette nähtud ka eraldi kasvataja. Nii ta käiski muuseumis, õues hüppenööriga hüppamas ja jalkat mängimas ja ehitas roboteid ning võitles mängumõõkadega. Ei mingit keelebarjääri ega suhtlemistõrget.

Tristani päevad Hiroshimas

Meie mõlema jaoks oli aga väga tore üritus konverentsi õhtusöök. Lisaks sellele,et siis avanes mul võimalus pisut vestelda, oli ka kavas olnud etendus vägev. Etenduse videosid saab näha siit. Etendus koosnes kahest osast - Kagura ja Yamata no Orochi. Neist esimene on traditsiooniline põllumeeste rituaal looduse tänamiseks ja teine tähistab võitlust kaheksa peaga lohega ning kummardust päikese jumalale.

Pärast sai Tristan ka oma esinemivajaduse rahuldatud ning talle lubati ka kostüümid selga panna. Noormees ei jätnud võimalust kasutamata ning nautis täiega ja muidugi sai ta energiat juurde, et kõigi pilgud tema poole pööratud olid.

Selline põnev ja natuke väsitav retk oli meil Hiroshimasse. Mul on hea meel, et meie esimene konverents juba natuke tuttavas linnas oli ning Matsuyamale lähedal. Selle edukas üleelamine annab lootust, et pikemad sõidud sujuvad ka. Töises plaanis oli ka päris hea käik. Sain natuke selgust oma töödes, sain natuke ka kirutud jaapani teaduskultuuri ja sain uusi kontakte, mille olemasolust võib tulevikus kasu olla. Jah, jaapani teaduskultuuri üle ma kirjuks küll ja veel, aga minu tööd see lihtsamaks ei tee, seega pole erilist mõtet. Siinseid inimesi ma ümber ka koolitama ei hakka, see oleks võimatu, kuid oma tööd saan teha ja seda lastakse. Juhul kui jälle mõni kommunikatsioonihäire läbi ei jookse või mõni jabur küsimus, mille peale läänemaalima kolleeg elu sees ei mõtle, esile ei kerki.

Uuest nädalast (teisipäev on viimane koolipäev) saab alguse koolivaheaeg. Sinna on ka üks lühem reis plaanitud, kuid muul ajal on Tristan lastehoius, et ma saaks tööl käia.

Üleskutse - kui kellelegi on Miki Hiire pakse koomiksiraamtuid, mis on juba läbi loetud ja mille vastu teil kodus keegi enam huvi ei tunne, siis mul siin on üks noormees, kes oleks huvitatud nende lugemisest. Kui nende saatmine teile tüli ei tee, siis ma olen väga tänulik kui need kuidagi Jaapanisse Matsuyamasse saadaksite (selleaastane kogumik nr 29 on olemas). 

Maavärin kui sünnitus

Enne maavärinat oli mul plaanis kirjutada neljapäevasest päevast, mil olid koosolekud koolis ja ülikooli lastehoius. Koolis oli vaja kinnitada, kas laps läheb uuel aastal esimesse või teise klassi ja ülikooli lastehoid oli lihtsalt hirmunud, et kas nad ikka saavad välismaalase omale lastehoidu koolivaheajaks võtta ning tahtsid Tristaniga kohtuda.

Alustagem koolist. Eestist tulnuna võiks ju arvata, et algkoolis toimivad vähemalt mõnedki asjad siin sarnaselt. Näiteks, et esimese klassi õpetaja läheb lastega edasi teise ja siis kolmandasse klassi ja siis neljandasse. Aga ei, lapsed lähevad kenasti järgmisesse klassi ning õpetaja on uus. See andis mulle lootust, et kui Tristan läheb esimesse klassi, siis saab ta uuesti õpetajaks Mai-sensei, keda laps tunneb ja kes talle väga meeldib. Ma ju võiks kenasti kooli juhtkonda paluda, et klassid just nii komplekteeritakse. Kuigi samas, ma tean, et siin säherdune poliitika ei toimi. Väljastpoolt vähemalt tundub nii. Oi, kui naiivne ma ikka olla sain. Asjalood on siin sootuks teistsugused. Õpetajate positsioonid määrab linna haridusamet. Märtsi lõpus kuulutatakse kohalikus lehes välja, millise klassikomplekti, millises koolis õpetaja saab. On täitsa normaalne, kui näiteks õpetaja Tamm on ühel aastal Kuristiku koolis kolmanda klassi õpetaja ja järgmisel aastal Lillekülas esimese klassi õpetaja, sest linnavalitsuse haridusosakond just nii eeldab, et on hea. Sellist koolidevahelist vangerdamist just väga tihti ette ei tule, kuid klassikomplektide vahel küll. Samas seisus on ka juhtkond, kes ei tea, kas nad ka järgmisel kooliaastal on selles koolis. Seega võib meil esimesel koolipäeval ees oodata suuri üllatusi. Üllatus aga ei tohiks olla see, et Tristan alustab esimesest klassist. Ma tean muidugi, et ta ise seda väga ei taha, kuid kaaludes mitmeid võimalusi, tundus ikka poisile lihtsam olevat alustada uute jumbudega ning alutadest tähtede tundmisest ja lugema õppimisest. Eelkõige ka seetõttu, et edaspidi ei saa ta kõrval keegi toetaja nii tihti olla ning teine klass läheb oma tavateadmistega ruttu eest ära ning Tristan justkui longib järgi. Seega see otsus on nüüd tehtud ja avaldus kirjutatud. Nüüd tuleb veel pöialt hoida, et õpetajaga veab.

Ülikooli lastehoiu töötajad (2 meesterahvast) tulid minuga kohtuma ning aru pärima ja küsima, et miks ma soovin last koolivaheajal lastehoidu panna. Selgitasin neile siis, et ei taha, et laps kõik päevad üksi kodus on ja ma ise pean ju tööl käima. Mõisteti küll, kuid siis hakati pärima ning jällegi kartusi väljendama, et ikka nad võtavad tohutu riski, kui väljamaalase enda hoole alla saavad. Kuidas ikka lapsega suhelda, kuidas riskiolukorras käituda? Selge on see, et siinne maa on kõige riskantsem maa üldse - mõne öö tagune maaväringi andis ju sellele selge viite. Jaapanlastele on selgelt sisse kodeeritud sõnad "Risk", "Riskantne" ja sinna juurde "Kindlustus". Muidugi ma mõistan või vähemalt püüan mõista ning ei ole ju minul tugevust nendele kuidagi vastu seista. Minu ülesanne on kuulata, alluda ja vastata küsimustele ja maksta kindlustuse eest. Aga ikkagi ei suutnud pedagoogide jutt ega ka määvärin mind kartma panna ja sisendada, et Tristani lastehoidu saatmine võib kuidagi riskantne olla. Ma ei tea, mis lastehoiu töötajate mõtteid muutis, kuid tundub, et Tristan ikka võib sellest osa saada. Nojah, tuleb jälle põhjalik avaldus kirjutada, kindlustus maksta ning jälle läbida vestlus Tristani allergiatest ja tervislikust seisundist.

Maavärin on nagu sünnitus. Nüüdseks on kõik see pisut ebameeldiv raputus meelest läinud. Ma ei mäleta kaua see aega võttis ja ma tegelikult ei oska öelda kui kõva müürin meil ikkagi toas oli. Minu poolest võin selle uuesti läbi elada, kuigi, jah, sel pole sellist ilusat tulemust kui sünnitusel. Seega pole vist erilist mõtet lihtsalt ainult tundmise pärast kogeda. Ehk ei kogegi. Nii nagu varem sai öeldud, siis minus ei jõudnud küll mingit suurt hirmu tekkida selle raputamise ajal. Minu ainuke mõte oli umbes selline: "Ahhaaa, selline siis see maavärin ongi!". Kohalikud, kes mulle sõnumeid saatsid, kellega ma siin konverentsil kohtunud olen, muudkui pärivad ja uurivad, et kuidas ikka oli, pidi ikka jube olema, see ikka väga suur värin. Kuna mul puudub võrdlusmaterjal, siis minu jaoks oli see lihtsalt üks maavärin, natuke raputas ning nüüd on meelest läinud nagu sünnitusvalu.

Maa värises

Täna hommikul ärkas Tristan ja ütles, et nägi unes, et meil oli siin maavärin. See aga ei olnud uni. Oligi päriselt. Delfi kirjutab, et maavärina tugevuseks mõõdeti Richteri skaalal 6,4, siin oli see aga väidetavalt 6,1. Keskuseks oli Oita linn Kyushu saarel, mille vahetusläheduses me eelmisel nädalal olime.

Ma ei ütleks, et see oli kogemus, mida tasuks õhinas oodata, kuid suurt hirmu või pabinat ei jõudnud küll tekkida ja ka mõtet, et peaks laua alla pugema. Tristan ärkas ja uuris, mis toimub. Seletasin. Ta ütles, et kardab ja puges mulle kaissu ning magas edasi. Ma ei tea, kaua see raputamine kestis, kuid ühel hetkel oli kõik vaikne. Suhtlesin läbi FB paari kohaliku tuttavaga ja tundus, et selleks korraks oli värin läbi. Hommikul avastasin õunad ja suhkru köögi põrandalt. 

Meiega on kõik korras ja oleme ühe kogemuse võrra rikkamad ning räägime Tristaniga kogetu läbi, et hiljem ka paanikat ei tekiks. 

Nüüd aga sõidame Hiroshimasse konverentsile.

Kindlustuse kindlustus

Eile käisime elu esimest korda suurel staadionil jalgpalli vaatamas. Tegelikult oli tegemist vist teise liiga mänguga (ega ma ei tea ka, äkki oli kõvem mäng) ning seetõttu mitte just kõige populaarsem. Kuid fännklubi oli meeskonnal omal kohal ning suur staadion kuulub ka Ehime jalgpalliklubile. Võistles Ehime ja Ibaraki (Tokyo lähedalt) prefektuur. Oleks ju võinud eeldada, et Ehime meeskonnal on teatav eelis, sest mängisid ju nemad koduväljakul, kuid sellegipoolest kaotati. Lõppseis jäi vist 2:0. Me tulime 10 minutit enne lõppu ära. Kuskilt pole kuulda olnud ka, et selle kümne minuti jooksul suudeti skoori muuta. Peale selle, et saime fännisektoris mängu vaadata, oli meil võimalus ka väljakule minna, Tristan sai maskottidega kohtuda, koos meeskonna mänedžeriga palli kõksida ning meeskonna liikmeid tervitada, kui need staadionile jookisid. Meeskonna mänedžer on argentiinlane ning kutsus sellisele üritusele Matsuyamas elavaid "võõraid".

Juuksuris käisime. Õigemine Tristan käis. Siin on kaubanduskeskustes pisikesed kiirsalongid. Ukse juures on masin, valid tabloolt teenuse, maksad masinasse raha, saad paberilehekese (a'la pileti), millega ootad nagu arsti juures kutset, et üks tool on vabanenud. Võibolla oleks võinud veel lühemaks lasta lõigata, kuid sel korral sai selline soeng. Vähemalt ei lähe juuksed enam silma.

Tristan tõi raamatukogust raamatu. Midagi lasteentsüklopeedia moodi. Leheküljel, kus tutvustati postiteenuseid avanes selline pilt. Mis on pildil põnevat?

Siin algab 25. märtsil koolivaheaeg. Vaheaeg ei ole pikk - vaevu kaks nädalat. Meil on plaanis mõned päevad ringi sõita, kuid nädala aega peaks laps olema ülikoolis lastehoius, mis avatakse spetsiaalselt just koolivaheaja ajal ülikooli töötajate lastele. Täitsin reedel järjekordse avalduse. Ma loodan, et ikka saan jaatava vastuse. Sinna pidavat olema jube suur tung. Kuigi tähtaeg avalduste esitamiseks on 14. märts, anti mõista, et kui ma seda reedel (7. märtsil) ära ei täida ning ära ei saada, siis olen totaalselt hiljaks jäänud. Enne, et saada lastehoiu koht tuleb aga veel vormistada üks kindlustus. See riik on kõige rohkem kindlustatud riik maailmas. Hetkel on Tristanil tavaline tervisekindlustus, koolis on eraldi kindlustus, lisaks on tal olemas veel üks üüber väljamaalase kindlustus, kuid need ei ole piisavad selleks, et olla kindlustatud ülikooli lastehoius. Kui kellelgi tekib mõte Jaapanisse tulla ja pole selget ideed, mida siin teha, siis tehtagu kindlustusfirma ja mõelgu välja uus kindlustuse liik, mida kindlasti vaja oleks.

Otsin kokka. Kel oleks aega ja tahtmist Jaapanisse tulla ja valmistada meile lõunasöögi pakikesi ja õhtusööki? Hommikusöögiga saan ise hakkama. Kuid ega ma sellest luksusest ka ära ei ütleks. Tristanil läheb jutt kohvi voodisse toomisest ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nojah, voodis ju pole lubatud süüa-juua. Tõepoolest söögitegemine on üks suur katsumusi. Ja siinkohal ei pea ma silmas, et poleks saada selliseid koostisosasid nagu ma harjunud köögis kasutama. Asi on ajas ja loomingulisuses. Õigemini, nende puudumises. Kiired ideed on teretulnud. Hea avastus on tõepoolest see, et riisikeedumasinas saab ideaalset tatraputru teha. Eestist pärinev tatar hakkabki varsti otsa saama. Lisaks võiks see meie kodumadratsil resideeruv kokk ka koristada. Kõige keerulisem on korda luua ühetoalises korteris. See on fakt.

Beppus

Ajal, mil Matsuyamas on ilm päris sarnane Eestile, käib siin õide puhkevate kirsipuude all korralik ettevalmistus kooliaasta lõpuks. Ülikoolides on tudengite tööd esitatud, enamus on need äragi kaitsnud (kaitsmispäevadel oli eriti naljakas noormehi näha - ülikonnad seljas ja sussid jalas), algkoolist saadetakse kuuendikud edasi "suurde" kooli ning esimeste klasside lapsed õpivad tseremooniateks laule ja meisterdavad kinke. Kuigi ametlikult lõpeb kool 25. märtsil, pole enam minu meelest koolis küll õiget kooliskäimise tunnet. Kogu aeg tundub olevat tants ja trall ning ei mingit "päris" koolitööd. Iga päev on mingi üritus või on koolipäev üldse lühendatud. Neljapäeval oli lastel ekskursioon Tobe loomaaeda ning kuna välitööde plaanid muutusid, siis sai ka Tristan sellest õnneks osa. Kaasa oli vaja võtta piknikuasjad (piknikulina, niisked salvrätid, taskurätid, käterätik, kilekott prügi jaoks) ja lõunasöök-jook. Tuli välja, et kui Jaapani lapsed välja piknikule lähevad, siis koosneb lõunasöök peaasjalikult maiustustest. Hea vaheldus nürile koolilõunale. Enamus lastel olla karp komme ja maasikaid täis. Mina sain lapselt vast näppe - liiga vähe magusat! Maasikaid polnud üldse.

Välitööd toimusid, kuid mitte siitpoolt organiseerituna, vaid Kyoto Ülikooli ja Kyoto Prefektuuri Ülikooli poolt. Mina palusin vaid luba neist koos Tristaniga osa saada. Lubati. Välitööde organiseerijate näol oli tegemist minule teada inimesetega (see teadmine-tundmine pärises ringiga Eestist), küllap see lihtsustas olukorda. Minu ülesandeks jäi pühapäeval kuidagi linna nimega Beppu jõuda ning pärast jälle koju tagasi saada. Tuleb tunnistada, et see siinpoolne välitööde ärajäämine tekitas minus paraja segaduse. Alates muidugi sellest, et selline otsus üldse tehti, et see minuga läbiarutamata tehti ja lõpetades sellega, kuidas seda kõike lõpuks mulle serveeriti. Oli isegi hetk, mil mõtlesin, et miks ma siin siis peaks edasi passima ja ehk on mõistlikum kohvrid pakkida ja Eestisse ära tulla. Tõesti hetkeks. Siis käis peast läbi ka mõte, et teen muudatused oma töises plaanis ja ühinen siis kohe Kyoto inimestega. See muidugi ei oleks olnud tervitatav ja üldse mõistlik mõte, siis oleks käitunud tuulelipuna. Tekkis tegevusetuse tunne - kui välitööd on mai kuus, siis pole ju enne ka Jaapani proove, mida analüüsida. Aga sellest pole ju tegelikult lõppkokkuvõttes hullu midagi. Ju pididki asjalood nii minema. Mul on nii mitu seitse asja teha, kirjutada näiteks (ja siinkohal ma ei pea muidugi blogi silmas). Kahju on muidugi ajast, kahju on kommunikatsioonihäiretest ja arutelude puudusest.

Pühapäeval pidime kuidagi jõudma Beppu (või Beppusse). Kõigepealt sõitsime rongiga Matsuyamast Yawatahamasse. Tunnike rongisõitu. Matsuyamas oli pileteid ostes pisike segadus, aga siis juhtus nii, et trehvasime ühe kena naisterahvaga kokku, kes meid aitas. Pärast istusime rongis kõrvuti. Ta on õppinud kokk, töötanud aastaid Kanadas ja nüüd aastaks kodulinnas käimas ja juhtumisi töötab praegu maavalitsuse juures nii rahvusvahelistumise kui ka turisminduse valdkonnas. Kokk, kes räägib vabalt inglise keelt on sellises kohas hinnatud. Igaljuhul on meil nüüd üks äärmiselt kena uus teada-inimene juures.  

Kolm tundi üle Seto mere Kyushu saarele sõitev praam on lihtne. Just sellise sisustusega laevu oleks Eesti Soome vahele vaja. Nii mahuvad kõik ehitajad nagu kilud karbis kenasti ära, saavad end oma spordikoti kõrvale pikali visata.

Ega me suurt turisti naljaka nimega Beppu linnas ei teinud. Vasakul pildil on omapärane vaatetorn (Global Tower - B-Con Plaza, 125 m), mille kohta Tristan arvas, et tegemist on ehitusmaterjali raiskamisega. Sinna üles me sel korral ei läinud, kuid kui maksta mõnisada jeen piletiraha, siis saab liftiga üles sõita ja linnale vaadet nautida. Paremal pool on Kyoto ülikooli geoloogia keskus, kus me esimese öö pisikeses toas ööbisime - me Tristaniga magasime kolmese nari ülemisel korrusel. Muide kui meie mitmed asutused kekutavad, et keldrikorrusel on olemas uhke saun, siis selles majas on uhke onsen. Käisime ja nautisime.

Sellise varustusega käiakse muda uurimas - golfikeppidekottides on sootuks midagi muud, mis neis  arvatult olla võiks. Järv Odano-ike aga oli jäävaba ning ma ei näinud küll põhjust, miks järve peale minek oleks kuidagi raskendatud olnud, kuid sel korral jäi see ikka ära.

Välitööline.

Tundub, et nii mõneski piirkonnas Eestis jäi vastlasõit ära. Oleks olnud ju loogiline arvata, et meiegi jääme sellest ilm. Sai siiski päris mitu liugu teha. Ilmaga meil ikka väga vedas - päike siras, ei vihma, ei meeletut tuult. Tristanil koorub juba ninalt nahka.

Beppu linna lähiümbrus on kuulus oma kuumaveeallikate poolest. Siin olla neid rohkem kui üheski teises Jaapani piirkonnas, lisaks on need väga eriilmelised. Meile oli teiseks ööks broneeritud Hotel Matsuya väikeses kuumaveeallikate külas. Äärmiselt armas jaapani stiilis hotellike. Meie tuba (foto all vasakul) oli tagasihoidlik, madratsid olid seinakapis, toolid olid jalgadeta ja akna ees riisipaberist aknad, kuid telekas, külmkapp ja veekeetja olid ka olemas ning wc-poti-paneel (või kuidas iganes selle kohta öelda) oli küll kõige uuem mudel.
Naistepäeva siin ei tähistata, küll aga on eraldi päevad tüdrukutele ja poistele. 3. märts oli tüdrukute päev. Selleks puhuks tuuakse uhked nukud välja, et ehtida nendega majade sissekäigud ja esikud ja kui peres on noored meheleminekueas tütred, siis tuleb kindlasti jälgida, kui kaua nukud väljapanekul on - kui liiga kauaks nukud välja jäätakse, siis ei pidavat mehel saama. Igal väikesel ja endast lugupidaval hotellikesel on ka oma "vanni-kompleks", kus kuumaveeallika mõnusid saab nautida. Minu ja Tristani vann oli lageda taeva all bambusseinetega eraldatud. Hästi mõnus. Üle tänava jalutades vannimõnusid nautima, tuleb jalga panna spetsiaalsed varbavahe plätud. Hotelliomanik oli hoolitsenud ka selle eest, et ühed väikesed plätud oleksid ka Tristani tarbeks olemas.

Pärast vanni ootas meid minu Jaapani elu vist küll mitmekülgsem ja parim õhtusöök. Siit piltidelt on veel mitmed käigud puudu. Neid maitseid ma ei oska küll edasi anda. Meeletult hea. Erinevad kalad valmistatud erineval viisil. Erinevad juurviljad. Seened. Liha. Värske tofu. Sake. Kohalik naps. Tristan on jätkuvalt seda usku, et Jaapanis enamus kahtlase välimusega toidud süüa ei kõlba. Mitu kausitäit riisi ära süüa pole aga probleem. Välitööle minnes tuli muidugi donutsid osta, just nagu Eestis Jõhvi Selverist, kui Kurtnasse sai mindud.

Esmaspäeval ja ka teisipäeval müttasime Odano-ike järve kaldal, et seda ümbritsevalt märgalalt üks pikk setteläbilõige kätte saada, mille vanimad kihid võiksid pärineda kümne tuhande aasta tagant. Esialgse hinnangu kohaselt vist õnnestus. Kuna me jõudsime Beppu tagasi teisipäeva õhtupoolikul, siis ma olin võtnud plaaniks jääda üheks ööks sinna hotelli, et järgmisel päeval Umitamago Akvaariumisse minna. 

Olgem ausad ega eriti meeldiv ei olnud vaadata, kuidas vaesel morsal kästi näidata pisut tobedaid trikke, aga eks vaatasime kenasi nii morsa- kui ka delfiini-etendused ära ning läksime massiga kaasa, et hiiglaslikule loomale pai ja pilti teha.

Raid, meduusid, erinevad angerjad, peajalgsed ja mustmiljon muud elukat.

Krabid, korallid, morsad, hülged, merilõvid jne. jne. jne.

Akvaariume puhastavad sukeldujad, haid, merikurgid, sardiinid, anšoovised jne. jne. jne.

Kusjuures siin pildil olevad meritähed on pildistatud hoopis Yawatahama sadamas. Kui rai sa akvaariumis küllaltki vabalt lainetades ujuda, siis kilpkonnade elukoht oli küll nii kitsas, et loomad said vaevu ümber pöörama.

Pildipangas on veel pilte kogu meie retkest.

Vahepeal olla president Ilves Jaapanis käinud. Siia saarele ta miskipärast ei tulnud. Eestis olles me ju räägime külalistele kogu aeg, et minge ikka Tallinnast kaugemale, kuid siin oldi ka vaid pealinnas kinni. Eks siis kohtume mõnel teisel ajal mõnes teises kohas.

Kommipakk

Olen mõningat alljärgnevast jaganud juba ka Näguderaamatus, kuid olgu ka siia "raamatusse" talletatud.

Selleks, et laps saaks olla terve päev ühes Jaapani väikelinna lastehoius ajal, kui mina järvel olen ja tööd teen (on tungivalt soovituslik, et 7-aastane metsa kaasa ei tuleks), on vaja lastehoiu õpetajale esitada lapse haigusloo ajalugu, sh sünnijärgse olukorra kirjeldus. Vahetult pärast sündi olev olukord on ju seotud tervisega kogu elu. Kas midagi on tõlkes kaduma läinud või ongi nii, et tuleks lasta Eestist saata dokumendid? Ja mis need eestikeelsed paberid aitavad? Kas teadmine, et lapse sünniindeks oli n, aitab lapsehoidjal mõista tema tervislikku seisundit nüüd? Ma loodan, et asi on tõlkes kaduma ikka läinud. Või siis kirjutan ise lapse haigusloo üles.

Tristanil paluti koolis praht prügikasti visata. See tegi talle hirmsasti nalja. Nimelt kõlab jaapanikeelne "prügikast" just nagu eesti keeles "kommipakk". Tegelikult korrektsena öelduna "gomibako".

Siin on ilmad aegajalt juba ikka väga kevadised ja õues on päris soe. Varajased roosad kirsid on õites ja kindluse lähedal olev park lõhnab juba kevadeiselt. Tristan palus, et enam pole kooli vaja teed kaasa võtta, vaid võib termosesse panna mahla või siirupijooki. Kodus oli olemas mahl, ma siis saatsin lapse koos mahlaga kooli. See oli suur viga. Termoses tohib olla kas tee või vesi, ei loe, kas soe või külm. Tristan oli selgelt pettunud, sest siin ei ole ta veel suutnud avastada sellist teed, mis ka külmalt joodav oleks. Ega ma ei tea, kuidas õpetajad laste termoste sisu kontrollivad, aga Tristan oli lihtsalt lahke ja pakkus oma abiõpetajale maitsta, mida head ema oli kaasa pannud. Nii ma vahele jäin ning noomituse sain. See on nüüd muidugi liialdusega öeldud.

Tulles aga välitööde juurde tagasi, siis nendega on asjalood natuke pahasti. Jäävad ära. Tegelikult mina ja Tristan ikkagi läheme Kyushu saarele Beppu linna ja ka Odano-ike järve äärde, aga koos Kyoto ülikooli inimestega, kes mitte ei tee tööd järvel vaid kaldal ning püüavad soost setet kätte saada (siit minejate eesmärk oli järvel tööd teha). Asi nimelt selles, et ilmaolud pole väidetavalt head järve jää peal töötamiseks. Nii nagu mõne nädala tagused ilmateated viitasid, et Jaapanis on üle pika aja päris külm ja lumine talv, nii on ka Kyushu saare kõrgemad tipud lumised ja mägedevahelised järved jääs ajal, mil nad seda justkui olla ei tohiks. Ma ei oska täpsemalt seda välitööde otsust kommenteerida ning mul on natuke tunne, et siinkohal on hirmul pisut liiga suured silmad. Välitööde ärajätmise otsuse tegemise juures mind ei olnud. Ning üleüldse sain ma seda kummalisel moel teada. See tegi tuska. Nüüdseks olen oma väikeses peas asjad ja töökorraldused ümber mänginud ning loodan, et välitööd ikka maikuus toimuvad. Just, maikuus! Kui ma suudan viimaste päevade nii välitöödega kui ka edaspidiste plaanidega seotud mõtted kuidagi kokku koondada, siis avalikustan eraldi peatükina a'la asjaajamine ja teadusetegemine Jaapani ülikoolis. Mhm, tundub, et esimest on rohkem.
Tristan ikka välitööde ajal lastehoius ei ole. Mitte seepärast, et mul pole dokumente lapse sünniindeksiga näidata, vaid seetõttu, et usun, et noormees saab mägedes müttamise ja teiste abistamisega kenasti hakkama ning Kyoto ülikooli inimestel ei olnud midagi selle vastu kui üks 7-aastane kaasas on. Või ütlesid nad seda lihtsalt viisakusest?