On omajagu vett merre voolandud ajast, mil viimati kirjutasin, kuid nii oligi ju arvata, et kui me Tristaniga kahekesi jääme, siis igapäevaseid sissekandeid olema ei saa ning püüan nädalavahetusel leida aja, et meenutada, mis viimastel päevadel juhutnud on. Ja juhtunud on päris palju, emotsioone on seinast seina.
Oleme Tristaniga üle nädala kahekesi hakkama saanud. Mina püüan tööl käia ja Tristan koolis. Tõusude ja mõõnadega. Oleme mänginud ja õppinud. Vaielnud ja leppinud. Nutnud ja naernud. Midagi üle mõistuse keerulist ei saa üksikvanemaks olemine ju olla ja praeguses olukorras ma ju justkui üksikvanem olen. Keerukust toob asjale juurde muidugi meid ümbritsev keskkond. Keel. Kultuur. Aeg. Kuid see on oma inimeste näol toetav ja hea, kuigi mõnikord nii ütlemata kummaline, et lausa võimatu on mõista - üks Homo sapiens kõik, aga asjadest arusaamine on nii erinev.
Meil aga on siin vaja veel mõningad reeglid omavahel paika loksutada ja rutiin rööbastesse saada. Õnneks on Tristanil ära kadunud koolimineku hirm. Alguses ta peaaegu klammerdus mu külge. Lasteaia algus tuli meelde, mil nuttev laps sai sõime jäätud ning valutava südamega tööle mindud. Nüüd oli ka hommikune ärkamine enam kui keeruline. Ta ei söönud hommikul, keeldus riietumast. Ma muidugi mõistan tema hirme, samas tahan, et ta kuidagi kohaneks. See, kuidas see toimub, on samas mulle mõistetamatu ja et minagi siin võõras olen, siis ega ma tihtilugu ei oska ka suunata. Minu ülesanne on vaid toetada ja innustada. Õnneks kohtun pealelõunal kooli minnes rõõmsa lapsega, keda saadavad koju rõõmsad klassikaaslad hõigates "Head aega!" (just, eesti keeles!), kõik kallistavad Tristanit ja Tristan lööb kõigiga rõõmsalt plaksu. Õnneks pole kevad siin vist enam kaugel, sest koolihoovis olevasse puuri on talvekorterist toodud viirpapagoid ja jänesed. Neid viimaseid saab varsti küll palju olema. Õnneks on Tristan ka avastanud Jaapani laste rahvusspordiala - hüppenööriga hüppamise (seda tehakse vahetunnis, kekatunnis ja uuel nädalal tulevad võistlused) - ja areneb ning võistleb teistega jõudsasti. Õnneks on teda veel toetamas Yumiko, tema töötunnid küll hakkavad pisitasa vähenema, kuid Tristan on harjunud ka teiste õpetajatega, kes inglise keelt ei oska ning kui Yumiko on üha vähem koolis, saab Tristani kõrval olema keegi teine tugiõpetaja. Kooliaasta lõpuni on talle kõrvale keegi ette nähtud.
Kui laps ei saa aru, siis võib tekkida paanika. Näib, et tal oli aegajalt tunne, et kõik on tema vastu. Muidugi see nii ei ole, kuid kui kõik vuristavad ühte keelt ja sind ümbritsevad ja küsivad midagi, siis see näib rünnakuna. See ei loe, et tegelikult tahavad nad sõbraks saada. Oli hetki, mil ta vihaselt lausa ütles: "Nõmedad jaapanlased". Näiteks selle peale, et sai liigset tähelepanu, koolimajas külm on või et koolisöök paha on. Olgem ausad, esimesi "probleeme" ma isegi suudan talle lahata, kuid koolisöök on küll suht nigel ja mitte hea. Siinkohal ei räägi toidu suhtes üldse pirtsakas inimene. Kogu selle toiduprobleemi teeb hullemaks olukord, et kõik tuleb ära süüa. See on käsk! Kui toiduks on riis, siis ei tohi taldrikule jääda riisiterakestki. Kuid lisaks riisile on ju vaja ära süüa midagi supi või kastme moodi ja siis pisike salatike. Olukord, mil mõni laps koridoris lõpuks oksendab, on mul paraku nähtud ning kolmapäeval olla Tristani klassis kaks last oksendanud (mina seostan seda küll sundusliku söömise, mitte kõhuviirusega - aga võibolla ülekohtuselt). Küsimise peale, et miks nii siis sunnitakse vastati, et lastest pirtsakust toidu suhtes välja juurida. Antagu mulle nüüd andeks - see ei ole viisi, kuidas söögi suhtes pirtsakaid lapsi koolitada. See pidavat terves Jaapanis nii olema. Hetkel veel Tristanit ei sunnita. Õnneks ta riisi ja nuudleid sööb ja sellega probleeme pole, kuid ta on igasuguste siinsete kastemete ja salatite suhtes kahtlev. Ma ei tahaks küll seda pirtsakuseks nimetada. Või olen ma siinkohale emalõvina oma last lihtsalt kaitsmas? Peale taldrikute tühjakssöömise on vaja ka 200 ml külma piima ära juua. Tristanil on teatavad perioodid, mil ta joob piima rohkem ja siis jälle selline aeg, mil vähem või üldse mitte. Mina ei ole siiani olnud selline ema, kes sunniks last piima jooma. Kui ei taha, siis ei taha. Minu meelest kuulub piim selliste toiduainete hulka, mida tõesti kogu aeg vaja pole. Ja paraku on Tristanil hetkel just mittevajamise aeg. Muidugi ma pole hetkel noormehele öelnud, et minu meelest on see söögi ärasöömise sundimine nõme ning püüan ikka entusiastlikult innustada uusi maitseid proovima. Hetkel on mul strateegia, et proovigu täna kolm ampsu ja kui ei sobi, siis jätab järgi, homme aga proovib viis ampsu. Sama on ka piimalonksudega - iga päevaga rohkem. Õpetajate väitel on ta teinud edusamme. Kuigi ta sõnavaras on selgelt olemas sõna "Naritinai", mis umbes täpselt tähendab, et ma pole sellise söögiga harjunud või et pole isu. Samas aktsepteerib noormees kooli koristamist ja võtab oma ülesannet väga tõsiselt. Isegi pühalikult:)
Nüüdseks on Tristan välja selekteerinud paar poissi, kellega võiks rohkem mängida ning keda ta ka hea meelega külla kutsuks. Minugi poolest kutsugu või minugi poolest võime me minna laupäeval parki jalkat mängima. See aga ei pruugi olla nii lihtne. Enne tuleb nende poiste vanematega kuidagi kontakti saada. Lapsevanematelt nõusolek saada. Kirjutasin täna kolm kirjakest, kolmele poisile, et nad vanematele viiksid. Sisuks umbes - saame sõpradeks:) Õpetaja Mai lubas mõne sõna jaapani keeles juurde lisada. Eks paistab, kas keegi on valmis kummaliste eestlastega suhtlema. Need klassikaaslased elavad paraku pisut eemal ning loodetavasti pole ka meie naabripoisid kuhugi kadunud ning ka nendega võiks aegajalt kokku saada, sest ainult läbi mängude õpib laps pingevabalt keelt.
Oleme Tristaniga üle nädala kahekesi hakkama saanud. Mina püüan tööl käia ja Tristan koolis. Tõusude ja mõõnadega. Oleme mänginud ja õppinud. Vaielnud ja leppinud. Nutnud ja naernud. Midagi üle mõistuse keerulist ei saa üksikvanemaks olemine ju olla ja praeguses olukorras ma ju justkui üksikvanem olen. Keerukust toob asjale juurde muidugi meid ümbritsev keskkond. Keel. Kultuur. Aeg. Kuid see on oma inimeste näol toetav ja hea, kuigi mõnikord nii ütlemata kummaline, et lausa võimatu on mõista - üks Homo sapiens kõik, aga asjadest arusaamine on nii erinev.
Meil aga on siin vaja veel mõningad reeglid omavahel paika loksutada ja rutiin rööbastesse saada. Õnneks on Tristanil ära kadunud koolimineku hirm. Alguses ta peaaegu klammerdus mu külge. Lasteaia algus tuli meelde, mil nuttev laps sai sõime jäätud ning valutava südamega tööle mindud. Nüüd oli ka hommikune ärkamine enam kui keeruline. Ta ei söönud hommikul, keeldus riietumast. Ma muidugi mõistan tema hirme, samas tahan, et ta kuidagi kohaneks. See, kuidas see toimub, on samas mulle mõistetamatu ja et minagi siin võõras olen, siis ega ma tihtilugu ei oska ka suunata. Minu ülesanne on vaid toetada ja innustada. Õnneks kohtun pealelõunal kooli minnes rõõmsa lapsega, keda saadavad koju rõõmsad klassikaaslad hõigates "Head aega!" (just, eesti keeles!), kõik kallistavad Tristanit ja Tristan lööb kõigiga rõõmsalt plaksu. Õnneks pole kevad siin vist enam kaugel, sest koolihoovis olevasse puuri on talvekorterist toodud viirpapagoid ja jänesed. Neid viimaseid saab varsti küll palju olema. Õnneks on Tristan ka avastanud Jaapani laste rahvusspordiala - hüppenööriga hüppamise (seda tehakse vahetunnis, kekatunnis ja uuel nädalal tulevad võistlused) - ja areneb ning võistleb teistega jõudsasti. Õnneks on teda veel toetamas Yumiko, tema töötunnid küll hakkavad pisitasa vähenema, kuid Tristan on harjunud ka teiste õpetajatega, kes inglise keelt ei oska ning kui Yumiko on üha vähem koolis, saab Tristani kõrval olema keegi teine tugiõpetaja. Kooliaasta lõpuni on talle kõrvale keegi ette nähtud.
Laste rõõm - koolist vabal ajal Tristan juba räägib oma Jaapani sõpradest, kuigi nende mõistmine on veel keeruline.
Kui laps ei saa aru, siis võib tekkida paanika. Näib, et tal oli aegajalt tunne, et kõik on tema vastu. Muidugi see nii ei ole, kuid kui kõik vuristavad ühte keelt ja sind ümbritsevad ja küsivad midagi, siis see näib rünnakuna. See ei loe, et tegelikult tahavad nad sõbraks saada. Oli hetki, mil ta vihaselt lausa ütles: "Nõmedad jaapanlased". Näiteks selle peale, et sai liigset tähelepanu, koolimajas külm on või et koolisöök paha on. Olgem ausad, esimesi "probleeme" ma isegi suudan talle lahata, kuid koolisöök on küll suht nigel ja mitte hea. Siinkohal ei räägi toidu suhtes üldse pirtsakas inimene. Kogu selle toiduprobleemi teeb hullemaks olukord, et kõik tuleb ära süüa. See on käsk! Kui toiduks on riis, siis ei tohi taldrikule jääda riisiterakestki. Kuid lisaks riisile on ju vaja ära süüa midagi supi või kastme moodi ja siis pisike salatike. Olukord, mil mõni laps koridoris lõpuks oksendab, on mul paraku nähtud ning kolmapäeval olla Tristani klassis kaks last oksendanud (mina seostan seda küll sundusliku söömise, mitte kõhuviirusega - aga võibolla ülekohtuselt). Küsimise peale, et miks nii siis sunnitakse vastati, et lastest pirtsakust toidu suhtes välja juurida. Antagu mulle nüüd andeks - see ei ole viisi, kuidas söögi suhtes pirtsakaid lapsi koolitada. See pidavat terves Jaapanis nii olema. Hetkel veel Tristanit ei sunnita. Õnneks ta riisi ja nuudleid sööb ja sellega probleeme pole, kuid ta on igasuguste siinsete kastemete ja salatite suhtes kahtlev. Ma ei tahaks küll seda pirtsakuseks nimetada. Või olen ma siinkohale emalõvina oma last lihtsalt kaitsmas? Peale taldrikute tühjakssöömise on vaja ka 200 ml külma piima ära juua. Tristanil on teatavad perioodid, mil ta joob piima rohkem ja siis jälle selline aeg, mil vähem või üldse mitte. Mina ei ole siiani olnud selline ema, kes sunniks last piima jooma. Kui ei taha, siis ei taha. Minu meelest kuulub piim selliste toiduainete hulka, mida tõesti kogu aeg vaja pole. Ja paraku on Tristanil hetkel just mittevajamise aeg. Muidugi ma pole hetkel noormehele öelnud, et minu meelest on see söögi ärasöömise sundimine nõme ning püüan ikka entusiastlikult innustada uusi maitseid proovima. Hetkel on mul strateegia, et proovigu täna kolm ampsu ja kui ei sobi, siis jätab järgi, homme aga proovib viis ampsu. Sama on ka piimalonksudega - iga päevaga rohkem. Õpetajate väitel on ta teinud edusamme. Kuigi ta sõnavaras on selgelt olemas sõna "Naritinai", mis umbes täpselt tähendab, et ma pole sellise söögiga harjunud või et pole isu. Samas aktsepteerib noormees kooli koristamist ja võtab oma ülesannet väga tõsiselt. Isegi pühalikult:)
Nüüdseks on Tristan välja selekteerinud paar poissi, kellega võiks rohkem mängida ning keda ta ka hea meelega külla kutsuks. Minugi poolest kutsugu või minugi poolest võime me minna laupäeval parki jalkat mängima. See aga ei pruugi olla nii lihtne. Enne tuleb nende poiste vanematega kuidagi kontakti saada. Lapsevanematelt nõusolek saada. Kirjutasin täna kolm kirjakest, kolmele poisile, et nad vanematele viiksid. Sisuks umbes - saame sõpradeks:) Õpetaja Mai lubas mõne sõna jaapani keeles juurde lisada. Eks paistab, kas keegi on valmis kummaliste eestlastega suhtlema. Need klassikaaslased elavad paraku pisut eemal ning loodetavasti pole ka meie naabripoisid kuhugi kadunud ning ka nendega võiks aegajalt kokku saada, sest ainult läbi mängude õpib laps pingevabalt keelt.
Hetkel näeb meie päevaplaan hommikul koos kooliminemist koos ümberkaudsete lastega kell 7:25 Need lapsed on pisut vanemad ja nendega me veel erilist kontakti pole saavutanud. Võibolla minu kohalolek on segav faktor. Ma praegu ei oska öelda, kaua ma niiviisi saadan, kuid mingi hetk pean küll lõpetama. Ma olen koolis esimese tunni alguses, mil Tristan õpetab eesti keelt. Iga päev kaks uut sõna/lauset ja lapsed kirjutavad kõik ilusti üles. See on äraütlemata armas. Siis lähen mina tööle ja Tristan jääb Yumiga. Tavaliselt lähevad nad kõrvalklassi, mis hetkel just tühjana seisab, ja mängivad ning õpivad. Teistel lastel on siis oma klassis jaapani keel ja matemaatika, Tristanil samad asjad, kuid teise programmi järgi. Yumi püüab üha enam jaapani keelt kasutada. Kunsti-, muusika- ja kekatundi teeb ta teiste lastega koos ja kõiki muid ühistegevisi ka. Kell kaks, pärast koristamist lähen talle järgi. Teistel lastel on üks tund veel ja nad on koolis kella kolmeni. Alates veebruarist soovin ma, et Tristan ka kolmeni koolis ikka oleks koos teistega. Tristan tuleb pärast kooli minu juurde tööle. Me otsustasime, vähemalt esialgu, pikast päevast loobuda. Tuleb tunnistada, et see pikkapäevarühm pole just kõige meeldivam koht, natuke räpaks isegi ja kõle. Ja see ei ole mitte ainult minu arvamus. Võibolla hiljem olukord muutub ja ta siiski hakkab seal käima, kuid hetkel püüame nii hakkama saada. Ülikoolis teeb Tristan Eesti koolitöid, joonistab ja /või mängib tahvelarvutiga ning mina olen päraslõunasse plaaninud selliseid tegevusi, mida saan teha lapse kõrval. Siiani pole me Eesti kooliasjades just kõige edukamad olnud. Ja siin on just vajalik rutiini juurutamine. Samas ei saa last üle koormata, hetkel tal just kõige lihtsam aeg ei ole. Olulisemad asjad, millele tähelepanu pööran on eesti keel ja matemaatika "segades" neid omavahel ja näiteks loodusõpetusega, et numbrid ja tähed ei tunduks kuiva ja igavana. Aga pisitasa. Me ei torma. Kuidi eriti keeruline on hetkel talle selgeks teha, et eesti keele kirjatähti võiks ikka õppida ja harjutada ning siis tuleb hale nutt "Nii raske!". Seega on kõik nõuanded ja nipid oodatud, kuidas kirjutamist põnevaks teha. Trükitähtedega ta võib küll kirjutada. Inglise keele tunde me vaevalt, et üldse ametlikus plaanis pidama hakkame, kehalist kasvatust, tööõpetust ja kunst ta teeb ehk piisavalt jaapani koolis (va suusatamine:)). Küll muusikatunni jaoks õpime ka eestikeelseid laule.
Siin kajastus koolilehes. Ja kooli kodukal on ka noormehest mõni pilt.
Minu enda jaapani keele õpingud on nigelad. Kuna ma olin koolis Tristanit toetamas ning ka päris kursuse alguses kaotasin mitmed tunnid, siis läbirääkimistel õpetajatega otsustasin, et alustan nullist aprilli kuus. See muidugi on justkui vastuolus minu algselt välja öeldud mõtetega, kuid aja ja energia säästmise nimel ning Tristani toetamise tõttu on vaja pühenduda hetkel teistele asjadele. Ja Tristaniga koos me tema kooli kaudu ju ka õpime. Eelmisel nädalavahetusel käisime kinos ja dinosauruste filmis rääkisid dinosaurused jaapani keeles ning meil ei olnud eriti probleemi filmist arusaamisel. Homme on korvpalli trenn kooli võimlas ja seegi annab võimaluse spordi tegemise kõrval õppida keelt. Homme kohtun ka ühe eraõpetajaga, kes on väljamaa lastele jaapani keelt õpetanud. Ma ei ole veel kindel, kas tema teenust vajan, kuid kohtuda ja asju läbi arutada ju võib.
Tööl hakkab ka juba asi kulgema. Kuu aega tagasi tellitud arvuti laekus. Mitte, et selle puudumine minu tööd kuidagi takistas, kuid üsna nüri oli kogu aeg oma läpakat tööle tarida, seda enam, et see on nii vana ja väsinud. Natuke on selgus saabunud ka esimestes uuringutes ja välitöödes ning projekti detailsemas sisus, kuid siingi on eelarvekärped ja kõike ei saa, mida tahaks. Töisemast poolest täpsemalt järgmises sissekandes. Nüüd vaja homseks korvpalli trenniks välja puhata.
2 kommentaari:
Loodan et ise ka aru saate KUI TUBLID TE OLETE!!
Las ta kirjutab midagi sellist, mis talle huvi pakub - nt otsib raamatutest või arvutist midagi loomade,lindude kohta ja kirjutab üles. Teeb nagu oma teatmeteost :)
Ja tõesti, tublid olete igaljuhul!
Postita kommentaar