laupäev, 8. veebruar 2014

Direktorikabinetis

Üks töine nädal nädal taas läbitud. See lause muidugi näib sellisena, justkui oleks tegemist hullu üleelamisega ja reedet on oodatud pikkisilmi, sest siis on karm nädal läbi - nii minul tööl kui ka lapsel koolis. Tegelikult asi ikka nii hull ei ole. Ei, tegelikult pole üldse hull. Asi edeneb. Selja taga on mõned päris põnevad tegemised ja kohtumised meil mõlemal, mis on päris korralikud positiivsed tõuked andnud ning sisendanud usku, et kahel ullikesel eestlasel on täiesti võimalik hakkama saada Jaapani väikelinnas.
Kui nüüd koolist ja Tristanist rääkida, siis see nädal oli esimene, mil laps sai kooliväravani saadetud ja ta läks ise edasi. Esmaspäev ei olnud küll eriti rõõmus, kuid järgnevatel päevadel tundus juba päris loomulikuna, et ma värava juures otsa ringi pööran ja ülikooli poole sõidan (jalgrattaga ikka). Ise läheb, ise teab, kus asuvad sisejalanõud ning kuhu tuleb väga täpselt ritta välisjalanõud panna, teab, kuhu tuleb panna tee-termos (eranditult on kõikidel lastel termosed kaasas, ma ei tea, kas kõik just teed sellest joovad, kuid Tristanist on saanud tõeline teenautija) ja ta teab, kus asub tema riiul ja mis tuleb riiulist lausahtlisse tõsta (seda meeletut asjade komplekteerimist, kotitamist, kastitamist saab näha koolis igal sammul). Need on muidugi küllaltki lihtsad asjad meelde jätmiseks, kuid aeajalt ikka pisut segadust tekitavad. Tal on selged esmased hommikused väljendid ja ta teab, millal on tema etteaste õpetada esimese tunni ajal eesti keelt ning vastata paarile kohustuslikule küsimusele - kuidas möödus eilne päev ja kas täna on tervis korras. Kõlab täiskasvanulikult - kas pidu läks üle käte ja kas täna pea valutab. Tundub, et Tristan saab hakkama. Aegajalt ikka käivad kommentaarid, et on raske ja ei mõista ning mõnikord ta helistab mulle keset tööpäeva mõne murega (tegelikult lapsed ei tohi koolis telefoni kasutada, kuid ma eeldan, et Tristani puhul pole kahtlustki, et see hetkel küll hädavajalik on). Kui ma saadan Tristani vaid koolini, siis mina jõuan tööle enne kaheksat täielikus vaikuses. Oi, kuidas mulle meeldib niimoodi vaikselt ja varakult siin tööpäeva alustada. Pisut peale kella kolm lähen lapsele järgi - enamasti rõõmsale, kuid on olnud päevi, mil ta on olnud tige, sest tundide ülesehituses või päevakavas on toimunud mingi muudatus. Talle on hetkel sisse kodeeritud mingit tüüpi päevakava, kindlad tundide ülesehitused, mingi traditsioonid. Väike muudatus ajab programmi sassi. Näiteks käisid kolmapäeval lasteaialapsed kooliga tutvumas ja suuremad pidid oma käsitöötunnis tehtud karud ära kinkima. Ajas ikka tigedaks küll, kui klassis oli kaks korda rohkem lapsi ja neist pooled oli titekad ja näitasid Tristani poole näpuga ise samal ajal just Tristani karu tahtes. Aegajalt on ta tajunud kerget norimist mõne klassikaaslase poolt. Sel teemal olen ma nii tema enda, Yumiko ja õpetajaga rääkinud.
Kolmest väljasaadetud sõbrakirjast saime vastused kahelt. Shu ema (Miho) olla kunagi tahtnud saada inglise keele õpetajaks ning seetõttu oli eelmisel laupäeval temaga kohtumine äärmiselt tore. Ma ei imesta kui ta on ainuke lapsevanem, kes Tristani klassist oskab rääkida inglise keelt. Me kohtusime mängutoas, kus siis Shu ja Tristan mängisid ja meie rääksisime niisama juttu. Oli väga meeldiv olemine ja tundus, et kui suurt gruppi lapsi ümber ei olnud, siis said poisid ka omavahel kenasti hakkama. Meie kena kohtumine päädis sellega, et mõni päev tagasi saime kutse, et oleme oodatud uue nädala teisipäeval nende peresse õhtusöögile. Teisipäeval on riiklik püha - Jaapani Loomise Päev. Lisaks kinkis Shu ema meile kotitäie ilusaid rätikuid. Ma nüüd väga täpselt ei oska seda kommenteerida, kuid siin on rätikute kultus küll. Rätikute poode on kõikjal ja palju ning rätikuid ostetakse ka tõesti palju. Väidetavalt töötab Miho vennanaine rätikute tehases. Eks kui mul avaneb võimalus, siis uurin, et mis värk siin nende rätikutega on.
Naruto ema kirjutas meile jaapanikeelse kirja, mille õpetaja Mai-sensei püüdis inglise keelde tõlkida. Esmaspäeval oli Trisatan oodatud Narutole külla. Noormees ootas seda põnevusega, kuid see külaskäik pisut ehmatas Tristanit. Mina sain aru, et Tristan ja Naruto mängivad pisut koos ja ma lähen kella viieks järgi. Tuli aga välja, et päris palju lapsi (kas just pool klassi, aga hea hulk küll) läks Narutole külla ja see ehmatas Tristanit - ta helistas mulle nutuselt, teda ehmatas see rahvahulk, see tähelepanu ja lisaks talle pakuti imelikke asju süüa. Ma juba olin valmis talle järgi minema, kui ta helistas uuesti, et kõik on korras, nad hakkasid arvutimänge mängima. Ma muidugi ei arvanud, et see külaskäik selliseks kujuneb. Pärast mindi õue korvpalli mängima. Lapse saingi kuskilt hoovist kätte. Seal olid ka teised lapsed ja lapsevanemad. Ühist keelt ma lapsevanematega ei leidnud ning ausalt öeldes väga meeldivalt ma ennast ei tundnud. Siin ei ole põhjuseks üldse mitte minu keeleoskamatus. Tristan aga arvas, et oli täitsa mõistlik külaskäik ja see on siinkohal kõige tähtsam.
Peale selle, eelmine nädalavahetus ja nädala algus oli põnevate kohtumiste aeg, oli siin ka suur kevad võimutsemas. Ma usun, et termomeeter võis vabalt näidata nii kaheksateist kraadi. Sooja ikka. Oli tõesti äraütlemata mõnus olemine. Isegi mõned üksikud kirsid võtsid tuurid üles ja puhkesid õide. Et aga ametliku kevadeni on tükk aega ja korralik kevad peab ikka märtsis tulema, siis nüüd on ilm sootuks teistsugune. Kaks päeva on sadanud lund, on tuul ja pime olemine. See lumi näib lumena vaid aknast vaadates. Tegemist on pigem lörtsilärakatega. Selle saju all kaks minutit olles oled juba ligumärg. Ja mingit valget kihti muidugi maapinnale ei teki. Ise nad siin muidugi kekutavad, et "Lumi!". Ma nii ei ütleks. Üldiselt ma ei ole inimene, kes ilma üle toriseks, kuid praegu võtan selle õiguse. See vastik niiske ilm mõjub ka kodule, kus on kõik niiske ja rõske. Lisaks anti koolist laste kitlid kaasa, et ma ka lapsevanemete kohustusi täidaks ja kitleid, mida söögivahetunnil toidutoojad ja -jagajad kannavad, peseks. Kuhu ma need selles niiskuses kuivama panen? Aga see kitlite pesemine tuletab mulle meelde Eestis olevat nurinat, kui lapsevanemad peavad lasteada või kooli wc-paberit viima.

 Kirssidest on kahju - nüüd on õied lörtsis läbi vettinud. Õnneks õites puid palju linnapildis näha polnud.

Paraku Yumiga lõpeb meil pärast uut nädalat koostöö. Vähemalt ametlikus plaanis. Ta peaks lähipäevadel saama teist korda vanaemaks ning kuna ta tütar just ennast hästi ei tunne ning on karta, et ta vajab lähiajal palju abi, siis läheb Yumi mõneks ajaks Tokyosse. Seetõttu oli neljapäeval koolis koosolek minu, Yumi, õpetajate ja õppelajuhataja ja direktoriga. Tristanil oli ka au direktorikabinetti tulla. Enne kui koosolukust räägin, siis tuleb kohe mainida, et kabinett oli soe, väga soe. Seest kihvatas ikka küll. Mille paganama pärast on vaja lapsi selle külmaga piinata, eriti nüüd, mil väljas on nõme lörts? Hea eeskuju ikka küll! Bossid istuvad soojas. Kas nii siis õpetatakse lapsi respekteerima vanemaid? "Vot, kui suureks saan, siis piinan ka lapsi,aga ise istun soojas kabinetis!", mõtleb laps, kes miskipärast direktori kabinetti peaks minema. Aga, mis hukkamõistja saan siin mina olla. Siin lihtsalt käiva asjad niiviisi. Aga koosolekust. See oli küll enamasti jaapanikeelne, kuid otsustati, et minu ja kooli vahele jääb lülina inglise keele õpetaja ning linnavalitsusse kirjutatakse kooli poolt taotlus saada uus vabatahtlik. Lisaks on Tristanil jätkuvalt ja kogu aeg keegi lisaks Mai-senseile kõrval. Neid õpetajaid on kolm ja neid kõik Tristan tunneb-teab. Selline plaan tundub Tristanile sobivat. Samas ma pole küll kindel, kas talle sobib ka plaan alates aprillist uuesti esimesest klassist alustada. Siin ju algab uus kooliaasta aprilli alguses. Keeleoskuse tõttu tal vist ei ole hea edasi minna teise klassi, samas juba tuttavaks saanud kallasikaaslased ja õpetaja liiguvad edasi ning klassikaaslasteks saavad jumbud. Tuleb jälle üleelamisi. Me ei pea veel otsustama, aga varsti küll.
Kodus õppimisega asi edeneb vaikselt. Tähtsaim on praegu  kirjatehnika ja lugemine. Iga päev ei tee Eesti asja. Et ma olen kodus kooli mängimise osas veel pisut juhm, siis katsetan. Nüüd ma mängisin meie päevakava ümber. Arutasin Tristaniga läbi ikka enne. Pärast kooli, pärast kella kolme, ei tule Tristan mulle töö juurde, et Eesti koolitöid teha, vaid ma saadan ta koju. Ise lähen tööle tagasi. See on aeg, mil mina teen veel pisut tööd ja Tristan saab kasutada kasulikult oma mänguaega. Kui koju tulen ja oleme kokku leppinud, et täna just teeme Eesti asja, siis teeme koos. Ma tajusin, et see töö juures õppimine ikka ei ole hea. Ma pean ikka ta kõrval olema ja palju juhendama, ei saa eeldada, et annan talle ülesande kätte, lootuses, et ta selle siuhti ära teeb. Mõne ülesanded tegi ära tõesti, kuid tööl on mul ikka keeruline rääkida ja õpetada.
Minul on töises plaanis olnud mõned väga põnevad kohtumised ja mõtted, mis pisut erinevad projektitööst, aga tunduvad olevat äraütlemata huvitavad. Veel nendega ei tegele ja neist ei räägi. Nii nagu ma räägin ka mõne aja pärast välitööde organiseerimisest. Välitöödele mineku korraldamine on sootuks midagi muud. Bürokraatia, dokumentatsioon, lapsega minekust tulenev eripära. Mõneti mind enam ei üllata, aga aegajalt ikka.
Pühapäeval on meil kavas üks väike mägine matk päras mägedesse. Me küll ei kavatse saare kõrgeimat tippu Mt. Ishizuchi võtta, kuid sinna lähedale läheme küll. Nüüd tuleb loota, et ilm on ilus.

President tänab Tristanit :)
Peale selle, et täna on päris mitme toreda inimese sünnipäev, on ka täna päev, mil ma kolm aastat tagasi kaitsesin oma doktoritöö. Ja millega see kõik lõppes - eluga Jaapani väikelinnas :)

1 kommentaar:

phandah ütles ...

Tristan, sa oled üli tubli! Liisa ka! :P