Me nägime lund, päriselt!

Väike pildialbum meie pühapäevasest retkest on üles laetud siia. Paraku suutis mu fotokas pisut trikitada, mingitel hetkedel üldse töötamise lõpetada, kuid see ei vähendanud meie rahulolu reisi osasa ning üleüldse ei morjendanud, et pühapäeva hommikul (9. veebruaril) oli vaja kell seitse ärgata. Meile kulus selline matk väga ära. Sai linnast välja ja sai lund näha - ikka päris lund, mitte sellist läga, mis siin all aegajalt taevast alla tuleb. Ja lihtsalt liigutamine oli ka hea. Ishizuchi puhul on tegemist Lääne-Jaapani kõrgeima tipuga (1982 m ü m p) ja asub Matsuyamast u 2 h bussisõidu kaugusel. Loomulikult me tippu ei võtnud. Sel korral vähemalt mitte. Seda ei ole tegelikult ka suvel väga lihtne võtta - lõpus tuleb kette ja väikeseid metall-redeleid pidi end üles vinnata, mis mulle muidugi meeldiks, aga ma ei tea, kas Tristan minuga on nõus seda retke kaasa tegema. Nüüd küsides oli muidugi tema vastus jaatav.  Ta soov oli ka kohe suusad või lumelaud alla panna, et mäest alla kihutada. Mäe jalamil on suusakeskus ning mäkke viivad mitmed tõstukid, mille sõite ka meie saime nautida, alla tulime omal jalal.

Nii nagu enamus kõrgemad tipud, on ka Ishizuci püha paik oma pisikeste palvekohtadega, mille olulisim shrain on mäenimeline. Meie külastasime Joju shraini. Selle juures oli väike ööbimis- ja söömiskoht (Shiraishi Ryokan), kus pakuti rikkalikku lõunasööki. Tristan sõi vaid riisi, aga ma ikka maitsesin kõike. Pildilt on puudu üks tummine supp. Mulle meeldis. Riis. Munasalat. Tofu - see õige, mitte mingi feik, mis Eesti poodides müügil. Mingid kummalised tarretised kartulist. Redise salat. Seeni mitmes variandis. Mingid väga äädikased juurikad ja kapsas. Muidugi tee ja piirkonnale omaselt mandariinid. 

Meie matragrupis oli nii umbes 20 inimest. Suurem osa olid kohalikud, aga kohtusin ühe Inglise päritoluga mehega ja Kanada päritolu naisega, kes siin aastakümneid juba elanud ning kelle abikaasad on jaapanlased, kes siin töötavad tõlgi ja õpetajana. Oli äärmiselt värskendav kohtumine. Tristan nautis muidugi tähelepanu olles ainuke laps grupis ja mitte ainult - olles eksootilise välimusega-olemusega laps.

Eile, teisipäeval, oli vaba päev. Oli Jaapani asutamise päev. Üks kummaline päev, mille tausta vähemalt need jaapanlased, kellega ma rääkisin, ei teadnud. Väidetavalt ei ole ühtegi kindlat fakti, millele võiks toetada, et just 11.veebruar on see päev, millal Jaapan loodi 660. aastal. Nii siis jaapanlased naudivad vaba päeva teadmata tegelikult miks. Meid oli Tristani klassivenna Shu juurde külla kutsutud. Lihtne ja tore külaskäik, mil lapsed mängisid nii umbes neli tundi ja meie Mihoga lihtsalt rääkisime juttu. Laupäeval on meie kord võõrustada.

Tristan & Shu