teisipäev, 18. veebruar 2014

Jooksueksam

Hüppenööri võistlused on peetud, vanematele juba mõned nädalad tagasi demonstreeritudki ja homme tuleb viimane eksam. Hüppenöörihüppamise test. Täidetakse tabel ja saadakse lõpphinne. Mida kõike annab ka välja mõelda. Täna oli palju treenitud maratoni-eksam. Maratoniks nimetatakse ringiratast spordiväljakul jooksmist. Kekatunnis treeniti selleks nii, et mingi kindla aja jooksul joosti ja joosti ja joosti. Ja loeti ringe. Ma ei tea, mis see ajaühik oli, aga Tristani rekord oli 20 ringi. Seda tundub küll jube palju ja võibolla läks tal lugemine sassi, aga võibolla tõesti jooksis nii palju. Tänasel võistluspäeval nii palju ei pidanud jooksma. Vaid kolm ja pool ringi oli vaja tormata. Vast üks kilomeeter.
Ilm oli täna vastikult kõle ja tuuline, aga see ei olnud põhjuseks, et maraton ära jääks. Vaid suur padukas oleks jooksu ära jätnud. Minul oli ikka müts peas ja soe jopes seljas ja kindad käes. Külm oli. Jah, nii nagu hüppenöörivõistlusi pidid korralikud lapsevanemad vaatama minema, nii tuli ka jooksmisele kaasa elama minna.

 Enne võistlusi joonistati mingi masinaga jooned maha ja suuremate laste kekaõps käis suure harjaga enne väljaku üle. Taamal on näha ka sumotreeningu katusealaune. Igal endast lugupidaval koolil on selline.

 Esimene tervitus. 
Osad lapsed olid lühikestes pükstes ja värisesid.

 
 Enne suurt võistlust ka väike võimlemine.

 Tüdrukute start ja poisid elasid kisades kaasa. Emad-isad (enamasti ikka emad) elasid ka kaasa ja jäädvustasid võistlust.

 Üks esimese klassi õpetajatest loendab ringe.

 Soojendusdressid on seljast maha visatud ja algab poisite start.

 Külm oli Tristanit vaadata. Õues oli vast vaevu neli-viis soojakraadi.

 Lendav eestlane.

 Veel viimased pingutused ja möödajooksmised.

Viimane rivistus pärast jookus just sellises järjekorras, kuidas poisid lõpetasid. Tristan oli seitsmes. Pärast saadi auhunnaks külma limonaadi. Tristan oli jooksu tulemusega rahul, kuid ägestus pärast, sest keha oli nii külm, et värisemist ei suutnud kontrollida. Kui lõpuks sai riided vahetatud ja tee joodud, siis tuli tuju tagasi ning lõplik rahulolu.

2 kommentaari:

Evelyn ütles ...

Mäletan, et üks Jaapanis elanud tuttav rääkis, kuidas beebid on kõik paljapäi ja ilma kinnasteta ka külmade ilmadega. Mil Eestis ammuilma lapsed soojalt riidesse pandud.
Nii et ju see karastamine käib sünnist saati :)

Sandra ütles ...

Tristan ikka väga tubli, ülemõistuse!