Demo-tund

Nii nagu iga kuu lõpus saavad lapsevanemad järgmise kuu detailse menüüd täpsete kaloriväärtustega, nii jagatakse ka infolehed ürituste kohta, mis uuel kuul toimuvad. Seega oli juba varakult teada, et 21. veebruaril saab olema päev, mil lapsevanemad tulevad kooli, et näha, mida ja kuidas lapsed on õppinud. Shu ema Miho naeris, et tema on vist vaid kaks korda koolis käinud ning küllap mina tean täpsemalt, mis lapsed praegu õpivad, mis teevad. Kuna vaja oli ikka ka pidulikult emadele-isadele teatada, et selline päev on tulemas, siis paar päeva tagasi sain ma sellise kutse.

Demo-tund sai alguse kell kaks. Pingid olid koridori lükatud, lapsed istusid põrandal klassiruumi keskel ja lapsevanemad seina ääres. Kaks poissi (nad vist olid päevakorrapidajad) juhatasid tundi ning selgitasid, kes teeb etteasta ja mida esitletakse. Tristan istus rõõmsalt teiste lastega koos, kuigi ta oli täna koolis pahane, sest jällegi toimus ju midagi teistsugust - talle jäi arusaamatuks, mis oli vaja pingid välja viia ja asjad kõrvalklassi viia. Meid toetab nüüd uus inglise keelt rääkiv vabatahtlik, kes on koolis 14:00-15:00 ja kellele siis õpetajad ette kannavad, mis Tristan koolis tegi ja kuidas käitus ning lõpuks kantakse see mulle ette.

Esitleti erinevadi tegevusi. Näidati, kuidas kanjisid kirjutada, demonstreeriti kellatundmist ja peastarvutamist, erinevate muusikainstrumentide tundmist-teadmist. Loomulikult ei saanud selliselt ürituselt puududa ka hüppenöör. Mõningad sportlikud mängud olid veel, mida väikeses klassiruumis püüti püüdlikult näidata. Igale etteastele järgnes muidugi aplaus, emad filmisid ja paar isa piilus ukse pealt.

Kes, mida esitleb olevat olnud laste oma vaba valik. Tristan soovis näidata, kuidas ta oskab hüppenööriga toime tulla. Edaspidi, tagurpidi, jooksujalu ja koosjalu. Lisaks loetles ta klassi ees sõnu, mis ta on koolis selgeks saanud. Päris kenasti kukkus välja. Isegi kui ta aegajalt on kooli peale tige, siis piisab talle, kui saab lavale ning ta naudib taidlemist mõnuga.

Selliseks see päev siis kujunes. Väsimusest ja rohkete emotsioonide tõttu tuli Tristanit pärast pisut lohutada, kuid tundus, et ta jäi ise ka oma esitlusega rahule. Jõudsime veel kodus kirjatehnikatki teha.

Järgmisel pühapäeval on meil välitöödele minek. Tuleb tunnistada, et selle organiseerimine nüüd just kõige ladusamalt pole kulgenud. Ma olen saanud siiani kolm tagasilööki seoses sellega, et soovin mingitest üritustest lapsega koos osa võtta.Vastused on olnud eitavad. Ja tegemist ei ole olnud loomulikult ööklubi külastamisega, vaid postdokkidele mõeldud ürituste või välismaalastele mõeldud ekskursioonidega Ehime piirkonnas. Seega võimalus, et ma saan lapsega välitööle minna, on lausa erakordne. Aga see on eelkõige sellepärast, et minu siinne vastuvõtja-paar tulevad ka lapsega. Siin ei ole muidu kombeks, et lapsed kaasas käivad. Ja "pole kombeks" on pehmelt öeldud. Ma parem ei toogi siia Eestis toimuvat võrdluseks. ÖI laos on lastele isegi päästevestid olemas. Siin ma ostan ise. Samas ma pole kindel, kas mul lubatakse noormees paati võtta. Päästevest päästevestiks, aga ülikoolibussiga ei tohi ka lapsed sõita. Ma ei pea siin juhtimist silmas, vaid reisijaks olemast. Laps on isiklik ja isiklikke sõite teha ei tohi. Mis iganes! See on mingi eraldi kindlustuse-värk. Seetõttu tuleb võtta rendiauto. Kui aga võtta rendiauto, siis see kulu pole abikõlbulik, kuna on eravärk. Miks võtta rendiauto, kui saab ülikooliautot kasutada? Aga ma ju ei saa ülikooli autoga sõita kui ma tulen lapsega. Surnud ring ja juba oli kartus, et mul tuleb rendiauto erasõiduna kinni maksta. See kihvatas. Mis mõttes - ma maksan nii umbes 80000.- - 100000.- kohalikku raha, et nädalaks välitöödele minna? Oma isiklikku raha? Ma ei ole kade inimene ja ma tean, et tihtilugu maksavad teadust tegevad inimesed oma tööle peale. Antagu mulle nüüd andeks, aga mulle veel siiani meeldib mu töö, kuid kas ikka sellisel määral. Hakkasin porisema. Või vähemalt üritasin välja näidata oma arvamust. Igaljuhul nüüd tuleb kirjutada seletuskiri, miks on vaja rendiautot - see on selleks, et nädalase välitööde ajal on küll peamine objekt rendika seltskonnale ja ülikooliautole samad, kuid aegajalt peab üks seltskond mujal ka objektidel käima. Mis tegelikult pole üldse vale ega petmine. Igatahes saab rendika eest maksta grandi rahade eest. Juhul kui raamatupidajad selle seletusega ikka nõus on. Ja see on veel kübeke välitööde asjaajamisest. Sellised asjaajamised ja hetked just energiat mu ellu ei lisa. Õnneks võtab ilm kevadisemaid pöördeid ja õhtused kodumaised (kooli)jutud Tristaniga sujuvad ning peas keerlevad mõtted, mis koolivaheajal korda saata. Ainuke jama on see, et meil sai eile viimane Mesikäpa šokolaad otsa ning nüüd on Eesti Asjadest vaid kapis Viru Valge. Ja üks avastus. Riisikeedumasinas saab valmistada ideaalset tatraputru. Juhul kui on olemas Tartu Milli tatart. Õnneks seda ka natuke veel on. Postiljon tõi :)