Jaapani väikelinnas ei söönud me musta leiba ega kohupiimakooki. Oli tavaline tööpäev ja Tristan läks kohusetundlikult kooli. Maja küljes ei lehvinud sini-must-valge lipp ja kätlemise ajal mina magan ööund. Juba mõni aeg tagasi otsustasime, et pidupäeval pärast tööd-kooli läheme bowlingut mängima, sööme peenemas kohtas ja mina teen keeksi. Keeks jäi tegemata puhtalt minu rumaluse tõttu. Olin ju juba ammu ostnud keeksivormi, aga polnud seda katsetanud, polnud isegi ahju pannud. Tuli aga välja, et keeksivorm on liiga suur meie väikese ahju jaoks. Ega keeksi mitteküpsetamine ei vähendanud pidupäeva pidulikkust. Tegime kaks ilusat mängu bowlingus, millest esimene õnnestus meil sama skooriga lõpetada. Teise juba Tristan võitis. Kodus ta pärast küsis, et kas ma lasin tal võita. Ei lasknud, vaid kirusin palli ja tobedat põrandat. Rumal, kes vabandust ei leia. Aga tõesti olid tobedad kuulid ja veel nõmedama kaldega põrand!
Kuna Tristan ei ole ikka väga harjunud Jaapani toitudega ja kummaliste maitsetega. Riisi ja rameni nuudleid ta muidugi sööb ja sušit sööks ta ka igal ajal. Seega oligi eesmärk minna suširestorani. Ei leidnud seda õiget ja astusime päris suvalisse kohta ja valik osutus päris õigeks. Meie vabariigi aastapäeva õhtusöök koosneski rameni nuudlitest ja heast sušist.
Juba mõni aeg tagasi saime Ialt meisterdamisvihjeid, mis kirjas Tähekeses ja nädalavahetusel värvisime ube siniseks, et küünlaalus saaks õigetes toonides.
Selline töine ja pidulik päev. Ma teadsin, et olen patrioot, ma teadsin,et Eesti asjad lähevad mulle korda, kuigi ma võin ka kiruda, kasvõi lastetoetuste ja teaduspoliitika kallal norida, aga see pole ju tegelikult üldse tähtis. Kaugel olles olen aga kohe eriti eestlane. Kuulan ülekannet paraadist, Tõnis Mägi laulu "Koit", laste lugusid Eestimaast ja hea on olla. Eestisse on kokku sattunud nii paganam palju häid asju ja inimesi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar