Kommipakk

Olen mõningat alljärgnevast jaganud juba ka Näguderaamatus, kuid olgu ka siia "raamatusse" talletatud.

Selleks, et laps saaks olla terve päev ühes Jaapani väikelinna lastehoius ajal, kui mina järvel olen ja tööd teen (on tungivalt soovituslik, et 7-aastane metsa kaasa ei tuleks), on vaja lastehoiu õpetajale esitada lapse haigusloo ajalugu, sh sünnijärgse olukorra kirjeldus. Vahetult pärast sündi olev olukord on ju seotud tervisega kogu elu. Kas midagi on tõlkes kaduma läinud või ongi nii, et tuleks lasta Eestist saata dokumendid? Ja mis need eestikeelsed paberid aitavad? Kas teadmine, et lapse sünniindeks oli n, aitab lapsehoidjal mõista tema tervislikku seisundit nüüd? Ma loodan, et asi on tõlkes kaduma ikka läinud. Või siis kirjutan ise lapse haigusloo üles.

Tristanil paluti koolis praht prügikasti visata. See tegi talle hirmsasti nalja. Nimelt kõlab jaapanikeelne "prügikast" just nagu eesti keeles "kommipakk". Tegelikult korrektsena öelduna "gomibako".

Siin on ilmad aegajalt juba ikka väga kevadised ja õues on päris soe. Varajased roosad kirsid on õites ja kindluse lähedal olev park lõhnab juba kevadeiselt. Tristan palus, et enam pole kooli vaja teed kaasa võtta, vaid võib termosesse panna mahla või siirupijooki. Kodus oli olemas mahl, ma siis saatsin lapse koos mahlaga kooli. See oli suur viga. Termoses tohib olla kas tee või vesi, ei loe, kas soe või külm. Tristan oli selgelt pettunud, sest siin ei ole ta veel suutnud avastada sellist teed, mis ka külmalt joodav oleks. Ega ma ei tea, kuidas õpetajad laste termoste sisu kontrollivad, aga Tristan oli lihtsalt lahke ja pakkus oma abiõpetajale maitsta, mida head ema oli kaasa pannud. Nii ma vahele jäin ning noomituse sain. See on nüüd muidugi liialdusega öeldud.

Tulles aga välitööde juurde tagasi, siis nendega on asjalood natuke pahasti. Jäävad ära. Tegelikult mina ja Tristan ikkagi läheme Kyushu saarele Beppu linna ja ka Odano-ike järve äärde, aga koos Kyoto ülikooli inimestega, kes mitte ei tee tööd järvel vaid kaldal ning püüavad soost setet kätte saada (siit minejate eesmärk oli järvel tööd teha). Asi nimelt selles, et ilmaolud pole väidetavalt head järve jää peal töötamiseks. Nii nagu mõne nädala tagused ilmateated viitasid, et Jaapanis on üle pika aja päris külm ja lumine talv, nii on ka Kyushu saare kõrgemad tipud lumised ja mägedevahelised järved jääs ajal, mil nad seda justkui olla ei tohiks. Ma ei oska täpsemalt seda välitööde otsust kommenteerida ning mul on natuke tunne, et siinkohal on hirmul pisut liiga suured silmad. Välitööde ärajätmise otsuse tegemise juures mind ei olnud. Ning üleüldse sain ma seda kummalisel moel teada. See tegi tuska. Nüüdseks olen oma väikeses peas asjad ja töökorraldused ümber mänginud ning loodan, et välitööd ikka maikuus toimuvad. Just, maikuus! Kui ma suudan viimaste päevade nii välitöödega kui ka edaspidiste plaanidega seotud mõtted kuidagi kokku koondada, siis avalikustan eraldi peatükina a'la asjaajamine ja teadusetegemine Jaapani ülikoolis. Mhm, tundub, et esimest on rohkem.
Tristan ikka välitööde ajal lastehoius ei ole. Mitte seepärast, et mul pole dokumente lapse sünniindeksiga näidata, vaid seetõttu, et usun, et noormees saab mägedes müttamise ja teiste abistamisega kenasti hakkama ning Kyoto ülikooli inimestel ei olnud midagi selle vastu kui üks 7-aastane kaasas on. Või ütlesid nad seda lihtsalt viisakusest?