Beppus

Ajal, mil Matsuyamas on ilm päris sarnane Eestile, käib siin õide puhkevate kirsipuude all korralik ettevalmistus kooliaasta lõpuks. Ülikoolides on tudengite tööd esitatud, enamus on need äragi kaitsnud (kaitsmispäevadel oli eriti naljakas noormehi näha - ülikonnad seljas ja sussid jalas), algkoolist saadetakse kuuendikud edasi "suurde" kooli ning esimeste klasside lapsed õpivad tseremooniateks laule ja meisterdavad kinke. Kuigi ametlikult lõpeb kool 25. märtsil, pole enam minu meelest koolis küll õiget kooliskäimise tunnet. Kogu aeg tundub olevat tants ja trall ning ei mingit "päris" koolitööd. Iga päev on mingi üritus või on koolipäev üldse lühendatud. Neljapäeval oli lastel ekskursioon Tobe loomaaeda ning kuna välitööde plaanid muutusid, siis sai ka Tristan sellest õnneks osa. Kaasa oli vaja võtta piknikuasjad (piknikulina, niisked salvrätid, taskurätid, käterätik, kilekott prügi jaoks) ja lõunasöök-jook. Tuli välja, et kui Jaapani lapsed välja piknikule lähevad, siis koosneb lõunasöök peaasjalikult maiustustest. Hea vaheldus nürile koolilõunale. Enamus lastel olla karp komme ja maasikaid täis. Mina sain lapselt vast näppe - liiga vähe magusat! Maasikaid polnud üldse.

Välitööd toimusid, kuid mitte siitpoolt organiseerituna, vaid Kyoto Ülikooli ja Kyoto Prefektuuri Ülikooli poolt. Mina palusin vaid luba neist koos Tristaniga osa saada. Lubati. Välitööde organiseerijate näol oli tegemist minule teada inimesetega (see teadmine-tundmine pärises ringiga Eestist), küllap see lihtsustas olukorda. Minu ülesandeks jäi pühapäeval kuidagi linna nimega Beppu jõuda ning pärast jälle koju tagasi saada. Tuleb tunnistada, et see siinpoolne välitööde ärajäämine tekitas minus paraja segaduse. Alates muidugi sellest, et selline otsus üldse tehti, et see minuga läbiarutamata tehti ja lõpetades sellega, kuidas seda kõike lõpuks mulle serveeriti. Oli isegi hetk, mil mõtlesin, et miks ma siin siis peaks edasi passima ja ehk on mõistlikum kohvrid pakkida ja Eestisse ära tulla. Tõesti hetkeks. Siis käis peast läbi ka mõte, et teen muudatused oma töises plaanis ja ühinen siis kohe Kyoto inimestega. See muidugi ei oleks olnud tervitatav ja üldse mõistlik mõte, siis oleks käitunud tuulelipuna. Tekkis tegevusetuse tunne - kui välitööd on mai kuus, siis pole ju enne ka Jaapani proove, mida analüüsida. Aga sellest pole ju tegelikult lõppkokkuvõttes hullu midagi. Ju pididki asjalood nii minema. Mul on nii mitu seitse asja teha, kirjutada näiteks (ja siinkohal ma ei pea muidugi blogi silmas). Kahju on muidugi ajast, kahju on kommunikatsioonihäiretest ja arutelude puudusest.

Pühapäeval pidime kuidagi jõudma Beppu (või Beppusse). Kõigepealt sõitsime rongiga Matsuyamast Yawatahamasse. Tunnike rongisõitu. Matsuyamas oli pileteid ostes pisike segadus, aga siis juhtus nii, et trehvasime ühe kena naisterahvaga kokku, kes meid aitas. Pärast istusime rongis kõrvuti. Ta on õppinud kokk, töötanud aastaid Kanadas ja nüüd aastaks kodulinnas käimas ja juhtumisi töötab praegu maavalitsuse juures nii rahvusvahelistumise kui ka turisminduse valdkonnas. Kokk, kes räägib vabalt inglise keelt on sellises kohas hinnatud. Igaljuhul on meil nüüd üks äärmiselt kena uus teada-inimene juures.  

Kolm tundi üle Seto mere Kyushu saarele sõitev praam on lihtne. Just sellise sisustusega laevu oleks Eesti Soome vahele vaja. Nii mahuvad kõik ehitajad nagu kilud karbis kenasti ära, saavad end oma spordikoti kõrvale pikali visata.

Ega me suurt turisti naljaka nimega Beppu linnas ei teinud. Vasakul pildil on omapärane vaatetorn (Global Tower - B-Con Plaza, 125 m), mille kohta Tristan arvas, et tegemist on ehitusmaterjali raiskamisega. Sinna üles me sel korral ei läinud, kuid kui maksta mõnisada jeen piletiraha, siis saab liftiga üles sõita ja linnale vaadet nautida. Paremal pool on Kyoto ülikooli geoloogia keskus, kus me esimese öö pisikeses toas ööbisime - me Tristaniga magasime kolmese nari ülemisel korrusel. Muide kui meie mitmed asutused kekutavad, et keldrikorrusel on olemas uhke saun, siis selles majas on uhke onsen. Käisime ja nautisime.

Sellise varustusega käiakse muda uurimas - golfikeppidekottides on sootuks midagi muud, mis neis  arvatult olla võiks. Järv Odano-ike aga oli jäävaba ning ma ei näinud küll põhjust, miks järve peale minek oleks kuidagi raskendatud olnud, kuid sel korral jäi see ikka ära.

Välitööline.

Tundub, et nii mõneski piirkonnas Eestis jäi vastlasõit ära. Oleks olnud ju loogiline arvata, et meiegi jääme sellest ilm. Sai siiski päris mitu liugu teha. Ilmaga meil ikka väga vedas - päike siras, ei vihma, ei meeletut tuult. Tristanil koorub juba ninalt nahka.

Beppu linna lähiümbrus on kuulus oma kuumaveeallikate poolest. Siin olla neid rohkem kui üheski teises Jaapani piirkonnas, lisaks on need väga eriilmelised. Meile oli teiseks ööks broneeritud Hotel Matsuya väikeses kuumaveeallikate külas. Äärmiselt armas jaapani stiilis hotellike. Meie tuba (foto all vasakul) oli tagasihoidlik, madratsid olid seinakapis, toolid olid jalgadeta ja akna ees riisipaberist aknad, kuid telekas, külmkapp ja veekeetja olid ka olemas ning wc-poti-paneel (või kuidas iganes selle kohta öelda) oli küll kõige uuem mudel.
Naistepäeva siin ei tähistata, küll aga on eraldi päevad tüdrukutele ja poistele. 3. märts oli tüdrukute päev. Selleks puhuks tuuakse uhked nukud välja, et ehtida nendega majade sissekäigud ja esikud ja kui peres on noored meheleminekueas tütred, siis tuleb kindlasti jälgida, kui kaua nukud väljapanekul on - kui liiga kauaks nukud välja jäätakse, siis ei pidavat mehel saama. Igal väikesel ja endast lugupidaval hotellikesel on ka oma "vanni-kompleks", kus kuumaveeallika mõnusid saab nautida. Minu ja Tristani vann oli lageda taeva all bambusseinetega eraldatud. Hästi mõnus. Üle tänava jalutades vannimõnusid nautima, tuleb jalga panna spetsiaalsed varbavahe plätud. Hotelliomanik oli hoolitsenud ka selle eest, et ühed väikesed plätud oleksid ka Tristani tarbeks olemas.

Pärast vanni ootas meid minu Jaapani elu vist küll mitmekülgsem ja parim õhtusöök. Siit piltidelt on veel mitmed käigud puudu. Neid maitseid ma ei oska küll edasi anda. Meeletult hea. Erinevad kalad valmistatud erineval viisil. Erinevad juurviljad. Seened. Liha. Värske tofu. Sake. Kohalik naps. Tristan on jätkuvalt seda usku, et Jaapanis enamus kahtlase välimusega toidud süüa ei kõlba. Mitu kausitäit riisi ära süüa pole aga probleem. Välitööle minnes tuli muidugi donutsid osta, just nagu Eestis Jõhvi Selverist, kui Kurtnasse sai mindud.

Esmaspäeval ja ka teisipäeval müttasime Odano-ike järve kaldal, et seda ümbritsevalt märgalalt üks pikk setteläbilõige kätte saada, mille vanimad kihid võiksid pärineda kümne tuhande aasta tagant. Esialgse hinnangu kohaselt vist õnnestus. Kuna me jõudsime Beppu tagasi teisipäeva õhtupoolikul, siis ma olin võtnud plaaniks jääda üheks ööks sinna hotelli, et järgmisel päeval Umitamago Akvaariumisse minna. 

Olgem ausad ega eriti meeldiv ei olnud vaadata, kuidas vaesel morsal kästi näidata pisut tobedaid trikke, aga eks vaatasime kenasi nii morsa- kui ka delfiini-etendused ära ning läksime massiga kaasa, et hiiglaslikule loomale pai ja pilti teha.

Raid, meduusid, erinevad angerjad, peajalgsed ja mustmiljon muud elukat.

Krabid, korallid, morsad, hülged, merilõvid jne. jne. jne.

Akvaariume puhastavad sukeldujad, haid, merikurgid, sardiinid, anšoovised jne. jne. jne.

Kusjuures siin pildil olevad meritähed on pildistatud hoopis Yawatahama sadamas. Kui rai sa akvaariumis küllaltki vabalt lainetades ujuda, siis kilpkonnade elukoht oli küll nii kitsas, et loomad said vaevu ümber pöörama.

Pildipangas on veel pilte kogu meie retkest.

Vahepeal olla president Ilves Jaapanis käinud. Siia saarele ta miskipärast ei tulnud. Eestis olles me ju räägime külalistele kogu aeg, et minge ikka Tallinnast kaugemale, kuid siin oldi ka vaid pealinnas kinni. Eks siis kohtume mõnel teisel ajal mõnes teises kohas.