Kindlustuse kindlustus

Eile käisime elu esimest korda suurel staadionil jalgpalli vaatamas. Tegelikult oli tegemist vist teise liiga mänguga (ega ma ei tea ka, äkki oli kõvem mäng) ning seetõttu mitte just kõige populaarsem. Kuid fännklubi oli meeskonnal omal kohal ning suur staadion kuulub ka Ehime jalgpalliklubile. Võistles Ehime ja Ibaraki (Tokyo lähedalt) prefektuur. Oleks ju võinud eeldada, et Ehime meeskonnal on teatav eelis, sest mängisid ju nemad koduväljakul, kuid sellegipoolest kaotati. Lõppseis jäi vist 2:0. Me tulime 10 minutit enne lõppu ära. Kuskilt pole kuulda olnud ka, et selle kümne minuti jooksul suudeti skoori muuta. Peale selle, et saime fännisektoris mängu vaadata, oli meil võimalus ka väljakule minna, Tristan sai maskottidega kohtuda, koos meeskonna mänedžeriga palli kõksida ning meeskonna liikmeid tervitada, kui need staadionile jookisid. Meeskonna mänedžer on argentiinlane ning kutsus sellisele üritusele Matsuyamas elavaid "võõraid".

Juuksuris käisime. Õigemine Tristan käis. Siin on kaubanduskeskustes pisikesed kiirsalongid. Ukse juures on masin, valid tabloolt teenuse, maksad masinasse raha, saad paberilehekese (a'la pileti), millega ootad nagu arsti juures kutset, et üks tool on vabanenud. Võibolla oleks võinud veel lühemaks lasta lõigata, kuid sel korral sai selline soeng. Vähemalt ei lähe juuksed enam silma.

Tristan tõi raamatukogust raamatu. Midagi lasteentsüklopeedia moodi. Leheküljel, kus tutvustati postiteenuseid avanes selline pilt. Mis on pildil põnevat?

Siin algab 25. märtsil koolivaheaeg. Vaheaeg ei ole pikk - vaevu kaks nädalat. Meil on plaanis mõned päevad ringi sõita, kuid nädala aega peaks laps olema ülikoolis lastehoius, mis avatakse spetsiaalselt just koolivaheaja ajal ülikooli töötajate lastele. Täitsin reedel järjekordse avalduse. Ma loodan, et ikka saan jaatava vastuse. Sinna pidavat olema jube suur tung. Kuigi tähtaeg avalduste esitamiseks on 14. märts, anti mõista, et kui ma seda reedel (7. märtsil) ära ei täida ning ära ei saada, siis olen totaalselt hiljaks jäänud. Enne, et saada lastehoiu koht tuleb aga veel vormistada üks kindlustus. See riik on kõige rohkem kindlustatud riik maailmas. Hetkel on Tristanil tavaline tervisekindlustus, koolis on eraldi kindlustus, lisaks on tal olemas veel üks üüber väljamaalase kindlustus, kuid need ei ole piisavad selleks, et olla kindlustatud ülikooli lastehoius. Kui kellelgi tekib mõte Jaapanisse tulla ja pole selget ideed, mida siin teha, siis tehtagu kindlustusfirma ja mõelgu välja uus kindlustuse liik, mida kindlasti vaja oleks.

Otsin kokka. Kel oleks aega ja tahtmist Jaapanisse tulla ja valmistada meile lõunasöögi pakikesi ja õhtusööki? Hommikusöögiga saan ise hakkama. Kuid ega ma sellest luksusest ka ära ei ütleks. Tristanil läheb jutt kohvi voodisse toomisest ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nojah, voodis ju pole lubatud süüa-juua. Tõepoolest söögitegemine on üks suur katsumusi. Ja siinkohal ei pea ma silmas, et poleks saada selliseid koostisosasid nagu ma harjunud köögis kasutama. Asi on ajas ja loomingulisuses. Õigemini, nende puudumises. Kiired ideed on teretulnud. Hea avastus on tõepoolest see, et riisikeedumasinas saab ideaalset tatraputru teha. Eestist pärinev tatar hakkabki varsti otsa saama. Lisaks võiks see meie kodumadratsil resideeruv kokk ka koristada. Kõige keerulisem on korda luua ühetoalises korteris. See on fakt.