Raha ei rända ajas

Ma elan ikka (ja küllap jäängi niiviisi elama) Eesti uudisteväljas. Kuulan Vikerraadiot või R2-te, hommikul vaatan AK-d. Alguses vaatasin ka kodumaiseid seebikaid, kuid selle hobi olen ammu maha jätnud. Aga nüüd olümpiamängude ajal õhtuti ei saanud algul aru, miks ma ei saa raadiot kuulata. Asi on selles, et on seatud geograafilised piirangud internetti paigutatud materjalidele. See tähendabki, et kogu ERRi poolt Šotši territooriumil OM ajal toodetud materjal tohib olla järgitav vaid Eesti IP-aadressiga arvutitest. Iseenesest ju sellest miskt hullu pole, ega ma kogu aeg ei peagi klapid peas olema ja raadiot kuulama ning selleaastased OM nüüd teab mis huvipkkuvad ka pole, aga ikkagi kuidagi kummaline, et sellised piirangud üleüldse loodud on.

Teine asi, mis mind eile üllatas seoses teises riigis ja ajavööndis olemisega, oli seotud pangaülekannetega tulevikust. Just, tulevikust! Tahtsin osta Rahva Raamatust mõned e-raamatud. Olin juba tellimuse vormistamise lõpusirgel ja suundunud panka. Meil oli kell pisut pärast südaööd, Eestimaal aga veel eelmine kuupäev. Siinne kellaaeg ei haakinud Sampo panga omaga ning sain teate, et ei tulevikust ega minevikust ei saa ülekandeid teostada. Või midagi säärast. Ei aidanud arvuti kellaaja muutmine, sest võrk on ju Jaapani ajas. Nii tuligi oodata uut päeva ka Eestimaal, et ülekanne ära teha. Küllap on mingi kaval nipp, kuidas ma oleksin saanud öösel ka ülekande teha ning vabalt võis olla asi lihtsalt minu rumaluses, kuid naljakas teade - tulevikust minevikku minna ei saa - raha ei rända ajas.

Eile juhtus aga midagi imelist. Olles Eestis ja nö tavaolukorras, siis peaaegu viis tundi ainult mulle mõeldud vaba aeg ei olekski nii eriline, aga siin küll. Nimelt pakkus Shu ema välja, et Tristan võib nende juures mängida - lapsele tuldi peale kella ühte järgi ja toodi kenasti rõõmsana koju peale kella kuute. Mida teeb üks ema, üks naine sellise vaba ajaga? Ega mul suurt plaani polnudki. Ei osanud midagi planeerida. Ei broneerinud aega juuksuri juures ega läinud massööri juurde. Kuigi oleks ju võinud. Kolasin lihtsalt linnas, ostlesin pisut, jõin head kohvi, natuke lugesin juturaamatut(!) ja lihtsalt olin. Tööd ei teinud, natuke mõtlesin küll selle peale, kuid tõrjusin need mõtted oma peast. Tristan olevat oma aega ka  kenasti nautinud ja ilusti mänginud. See eilne vabadus viis aga selleni, et täna oli Shu meie külaline. Tuleb tunnistada, et mul on jälle natuke oma aega, sest Tristani tavapärane mängukaaslane e mina oli väljavahetatud oluliselt noorema vastu. Tundub, et neil oli põnev, igaljuhul mingis kummalises segakeeses suheldi, joosti kord õue, kord tuppa ja mängiti mänge, mida minuga mängida ei saa. Mingid arusaamatused aegajalt tekkisid, kuid need tundusid lahenduse leidvat. Samas ma pole nüüd nii väga kindel, kas Tristan nende mängude käigus jaapani keelt ka ammutas - pigem olid kasutuses ikka inglisekeelsed sõnad. Sellisel kujul mängimine pole aga Jaapani lastele just väga tavapärane. Nii mõnigi inimene ülikoolist kui ka koolist on imestanud, kui ma olen rääkinud Tristani päevast, et tal on oma mänguaeg pärast kooli kuni selleni, mil ma koju tulen - seega umbes kaks tundi. Jaapani lastel sellist luksust enamasti ei ole. Lapsed lähevad pärast kooli pealekooli-kooli. Need võivad olla nii trennid, muusikakoolid, keeletunnid, matemaatikaringid. Kui laps läheb lastehoidu, siis ka seal tehakse koolitööd, sest see ei ole koht, kus lihtsalt mängitakse. Muidugi ei kehti see kõigi laste puhul, kuid enamus lapsi on "rakkes" terve päev, kuni lõpuks kell seitse õhtul koju jõutakse. Pealekool-koolid on ka paljudel lastel laupäeval ja pühapäeval. Eestis muidugi on ka ju ringid ja muusikakoolid ja trennid, kuid mulle näib, et pigem tagasihoidlikumalt kui siin. Seetõttu on ka Shule see eriline kogemus, seda enam, et meie kodu on esimene klassivenna kodu, mida poiss üldse külastab.

Reedel olnud Sõbrapäev oli meie jaoks üsna tavaline. Samas Jaapanis tähistatakse seda küllaltki suurejooniliselt. Poed olid juba kolm nädalat selleks tähtsaks päevaks valmis, olles punase-roosa-kirjuks ehitud. Juba neljapäeval ja muidugi reedel käisid tüdrukud ülikoolis ringi roosad kotikesed käes ja jagasid šokolaadi ja poisid lihtsalt edvistasid. Tegelikult pole siin aega midagi edvistada, sest nii möödunud nädal kui ka kohe algav on lõputööde esitamise aeg ja kaitsmiste periood. Ülikooli poodi juba tulid müügile ülikonnad ja kostüümid noormeestele ja neiudele, mida tuleks siis kanda. Lisaks muidugi ka ühesugused musta värvi mokassiini moodi kingad. Ei mingit eristumist ka kaitsmiskomisjoni ees - vaid töö pealkiri ja sisu on erinev pisut.

Ilmast. Sellest ju räägitakse ikka ja päritakse ka. Mingi hetk oli juba lootus ja ootus, et kevad on kohe-kohe siin, aga see on vaid unistus. Nii nagu Eestiski, on siin vaevu plusskraadid, tihtilugu on ilm sombune ja pime, hommikud on küll valgemad ning õhtuks jagub ka pilvetagust päikest pisut pikemaks ajaks. Nendest suurtes lumetormidest, mis Jaapanit tabanud on, olen kuulnud vaid raadiost ja lugenud lehtedest. Need tormid on oluliselt põhja pool ja räsinud eriti hullusti Tokyot.

Meie laupäevaseks traditsiooniks on pannkoogid. Hea, et kooli toidujagate riided pessu toodi - saab kenasti kokamütis pähe panna.