Paremalt esimene

Täna oli jälle koolis lastevanemate koosolek ja demo-tund. Puudumist lubas vist vaid surmatõbi. Õnneks minu puudumist ülikoolist ei märgata ning pole probleem päev ära poolitada. Samas on ikka tüütu istuda koosolekul kui aru ei saa. Eestis ju on ka lastevanemate koosolekud ja lapsevanemad kaasatud koolielusse, kuid siin on seda vist ikka rohkem ning seda kõike võetakse äärmiselt tõsiselt. Kohal olid küll vist täna kõik. Demo-tund oli sel korral matemaatika. Lapsed demonstreerisid, kuidas nad loendavad ning vasakut ja paremat poolt teavad. Tristan siis pigem, kuidas ta jaapani keelt oskab. Käsi oli tal kogu aeg püsti. Ju siis teadis vastuseid. Korra õpetaja küsis ka, siis vastas küsimusele õigesti. Nii palju ma ikka ise ka jaapani keelt mõikan. Kuigi kodus saan juba vastu päid ja jalgu, et üht või teist sõna ei tea. Mõnikord ta pragab: "Alles eile ma ju õpetasin seda sulle!". Paluks siit mitte välja lugeda minu õpetamismeetodeid:) Pärast demo-tundi saadeti lapsed aulasse maavärinaõppust läbima ja emad-isad (st ikka emad) jäid klassi koosolekut pidama. Kaks lapsevanemat olid jutkui koosoleku juhatajad, õpetaja andis ülevaate esimesest koolikuust, rääkis koolilõunast, õppetööst ja edasiminekutest ning tulevikust. Varsti algavad ujumistunnid ja selle tarbeks on vaja kõigil osta ühesugused ujumisriided ja -mütsid. Peaaegu kõik lapsevanemad konspekteerisid usinalt Mai-sensei juttu. Mina mitte ja minu pinginaaber ka. Pinginaabriks osutus mul ühe lapse ema, kes on kolm aastat Ameerikas elanud. Vedamine! Siingi klassis, nagu eelmises, on üks lapsevanem, kes võõrkeelt oskab. Saime hästi jutule. Juba selle põgusa tutvuse peale saan teha üldistusi (võibolla ülekohtuselt), et need jaapanlased, kes korra on pikemalt Jaapanist eemal olnud või kes rohkem inglise keelt õppinud vaatavad Jaapanit ja selle reeglipärast elu pisut põlgusega. Nii tänane uus tuttav (paraku läks nimi ühes kõrvast sisse ja teisest välja) kui ka näiteks Shu ema Miho ning veel paar (ülikoolivälist) tuttavat tunnistavad siiralt, et neile see Jaapani elu ei meeldi, nad ei tea, miks üht või teist uuemal ajal "loodud" püha tähistatakse, põlgavad meeletut paberite täitmist, neile ei meeldi suured grupid ja koolikorraldus.

Demo-tund matemaatikas, kus loendatakse jäätisepalle ja järjekorras olevaid lapsi vasakult ja paremalt ja eest ja tagant.

 Ilusad pildid on kõik seinale üles pandud. Tunni teema oli Tristani väitel "Lõbus pilt". Paremal oleval pildil on ehe näide mappidest ja kataloogidest, kuhu kogutakse hunnikute viisi pabereid. Neid vist on klassis kokku seitse-kaheksa iga lapse kohta. Tristani number on "5". Ma ei tea, mis nende sees on, kuid küllap on iga tunni jaoks eraldi kaust, pluss veel koristamise ja söömise kohta oma. Tristani enda koolkotis peab alati olema veel kaks.

Igal lapsel on väike pott, kus midagi kasvab. Ma ei tea, mis seal potis on, aga kui keegi seemne või värskete lehtede järgi ära tunneb, siis antagu teada. Igal hommikul kastavad kõik oma taimekesi. Lisaks hoolitsetakse koolihoovis puuris olevate kanade ja küülikute eest. Hoovis kasvavad veel kartulid, tomatid ja salatid. See muidugi mulle meeldib ning siin justkui ei tundu, et toimub loodusest võõrandumine nagu välitöö käigus juhtus. Samas muidugi peenarde vahel käimine pole nii riskantne kui tarnamätastel või pilliroos.

Ja ikka ja jälle on lood seotud kooli ja Tristaniga. Justkui ma tööl ei käigi. Ühelt poolt on ju siin tegemist hetkel üksikvanema staatusega ja kes siis muu, koosolekul käib, last karate trenni viib ja koolitöödega tegeleb. Aga eks ma ikka käin tööl ka, kuid selle kohta on mul üsna kriiline arvamus kujunemas. Õnneks on nüüd välitööde käigus kogutud proovid olemas ja on reaalne Jaapani projektiga seotud töö, mida teha. Kui vaid laborisse saaks! Homme lubati.