Ei saa üle Emajõe

Laupäev oli metsas olemise päev. Kuna ma püüan oma elu ikka võimalikult kirjuks teha ning samas pole saanud osakonnast, millega ametlikult seotud olen, täit töist elamust, siis olen otsinud võimalusi väljaspoolt seda. Ehime ülikoolis on olemas õppekava nimega umbes nii Education for Sustainable Development. Selle eestvedajatega olen suhelnud ning tundub, et teen seda ka edaspidi. Meid kutsuti tudengite väljasõidule. Tegelikult oli tegemist ühise väljasõiduga pangatöötajatele ja tudengitele. Ehime pank kannab hoolt mingi osakese metsa eest linnast pooletunnise sõidu kaugusel. Noortel pangatöötajatel oli hea võimalus kontorist välja saada ning tudengitel oli see mingil määral seotud õppetööga. See ei olnud aga niisama metsas jalutamine. Tunnikese matkamise ajal oli meil küllaltki põnev ülesanne - tuli võtta paaridesse, ühel paarilisel seoti silmad kinni ning teine pidi teda juhtima, pimedale seletama, ja teda vajadusel hoiatama. "Pime" pidi omakorda tajuma ümbrust, katsuma, nuusutama (maitsmiseks ei läinud). See oli mulle kui koduõpetajale aga suurepärane võimalus rääkida meeltest, sõrmeotste tundlikkusest ja olukorrast, kui üks meel on häiritud, siis on teised ärksamad. 

Võibolla selle mängu tõttu pidime matka alguse panema pähe kiivrid - "pimedaga" võib ju õnnetus juhtuda. Ikkagi tundus kiivrite pähepanek jalutuskäigul metsas kummaline. Kiiver-kiivriks, seda ülemuretsemist oli veel. Loomulikult oli kindlustus. Sel korral ma seda ise maksma ei pidanud, vaid seda tegi sponsorina pank. Teine lahe asi oli ojaületus. Madal ojake, mille põhjas olid parajad kivid, oli raja alguses meie kogunemise kohas. Tristan silkas üle selle edasi-tagasi ajal, mil me hilinejaid ootasime. Mingi hetk laekusid vist mingid metsaametnikud ja hakkasid "silda" ehitama kahest pingist, mis raja alguses olid. Enne seda ei teinud keegi vähimatki katsetust (va sillaehitajad), et ojast ilma sillata üle minna. Tristan ei mõistnud, miks suured lihtsalt üle ei tule, vaid määrivad jalanõudega korralikud pingid ära.

Tõepoolest - me kandsime metsas matkates ja pärast puid istutades kiivreid.

Tristanile oli ekstra kaasa võetud pisut väiksem kiiver.

Ei saa üle Emajõe?

Pärast pisikest matka saime koolitust, kuidas ja millisesse pinnasesse istutada sugi´sid (jaapani krüptomeeria) ja hinoki´sid (jaapani kõpress). Tuleb tunnistada, et ma ei olegi varem selliselt massiliselt puid istutanud. Euroopa Liitu astumise puhul ei käinud mina Eesti metsa uueks loomas.

Töö käib

Pärast löödi valge post masse, millel kirjas, kes ja millal selle metsatuka istutas.

Minu panus Jaapani metsade mühamisse, st üks nendest mõnest kümnest.

Kui keegi on midagi kuulnud šitaki seentest, siis teadke, et neid kasvatatakse kunstlikult just sellistes palgivirnades.

 Meie töö oli palkide ümberpaigutamine.

Kiivrikandmise kohustust pidin ikka lapsele korduvalt üle seletama. Oleks ma ise ka teadnud või uskunud põhjusesse. Lõpuks arvas laps, et see on seotud maavärinaga - iial ei tea, millal see meid ju ähvardab. 

Lapse loodusvaatlused.

Tristanil oli eelmisel nädalal mitu testi nii jaapani keeles kui ka matemaatikas. Siin mõned näitelehed. Matemaatika on iseenesest ju ülilihtne, sest õpitakse ju loendamist ja numbreid, kuid seda kõike ju jaapani keeles. Seega on siinse kolme töölehe kohta teha üks näpukas ju köömes.