Kilpkonnaelu

Kuna Tristan on käinud kooliga ja ka vaheajal lastehoiu lastega linnas ja linna lähedal matkamas, kuhu mina pole jõudnud, siis oli meil laupäev ekskursioonitamise päev. Leppisime kokku, et noormees on matkajuht ja mina vaid järgnen talle. Paljud kohad olid mulle tegelikult natuke tuttavad ikka ka, kuid ma lasin Tristanil täievoliliselt liider olla. Mingi hetk ta ütles targalt, et siin me ei saa kaua olla, kuna aeg istub kukil. Ju see lause pärib minu sõnavarast:)

 Dogo onseni läheduses, kus ka väike jalaleotamise vannike kuuma veega (pilt üleval paremal).

Tuli aga välja, et selliseid väikeseid nurgataguseid, kus saab mõnusalt istuda ja jalad sooja allikavette panna, on siin päris palju. Mina ei teadnud, Tristan teadis.

Dogo onsen.

Siin on suvisel ajal loomulikult kombeks end päikese eest varjata. Kui just päikesevarjuga ei käida, siis suure laia kübara ja mütsilätuga küll. Lisaks kaetakse kindlasti käed pikkade kinnastega. Mustadega, muide.

 Ülikoolist nii umbes pool kilomeetrit põhja pool, on pisike mägi väikeste pühamutega (Johoku park). Sellest kohast ei olnud mul enne tõesti aimugi.

 Võtsime tipu. Enne ja pärast nägime kümneid sinise sabaga sisalikke, aga need olid liiga vilkad selleks, et pildile saada.

Matkalised mäetipus.

 Pühapäevane piknik siinsete inglise keele õpetajatega (st mitte-jaapanlastega). Marjakook, Merevaik, must leib ja õige juust olid meie poolt.

 Kilpkonnaelu mõnusam pool.

 

Kilpkonnaelu nukram pool.

On pühapäev, aga lapsed ajavad ka siis tarkust taga.

Selline nädalavahetus. Suvesooja oli pisut vähem kui Eestis, kuid õnneks ei sadanud, ega paukunud äike. Nüüd on minul küll õlanukid pisut punased - mulle ei tule mõttesegi päikesevarjuga ringi käia. Kuigi tuleb tunnistada - mõned neist on marustiilsed.