Meeskond

Üle pika aja oli "laboris" sündmus. Toimus pesapalli mäng ja õhtul pidu. Seda mängu oli muidugi palju pesapalliks nimetada ja pidu oli selline koos istumine ja söömine. Osalesin mõlemal. Tristan katsetas ka kindaga pallipüüdmise ära ning paaril korral sai kurikaga ka pihta. Tundus meeldivat, kuid jäi ikka karatele alla. Jälle üks kogemus aga lapsel juures. Õhtusele olengule lubati mul aga üksi minna - Tristan läks kolmeks tunnist Shu juurde mängima. Kuus korra kolm tundi minu aega. Seda pole just palju. Mingi hetk ma isegi mõtlesin, et ei lähegi peole, jään koju ja olen lihtsalt niisama. Oleks ju võinud ka poodisesse kolama minna. Aga ega õhtusel ajal enam ei kola seal ka. Ma ikka läksin ülikooli. Tudengid olid enne raha kogunud ning valmistasid süüa ja serveerisid õlut. Ega meid palju ei olnud - mõned suuremad ninad, mõned doktorandid ja nooremad tudengid. Sai lihtsal olla, lihtsalt rääkida. Järveinimesi ei olnud, olid vaid ookeaniuurijad, kuid sellegipoolest võtsin ma missiooniks surkida noori (mitte, et ma ise vana oleks), et need vaataks ka väljapoole Jaapanit. Enda arvates rääkisin maru sütitavalt Eestist ja Eesti mereuurimisest. Hea oleks kui need noored vähemalt mõtleksid väljamaale mineku peale (vahet pole tegelikult kuhu), ma ei ole kindel kuivõrd reaalselt nad ka läheksid ja kasvõi osa oma õppeperioodist mujal oleksid. Kuid kui läheks, siis oleks vähemalt kübeke rohkem Jaapani noorest teadlaskonnast ilma näinud, teistsugust akadeemilist kultuuri kogenud, oskaks kõnelda ja arutleda inglise keeles, et hilisemas koostöös midagi tõlkes kaduma ei läheks.

 Pesapallur

Üleval paremal - pärast tuli väljak tasaseks siluda

All paremal - Tristan positsioonil

Meeskond

Tristan sai reedel koolis kehalise kasvatuse õpiku. Nüüd teame, kuidas suusatada, ujuda ja kukerpalli teha.

Ma käin igal reedel pärast tööd koolist läbi ja saan uue nädala kava ning tõlgi vahendusel teada, mis koolis tulemas on. Lapsevanema roll aina kasvab (lapse koormus muidugi koos sellega) - vähe sellest, et õpetaja kontrollib ja paneb hindeid, nüüd pean mina ka seda tegema. Igal õhtul peab noormees mulle lugema ja mul on vastav tabel, mida täidan. Seal on erinevad kategooriad - hääle selgus, hiraganade tundmine, soravus. Ma pean siis punase pliiatsiga ringikesi või kolmnurgakesi tegema, kas oli hästi või mitte ja siis teeb laps sama koolis õpetajaga, st õpetaja teeb ringikesi või kolmnurgakesi. Hiljem pidavat matemaatika kodukontrollid ka tulema. Täna pidin Tristani spordiriietele õmblema suured nimesildid (tuli koolist tellida trükitud riidesildid) - Tristan peaks ju niigi nii äratuntav olema, milleks siis need sildid. Igaljuhul, tuleb aga noormeest kiita - teised Eesti lapsed, kes läksid temaga koos septembris kooli, saavad nüüd puhkusele, kuid Tristan paneb juuli lõpuni edasi. Väsimuse märke on näha, kuid siiani oleme neist vapralt üle saanud. Head suvevaheaega, sõbrad!