Sai läbi see õppeveerand Shimizu algkoolis. Ja sellega sai läbi ka Tristani kooliskäimine Jaapanis. Vähemalt selleks korraks. Tema siinsed klassikaaslased jätkavad 1. septembril kooliaastat siinsamas ja ikka veel 1. klassis. Tristan jätkab kooliteed Tallinnas ja 2. klassis. Tundub, et noormees läheb Eestimaale positiivsete mälestustega (nii ta mulle täna tunnistas), kuigi üleelamisi oli ikka parasjagu. Mina ju koolis ei käinud ja tegelikult ju ei tea päris täpselt, mis seal kõik toimus, aga saan vaid öelda, et meil hullupööra vedas. Meile tuldi ikka väga paljudes asjades vastu ning vaadati nii mõnelgi korral mööda karmidest jaapanipärastest reeglitest. Kuigi püüdsin ikka mitte nahaalsena käituda ning mitte ära kasutada väljamaallase staatust. Hullupööra vedas, et Mai-sensei oli Tristani õpetajaks mõlemal õppeaastal. Vedas abiõpetajatega. Tristan kasvas meeletult (kasvult vist ka, aga just seesmiselt). Ta õppis aktsepteerima reegleid, mis esialgu tundusid kummalised, ta hakkas nautima koolilõunaid (va kaheksajalga ja oamoosi), ta õppis ära hüppenööriga hüppamise ja mida kõike veel. Minu arvates on hästi põnev see, et ta on avastanud muusikainstrumendid. Koolis tuli mängida harmoonikat ja seda ta jätkab väidetavalt ka Eestis. Ma siin mõtlen pingsalt, millised õpikud kaasa võtta ja millised mitte ning muusikaõpik on üks nendest, mis tuleb kaasa võtta. Tal on kindel soov hakata Eestis flööti mängima. Kes õpetab ja kus, seda ma veel ei tea. Ma suutsin ta vaevu ümber veenda siinsest flöödiostust. Pole vaja kohvrisse ühtegi lisagrammi ja flööti saab ju Eestist ka osta. Igasuguste matemaatikate, reeglite ja sõnavara kõrval on veel olulisem näiteks see, et lapsed hoolitsesid koolis taimede eest - igaühel oli oma ja aegajalt toodi mõned eksemplarid koju ka. Meil on rõdul üks lilleke hetkel õitsemas, mida kohusetundlikult kastetakse.
Valik õpikutest, kaustikutest ja mappidest. Näiteks matemaatikas oli lisaks hunnikus töölehtedele ja õpikule suure karbi sees arvutamismängud ja kolm erinevat töövihikut (pilt üleval vasakul). Jaapani keeles ja kirjatehnikas on vihikute hulk sama. Mida võtta ja mida jätta? Vaevalt, et pooleldi täidetud töövihikud saab Eestis lõpuni täis kirjutatud. Samas nii mõnigi vihik või raamat on juba natuke emotsionaalse väärtusega või ka naljakas (kehalise kasvatuse õpik näiteks). Ma olen esimese selektsiooni juba ära teinud ja teen seda mõned korrad veel.
Eelviimase koolipäeva hommik.
Viimane koolipäev. Tristan oli eelmisel päeval mures, et kui ta Mai-senseile kingi annab ja kallistab, siis õpetaja ehmub, sest siin pole kallistamine niiviisi kombeks. Ma lohutasin ja küsisin, et kas sa tahad teda kallistada ja kui sa soovid, siis nii teegi - see on sinu viis tundeid väljendada. Ja ta kallistaski. Andis lilled ja kingi ja kallistas. Mitu korda. Kõikide klassikaaslastega jättis ta pärast klassi ees esitatud "tänukõnet" ka eraldi hüvasti. Mõnega surus ametlikult kätt, mõni lõi patsu, kuid paljud ikka kallistasid teda kohe kõvasti.
Enne kojuminekut kogunetakse alati koolihoovi, kus nö õpetaja-metoodik lühikse päeva kokkuvõtva kõne peab ja lapsed koduteele saadab. Nüüd oli kord ka paralleelklassi lastele lehvitada ja tänusõnad öelda.
Tristani tugirühm.
Eile oli koolis pisike pidu noormehe jaoks. Juba mõned päevad tagasi uurisid lapsed, et mis Tristanile meeldib. Loomulikult vastas ta, et putukad, maod ja ämblikud. Tulem on siin - noormees sai kingiks kirjakesi, joonistusi ja origamisid, millest enamus kujutas madu või lülijalgset. Abiõpetaja kirjutas aga armsa eestikeelse kaardi, millest Tristan kohe eriti vaimustuses oli.
Lisaks mitmele "viimasele", oli täna ka viimane karatetund. Ma nüüd ei tea, kas noormees Eestis jätkab või mitte. Eks tal tuleb otsustada, kas flöödimäng, karate ja/või taas kergejõustik.
Kool on läbi, nüüd veel vaja asju pakkida ja pakke koju saata. Esmaspäev on jälle mingi püha ja tööst vaba päev. Siis läheme mere äärde. Kolmapäeval tuleb sõprade Shu ja Narutoga veel üks trall maha pidada.
Tristan oli mõned nädalad tagasi üsna kurvameelne ja väsimus oli kohe eriti kuhjunud, kuid kui kalendris sai juulikuu ette pööratud, siis sellest ajast on ta meeleolud olnud igati mõnusad ja ta tundub nautivat iga Jaapani-minutit. Naudime natuke siis veel.
1 kommentaar:
Mõnus ja küllaltki emotsionaalne sissekanne. Ootame!
Postita kommentaar