Ära jäi!

Tormi teed on ettearvamatud, nagu eluski meie eneste valitud teed. Kui veel üleeile päeval võis ilmakaardilt lugeda, et tormikese jääb just Matsuyama kohale, siis nüüd see isegi ei riivanud Shikoku saart. Seega tundub, et pääsesime. Ma veel muidugi vaatasin eile hommikul teraselt telekat ning ootasin võimalikku sõnumit koolist, et tunnid jäävad ära, kuid kool töötas ja ühtegi tundi ära ei jääta. Kui oleks läinud vastupidi ja torm pahandust teinud ja tunnid ära jäänud, oleks tunnid pidanud tasa tegema koolivaheajal või järgnevatel laupäevadel. Milline rõõm! Kooliga hakkame aga asju kokku tõmbama. Kohtumised Mai-senseiga on üha emotsionaalsemad. Tal on plaanis järgmisel neljapäeval, eelviimasel koolipäeval, Tristanile pidu korraldada. Ja seline plaan pole mitte ainult temal, paljud soovivad siin Tristaniga veel kohtuda ja ühe toreda päeva koos veeta - meie toetajad ja abiõpetajad koolist, mitmed tuttavad ülikoolist ja mujalt, sõbrad kooli teisest klassist. Nüüd tuleb juba väga teraselt päevakavad üle vaadata ja aegu broneerida. Lisaks on ju vaja pakkida ka. Kohvrid tulevad kaalult viimase piiri peal. Plaanitud kingitused kodumaal jagamiseks jäävad küll ära. Oleme ise suured kingid :)

Väike tormisilmakaart eilehommikuse seisuga. Tegelikult läks tormikese veelgi kaugemalt saarest mööda. Sel korral vedas.