Pidu

Tantsupeo tule süttimine sai südaööl vaadatud. Rongkäik on pisut mõistlikumal ajal. Nüüd on jälle üks neist hetkedest, mil oleks parema meelega kodumaal. See on vist ainuke pidu, kus ma hea meelega olen massides. Mulle muidu massiüritused ei meeldi. Nii iidammu Õllesummeril kui ka Pet Shop Boys´i kontserdil käisin vaid seetõttu, et müüsin vaese tudengina õlut. Kuid nüüd on hea, et on olemas internet ning õhkan, et saan massiüritusest osa. See on ülev ja tekitab külmavärinaid. Ma pole küll ise kunagi kaare all laulnud ja väljakul tantsinud (elevant on kõrvale astunud ja korvpalli pidasin kunagi tantsimisest olulisemaks trenniks), kuid olen omamoodi sellest kõigest osa saanud isegi nii, et ühel kooli 1. septembri aktusel (1990ndatel kuskil) sain selle eest ergutusauhinna - mina lihtsalt jooksin sama distantsi maha, mis koolikaaslased marssisid ja olin koduvalla kollektiive ees jälle ootamas ja tervitushüüdeid kisamas.

Säherdused pildid leidsin arvutiavarustest. Ei ole üleüldse Jaapaniga seotud :)

 Ehteestlaslikult tõsine. Sain just Tristanilt pahandada, et ma ikka naeratan fotodel maruharva.

Õed Tihedad :)

Jaapani elu käib aga juba natuke pakkimiste tähe all. Oleme juba paar pakki raamatutega kodumaa poole saatnud ning üks suurem pakk mänguasjadega läheb teele vahetult enne lendu. Osad mänguasjad on juba ka siin laiali jaotatud. Eks seda pakkimist veel aga jagub järgmistesse nädalavahetustesse ka. Täna, laupäeval, oli töö juures töine koosolek ja arutelu ning kui siinsed kolleegid teada said, et noormees enam Jaapanisse tagasi ei tule, siis otsustati kiirelt, et tema auks tehakse pidu. Kuna teatakse, et Tristanile meeldib hullupööra kuumaveeallikates käia, siis saab pidu just seal olema.

Kui keegi soovib aga lugeda emotsioone minu esmaspäevase koolikülastuse kohta, siis neid ma kirja ei pane. Neid lihtsalt ei ole. Ülemöödunud sissekandele saan vaid lisada, et minu viisaka küsimuse peale juba eeldati, et ma olen lapsele lubanud koju jääda ning vastvõttev kool ei saa lubada mind kooli oma lapsega ning ka olukorda, et laps jääb minu loengu pärast üksi koju, siis tühistati minu esinemine. Lihtsalt nii eeldati! Mina ei olnud veel Tristanile midagi suurt lubanud (seda ka ma oma küsimusega kirjas vastuvõtvasse kooli ei kirjutanud) ja seega läksin esmaspäeval mina tööle ja Tristan oma kooli.

Leidsime aga vahetult enne äraminekut uue hobi. Teisipäeviti ronime.