Teise-klassi-küpsus

Nii umbes maikuus arvasin ma küll, et peame Tristaniga Eesti koolitöid kuni kojutulekuni tegema. Ei näinud mina sellel lõppu. Juba mõtlesin, kuidas pehmendada noormehe teadasaamist, et Eesti lastel on koolivaheaeg. Kuid kuidagi juhtus nii, et saime kokkuleppele, et enne jaanipäeva Tokyo-reisi saame Eesti asjadega ühele poole. Tundub, et saimegi enamvähem kogu programmi läbitud ja enam me Eesti asju ei tee, vähemalt mitte korrektselt ülesandeid. Iga õhtu loeme korralikult üksteisele raamatut, kuid mitte just lehekülgede kaupa. Jaapani kool veel jätkub ja seal on ikka õppimist nii koolis kui ka kodutöid mõnuga. Vaheaeg algab alles 18. juulil. See, et Eesti koolitööd on läbi annab poisile rohkem vaba aega ning mõne nädala tagune väsimus on pisut taandunud ja kooliminek tundub taas pisut ärksam olema. Sellegipoolest vaatame nädalalõpul uue nädala kava üle ja koos otsustame, kas kooliminek on kõigil päevadel või vaid neljal päeval. Püüame, et vähemalt ikka neli korda võiks koolis käia, mitte kolm päeva nagu varem jutuks oli.

Koduõppest rääkides tuleb aga jätkuvalt tunnistada, et alguses olin ma õpikus kinni ja oli tunne, et peaks kõik ülesanded ära tegema. Mida aeg edasi, seda vabamalt sai ülesandeid valitud. Aegajalt püüdsin ise ka loominguline olla ja mõtlesin ülesandeid välja. Kuna aeg oli piiratud ja ma siin temaga üksi, siis väga loominguline siiski ei olnud. Ta tahvelarvutisse olen tõmmanud mõned arvutamis- ja loogikamängud ning aegajalt tegi ta mingeid ülesandeid ka arvutis, kuid ikka väga harva. Kõikide ülesannete korrektsest ärategemisest töövihikutest ja õpikutest ma muidugi loobusin ning aegamisi muutus koduõpe valikuliseks, kuigi oli jätkuvalt ikka õpikupõhine.

Kirjatähtedega alustamine oli kõige keerulisem ja valusam. Samal ajal õppida hiraganasid ja meie kirjatähti on paras katsumus. Lõpuks sai asja käppa. Tegime lausete etteütelmisi ning selle käigus püüdsin siis natuke ka reegleid õpetada. Talle meeldivad eriti suured kirjatähed. Eriti näiteks suur K, J, L ja suur T. Ta kirjutaks kõik nende tähtedega sõnad lause keskel suurte tähtedega kui vaid saaks. Eesti keele nigelaim osa on jätkuvalt lugemine, aga ega see ei peagi ju sport olema, et kiiruga vaja spurtides kõik läbi lugeda. Need on õpetaja Külli kuldsed sõnad.

Mõned käekirja näited. Kaks kirja sõpradele. Kiri Maritele pärineb aprillikuust ja Jakobi kiri on kirjutatud maikuus.

Matemaatika osas avanes ta pea uuesti umbes aprillis ja siis haaras kõike lennult. Enne oli ikka mingi blokk peal ja isegi 5+3 ei tulnud meelde. Kuigi ma püüdsin mitte anda tuimasid ülesandeid. Nüüd on arvutamisega kõik normis ja kuna siin on hinnad ikka sadades, siis on arvutamine suurte arvudega ka tehtav. Tekstülesandeid ka mõistab. Matemaatika murekoht on kellatundmine. Seda veel harjutame.

Tuleb tunnistada, et inglise keele tunde pole meil olnud (korra vist tegime õpiku lahti ka, et vaadata, kas seal on midagi, mida noormees ei oska), see tuleb tal iseenesest. Mõnikord, kui oleme seltskonnas, siis peame omavahel ka inglise keeles rääkima.

Loodusõpetuse õpiku ja töövihikuga tegelesime ka ja arutasime teemade üle. Samas on ta siin minuga natuke teisel kujul loodusõpetust läbinud. Talle tegelikult loodusõpetuse raamat üleüldse ei meeldinud - seal lihtsalt ei käsitleta selliseid teemasid, mis oleksid huvitavad.

Kehaline kasvatus - seda teeb ta koolis, hetkel on kaks korda nädalas ujumise tunnid ning kord ka nö tavaline kehaline. Eks vabal ajal oleme ikka ennast ise ka liigutanud.

Kunstiõpetus - seda teeb ta ka koolis ning ta on kodus ka mõned teosed valmis teinud.

Teine murekoht kellatundmise kõrval on muusika. Ma püüan ikka need käemärgi ette võtta. Koolis on neil ka muidugi muusika, seal nad mängivad pille, õpivad laule ja rütmi, kuid käemärke vist ei õpi. Pean siinse muusikaõpiku läbi lappama.

Kui nüüd üle vaadata nimekiri, mida peaks esimese klassi lõpus laps oskama, siis ma usun, et Tristan neid asju teab. Kas ta just oskab eesti keele reegleid peast ette vuristada, seda ma ei ütleks. Niiviisi reegleid me ei õppinud. Nii näiteks on meil liitsõnade asemel kasutusel sõna "kalli-kalli sõna" - kaks või enam sõna saavad kokku ja kallistavad. Või siis kui loeme raamatut, siis analüüsime mõnda lauset ja esitame nende kohta küsimusi. Sellest kõigest peaks ju piisama.

Nüüd tuleb nende teadmiste põhjal augustikuus ka koolis tõestada, et ta on valmis jätkama teises klassis.

Ma olen juba mitu korda öelnud, et mu auväärt Olympus hakkab ära väsima. Väsis ikka väga ära. Viisin parandusse, aga siin seda ei tohterdatud, vaid oleks pidanud saatma Tokyosse. Kohe aga öeldi, et pole erilist mõtet - parandmaine läheb kallimaks kui uus. Uut fotokat valisin kaua. Vist isegi liiga kaua. Pidin korduvalt ümber mõtlema. Fotopoes olin juba püsiklient, kes fotokaid näpib. Ma usun, kui ma poleks uut masinat nüüd ära ostnud, siis poleks mind enam ka fotokapi lähedale lastud - kaua see kummaline väljamaalane ikka siin kalleid kraame näppimas käib. Lugesin foorumeid, küsisin headelt inimestelt nõu, vaatasin hinda ka ja lõpuks ostsin eelmise nädala lõpus Canon´i.

Pühapäevaks olime võtnud plaani, et osaleme järjekordsel fototuuril Shingu hortensiaparki Shikokuchuo´s. Lisaks oli sellel tuuril kavas pildistada päikeseloojangut ja öist linna. Eriti vale otsus on muidugi uue kaameraga minna pildistama pimedat linna. Ja mitte ainult - ega see päevanegi pildistamine uue kaameraga nüüd teab mis pidu olnud. Tuleb tunnistada, et mingitel hetkedel lihtsalt "tulistasin". Kuna reis oli välja reklaamitud kui fotoreis, siis olid teised osalejad ikka ka reisi väärilised ja kuna oli teada, et läheme pildistama päikeseloojangut ja pimenevat linna, siis oli kõigi teiste jaoks elementaarne, et statiiv tuli kaasa võtta. Oi, milliste pilkudega mind vaadati, kui ma käe pealt pildistasin või siis fotokat piirdeaia peale sättisin. Üks onu püüdis õpetada ja väita, et nii ikka pilte ei tehta. Teisalt tegi uue fotokaga ilma tema hingeelu tundma õppimata töö tegemise raskeks see, et üks kaheksa-aastane putukahuviline palus mul järjepanu ja põõsastes ronida ja lülijalgseid pildistada.

Fotoreisidel külastame alati häid söögikohti. Minu kandik on ülemine ja sellelt on veel pooled hääd asjad puudu. Tristanile tehti eraldi söök. Ma ainult ei tea, miks teda hiinlaseks peeti.