Pühapäev algas meil suuremat sorti ostuga. Tristanil on nüüd säherdune roheline ratas. Seitse käiku, töökorras pidurid ja tuled ning loomulikult korv, millesse vajaliku kraami saab sisse panna. Kellelegi jäi see ratas vist väikeseks ja nii ta kasutatud rataste poodi jõudis, et uuele elule ärgata. Tristan on rahul, ta ise valis ju välja. Noormees arvas, et peaks kiivri ka ostma. Tegelikult ju tõesti võiks. Eestist on lapsele pähe kulunud kiivrikandmiskohustus. Siin aga sõidavad suurem enamus ilma kiivrita, olgu ta siis suur või väike või päris titt, kes emal korvis on. Kasutatud rataste poes oli vaid roosalilleline kiiver ja seda teatavatel põhjustel noormees ei soovinud. Teistesse rattapoodidesse pole veel jõudnud vaatama minna. Praegu sõidab ilma ringi. Kusjuures ta nüüd käibki õues rattaga ringi sõitmas ja naabripoistega mängimas. Hämmastav, Lasnamäel ta vist käis vaid loetud korrad üks väljas, siin hõikab juba, et läheb, kas rattaga sõitma (hea ju sõita - liikluse poolest nagu Nõmme tänavad) ja poistega palli mängima. Lastel käib see suhtlemine ikka sootuks teist rada pidi. Naabritüübid ja veel üks poiss kuskilt kaugemalt käisid sel ajal juba meil, kui mina tööl olin. Ja kõik algas väikesest jalgpallimängust. Tristan olla ühele pärast seletanud: "This is not a robot, this is a dinosaur". Ja kui ma täna koju tulin ning lapse tänavalt poistega mängimas leidsin, ütles ta sõpradele: "See you tomorrow! We are going to Dogo onsen". Aegajalt ta ikka küsib, kuidas üks või teine sõna jaapani või inglise keeles on, kuid tundub, et ega suuremate inimeste abi tal suuresti vaja ei lähegi. Mind eelkõige hämmastab Tristani inglise keele sõnavara - lihtsalt ütlebki: "We are going" või eile astus näiteks ühte söögikohta ja küsis "Are you open?".
Võibolla avastame homme, et naabripoistega hakkab ka koolitee ühine olema. See sõprus siin ja ka uued sõbrad koolis ei kahanda lapse soovi ja tahtmist Jakob Janist rääkida ja temaga suhelda, lisaks istub sõbranna Mariann tal sügaval südames. Ikka on vaja teada, millal saab skaipida ja mis kell just parasjagu Eestis on ja kas võiks sõpradele ikka kaarti või pakki saata.
Pühapäevane ostmise päev aga ei piirdunud vaid jalgrattaga. Tristan sai telefoni ka. Tuleb tunnistada, et see telefoniost oli püha rist ja viletsus. Jällegi keele tõttu. Ühelt poolt see ei üllata mind ju enam üldse, kuid samas on ju arusaamatu, kui teenindajad ei oska mitte ühtegi sõna inglise keeles (ja ma rõhutana - mitte ühtegi sõna). Teiseks on absoluutselt võimatu saada lapsele marulihtsat telefoni. On muidugi olemas (kõigil mobiilioperaatoritel muidugi eraldi omamoodi) mingi peen nelja nupuga lastetelefon, kuid see on puhta jaapanikeelse sisuga ja ma pigem eelistasin esimeseks telefoniks ikka inglisekeelset. Lõpuks ikka ostsime ühe ära, mille hind mind just väga ei rõõmustanud, kuid lohutan end sellega, et oli tõesti vajalik ost. Järelturult kasutatud asjade poodidest võib ju ka saada midagi lihtsamat ja odavamat, kuid paraku ei pruugi seal näkata. Selle ostuga sai meie oluliste ostude nimekiri otsa. Esialgu. Samas käivad siin poodides meeletud ostutalgud. On suured allahindlused ja viimased päevad näevad linnapildis välja küll kui Hullud Päevad Tallinnas. Mul oli miskipärast ettekujutus, et jaapanlased on pole nii nakatunud tarbimishaigusest, kuid eksisin vist.
Eile õhtupoolikul käsime arstil. Meie tervised on parimas korras, kuid kooli jaoks oli vaja saada arstilt allergia paberid. Mul oli kolleegide abiga täidetud avaldused, et ma soovin NTT haiglas lapsele ja endale arsti. Edastasime dokumendid registratuuris ja seletasime, et me soovime vaid kooli jaoks pabereid ja meie tervised on korras. Kui juba selgusid teatud arusaamatused, siis ma loobusin enda paberitest ning tulen kunagi hiljem oma arstiga tutvuma. Allergia pabereid nähes näitas õde muidugi kohe veenide peale ja kohe ehmus ka laps, et nüüd hakatakse verd võtma. Õnneks jäi verevalamine ikka ära, sest arst mõistis lugeda meie Eesti arsti kirjutatud inglisekeelset kirja, kus kirjas kõik Tristani rohud, allergiad ja astma olukord. Arst oli noor meeldiv naisterahvas, kes kenasti patsiendi üle vaatas. Enne arsti juurde pääsemist tuleb vanemate poolt lapsed kraadida ja kaaluda ja õe juures lapse andmed kirja panna. Läbivaatlusruumis toimetas kolm õde, kes siis kui me ukse taga ootasime edasi-tagasi jooksid, kuid kui meie arsti juurde saime, siis härdunult kolmekesi Tristanit vaatasid ja olid valmis vist ükskõik mida tegema, et saada lapsele pai teha või muul moel näiteks arsti aidata, et eurooplase lähedal olla. Paraku sai vaid kõige vanem õde Tristani pead hoida, kui arst kõrvu vaatas või talle mänguasju ulatada. Teised, nooremad õed vaatasid pealt ja õhkasid. Saime kenasti paberid kätte, lisaks soovitused käsimüügi ravimite kohta juhuks kui peaks mõni väiksemat sorti köha või nohu kimbutama. Asi sellega muidugi ei lõppenud. Maksma pidime ikka ka. Haigekassa maksab vaid 70% arsti ja medikamentide tasudest, ülejäänud on patsiendi kanda. Meie arve e 30% osamakse oli 1860.- jeeni.
Võibolla avastame homme, et naabripoistega hakkab ka koolitee ühine olema. See sõprus siin ja ka uued sõbrad koolis ei kahanda lapse soovi ja tahtmist Jakob Janist rääkida ja temaga suhelda, lisaks istub sõbranna Mariann tal sügaval südames. Ikka on vaja teada, millal saab skaipida ja mis kell just parasjagu Eestis on ja kas võiks sõpradele ikka kaarti või pakki saata.
Pühapäevane ostmise päev aga ei piirdunud vaid jalgrattaga. Tristan sai telefoni ka. Tuleb tunnistada, et see telefoniost oli püha rist ja viletsus. Jällegi keele tõttu. Ühelt poolt see ei üllata mind ju enam üldse, kuid samas on ju arusaamatu, kui teenindajad ei oska mitte ühtegi sõna inglise keeles (ja ma rõhutana - mitte ühtegi sõna). Teiseks on absoluutselt võimatu saada lapsele marulihtsat telefoni. On muidugi olemas (kõigil mobiilioperaatoritel muidugi eraldi omamoodi) mingi peen nelja nupuga lastetelefon, kuid see on puhta jaapanikeelse sisuga ja ma pigem eelistasin esimeseks telefoniks ikka inglisekeelset. Lõpuks ikka ostsime ühe ära, mille hind mind just väga ei rõõmustanud, kuid lohutan end sellega, et oli tõesti vajalik ost. Järelturult kasutatud asjade poodidest võib ju ka saada midagi lihtsamat ja odavamat, kuid paraku ei pruugi seal näkata. Selle ostuga sai meie oluliste ostude nimekiri otsa. Esialgu. Samas käivad siin poodides meeletud ostutalgud. On suured allahindlused ja viimased päevad näevad linnapildis välja küll kui Hullud Päevad Tallinnas. Mul oli miskipärast ettekujutus, et jaapanlased on pole nii nakatunud tarbimishaigusest, kuid eksisin vist.
Eile õhtupoolikul käsime arstil. Meie tervised on parimas korras, kuid kooli jaoks oli vaja saada arstilt allergia paberid. Mul oli kolleegide abiga täidetud avaldused, et ma soovin NTT haiglas lapsele ja endale arsti. Edastasime dokumendid registratuuris ja seletasime, et me soovime vaid kooli jaoks pabereid ja meie tervised on korras. Kui juba selgusid teatud arusaamatused, siis ma loobusin enda paberitest ning tulen kunagi hiljem oma arstiga tutvuma. Allergia pabereid nähes näitas õde muidugi kohe veenide peale ja kohe ehmus ka laps, et nüüd hakatakse verd võtma. Õnneks jäi verevalamine ikka ära, sest arst mõistis lugeda meie Eesti arsti kirjutatud inglisekeelset kirja, kus kirjas kõik Tristani rohud, allergiad ja astma olukord. Arst oli noor meeldiv naisterahvas, kes kenasti patsiendi üle vaatas. Enne arsti juurde pääsemist tuleb vanemate poolt lapsed kraadida ja kaaluda ja õe juures lapse andmed kirja panna. Läbivaatlusruumis toimetas kolm õde, kes siis kui me ukse taga ootasime edasi-tagasi jooksid, kuid kui meie arsti juurde saime, siis härdunult kolmekesi Tristanit vaatasid ja olid valmis vist ükskõik mida tegema, et saada lapsele pai teha või muul moel näiteks arsti aidata, et eurooplase lähedal olla. Paraku sai vaid kõige vanem õde Tristani pead hoida, kui arst kõrvu vaatas või talle mänguasju ulatada. Teised, nooremad õed vaatasid pealt ja õhkasid. Saime kenasti paberid kätte, lisaks soovitused käsimüügi ravimite kohta juhuks kui peaks mõni väiksemat sorti köha või nohu kimbutama. Asi sellega muidugi ei lõppenud. Maksma pidime ikka ka. Haigekassa maksab vaid 70% arsti ja medikamentide tasudest, ülejäänud on patsiendi kanda. Meie arve e 30% osamakse oli 1860.- jeeni.
Homme on aga tähtis päev - esimene koolipäev. Tristan on pisut ärevuses ja õhtul kruttis ennast natuke üles, kuid arutasime veel kord sammud läbi ning rääkisime rõõmsatest asjadest, mis uue kooliga kaasnevad ning Unikülla läks noormees juba rõõmsalt.
Enne suurt ja tähtsat koolipäeva käisime ka kuulsas Dogo Onsenis - st suures pesemisasutuses, kus puhtakspestuna saab kuumaveeallikas liguneda. Oleme nüüd päris huvitava kogemuse võrra rikkamad. Kuid nii sellest kui ka minu tänasest seminarist ülikoolis, mis läks päris hästi, kirjutan mõnel järgneval päeval. On ju minulgi homme esimene koolipäev ja vaja välja puhata, seda enam, et enne tänast ettekannet oli öö hektiline ja pigem töiste mõtete küüsis.
Enne suurt ja tähtsat koolipäeva käisime ka kuulsas Dogo Onsenis - st suures pesemisasutuses, kus puhtakspestuna saab kuumaveeallikas liguneda. Oleme nüüd päris huvitava kogemuse võrra rikkamad. Kuid nii sellest kui ka minu tänasest seminarist ülikoolis, mis läks päris hästi, kirjutan mõnel järgneval päeval. On ju minulgi homme esimene koolipäev ja vaja välja puhata, seda enam, et enne tänast ettekannet oli öö hektiline ja pigem töiste mõtete küüsis.
2 kommentaari:
Peab mainima, et see on äraütlemata armas, kuidas Tristan suhtleb seal. Ja kuidas ka inglise keeles suhtleb. Äge!
Ilusat esimest koolipäeva!
Postita kommentaar