Esimene koolipäev

Kui ma ütleks, et esimene koolipäev lihtne oli ja ilma emotsioonideta möödus, siis ma valetaks. Nii nagu sai öeldud eile, oli Tristanil sees väike kartusekübe. Kuigi sai lohutatud ja ta maha rahustatud, siis küllap jäi ta ikka kerge värinaga magama. Hommikune ärkamine ei olnud just kõige rõõmsam, hommikupuder jäi söömata ja triiksärgi nööbid streikisid kinnitumast. Samas oli noormees kindel, et ilma kikilipsuta ta kooli ei lähe - ikkagi esimene koolipäev ja inimeses peab kõik kaunis olema. Õnneks juba õue minnes polnud enam vahet, kas minnakse kooli või loomaaeda - meel oli päris rõõmus. Tee peal sai veel oma jaapanikeelset tutvustust harjutatud (Minu nimi on Tristan, olen seitsmeaastane ja tulen Eestist) ning koolimaja jõudsime nii umbes veerand tunniga. 

Pisut udune pilt kooli tõttavast lapsest.

Meid juba oodati ja esialgu juhatati kooli arvutiklassi, kus tahvlil ilutses Tristanile kirjutatud tervitusteks. Inglise keeles. Meie hea sõber Yumiko oli ka koolis. Temast saab Tristani tugiisik. Ta on kena viiekümnendates proua, kelle lapsed elavad Tokyos ja Kyotos, mees käib tööl ning temal pole päeval kodus midagi teha. Ta on mõned aastad USA-s elanud ja seetõttu oskab pisut inglise keelt. Siit muidugi tuleb hea kombinatsioon - Yumiko oskamata eesti keelt abistab Tristanit, kes võib ju inglise keeles osata öelda mõningaid väljendeid, kuid keelt ikka päris hästi ei tunne. Hea on aga selle juures see, et Tristan tunneb ennast Yumikoga hästi ning see ongi siinkohal kõige olulisem. Tristanil on koolikotis Jaapani-Eesti taskusõnaraamat ja Inglise-Eesti-Inglise pisike sõnaraamat ning loodetavasti neist piisab. 

Meil paluti kõik koos arvutiklassis pisut oodata. Kuna täna oli selle semestri esimene koolipäev, siis tunniplaan oli tavapärasest erinev. Alguses oli vist klassijuhataja tund, millest me osa ei saanud. Siis kutsuti meid klassi ja Tristan pidi kohe klassi ette astuma ja ennast tutvustama. Kuna see käis kõik nii kiiresti, siis ei jõudnud ta vist mõeldagi, et mingi kartuse moodi tunne on ka olemas - astus klassi ette ja kõva ning selge häälega rääkis jaapani keeles, kes ta on ja kust ta tuleb ja kui vana ta on. Mina olin ta kõrval ja nagu meil plaanitud, oli mul maakaart käes ja ma näitasin, kus Eesti asub. Pisikesed kuue-seitsmeaastased kuulasid ja plaksutasid. Tristan tegi veel klassis auringi, kus tervitas kõiki kättpidi ja kõik ütlesid talle oma nime. Esialgu vist läksid kõik nimed ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Kikilipsustatud noormees auringil.

Edasi pandi Tristan esimese pingi asemel istuma viimasesse, mis antud olukorras oli parim lahendus, sest nii mina, Jaan kui ka Yumiko olime ka seal ning Yumiko keeleliselt aitamas ja sosistamas. Seega oleks olnud küll väga kummaline kui me kõik olek esimeses pingis istunud. Eks uuel aastal saab võibolla noormees ise koolipingi valida - uus kooliaasta algab siin aprilli alguses. Niisiis, me pidime istuma pisut aega klassis, õpetaja Mai (sensei Mai) rääkis midagi ning siis oli piduliku aktuse aeg. Poisid võtsid ühte ritta ja tüdrukud teise poiste rea kõrvale, vahed kahe lapse vahel olid just nii pikad kui laps käed välja sirutas ja eesolevat sõrmedega puudutas. Nii mindi hanereas aulasse. Seal seisid kõik alguses rivis ja kui lõpuks lubati, siis istuti maha. Meid tõmmati rajalt kõrvale. Ja nii kui direktor oli paar sõna öelnud, anti Tristanile mikrofon kätte ja saadeti lava ette oma "luuletust" lugema. Läksin temaga kaasa, kuid ma usun, et ta oleks selle selge ja kõlava häälega ka ilma minuta ette lugenud. Kummardus. Aplaus. Paraku ei õnnestu mul siia miskipärast video üleslaadimine, ehk saab mingi aeg mingi konvertimine tehtud ja ka video nähtavaks.
Tristan pidi seisma oma klassi rivi lõppu ja maha istuma. Me Yumikoga istusime talle üsna lähedale. Kuna saali uksed on suured ja avanevad otse õue ja mingit soojendust siin ju ei ole, siis oli päris külm, mitte palju soojem õuetemperatuurist. Ma andsin oma jope Tristanile, kes alguses kindlameelselt triiksärgi väel oli.  Meie muidugi tundusime seal ennast tõeliste külmavarestena, mõni laps oli aga põlvpükste väel, mõni kerge särgiga, tüdrukud seelikutega. Mul hakkas ainuüksi nende vaatamisest külm. Aktus oli pikk ja tüütu. Palun vabandust! Kuulake ise tund aega juttu, millest mõhkugi aru ei saa. Oli paar laulu - üks vist oli koolihümn. Anti kätte aukirju linna ja kooli poolt tublidest tublimatele. Lõpuks sai see külmetamine läbi, ma loodan, et järgmisel aktusel saab Tristan asjadest aru ja pea kurva näoga lakke vahtima. 

Leia pildilt Eesti poiss.

Nüüd klassi tagasi. Te võite kolm korda arvata, mis tund nüüd algas. Koristamine! Ja ongi nii - siin ei ole koristajat, vaid lapsed küürivad koolimaja puhtaks. Pesevad põrandad nii klaasiruumides kui ka koridoris, kummikindad käes tualetis, küüritakse aknalauad ja riiulid. Kõik ju võiks täitsa normaalne olla ning minugi poolest õpetatagu nii lastele korda, kuid nii nagu ma uusaasta koristust ülikoolis nägin, nii oli ka see kaootilisuse tipp. Küllap oli igalühel oma kindel ülesanne - üks oli tahvlipesija, üks tualetis, teised küürisid koridori treppe, kuid seda kõike teha pisikeste lapikestega ja külma veega nii et laste sõrmed punased, lisaks käis põrandate pühkimine ja pesemine läbisegi. Tristani ülesanne oli pesta ühe teise klassiruumi põrandat, kus samal ajal kui Tristan pesi, üks noormees harjaga vehkis. Mul oli kahju vaadata, kuidas viigipükstega noormees käed punased põrandat pesi, kuid ma ainult võisin kiita ja öelda, et ta jätkaks, sest nii on siin kombeks. See peale küsis õpetaja Mai, et kes siis Eesti koolides koristab. Oh, meid ära hellitatuid. Eks homme näis, kas siis jälle tuleb koristada. Igaljuhul me Tristaniga vestlesime sel teemal ja tõdesime, et see on lihtsalt selline tava, millega tuleb arvestada ning väike kätekülmetamine tuleb ära kannatada.

Koridori põrandapesu. Koristuse ajaks panevad lapsed pähe spordiriiete komplekti kuuluva punase mütsi, mis tõmmatakse pähe pahupidi - valge pool väljaspool ja punane sees.

Pärast kui põrandad puhtad olid (või siis peaaegu puhtad) ja pingid taas oma kohale lükatud, siis algas tund. Tristanile anti suur hunnik õpikuid, millega ta tutvuma hakkas. Teised rääksid, mis nad koolivaheajal tegi, mida saavutasid. Kusjuures väga tähtsal kohal on hüppenööriga hüppamine - paljud olla öelnud mitu hüpet või mitu minutit nad järjest suutsid hüpata. Õnneks just siis, kui Tristan oli juba väikest väsimust ja mitte millesti arusaamise tõttu närvilisust üles kruvimas, paluti meid ekskursioonile ja näidati kohti, kus me veel käinud ei olnud. Tristani jaoks oli avastus raamatukogu, kuhu ta oleks jäänudki. Ta on nagu magnet avastamaks raamatuid putukatest, dinosaurustest ja muudest elukatest. Lisaks näitas ta mulle raamatut õietolmuteradest. Ta võib nädalaks laenutada kaks raamatut, homme saab ta raamatukogukaardi ja lubas kohe need kõige paksemad koju tarida. Hea, et homme Jaan temaga kaasa läheb. Aitab tassida. 

Raamat õietolmust - ma ei imesta, kui noormees  homme selle koju tarib.

Söögijagamise kohta nägime ka. Söök tuuakse mujalt ja mulle anti terve jaanuarikuu menüü - õnneks vaid ühel päeval on toidu sees pähklid, mis tähendab, et sel päeval pean ise talle söögi kaasa pakkima. Söögituba on üks suuremat sorti ruum, kuhu lõunavaheajal lapsed kokku tulevad, et toidukandik kätte saada ning sööma minnakse klassiruumi. Selleks oli vaja osta lauakate. Kusjuures, päeviku unustasime eelmisel korral osta ja täna käisin ekstra veel selles naljakas kooliasjade kontoris päeviku järel. Pärast väikest ekskursiooni läksime jälle klassi. Ja jälleoli mingi tund. Koguti kokku kodutööd, jagati uusi. Lisaks jagati igaühele uueks veerandiks vastutusvaldkond. Alguses ütles õpetaja, et Tristan võib sellest eemale jääda, kuid me surkisime noormeest nii palju, et ta läks Jaaniga koos omale ülesannet valima. Tristanist saab uuel veerandil see mees, kes koos Naruto ja Chjooga teleka ja muusika eest vastutavad. Nad peavad õpetajat abistama, kui ta klassis olevat televiisorit kasutab või mingis tunnis makki kasutab. Poisid näitasid Tristanile, kuidas telekas ja raadio töötavad. Kõikidest tiimidest tehti eraldi pildid. Oli tiim, kes vastutas, et aknad-uksed oleksid kinni kui ruumist väljutakse (kusjuures koolipäeva lõpul nad juba tegidki kontrollkäigu), oli tiim, kes tulede eest vastutas, kes tahvli puhtuse eest vastutas, siis veel lillekastmistiim ja vihmavarju-kinga tiim.

Telekatiim.

Sellega sai tund läbi ja kell oli südapäev. Edaspidised päevad lõpevad kell kolm. Tristan oli täitsa küpse ja andmas kõik, et me sellest majast minema saaks mindud. Vähemalt tänaseks. Noormehe õnneks jäi plaanitud menüüarutelu ära. Tuli välja, et linn tuleb vastu allergikutele ning pakub välja just sellise koolimenüü, et vanemad ei peaks ise toitu kaasa panema. Seega võib juhtuda, et see üks pähklipäev, mis jaanuarikuus on, ei lisagi mulle kohustust lapsele lõunasöök kaasa panna.

Koolipäeva lõpusagin.

Veel mõned tähelepanekud. Oli päris palju meesõpetajaid, kellel kõigil olid viksid ja viisakad ülikonnad seljas ning tossud jalas. Lisaks olid aulas ka mõned puuetega lapsed, kel kõigil eraldi saatjad. Täna oli vaja veel üks paber vaja täita - anda nõusolek, et Tristani nime ja pilte võib koolilehel avalikustada. Lubasin. Samas siin blogis olevate laste piltide avaldamise kohta ma muidugi ei ole nõusolekut küsinud. Vabandan ja kui avaldatakse protesti, siis eemaldan need pildid.

Kuigi esimene koolipäev oli emotsioonidest tulvil ja kohati isegi natuke tüütu ja närviline, siis tundub, et noormehel pole kahtlustki, et päevad ja kuud saavad mööduma Jaapanis jaapanikeelses koolis. Koolikott on homseks pakitud, matemaatika kodutöö on tehtud ja täitsa rahuliku südamega sai Unikülla mindud.