Algas uus ja särav

Me elame siin jätkuvalt veel üks päev korraga ja suuri plaane kaugemasse tulevikku ei tee. Praegu ei saa me plaane kasvõi seetõttu teha, et suurem osa kohti on suletud. Mina võiks ju tööd teha, kuid praegu on ju puhkuste aeg ja tundub, et ma võtan kordki seda tõsisemalt, kuigi kuklas kummitavad ammu töised mõtted ning pikad pühad häirivad minu tavapärast elurütmi. Teiseks tuleb arvestada ka ilmaga, sest mugavat transpordivahendit meil pole ning otsus päevakäikude kohta saab tehtud kui on ilmateade nähtud. Ilmateade on siin aga täpselt selline nagu Eestiski – täpset ennustust ikka mitmeid päevi ette teha ei saa. Lisaks tuleb plaane tehes ju arvestada kolme eriilmelise inimesega, kelle arusaamad päevakäikudest ei pruugi sugugi ühtida.

Aastavahetus lähenes ja meil plaane polnud. Väike mõte oli see sarnaselt jõuludele veeta mõnes restoranis ja siis öösel kodus vaikselt tähistada. Jaapanis ongi aastavahetus ju rohkem kodus pere keskel olemise püha. Öösel küll võidakse mõnes templis käia, kuid meile sarnast suurt pidu ei  tehta. Esialgu me muidugi ei teadnud nendest kommetest midagi ning mõtlesime, et võiks ju siis aastavahetuse suurest melust, mis arvasime tulevat, osa saada suuremas linnas. Suurim ja lähim linn on Hiroshima. Sinna saab linna-lähi-rongiga ja laevaga üle Seto mere. Põhimõtteliselt nagu Soomes-käik. Otsustatud – tähistame aastavahetust suurlinnas. Broneerisin netist hotelli. Suutsin ime kombel leida täitsa normaalse hinna eest täitsa normaalse suurusega hotellitoa täitsa mõistlikus asukohas. Eeldasime, et rongid liiguvad linnast sadama poole küllalki tihti ja laevad pidavat ka käima tunnis korra – see andis lootust, et me ei pea kuhugi tormama, vaid saame vaba graafiku järgi liikuda. Selline plaanimine on just seetõttu hea, kui pole aimugi distantsidest ja ajakulust. Pakkisime seljakotid ja astusime aasta viimasel päeval toast välja. Esimene pisike katsumus ootas meid rongijaamas, kust pileteid tuleb osta masinast, mis teatavasti väljastab infot vaid jaapani keeles. On vaja head pildimälu, et teada, milline märk tähistab sadamalinna, kuhu vaja rongiga minna, lisaks vaja natuke vaistu, et just üks punane nupuke tähistab poolikut piletit lapse jaoks (sellele viitas tegelikult esialgu üks jaamatöötaja) ning piisavat hulka raha, et see masinasse sööta. Sadamasse jõudsime õige pisut enne laeva väljumist. Piletimüüja hakkas meile pikalt ja laialt seletama laevafirma hinnapoliitikat ja ei pööranud üldse tähelepanu sellele, et me korduvalt püüdsime talle selgeks teha, et me kohe absoluutselt ei saa aru, mis ta räägib. Üks meesterahvas järjekorrast tuli meile appi tõlgiks. Ostime edasi-tagasi piletid – nii säästsime päris mitu raha. Tänasime tõlki ja jäime valget laeva ootama. Meie tõlk tuli aga meie juurde tutvust sobitama. Tegemist on Nagasaki ülikooli teaduriga Suzuki (Suzuki on siin täpselt sama sage perenimi nagu meil Kask), kelle uurimisteemad on seotud estuaaride ja jõgedega. Vestlesime pisut ja vahetasime kontaktandmeid ning meie läksime laevale ning tema saatis laeval oma õe ja tema lapsed. Selline tutvus. Laev oli tõsine katamaraan, mis kihutas üle väina ühe tunniga.

Sellise katamaraaniga me üle mere kihutasimegi. Õnneks oli meri rahulik ja mingit raputamist ei olnud.

Laevaga me otse Hiroshimasse ei sõitnud, vaid sadamalinna nimega Kure. Seal tundus suure reisisadama kõrval päris karm sõja- ja kaubasadam olevat. Koos Hiroshimaga kannatas linn teise maailmasõja ajal päris hullusti. Kaldal oli ilutsemas meeletu suur allveelaev. 

Kure linn

Edasi rongiga Hiroshimasse. Rongis tuli meiega tuvust sobitama pisut nokastanud vanamees, kes õnneks väga pealetükkiv polnud, vaid sakeaurude mõjul purssis meile öelda, et sõit Hiroshimasse kestab nii umbes 40 min. Kestiski. Rongisõt oli täitsa ilus – mööda mereäärt, mida omakorda ääristasid uhked palmisalud. Hiroshima on Matsuyama kõrval tõesti suurlinn. Jalutasime hotelli ja rõõm oli suur, sest hotellituba oli kaheksandal korrusel vaatega linnale. 

See just igapäevane vaatepilt pole, et laps voodis hüpata võib, kuid mõnikord harva on lubatud :)

Esimene jalutuskäik linnas oli oodatust seiklusterohkem. Meil olid kõhud nii äraütlemata tühjad, et olime valmis esimesse kohta sisse astuma ja ükskõik, mida sööma. Või siis peaaegu ükskõik, mida sööma. See ei olnudki nii lihtne. Aasta viimase päeva õhtupoolikul oli peaaegu eranditult kõik kohad suletud. Ei tahtnud päris Family Mart’ ist (kohalik a’la suuremat sorti R-kiosk) ka sušit osta ja seda kuskil pargipingil süüa. Lõpuks leidsime Itaalia söögikoha ja sõime õhtusöögiks pizzat. Õhtune jalutuskäik linnas oli päris ilus. Suur peaallee oli erinevakujulistest tulekaunistustest säramas. Mulle muidu suured kirjud tuledes puudekaunistused ja kujundid ei sümpatiseeri, kuid siin mõjusid need erinevad skulptuurid päris armsalt. 

Kes kaotas kinga?

Meie õnneks oli ka linna suur toidupood avatud, kust ostime aastavahetuse šampa, pisut juustu, mida igapäevaselt osta ei raatsi, ja muud näksimist ja loomulikult ka sušit, sest Tristan nõuab seda ikka ja ainult. Lonkisime hotelli ja jäime ootama. Internetiseerunud inimestena oli meil muidugi arvuti ja väiksemad nutiseadmed kaasas, et maailmaga ühenduses olla. Nii juhtuski äraütlemata lahe üritus – meie aastavahetusel osalesid läbi Skype ka Teele, Robi, Art ja Mai. Eestis oli kell siis viis pärastlõunal. Lõime omavahel klaase kokku hotellitoas ja läbi veebikaamera. Head uut! Mida aga polnud, oli saluut ja müra-kära tänaval. Õue vaadates ei saanudki justkui aru, et aasta vahetunud oleks. Telekas küll näitas, et kuskil ikka ilutulestik ka oli, kuid mitte Hiroshimas. Hiroshima on muidugi linn, mis müüb ennast märksõnaga „Rahu“ ja täiesti rahulikult võetakse ka aastavahetust. Tegelikult ongi aasta vahetamine rahulik ja püha terves Jaapanis.

Kuna hotelli hommikusöögi aeg kestis kella kümneni, siis ei saanud uue aasta esimesel päeval lubada kaua magamist. Ma muidugi tõusin ka Eesti uusaasta saabumise ajal üles, justkui tundes, et kodumaal aasta vahetub. Ennelõunane linn oli vaikne ja tekkis kahtlus, kas turistibuss „Hop on, hop off“ sellisel pühal päeval üldse liigub. Liikus. Tiirutasime bussiga mööda linna, et tähtsamad linnasümbolid üle vaadata. Lõunast oli näha ka linnas rohkem inimesi liikumas, kes kõik templitesse suundusid. Templite juures looklesid meeletult pikad järjekorrad.

Pisike järjekord pisikese templi juures. Bussiga ühest suuremast templist mööda sõites nägime, kuidas sinna ikka väga palju inimesi läks.

Hiroshima linn on teatavasti kurva ajalooga linn ning enamus vaatamisväärsusi on siin seotud rahu, pommide, sõdade ja haigustega. Me küll muuseumitesse ei läinud, kuid tuleb tunnistada, et kõik need ehitised ja monumendid jätsid ikka kõheda mulje küll 1945. aasta sündmuste tõttu. Õnneks suured pargid ja nende eripalgeline taimestik lisas elu kurvemale poolele rõõmu ja soojust.

Meenutamaks 1945. aasta sündmusi. Mõjus äärmiselt rusuvalt.

Saigi läbi meie pisike retk Hiroshimasse, edasi rongijaama,  rongiga Kuresse, sealt laevale ja laevaga Matsuyama sadamasse ning rongiga linna keskele.

Jah, sel korral me ei läinud kaasa ühegi kohaliku aastavahetuse kombega, ei söönud nö õiget toitu, ei käinud templis, ei kaunistanud kodu Jaapani kombe kohaselt, Tristan ei saanud kingiks rahaümbrikut, mida siinsed lapsed aastavahetusel saavad, kuid järgmine kord tuleks kindlasti vähemalt mõnigi tseremoonia kaasa teha või siis õiget toitu süüa.

Ma mäletan, kuidas ma tädipoja Karmo pleierist nii umbes 1990. või 1991. aastal seda laulu aina ja aina kuulasin teadmata täpselt selle linna lugu.

-----

Uskuge, just nüüd algas Teie elu kõige sisurikkam aasta.

Säravat ja õnnelikku uut!