Tänavanurkadest ja kestvushüpetest

Teatavatel põhjustel ei ole lootuski, et ma praegu mingitel muudel teemadel kui koolist kirjutan. See on hetkel uusim ja ülioluline elu koostisosa ning kõik selle ümber toimuv vajab salvestamist.

Eile olin mina Tristani saatja koolis, üleeile oli Jaan ning oli mulle juba esmased emotsioonid ette kandnud ja mina juba natuke teadsin, mida oodata. Yumiko oli muidugi ka, kuid hetkel on veel vaja, et noormehel on eestikeelne tugi ka. Kuid ma usun, et pärast järgmist nädalat võiks valmisolek nii kaugel olla, et vahetõlki enam vaja pole. Ma miskipärast arvan, et kui mina või Jaan juures oleme, siis lapse aju töötab nö laisemalt - on ju hea kellegi poole pöörduda ja küsida. Kui aga emakeelset abi kõrval pole, siis hakkavad tööle aju sellised osad, mis muidu puhkeasendis on ning tegelikult tuleb arusaamine võõrast keelest kiiremini. Selline on minu algeline järeldus keeleõppe psühholoogiast. Kuid sellegipoolest oleme uuel nädala ta kõrval. Ta on ju tegelikult vaid kaks tööpäeva koolis käinud. Esmaspäev on siin vaba päev - on täiskasvanuks saamise püha. See on pidulik päev neile, kes möödunud aasta jooksul on saanud 20-aastaseks. Eks siis tähistame koos jaapanlastega.

Koolipäev algab siin sellega, et ühe piirkonna lapsed saavad kokku tänavanurgal. Meie kogunemiskoht on majast vaid mõnekümne meetri kaugusel. Üks täiskasvanud inimene (kellegi lapsevanem või vanaisa-vanaema nagu meie tänavanurgal), kellel on info laste kohta, kes just täna sinna peavad laekuma, vaatab üle, et kõik on kohal ning annab loa kooliminekuks. Suuremad lapsed longivad ees ja väiksemad tipa-tapa järgi. Mina siis lonkisin omakorda kõige taga. Koolile lähemale jõudes hakkab ümberkaudsetest tänavaotstest lapsi juurde tulema, kuni kooli juures saadakse kokku.

Meie tänavanurgal kogunenud lapsed alustavad kooliteed.

Kooli juures saavad massid kokku.  Siin pildil pole küll masse näha, kuid pisemaid ja suuremaid kollaste vihmavarjudega oli kõikjalt tulemas.

Eilne hommik oli erakordne seetõttu, et sadas lund. Kooli minnes oli sadu hõre, kuid tundide ajal oli aknast näha ilusat laia sadu. Lumi muidugi võis laia ja pehmena tunduda, kuid ei moodustanud see mingitki kirmet maapinnale ning lõunaks oli päike väljas ja lumesadu unustatud. Seega ei saa me Eesti õppekava järgi suusatamistunde korrektselt ikkagi läbi viia. Lõunaks võis ju päike välja tulla, kuid jube külm oli jätkuvalt. Selline külm ilm Jaapanis leidis isegi Eestis AKs kajastust. Külm ilm ja lumesadu olla erakordselt kaugele Jaapani lõunaosasse "tunginud" ning siit pisut põhja pool olla lund ikka päris korralikult tulnud ja ka pahandust teinud. 

Pisike lumesadu.

Selline jahedus aga ei morjendanud väikesi jaapanlasi, kellest nii mõnigi oli minu arvates riides ikka päris õhukeselt. Vaesekestel lõuad lõdisesid ja näpud olid külmast punased, kuid rõõmsalt vahetati näiteks enne kehalise kasvatuse tundi riideid klassis, kus temperatuur oli õelalt madal (mina olin klassis kahe fliisi ja jopega!). Ma sain vaid kõrgemaid vägesid ja õpetajaid tänada, kes meie eratundide klassiruumi elektriradiaatori tõid.

Eile algas koolipäev maavärina õpetustega. Teatavasti on maavärinad Jaapani elu loomulik osa. Siin piirkonnas neid just väga tihti ei toimu ning kurikuulsamad on Tokai maavärinad meist põhja pool, kuid iial ei või teada, kus ja kui kõvasti maa värisema hakkab. Ilusate värviliste piltide abiga seletati lastele, kuidas tuleb maavärina ajal käituda, kus olla, mis vajadusel kaasa võtta kui majast väljutakse. Eks ma hoian ikka ise ka sellel maavärina infol kogu aeg silma peal ning jälgin Jaapani Meteoroloogiajaama kodulehte, kus ka info selle kohta, kus ja millal ma väriseb.

Tristani eratunnid Yumikoga toimuvad ajal kui teistel lastel on jaapani keele tund ning lugemine. Need eratunnid on päris meeleolukad. Mingil hetkel ei saagi aru, kas Yumi õpetab Tristanile jaapani keelt või noormees talle eesti keelt. Yumiko on hariduselt algklasside õpetaja ja seetõttu oskab tegelikult päris ilusti ja põnevalt õppetööd läbi viia. Just seetõttu ei ole mul kahtlust, et mõne aja pärast saavad Tristan ja Yumi kahekesi ilusti hakkama ja õpivad koos tähti, sõnu ja lugemist, mängivad ja tegelevad tõsisema äraarvamisega. Eile olidki Tristanil enamus tunnid kõrvalklassis, vaid kehaline kasvatus oli koos teiste lastega ja loomulikult koristamine ja pikem söögivahetund. Üleeile oli teiste lastega rohkem koostegemist ja mängimist. Oli matemaatika, kus töö toimus gruppides, oli kehakeele õppimine (ma pakun, et tunniplaanis on see a' la ühiskonnaõpetus) ja jällegi kehaline kasvatus. Kekatunni oluliseks osaks on hüppenööriga hüppamine ja mõnikord vist joostakse ka. Ma ikka loodan, et hiljem tuleb teisi tegevusi ka juurde. Hüppenööriga hüppamise saavutused kantakse kõik korrektselt tabelisse, mis iga õpilane tundi kaasa võtab. Seal on kirjas erinevad hüppestiili ja kui palju suudetakse hüpata vastavalt siis 10 ja 20 sekundi jooksul, lisaks veel nö kestvushüpped. Tristani jaoks on hüppenöör võõras asi. Me ostsime poest ühe, kuid tuli välja, et pisut vale. Paremad on kummimaterjalist nöörid, mitte tekstiilst nagu Tristani oma. Täna ostsin siis uue. Küllap siis tulevad ka saavused. Õnneks ikka mängiti enne hüppenööriga hüppamis soojenduseks jooksumänge ja kulli. Soojendust oli siin küll vaja. Saalis olles hingeõhk auras.

Mängiti kulli, Tristan oli ühes mängus üks püüdjatest ja pärsi agar, kuid enamus energiast läks ikka hüppenööriga hüppamisele.

Eile sai Tristan oma raamatukogu kaardi kätte ja seda ei saanud ju kasutamata jätta. Pikemal vahetunnil oli vaja raamatukokku minna ja laenutada sealt minu arvates küll kõige paksem raamat - Insects on Earth. Ilusate värviliste fotodega ligi neljasajaleheküljeline raamat ja vaatamata, et kaanele on paigutatud inglisekeelsed sõnad, on see ikka jaapanikeelne, aga see on teisejärguline. Jama selle raamatu juures on selle kaal, seetõttu oli see koju tulles minu seljakotis. Raamat polnud ainuke positiivne elamus raamatukogus. Kui Tristan raamatuga leti juurde läks, ütles raamatukogutädi sulaselges eesti keeles "Tere!" ja siis küsis "Kuidas käsi käib?". Tristan ei saanud esiti arugi, mis toimub. Tuli välja, et Tristani jaapanikeelne esinemine esimesel koolipäeval, mille selgust ja head hääldust kiideti, ühelt poolt ja teisalt meie eksootiline päritolu andis tõuke, et raamatukogu õpetaja otsis kuskilt netist välja eesti keele vestmiku mingi osa ning printis selle välja ja olla õppematerjaliks jaganud teistelegi õpetajatele. Ise ta tahab raamatukogus lastele teha Eesti kohta väikese õppetunni.

Tristan oli täna oma pinginaabriga korrapidaja. Nende ülesanneteks oli klassis korda hoida, tahvel puhtaks teha ning tunni alguses vaadata, et kõik sirgelt rivis seisavad ning anda õpetajale kõva ja selge häälega teada, et ollakse valmis ning tervitatakse. Tristan seda tervitusteksti ette veel ei lugenud, kuid tahvlit käis puhtaks pühkimas korralikult küll. Lisaks oli tal mõlemal koolipäeval Telekatiimi liikmena kohustus nii makki kui ka telekat sisse ja välja lülitada ja loomulikult tuli kõigil lastel osa võtta kooli koristamisest. Nüüd see polnud enam ehmatav ja Tristan teab, mida peab tegema ning kus on tema põranda lõik, mis tal tuleb puhtaks pesta. Enne koristamist söödi aga kõhud täis, kuid põnevatest menüüdest juba järgnevates sissekannetes.

Tänase päeva suurim elamus oli aga Ehime Ülikooli muuseumi külastus. Sealne putukakogu oli muljetavaldav ning selle nägemise eest ei küsitud mitte ühtegi jeeni. Eile laenutatud raamatust nähtud elukad olid nüüd peaagu reaalsena näha - vaid elu puudus putkute seest.

PS Kes pole Tristani esinemisest videolõiku näinud ning seda soovib, siis palun andke teada. Miskipärast ei õnnestu mul seda kuhugi üles laadida, kuid e-mailiga saatmine on täitsa võimalik.