Ära maga!

Mul oli täna väga armas lõuna ja kohvitamine Yumikoga. Talle on hea "ära kaevata" ülikoolis toimunud intsidendid (mida on pärast minu viimast sissekannet juhtunud muide veel), nõu küsida ning lihtsalt rääkida. Lisaks muidugi oli tal rõõm kuulda Tristani tegemistest, sest ta on ju justkui noormehe Jaapani vanaema. Me leidsime taas nii palju ühisjooni omavahel, miks meil on hea klapp. Kui paljud siin tunnistavad, et Eesti tundub nii põnev paik ja juba lubavad, et tulevad külla, siis Yumi puhul võib see täitsa tõeks osutuda. Tuleks kavalalt ta mehe tööreis Eestisse suunata. Mees töötas varem tuumajaamas, kuid pärast Fukushima õnnetust õppis natuke ümber ja nüüd töötab tuulegeneraatoritega ning reisib palju ka Euroopas (hetkel ongi näiteks Taanis). Meil kohvikus olles aga aeg lendas ning Yumi tunnistas siiralt, et samavanuste Jaapani noortega (Yumi teab mu vanust, mitte ei arva, et ma 25-aastane olen nagu paljud) ta ei saaks sedasi rääkida. Samavanuste jaapanlaste kogemustepagas ei pidavat nii suur olema, nendega vestlemine nö elulistel teemadel, emotsioonidest või maailmas toimuvast on enamasti keeruline ning annab ka tooni suhtluses. Muidugi oli see meelitus mulle, kuid ma ei tahaks siinkohal nina püsti ajada, vaid pigem annab mulle võimaluse veelgi rohkem ka mõista neid, kellega ma siin igapäevaselt kokku puutun. See näitab jälle kuivõrd suletud ühiskond Jaapan on, kuivõrd jäigalt ollakse kinni traditsioonides ning reeglites (ka suhtlemisel), kuivõrd ei suudeta end panna olukorda, et kuskil mujal käivad asjad teisiti, elatakse sootuks teistsugust elu. Mõnes mõttes see ju teeb kurvaks, kuid samas on see siinse elu omapärane rikkus ju ka.
Olles nädalake siin olnud ja taas kohanenud ei ole ma võtnud aega, et linnas taas pikemalt ringi kolada. Küllap ma selle aja leiaks, kuid hetkel on kuidagi närviline olemine, mis seotud asjaajamisega ülikoolis. Ootan veel kinnituskirju ja fikseeritud lennukuupäeva. Küllap siis tuleb teatav rahu hinge ning ma võtan hetke, et pisut rattaga ringi sõita või ka mõnest fototuurist osa võtta, mille järgmised teemad on seotud riisikasvatusega ja geišadega.

Ülikoolist.

Naaberosakonna juhtivprofessori moto on "Never sleep. Study hard". Ta näeb välja ka selline, et sellist motot kanda. Ta on oma karakteri ja motoga saavutanud selle, et mitte ainult osakonnas, aga ka terves instituudis on mitmesse kohta kleebitud vastavad kleepsud ning üliõpilased kasutavad sama kirjaga pastakaid, et ikka meelest ei läheks. Räägitakse õuduslugusid tema laupäevastest seitsmetunnistest seminaridest, mis on kohustuslikud. Ja see ei loe, et tunnid tunniplaani järgi peavad ikka olema esmaspäevast reedeni. Et tema ained läbida, siis tuleb ka laupäeval koolis käia.

Neid kleepse ei näe osakonnas, kus mina töötan. Ma ei ütleks, et seal üliõpilased tõsiselt ei õpi, kuid olukord on vast natuke vabam. Kui ära väsivad, siis magavad küll. Panevad pea lauale ja tukuvad. Sellises kohas mu nurk siis ongi. Suures saalis on palju väikesi töölaudu. Näib natuke organiseerimata, kuid siinsed teavad väga hästi, kuidas kõik toimib. Minu kunku on näha üleval parempoolsel pildil vasakul pool akna ääres. Ei ole mingit suuremat eraldatust nagu mõnel professoril, kuid pisut kobedam kui üliõpilastel. Kuna üliõpilased hõivavad oma lauakesed enamasti pealelõunal, siis ei häri ka müratase. Eriti. Selle ruumi korrashoid on tudengite õlul. Mingi kummalise graafiku alusel võetakse aegajalt tolmuimeja ja harjad välja ja kukutakse kraamima (st tolmutama). Prügikaste tühjendatakse regulaarsemalt. Seegi on tudengite ülesanne. Kui on toimumas mingi üritus osakonnas, siis seda tehakse ka selles samas ruumis, kaetakse ruumi ühes otsas olev laud hea ja paremaga, kui söök kohapeal tehakse, siis on ka pliidid laual. 

Laborid ei ole pahad. On palju mõõteseadmeid ja vahendeid. Kõik muidugi ei kattu harjumuspärasega, kuid ei saagi arvata, et sind ootab ees sama labori sisu, millega harjunud oled. Mõnel puhul on instrumendi vanus vähemalt kolmandik (kui mitte rohkem) minu elueast, kuid see ei tähenda, et masin ei töötaks. 

Kui kiruda, siis on see ruumipuudus ning kogu elamine siin on kitsuke. Aegajalt võiks nokkida ka hoiutingimuste üle ning vaatamata sellele, et mulle rõhutatakse kogu aeg igasugu riske, siis teatavad ohutusnõuded on siin küll puudulikult täidetud. Minu meelest torkab kõikjal silma see, et siin on liiga palju asju. Sellist minimalistlikku ruumikasutust olen ma näinud vaid ühes kodus, mida me Tristaniga ühe ekskursiooni käigus külastasime. Aga selles ei olnud võibolla asju palju seetõttu, et maja oli äsja valminud. Teisalt muidugi on siin ju ruumid väiksemad ja võibolla on asju sama palju kui tavalises Eesti kodus või ÖI laboris, aga ruumi on kodumaal lihtsalt rohkem.

Selliselt ma siis tõmbekapi all oma proove vesinikproksiidis keetsin, et saada kätte alljärgnevad pildid.

Need pildid on muidugi lisaväärtus ning sarnaseid elukaid on loetud ja loen veel sadades kordades rohkem. Ühe järve kohta saaks juba mingi reaalse viiekümne aastase arenguloo rääkida, kuid loodetavasti annab ülejärgmisel nädalal toimuv koosolek uute andmetega asjale veel lisaväärtust juurde ning lugu saab olema reaalsem kui muinasjutt.

Meeskond

Üle pika aja oli "laboris" sündmus. Toimus pesapalli mäng ja õhtul pidu. Seda mängu oli muidugi palju pesapalliks nimetada ja pidu oli selline koos istumine ja söömine. Osalesin mõlemal. Tristan katsetas ka kindaga pallipüüdmise ära ning paaril korral sai kurikaga ka pihta. Tundus meeldivat, kuid jäi ikka karatele alla. Jälle üks kogemus aga lapsel juures. Õhtusele olengule lubati mul aga üksi minna - Tristan läks kolmeks tunnist Shu juurde mängima. Kuus korra kolm tundi minu aega. Seda pole just palju. Mingi hetk ma isegi mõtlesin, et ei lähegi peole, jään koju ja olen lihtsalt niisama. Oleks ju võinud ka poodisesse kolama minna. Aga ega õhtusel ajal enam ei kola seal ka. Ma ikka läksin ülikooli. Tudengid olid enne raha kogunud ning valmistasid süüa ja serveerisid õlut. Ega meid palju ei olnud - mõned suuremad ninad, mõned doktorandid ja nooremad tudengid. Sai lihtsal olla, lihtsalt rääkida. Järveinimesi ei olnud, olid vaid ookeaniuurijad, kuid sellegipoolest võtsin ma missiooniks surkida noori (mitte, et ma ise vana oleks), et need vaataks ka väljapoole Jaapanit. Enda arvates rääkisin maru sütitavalt Eestist ja Eesti mereuurimisest. Hea oleks kui need noored vähemalt mõtleksid väljamaale mineku peale (vahet pole tegelikult kuhu), ma ei ole kindel kuivõrd reaalselt nad ka läheksid ja kasvõi osa oma õppeperioodist mujal oleksid. Kuid kui läheks, siis oleks vähemalt kübeke rohkem Jaapani noorest teadlaskonnast ilma näinud, teistsugust akadeemilist kultuuri kogenud, oskaks kõnelda ja arutleda inglise keeles, et hilisemas koostöös midagi tõlkes kaduma ei läheks.

 Pesapallur

Üleval paremal - pärast tuli väljak tasaseks siluda

All paremal - Tristan positsioonil

Meeskond

Tristan sai reedel koolis kehalise kasvatuse õpiku. Nüüd teame, kuidas suusatada, ujuda ja kukerpalli teha.

Ma käin igal reedel pärast tööd koolist läbi ja saan uue nädala kava ning tõlgi vahendusel teada, mis koolis tulemas on. Lapsevanema roll aina kasvab (lapse koormus muidugi koos sellega) - vähe sellest, et õpetaja kontrollib ja paneb hindeid, nüüd pean mina ka seda tegema. Igal õhtul peab noormees mulle lugema ja mul on vastav tabel, mida täidan. Seal on erinevad kategooriad - hääle selgus, hiraganade tundmine, soravus. Ma pean siis punase pliiatsiga ringikesi või kolmnurgakesi tegema, kas oli hästi või mitte ja siis teeb laps sama koolis õpetajaga, st õpetaja teeb ringikesi või kolmnurgakesi. Hiljem pidavat matemaatika kodukontrollid ka tulema. Täna pidin Tristani spordiriietele õmblema suured nimesildid (tuli koolist tellida trükitud riidesildid) - Tristan peaks ju niigi nii äratuntav olema, milleks siis need sildid. Igaljuhul, tuleb aga noormeest kiita - teised Eesti lapsed, kes läksid temaga koos septembris kooli, saavad nüüd puhkusele, kuid Tristan paneb juuli lõpuni edasi. Väsimuse märke on näha, kuid siiani oleme neist vapralt üle saanud. Head suvevaheaega, sõbrad!

Uba

Tuleb tunnistada, et meil mõlemal on tekkinud teatavat laadi küllastus Jaapanist. Riisi sööme jätkuvalt, pabereid täidame ning reegleid kuulame ning täidame, aga Eesti asjadest räägime rohkem. Ühelt poolt oleme juba pea pool aastat siin koos olnud ka - piisav aeg väikeseks igatsuseks - ning teisalt on teema üles kerkinud seetõttu, et lennupiletid on ostetud ja reaalne sõit ees ootamas. Tuleme 25. juulil. Seniks aga käime rõõmsalt tööl ja koolis ning veedame nädalavahetusi aktiivselt. Kuigi mõnikord võiks küll lihtsalt jalad seinale visata ja lihtsalt olla. Seda, kas ei saa või ma lihtsalt ei oska. Noormees ka ei oska vist. Teisalt, kiirendab aktiivne ajaveetmine ju aja kulgu. Kui vihma sajab, siis puhkame.

Ilm nagu Eestiski. Enamasti on siin ikka üle 25 soojakraadi, aga kord-paar nädalas ikka lajatab mõnuga vihma - ikka nii, et kõik lainetab.

Nii püüamegi pöörata igatsuse põnevaks ootamiseks. Õnneks on ees ootamas nii mõnedki sünnipäevad (kuigi mul pole veel aimugi, kuidas lapse pidupäeva siin tähistada), kui ka mõned matkad ja plaanime ikka pikemat reisi Tokyosse ka. Minul polegi sinna nii väga asja, kuid see on Tristani soov. Ta on siiatulekust alates rääkinud, et tuleb Tokyosse minna. Ma muidugi pooldaks Kyotot. Siiani ta ei teadnud, et Tokyos on ka Disneyland, aga välitööde käigus üks tudeng rääkis ja näitas pilte. Nüüd on siis lapsel üks hull soov veel peas - oli minu mõte. Pärast pole noormees selle teema juurde õnneks tagasi tulnud. Ma loodan, et tule ka. Disneyland pole just minu teema. Ma võin teistmoodi olla lapsemeelne ning seda ilma fantaasiaparkideta. Tokyos oleme arvatavasti jaanipäeva paiku. Ma pole nüüd lõkke tegemises küll kindel, kuid sealsed eestlased saavad kokku igaljuhul.

Lõpuks sain laboriloa. Muda nagu iga teinegi ning selle "vormimine" analüüsikõlbulikuks võtab hetkel enamus ajast - esiteks on proove päris mitu ja teiseks tuleb juba pähe kulunud metoodiaka ümber kohandada siinsete võimaluste ja vahendite jaoks.

Eile üllatus Tristan: "Hämmastav, et üks uba võib nii hea olla!". Jutt käis kakaoubadest.

Täna hommikul kõikus maa. Õigepisut. Nii umbes kahepalliselt.

Paremalt esimene

Täna oli jälle koolis lastevanemate koosolek ja demo-tund. Puudumist lubas vist vaid surmatõbi. Õnneks minu puudumist ülikoolist ei märgata ning pole probleem päev ära poolitada. Samas on ikka tüütu istuda koosolekul kui aru ei saa. Eestis ju on ka lastevanemate koosolekud ja lapsevanemad kaasatud koolielusse, kuid siin on seda vist ikka rohkem ning seda kõike võetakse äärmiselt tõsiselt. Kohal olid küll vist täna kõik. Demo-tund oli sel korral matemaatika. Lapsed demonstreerisid, kuidas nad loendavad ning vasakut ja paremat poolt teavad. Tristan siis pigem, kuidas ta jaapani keelt oskab. Käsi oli tal kogu aeg püsti. Ju siis teadis vastuseid. Korra õpetaja küsis ka, siis vastas küsimusele õigesti. Nii palju ma ikka ise ka jaapani keelt mõikan. Kuigi kodus saan juba vastu päid ja jalgu, et üht või teist sõna ei tea. Mõnikord ta pragab: "Alles eile ma ju õpetasin seda sulle!". Paluks siit mitte välja lugeda minu õpetamismeetodeid:) Pärast demo-tundi saadeti lapsed aulasse maavärinaõppust läbima ja emad-isad (st ikka emad) jäid klassi koosolekut pidama. Kaks lapsevanemat olid jutkui koosoleku juhatajad, õpetaja andis ülevaate esimesest koolikuust, rääkis koolilõunast, õppetööst ja edasiminekutest ning tulevikust. Varsti algavad ujumistunnid ja selle tarbeks on vaja kõigil osta ühesugused ujumisriided ja -mütsid. Peaaegu kõik lapsevanemad konspekteerisid usinalt Mai-sensei juttu. Mina mitte ja minu pinginaaber ka. Pinginaabriks osutus mul ühe lapse ema, kes on kolm aastat Ameerikas elanud. Vedamine! Siingi klassis, nagu eelmises, on üks lapsevanem, kes võõrkeelt oskab. Saime hästi jutule. Juba selle põgusa tutvuse peale saan teha üldistusi (võibolla ülekohtuselt), et need jaapanlased, kes korra on pikemalt Jaapanist eemal olnud või kes rohkem inglise keelt õppinud vaatavad Jaapanit ja selle reeglipärast elu pisut põlgusega. Nii tänane uus tuttav (paraku läks nimi ühes kõrvast sisse ja teisest välja) kui ka näiteks Shu ema Miho ning veel paar (ülikoolivälist) tuttavat tunnistavad siiralt, et neile see Jaapani elu ei meeldi, nad ei tea, miks üht või teist uuemal ajal "loodud" püha tähistatakse, põlgavad meeletut paberite täitmist, neile ei meeldi suured grupid ja koolikorraldus.

Demo-tund matemaatikas, kus loendatakse jäätisepalle ja järjekorras olevaid lapsi vasakult ja paremalt ja eest ja tagant.

 Ilusad pildid on kõik seinale üles pandud. Tunni teema oli Tristani väitel "Lõbus pilt". Paremal oleval pildil on ehe näide mappidest ja kataloogidest, kuhu kogutakse hunnikute viisi pabereid. Neid vist on klassis kokku seitse-kaheksa iga lapse kohta. Tristani number on "5". Ma ei tea, mis nende sees on, kuid küllap on iga tunni jaoks eraldi kaust, pluss veel koristamise ja söömise kohta oma. Tristani enda koolkotis peab alati olema veel kaks.

Igal lapsel on väike pott, kus midagi kasvab. Ma ei tea, mis seal potis on, aga kui keegi seemne või värskete lehtede järgi ära tunneb, siis antagu teada. Igal hommikul kastavad kõik oma taimekesi. Lisaks hoolitsetakse koolihoovis puuris olevate kanade ja küülikute eest. Hoovis kasvavad veel kartulid, tomatid ja salatid. See muidugi mulle meeldib ning siin justkui ei tundu, et toimub loodusest võõrandumine nagu välitöö käigus juhtus. Samas muidugi peenarde vahel käimine pole nii riskantne kui tarnamätastel või pilliroos.

Ja ikka ja jälle on lood seotud kooli ja Tristaniga. Justkui ma tööl ei käigi. Ühelt poolt on ju siin tegemist hetkel üksikvanema staatusega ja kes siis muu, koosolekul käib, last karate trenni viib ja koolitöödega tegeleb. Aga eks ma ikka käin tööl ka, kuid selle kohta on mul üsna kriiline arvamus kujunemas. Õnneks on nüüd välitööde käigus kogutud proovid olemas ja on reaalne Jaapani projektiga seotud töö, mida teha. Kui vaid laborisse saaks! Homme lubati. 

Kuum vähi jaoks?

Vaatamata sellele, et meil välitöödel kaasas olnud paat oli nii uus, et tehaselõhn veel küljes, jäi selle ristimistseremoonia ära. Nime ka paadile ei pandud. Ei õnnistatud paati ei šampuse ega viina ega sakega. Ei palutud ka Vetevanalt luba ning antud talle lohutuseks suutäit teravat. Küll teadjad lugejad aru saavad, mida kõike silmas on peetud. Seega ma pole kindel, kas Vetevana meile ka head proovid andis ning võibolla oligi hea, et me paadiga pikemaid tiire ei teinud - olekski äkki õnnetus juhtunud. Vähemalt ei häiritud järveelu ankrutega. Ankruid lihtsalt ei olnudki kaasas. See oli nüüd küll üllatus. Tuli välja, et kuna tegu oli kaitsealal olevate veekogudega, siis on ankrute kasutamine keelatud. Mis imenipiga siis käib paadi fikseerimine?

Paat oli lõa otsas. Antagu mulle nüüd andeks, kuid see ei tundunud mulle küll kõige kindlam metoodika, et asendada ankruid.

Proove võeti järvest nagu ikka. Vahendid olid küll pisut erinevad, kuid see tundub mitte lugevat. Samas ma muidugi pead anda ei saa, sest mina ju paadis ei olnud. Võeti setet ja võeti vett. Kahtlusekübe jäi hinge, et esimese järve puhul ei võetud proovid mitte kõige sügavamast kohast, kuid küllap takistas lõa otsas olemine sinnasõudmist. Minu väljaütlemisest ei piisanud proovivõtjate enesekindluse kõigutamiseks. Päevakava näis välja nii, et esimese päeva õhtuks laekuti Beppu linna algul rongi ja siis kolm tundi laevaga, kaks järgmist päeva rahmeldati järvel, tükeldati kaldal proove ning kolmandal ja neljandal tööpäeval jagati tubastes tingimustes proovid omavahel ära. Ja siis tagasi. Veel olgu mainitud, et kasutada oli meil ülikooli buss ning rendiauto. Tegelikult oleks me nibin-nabin ka kõik bussi mahtunud, kuid ülikooli töötajate lapsed ei tohi ülikooli väikebussiga sõita. See on seotud mingi erilise kindlustusega - st kui juhtub õnnetus, siis lapsed ei ole kindlustatud. Aru ma jälle ei saa, aga enam ei püüa ka. Samas Tristan on küll iga nurga pealt nii üle kindlustatud. See pole küll välitöödega seotud, kuid just eile maksin näiteks karatetrenni kindlustuse ära.

Igaüks saab oma osa, et erinevaid märke settest leida - ränivetikad, pigmendid, SCP, loomsed jäänused, C/N ja veel mõni teine asi. Võeti mõlemas järvest kolm sette puursüdamikku (nii u 30 cm), kaks neist tükeldati järve kaldal ja kolmas tood tervikuna "laborisse".

Töö sektsioonides. Lapsed olid pärast kaks päeva õues müttamist täitsa nõus tubasteks tegevusteks, kuigi mingil hetkel kammitses kinnine tuba ja vaja oli mööda koridore joosta, lutikalaadseid tegelasi, hulkjalgseid, kämblasuuruseid ämblikke (kusjuures päris-päriselt oligi nii suur) ja prussakaid uurida.

Rääkides prussakatest, siis suveperioodil on siin väga tavaline, et prussakad tungivad tuppa. Me pole veel ühtegi näinud, kuid poodides on mürgiletid juba tõstetud kenasti kassade juurde. Tristan vaatas ühte väikest terraariumi ning lubas eluspüügiga tegelema hakata. Ma siiski ostsin ühe väikese paki mürki ikka ära.

Mis on Eesti inimeste keskmine kehatemperatuur? Jaapanlastel on see 36,3 C. Ma arvan, et Jaapan on küll ainuke riik maailmas, kes sellist statistikat omab. Tegelikult tuleks last igal hommikul kraadida ning kooli teatada - see ei loe, kas on lapsel palavik või mitte. Hetkel see õnneks nõutud ei ole, sest ma raudselt unustaks seda hommikuti teha. Aga märtsis, mil neljandast klassist kolm last puudusid ja kogu koolipere pidi maske kandma, sest kardeti gripipuhangut, siis tuli küll last igal hommikul kraadida ja õpetajale teada anda. Ju nendele andmetele see statistika tuginebki. Igasuguste kliimaseadmete tõttu on inimeste kehatemperatuur aga alanenud ja see on tekitanud suure poleemika. Nimelt pidavat vähkkasvajale meeldima külmem keha. Riigi terviseasutused mõtlevad tõsiselt, mida selle probleemiga ette võtta. Selliseid teadmisi saab onsenis kuumas mädamunalõhnalises vees ligunedes. Sportlikust huvist kraadisin ennast - 36,8 C. Kuum vähi jaoks? Küll aga pole see kuum kurguvalu ja häälekäheduse jaoks. Võibolla ilma kurguvaluta oleks madalam. Onseni- ja autojuttude hulka kuulusid taas kord naiste rakse olukord ülikoolis ja enesetõestamine ning pärast suurt maavärinat ja tuumakatastroofi abiellujate meeletu tõus ning ikka ja jälle erinevad teemad riskidest ja ohtudest.

Kyushu saare Beppu piirkond on kuulus oma onsenide poolest. Käisime meiegi. Algul tahtime liivaonseni minna, kuid seal oli jube pikk järjekord. Ligunesime hoopis mädamunalõhnalises kuumas vees lageda taeva all. Pärast sai vulkaaniaurus küpsenud mune süüa. 

Uue nädala ilmateade lubab nii umbes 27 soojakraadi. Juba praegu saadan lapse kooli lühikestes pükstes. Päris hea.

Karatetrenni võetakse päris tõsiselt. Ma kaldun arvama, et poisil on seljas elu kallim riietus.

Ja ukse taga käivad siingi Jehoova tunnistajad. Õnneks neil inglisekeelset materjali ei olnud nii nagu kümme aastat tagas Norras Bergenis olles, kus usukummardajad läksid sujuvalt üle inglise keelele ning lahkelt jagasid ka materjale.

See on ohtlik!

Sel korral läks õnneks - välitööd toimusid. Ja oleme nüüdseks rõõmsalt kuuepäevaselt sõidult Kyushu saarelt tagasi, aklimatiseerunud ja taas kooli- ning tööpostidel. Sõit oli plaanitud ajale, mil jaapanlastel on lühike puhkuste aeg e Golden Week. Sel ajal lapsed koolis ei käi ja tööle minema ei pea. Eks see aeg sai valitud seetõttu, et pidime kaasa võtma lapsed (Tristan ja Ayaka - minu siinse vastuvõtja 9 a tütar) ning seetõttu ei kaotanud nad väärtuslikku kooliaega ning meie, töötavad inimesed, ei kaotanud olulist tööaega. Seega kulus see ainuke aastas lubatud puhkuse aeg tööks. See muidugi ei morjenda mind ja ei muuda minu plaane augusti kuus Eestis olla ja egoistlikult rohkem puhata kui siinsed kolleegid, kes võibolla saaksid aasta lõpus veel paar vaba päeva.
Alustame sellest, et vahetult enne minekut jooksin veel kohalikku matkapoodi, et lapsele päästevest osta. Olgu öeldud, et Eestis välitöödel käies on noormees ikka kaasas olnud ja paadiga ka järve peal. Viimasest pole siiani probleeme olnud, kuid võibolla pärast siinseid kogemusi saab olema. Igaljuhul kui ma enne poodiminekut mainisin, et lähen vesti ostma, kiideti see heaks (ametlik vastuvõtja Mick), kuid kui ma rongis oma ostust elavalt Narumile rääksin (Micki abikaasa, kes samuti siinsete järvedeuurimisega tegeleb ning vaatamata sellele, et nüüd teises ülikoolis töötab ikka projektides osaleb), vaatas too mulle kummalisel ilmel otsa ja küsis, et miks ma päästevesti ostsin. Ma ei mõistnud. Elementaarne - lapsed ei tohi paati minna ju. Lapsed ei tohi tegelikult üldse välitöödel kaasas käiagi. Tegelikult on mulle ju seda varem ka väidetud, et siin ei ole kombeks, et lapsi kaasa võetakse, kuid öeldud ka, et õnneks siinne ülemus on pehmem ja aktsepteerib olukorda kui ikkagi on vaja järeltulijad kaasa võtta. See muidugi ei tähenda, et lapsed nö päris objektile saaksid tulla, vaid peaksid lastehoius olema. Selle kadalipu peale pidin ma juba enne märtskuus ärajäänud välitöid mõtlema. Nüüd õnneks oli ilm ilus ja polnud kartust, et lapsed külmetuksid või läbi jää kukuksid ning seetõttu võeti vastu väga raske otsus - lapsed tulevad järve äärde kaasa. Rõhutagem - järve äärde, mitte peale! Minu väike pea seada ikka veel vastu ei võtnud ja kangekaelsus mu sees kasvas. Esimesel väljasolemise päeval olime Odano-ike järve ääres. Tegemist on nii umbes 6 ha järvega, mille sügavus kirjanduse põhjal ei ületa 1,4 m, kuid reaalselt kohapeal mõõdetuna 50 cm. Seega üks paras lomp, mille kaldal suutsime just kõige mudasema koha töötegemiseks valida. Sinna oli lihtsalt tee pealt kõige parem ligipääs. Järvelemineku saaga algas juba sellega, et mind ei lastud uhuude paati. Ma alguses arvasin, et esimese raksuga teevad tudengid mõned mõõtmised ja siis lähen mina mõne vapraga setet koguma. Enne sai justkui niiviisi kokku lepitud. Kuid see on järjekordne näide olukorrast - tõlkes kaduma läinud. Olgu siis nii - töötan täna kaldal. Filtreerisin vett ja tükeldasin muda. Päike paistis ja olemine oli päris hea. Lapsed tundsid end järve kaldal päris hästi ning virisemise hõngugi ei olnud tunda ja Tristanil oli kohe alguses päästevest seljas, et pärast ametlikku poolt sõudma asuda. Seda ta teha saigi - nii umbes 7 minutit, kaldast 10 m kaugusel. Ajalimiidi pani peale Mick, kes ohates minu elementaarse otsuse peale ikka paati minna muud midagi öelda vist ei julgenud. Narumi ei öelnud midagi, kuigi näoilmest võis lugeda, et mina teen praegu suure vea ja "me-veel-räägime-sellest-tõsiselt" mõte oli silmis. Tristan oli muidugi ajalimiidis väga pettunud, kuid sai oma kauaoodatud tõmbed tehtud ning näidatud, et eelmise aasta Kurtna töödest on olnud kasu ja midagi pole unustatud. Sikutasin paadi kaldale ning hakkasin asju autosse viima. Tagasi tulles oli porine paat juba kokku pakitud. Ma oleks siiski hea meelega selle enne ikka puhtaks küürinud. Tagasiteel Kyoto Ülikooli uurimisjaama Beppusse me paadirallist ei rääkinud. Seevastu võeti hommikul teema autos üles, kui me teise järve äärde läksime. Ma ei ütleks, et tegemist loenguga oli, kuid midagi sinnapoole. Narumi püüdis mulle selgeks teha, et juba ainuüksi see, et lapsed kaasas on, võib hiljem probleeme tekitada, veel hulle on see, kui lapsed paadis on. Mõelda, kui midagi oleks juhtund. Ja kui midagi oleks juhtunud, siis vastutab terve grupp, mitte mina kui lapse ema. Mulle toodi mitmeid näiteid siinsetest surmajuhtumitest nii professorite kui ka tudengitega. Mitte üksi näide muide ei olnud seotud järvedega. Pigem oldi mägedes rajalt kõrvale mindud. Ayaka jaoks olid need esimesed välitööd ja ta pole vaatamata sellele, et ta vanemad on järveuurijad elu sees paadiga sõitnud. Ega muidugi me ei saa ju oma valikuid lapsele peale suruda, kuid et hoida last justkui puuris on ka nigel. Seetõttu need noored tudengid surma ongi saanud, et ei osata looduses olla. Igaljuhul mulle järjekindlalt öeldi, et ma arvestaks Jaapani reeglitega ning enam sellist rumalust ei teeks. Rääkisin sellest Tristanile ja mulle üllatuseks ta mõistis olukorda väga täiskasvanulikul moel ning ei nõudnud Tateishi-ike järvel paati minekut. Parim nali muidugi juhtus veel järve ääres, kus oli omajagu kuivanud pilliroogu. Autos olin ma rääkinud just sellest, et noored ei tunne enam loodust ja et minu poolest mütaku Tristan metsas ja soos ja mudas ning nii palju kui võimalik ja vajalik ma suunan ning räägin. Järve äärde jõudes hakkas noormees valima omale parimat pilliroo kõrt marssides küllalti hõredas pilliroovõsas. Ajal, mil mina asju lahti pakkisin, hakkasid teised kõik miskipärast Tristanit kutsuma ja kisama. Sinna ei tohi minna! See on ohtlik!

Pildid välitöödest on üles laetud pildipanka.

Päästevesti juhtumiga minu kapriissus veel ei lõppenud. Välitööde käigus elasime me Kyoto Ülikooli Beppu linna "filiaalis" - majas, kus on laborid, magamisruumid, töötoad, köök ja keldris onsen. Eelmisel korral ööbisime ka ühe öö seal. Meid kupatati viiekesi tuppa (2*5 m), kus kolmekorruseline nari. See tähendas seda, et emad ja lapsed magavad ühes voodis. Iseenesest ei olnud mul ju selle vastu midagi ning eks siingi peegeldus olukord, et tegelikult ju lapsi kaasas olla ei tohi - üks voodi per inimene. Tristan valis kõige ülemise korruse. Mis mul muud üle jäi - ronisin järgi. Siinkohal tunnistan, et just see ronimine ja ukerdamine kitsas voodis lae all näis mulle ohtlikuna. Hommikul olin aga kindel, et siin toas ma ei suuda järgmised neli ööd küll magada ja olla. Ma ei ütle just kuigi tihti, et magasin halvasti ja et see tuba mulle ei istu, kuid nüüd tegin seda küll ning pakkusin välja võimaluse, et magame madratsitel kõrval olevas seminariruumis. Siis aga pakuti meile kahepeale suurt tuba, kus reas mitmed narid. Ega ma kade ka olnud - loomulikult kolisime sinna.

Väga lahe asi juhtus aga vahetult enne välitöid. Tristan ootas üksi kodus mind ja helises uksekell. Ukse taga oli postiljon, kel oli pakk Tristanile. Noormees olla kenasti oma nime dokumentidele kirjutanud ning paki vastu võtnud. Ärevuses rääkis ta pärast: "Ma ei suuda oma Eesti klassi üle tänada selle üllatuse eest!". Kuristiku kooli 1. a klass saatis talle toreda paki koomiksite ja raamatuga ning joonistuste ja kirjaga. Noormees säras rõõmust. Suured-suured tänud! Kõik koomiksid võeti ka välitöödele kaasa ja on nüüdseks läbi loetud, kuid kõrgele riiulisse neid veel ära panna ei tohi, vaid peavad veel laua peal aukohal seisma.

Välitööde käigust kirjutan lähiajal veel.

Õpetajate päev

Enne järgmist reisi olgu lühidalt kirja pandud tegemised, mis said teoks Nagoyas. Jälle kauaoodatud reis. Nii mitmeski plaanis. Esiteks seetõttu, et saime peavarju kaasmaalastest saatusekaaslaste juures, mis annab võimaluse olla koos "omadega" ja rääkida asjadest, mis on "omad" ning töises plaanis seepärast, et sai osa võtta minikonverentsist, millest osavõtjad olid uurimisobjekti tõttu "minu" inimesed. Loomulikult ootas noormees reisi ka seepärast, et mängida eestikeelsete lastega (kuigi esialgu ta väitis, et väikesed lapsed sh kaheaastased talle ei meeldi) ja et sõita ülikiire rongiga. Viimane valmistas isegi teatud pettumuse, sest lapsel oli arvamus, et kiire kiirrong peaks tuhisema niiviisi, et ümbrust ei näegi, kuid see sõitis näivalt täiesti tavalise kiirusega (kokku kestis rongisõit ümberistumisega 5h). Nagoyas elamine oli aga tõeline luksus. Meile oli eraldatud väike tuba nariga, meile valmistati marumõnusaid toite ja ajal kui mina olin töiste tegemistega hõivatud, oli Tristan hoitud. Meid võttis nii lahkesti vastu Veiko ja Katrini pere. Meie täname!

Konverents oli muidugi suures plaanis ikka jaapanikeelne (Jaapani diatomistide iga-aastane kokkusaamine), osavõtjaid nii umbes 50 ning ettekannete teemad varieerusid seinast seina. Püüdsin ettekannete jooniseid, inimeste näoilmeid ja ka mõningaid sõnu äratundes tabada jutu sisu. Ma ei ütleks, et see mul ülemäära hästi välja kukkus, kuid midagi sai ikka ka kõrva taha pandud. Mul endal oli posterettekanne. Inglisekeelseid postreid oli kaks ja miskipärast just nende kahe ees rahvast tunglemas ei olnud, kuid õnneks päris vait ma ka olema ei pidanud ning sai ikka pisut arutatud ja teemat tutvustatud ka. Seega osavõtt sellest kohtumisest võis isegi päris kasulik olla.

Vaatamata sellele, et Nagoyat turistibrožüürides just väga atraktiivsena ei tutvustata, leidus siiski kohti, kus käia ja oma vaba aega sisustada. Tristanil oli seda luksust muidugi rohkem. Kui satute Nagoyasse, siis käige ära loomaaias, kus on hirmuäratavad jaapani hiidsalamandrid ja akvaariumis, kus jaapani hiidkrabid teritavad sõrgu. Ja mitte ainult. Lisaks käisime Tristaniga koos päris uhkes ja osaliselt renoveeritavas Nagoya kindluses, mida tasub kindlasti külastada ning teletornis, mis oma välimuselt meenutab Eiffeli torni. Ühtegi templit või shraimi me ei külastanud, kuid ma usun, et sellisel kujul turisti mängimisest Nagoyas mulle ja noormehele esilagu täitsa piisas. Küll oleks pikemaks kohaloleku ajaks leidnud veel ilusaid kohti selles kõrges ja hallis linnas.

Mõned mobiiliga klõpsutatud pildid ja videolõigud on üles laetud siia.

Täna oli meil õpetajate päev. Siin on selline komme, et kooliaasta alguses (ja hetkel ju on Jaapanis veel kooliaasta algus) külastab õpetaja oma õpilaste kodusid. Vaatab üle õppimistingimused, arutab vajadusel õppetööga seonduvat ja vastab küsimustele. Kuna me niikuinii igal nädalalõpul vaatame üle uue nädala plaanid ning saan Tristani kohta tagasisidet, siis meie puhul see justkui vajalik ei olnud, kuid kord on kord. Selleks tarbeks kattis Tristan Mai-senseile laua. Loovutas oma viimased musta leiva viilud ja Merevaigu juustu talle, lõikas peaaegu cm paksused kurgiviilud ja pani lauale paar Selga küpsist, mis tal endal oli kappi ununenud ning mänguasjad valvesse. Mai-sensei kaua meie juures ei olnud. Me olime tänase õhtu üheteistkümnes pere ja vaja oli veel ühte külastada. Maitses ja kiitis leiba ja Merevaiku. Kuna meil on kavas Tristani sünnipäeval koolis tema klassis väike Eestit tutvustav tund korraldada, siis küsisin, et kas tohib musta leiba ka pakkuda. Õpetaja lubas direktori käest küsida. Kas oli leib nii halb, et selle pakkumiseks peab enne luba küsima? Kuid kodu ja õppimise osas mingeid ettekirjutusi ei saanud ning vestlus kasinas inglise keeles Mai-sensei ja veel kasinamas jaapani keeles meie poolt kestist vast vaevu veerand tundi.

Et aga õpetajate päev vääriks oma nime täielikult, siis oli täna ka vestlus õpetaja Külliga. Nii nagu eelnevad korrad on Tristan seda vestlust väga oodanud, kuid esialgu ei anna ennast kaamera juures näole ja mina pidin siis ette kandma, kuidas edeneb lugemine ja kirjatehnika, arvutamine ja maailmamõistmine. Edeneb ikka. Lugema tuleb noormeest jätkuvalt utsitada, kuid kõiges muus suudame Eesti kooliga sammu pidada võis siis reipalt kannul olla. Hea meel oli tõdeda, et kirjatähtede harjutamises on Tristan siin isegi sammukese ees ja etteantud töölehed on täidetud ja seda õnneks rõõmuga. Kunagine kirumine, et kirjatähed on maailma keeruliseimad ja neid on ilmvõimau teha, on kadunud ning on kujunenud lemmikkaunid tähed. Matemaatika osas on koolis muidugi asi Tristani jaoks liiglihtne - õpivad ju esimese klassi omad alles numbreid tundma ja kirjutama. Koolitunnis tuleb siiski Tristanil kõik korralikult kaasa teha ning Mai-sensei ütles, et tunnis teeb ta kõike ülesandeid väga püüdlikult kaasa. Koduste töödega teeme aga nii, et õpetaja annab Tristanile minu saadetud töid. On küll kummaline ringiga saatmine ja ma ju võiks kodus ise anda neid ülesandeid, kuid kui ikka õpetaja need annab, siis on nende tegemise kohustus kuidagi teine. Ja direktor andis mõista, et eraldi ülesandeid õpetaja ei peaks ise Tristanile ette valmistama.

Päevale pani toreda punkti Tristani spontaanne kõne sõber Jakobile ning kuigi meil oli magamamineku aeg juba kukil ei suutnud mina kahe sõbra vestlust katkestada. Õnneks pole homme Tristanil koolipäev, vaid me astume rongi peale, et lõpuks välitöödele minna (siin ei ole 1.mai vaba). Näis, milliseks need siis lõpuks ka kujunevad, kuid enam ma ei hõiska nii nagu möödunud korral, mil väljaminek ametlikus plaanis siitpoolt ära jäeti. Tagasi peaksime Matsuyamas olema 6. mai õhtul.

Tola

Enne kui nädalatagused sündmused ununevad, tuleks need kiiremas korras kirja panna. Alustagem möödunud reedest, mil oli koolis järjekordne lastevanemate päev, demo-tund ja lastevanemate üldkoosolek. Eelmisel korral ma käisin koolis vaatamas, mida lapsed esimese klassi lõpuks oskavad ning kuidas on teadmis kasutavad, nüüd siis esinesid uuesti esimese klassi omad, kuid alles "algajad". Koolis oli esimene nädal üks reeglite õppimise aeg, tutvuti koolimaja erinevate ruumidega, harjutati viisakusväljendeid ja riviskäiku. Demo-tundki ei saanud seetõttu sisaldada peast arvutamist või hiraganade ilukirja. Lapsed olid eelnevalt omale selgeks teinud koolimaja plaani ning joonistanud pildi oma lemmikruumist. Tristani lemmikruum on konkurentsitult raamatukogu. Eelkõige vist ikka põnevate raamatute tõttu, millest ta esialgu veel vaid pilte vaatab, mitte ei loe, aga ka seetõttu, et seal põrandal on üks hiiglama suur ja pehme tiiger. Niisiis saigi pildile selline loom, mille kohta jaapanlased ütlevad "tola". Tunni käigus astuti mitmekesi klassi ette ja näidati oma pilti ning öeldi, mis ruum ja miks meeldib. Tristani lugu saab kuulata siit. Üldiselt tundub, et taas esimesse klassi minek on poisile hästi mõjunud. Kooliminek hommikul on rõõmus, ma ei pea teda saatma kooli väravani, vaid pööran ülikooli poole juba varakult ära. Koolist tuleb ta koju üksi. Lisaks sellele, et ta pidavat tunnis aktiivselt kaasa tegema ja nooremaid juba õpetama, on suurim edasiminek söömine. Mul tekkis pärast esimest koolilõunaga päeva kerge kahtlus, et kas ikka poiss kodus mulle õiget juttu räägib, et sõi kogu toidu ära, vaid miso suppi veel eriti ei tahtnud. Tuleb aga välja, et tõepoolest sõi ja küsis kala juurde, kuid nii head kraami teiseks portsuks paraku ei jagunud.

Pildil on tola ja kanjides on ka midagi kirjutatud, aga see vist tähendab mingit putukat.

Pärast esinemist jätkus lastel tavaline koolipäev, kuid lapsevanemad pidid minema koosolekule. Algul oli saalis üldkoosolek, peeti kõnesid ja jagati mingeid ülesandeid ning tutvustati kooli uusi õpetajaid. Tunnistan - aktiivselt sellest osa ei võtnud, vaid lugesin omi asju. Siis aga lükati toolid kokku ja istuti rühmadesse maha. Kuna rühmajuhid hoidsid üleval klassinumbreid, siis pidasin viisakamaks kui ka 1/1 klassi juurde lähen. Rühma liidriks oli sokutatud üks lapsevanem ühest teisest klassist, kes oskas inglise keelt (ta abikaas on šveitslane ja ma põgusalt tean teda). Mind valgustati juba enne koosolekut ülesannete osas, mida jagama hakatakse. Arvati, et ega mina ei peaks midagi tegema, kuid jube tobe oleks olnud seal ringis istudes lihtsalt naeratada ja välismaalasest erand olla. Enamus emasid panid ennast kirja augustikuisele koristamisele, mil kogu kool väidetavalt läikima lüüakse. Mulle pakuti, et ma võiks siis telki üles panna. Mis mõttes telki? Kusagil septembris toimub suur spordipäev ja siis on vaja üks suur telk püsti panna ning oktoobris on mingi laadapäev ja seal ka telki (või telke?) vaja. Olgu siis pealegi. Panin ennast kirja. Pärast sain aplausi osaliseks kui enda ja lapse nime hiraganades ja katakanades kirja panin.

Nädalavahetus oli meil üsna aktiivne ning puhkus ja magamist ette nähtud ei olnud. Kuna siin tulevad lapsed iga päev (!) hunnikus reklaamlehtedega koju, siis sattusime reklaamiohvriks. See reklaami kojukandmine on ikka jube tegelikult küll. Kolm A4 paberilehte mingi näituse, kino, mõne muu ürituse või poe reklaamiga on alati kotis, kui mitte rohkem. Enamasti ma viskan need paberid ära, kuid neljapäeval jäi üks neist silma. Ehime piirkonna teadusmuuseumis on mingi uus allvee näitus. Käisime ära. Muuseum asub pisikeses Saijo linnas  tunnise rongisõidu kaugusel. Kuna ükski buss rongijaamast muuseumi juurde sel hetkel ei viinud (distants u 7 km), siis tuli võtta takso. Kuidagi õnnestus meil taksojuhiga terve tee vestelda ning onu andis oma telefoninumbri, et kui koju rongijaama tagasi tahame, siis helistagu. Muuseum oli lahe. Ikka kohe väga. Suur muidugi ja seetõttu omajagu väsitav. Kusjuures see allvee rändnäitus, mille pärast me sinna tegelikult läksime ei olnudki oma pisikese allveelaevaga päris see, mida ootasime. Õhtu oli käes ja väikelinna üksikud linnaliinibussid olid oma sõidud lõpetanud. Palusin muuseumi kassa-piigal meie taksojuhile helistada ning onu tuligi meile järgi ning viis rongijaama. Ja mitte ainult. Kuna onul on vist rongigraafik peas, siis ta teadis täpselt, et meil on 40 minutit vaja aega surnuks lüüa. Seega juhatas ta meid pisikesse turismikeskusesse pisikest näitust vaatama. Sada korda parem tegevus kui lihtsalt rongijaamas passimine või linnas lonkimine. Tristan ütles, et tema arvamus Jaapani taksojuhtidest muutus. Ma nüüd ei tea, et ta oleks muidugi jube palju siin taksodega sõitnud, kuid tal on loomulikult õigus oma arvamusele.

 Saijo teadusmuuseumis uurimas.

Ei piisanud meil nädalavahetusel muuseumist. Matsuyamas olid merepäevad ning meil oli vaja minna pühapäeval laevu vaatama. Mõni pilt siin pildipangas. Sadamasse oli väljanäitusele toodud üks hiiglaslik õppepurjekas ja sõjalaev. Sõjalaeva juures oli maa peal ka maismaa sõjatehnika kohal. Tristanile see muidugi meeldis. Sai kõike näpuga katsuda ja proovida ning sõdurid olid lahked juhendama. Selleks et aga laevale saada tuli enne seista kilomeetripikkune järjekord (2 laeva, järelikult 2 korda). Eks ma ikka liialdan selle pikkuse osas, kuid oli ikka küll pikk. Õnneks liikus kiiresti.

Peab veel kasvama. Samas juba kasvab ka, püksid on kukekad.

Mune ikka värvisime ka. Pisut üksluised värvidelt, kuid tähtis on värvimisrõõm (kõik olid enne ikka valged munad - ka see ühtlaselt pruun:)).

Homme sõidame Nagoyasse. Seal üks väike konverents, mille tarbeks olen siin viimastel päevadel koos eestipoolsete kolleegidega ettekannet koostanud. Täna printisingi uhkelt läikivale paberile postri välja - ülikoolis on koridori peal lihtsal üks tore postriprinter. Ei mingit koopiakeskuse vahet jooksmist. Nagoyasse läheme rongiga. Saab küll olema pikk sõit, kuid siis Tristan näeb ja saab tunda paljuräägitud kiirrongi ära. Tagasi lendame esmaspäeva õhtul. Kusjuures, ülikoolis komandeeringu avaldust tehes pidin kirjutama (st sekretär kirjutas) põhjenduse, et miks lähen rongiga. Nimelt asub Nagoya just parasjagu nii kaugel, et ülikooli reeglid näevad ette, et sinna tuleb lennata. Ja see ei loe, et rong on odavam ja ma olen nõus pikema sõiduajaga. Aga eks neid kummalisi reegleid ole igal pool. Kuid kuidagi tunduvad need teise maa omad aga eriti imelikud.

Jälle kooli!

Lisaks sellele, et Jaapanis lõpeb kooliaasta märtsikuus ja uus algab kohe aprillis, on nende kahe kuu vahetumisega seotud ka majandusaasta lõpp ja algus, mis põhjustab kiireid aegu ja närvilist õhkkonda nii mitmeski ametkondades. Mina sain oma rahanatukesed kõik nulli. Ja olgem ausad ega nüüd suuri väljaminekuid ju tegelikult teha ei saanudki - arvuti ja sellega seotud vidinad, mõned laboritarbed ja kemikaalid, välitöövarustus, konverents Hiroshimas, (vaatlus)välitööd Kyushu saarel. Kulud välitöödele on justkui kõik tehtud, kuid reaalselt ju selle nimel tööd pole. Mis tegelikult ei tähenda, et tööd pole. On ikka. Aprilli lõpus on Nagoyas konverents ja selle ettekande nimel, mis tuleb ka artikliks vormida, töö käib. Lisaks olen oma elu pisut keeruliseks teinud ka sellega, et hommikuti käin natukesehaaval jaapani keelt õppimas. Tegemist on nn ellujäämiskursusega ja kestab aprilli lõpuni. Ma ei ütleks, et ma oleks seda hullu keelt õppides nii motiveeritud kui mullu, kuid ega mööda külge alla ei jookse ning ehk saab mõni asi selgemaks ja ma ei pea a´la postkontoris pakki saates mõtteis porisema, et teenindajal võiks ikka nii palju tarkust olla, et elementaarset inglise keelt osata. Töises plaanis on jälle tegeldud mõningase bürokraatiaga, õnneks mitte ülemäära - näiteks on vaja juba anda ülevaade Nagoyas toimuvast üritusest ja kuna algas uus õppeaasta, siis oli vaja uuesti taotleda e-maili aadressi. Viimase jaoks saadetakse töötajale .pdf fail, töötaja prindib selle välja ja täidab hulga lahtreid ja skännib sisse ja saadab it-mehele tagasi. Ja siis veel üks pettumus ka - neljapäeval pidi toimuma kolleegidega väike arutelu nn Journl Club stiilis, kuid see jäi ära. Teistel oli kiire. Nojah, mul oli tegelikult ka, kuid mina ei plaaninud seda ära jätta, sest mu mõte tekitada selline aruteluring oli just helgema tuleviku ja parem akadeemilise õhkonna loomise nimel. Tutkit.

Aga saagu siis kirjutatud milleski reaalsest - Tristan läks jälle kooli. Seega kaheksa kuu jooksul koges noormees juba kolmandat esimest koolipäeva. Otsus, kas Tristan võiks minna taas esimesse klassi või jätkata vanade olijatega ning minna teise klassi, ei olnud lihtne. Nüüd aga on noormees taas Shimizu kooli 1/1 klassi õpilane (siin ei ole 1A ja 1B, vaid on 1/1 ja 1/2). Kuna oli teada, et lapsel tuleb taas harjuda uute reeglitega, tutvuda uute lastega ning hakata taas vara tõusma, siis olin ma seesmiselt end ette valmistanud üleelamisteks. Asi sujus lihtsamalt ning olukorra tegi oluliselt sujuvamaks asjaolu, et jätkab õpetaja Mai-sensei. Ma ei tea, kes tema või meie eest kostis, kuid tema on üks õpetajatest, kes jätkab õpetamist Shimizu koolis. Päris mitmed õpetajad suunati haridusameti otsusega teistesse koolidesse, sh ka meile tuttav õppelajuhataja. Direktor jäi. Uutest inimestest on Tristanit toetamas noor ja tasane tugiõpetaja, kelle esialgne näoilme küll suurt tuge mulle ei andnud - jube hirmunud näoga oli ja Tristan tunnistas ka, et talle see tädi eriti ei meeldi. Tädi on aga tore ja juba meeldib ka Tristanile - hirmunud nägu on tal vist lihtsalt sünnipärane.

Esimene koolipäev oli pidulik, nagu Eestiski. Ma muidugi pole kindel, et Eestis emad end nii õide löövad - uhked kostüümid-kleidid, tugev meik, soengud. Ma olin nende kõrval nagu hall hiireke. Aktus oli range ja minuti pealt paika pandud. Tutvustati õpetajaid, kooli nõukogu, sõna võtsid värsked klassijuhatajad ja lapsevanemate esindaja. Väikestele ja värsketele esimese klassi lastele laulsid kuuendikud, kes on siin koolis kõige vanemad (ma vist varem olen maininud, et vanimad koolis on neljandikud). See oli ainuke nii umbes seitse minutit tunnist ajast, mil reaalselt päevakangelaste silmad särasid. Parim oli see, et kui oli aeg laulda Jaapani hümni, siis võite kümme korda arvata, kes laulis esimeste klasside lastest kaasa. Jah, Tristan oli ainuke värske koolilaps, kes kaasa laulis. Ma ei tea, kas ta päriselt ikka neid sõnu teab, kuid tema suu liikus küll äratuntavalt.

Uued klassikaaslased on aga pisikesed ja ujedad. Veel. Õnneks on neil iseendiga nii palju tegemist, et sellist tähelepanu kaasõpilaste poolt nagu Tristan sai jaanuaris nüüd ei ole. See vähendab oluliselt pingeid. Ainuke asi, mille üle Tristan esimesel nädala nurises, oli see, et uutele tutvustatakse kooli, räägitakse reeglitest ja näidatakse, kus WC asub. "Ma ju tean!". Esimene kehalise tund oli ka suur pettumus, sest nö uued lihtsalt harjutasid klassiruumis riiete vahetamist, riiete kokkupanemist ja rivistust. Ei mingit hüppenööriga hüppamist ega maratoni! Pettumus!

Esimesel koolipäeval ei pääsenud ma ka paberite täitmisest. Andsin vist üle kümne allkirja. Jumal teab, millele. Suur osa paberid moodustas sel korral tervist, aga olid igasugused teised lehed ka. Lisaks anti mulle teada, et järgmisel reedel on lastevanemate päev (ma pean kooli minema ja peaaegu terve päev seal olema), mil moodustatakse a´la esimeste klasside hoolekogu ja sinna kuuluvad kõik lapsevanemad ja kõigile lastevanematele jagatakse ülesanded. Täna küsisin Miho käest, et mis need ülesanded saavad olla. Näiteks käiakse koolivaheajal koolis suurpuhastust tegemas, kui on mingi spordivõistlus, siis aidatakse telke üles panna, valmistatakse mingeid abimaterjale. Mai-sensei arvas, et mulle midagi konkreetset ei anta, et kui tõesti vaja, siis palutakse appi. Minugi poolest. Veel üks uus asi - kooliaasta alguses külastab klassijuhataja kõiki lapsi nende kodudes, et näha, millistes tingimustes laps elab. Meile tullakse 30. aprill "külla". Peab vist koristamise peale mõtlema.

Esimesele koolipäevale lisas emotsioone ujumaskäik. Kuna kauaplaanitud ujulakülastus lükkus aina edasi ja saime eelmisel laupäeval suurima pettumuse osaliseks, sest 6 km läbi vihma rattaga veekeskusesse sõites avastasime, et see on võistluste tõttu suletud, siis nüüd oli ujumine täitsa õigel kohal. See oli hea. Ikka kohe väga hea. Muide tuleb tunnistada, et hiiglasliku ujula ja selle mitmete atraktsioonide 2h külastus maksis vähem kui Kalev spa hommikune tunnine ujumine. Sportlikule elule lisab tooni ka tänane karate tund. Tristan jäi esimese tunniga väga rahule ning loodetavasti hakkab ta oma energiat nüüd sinna suunama. Esialgu kord ja võibolla hiljem kaks korda nädalas.

Esialgu selline pildivalik. Kui mahti, siis laen ka ülejäänud pildid nii aktusest kui ka klassiruumis toimunust üles.

Roosamannaaeg

Juba nädalaid (võibolla, et isegi kuid) tagasi on õhates oodatud seda roosamannalist aega, mil terve Jaapan saab olema kaunistatud kirsiõitega. Ja mitte ainult kirsse ei tasu oodata - on aprikoosid, mandlid, ploomid, magnooliad. On valged, vanaroosad ja fuksiakarva ja kollakad. Nüüd on see käes. Vähemalt siin, Matsuyamas. Põhjapoolne Jaapan veel peab ootama ja saab jälgida õitemere tulekut justkui ilmaennustuse kaartidelt.

Ilm on siin muidugi kaval - nädala sees on olnud kaunid ja peaaegu kahekümnekraadised ilmad, kuid nii eelmine nädalavahetus kui ka ilmateate järgi saabuv on parajalt kõledad. Vaatamata sellele olid eelmisel nädalavahetusel Dogo pargis piknikupidajaid hulgi. Jaapanlastele tähendab õitemere aeg suurt söömist ja ka joomist ning tuleb tunnistada, et nii mõneski piirkonnas pisut kummalisi tseremooniaid-traditsioone, kuid kõige tähtsam on ikka sõprade ja perega kokku saada, pargis oma sinine kile laiali laotada, grill välja võtta ning lõõgastuda. Mõnel on kaasas mingid muusikariistad, mõnel lauamängud ja kes on suurema ala endale hõivanud, saab ka sportlike mänge mängida. Iseasi on muidugi see, et kuidas sa lõõgastud, kui kõik külg külje kõrval istuvad ning vaevu liigutada saavad. Kusjuures täitsa tavaline on see, et hommikuti läheb keegi seltskonnast juba parki ja broneerib platsi ära - hiljem minnes võid lihtsalt ilma jääda. See on umbes selline olukord kui laulupeol, kus erilist laiutamist nõlva peal istudes küll ei ole. Lisaks on see aeg ka abiellumiste tipp. Vähemalt meile tundus nii. Piknikupidajate vahele tulevad äsjaabiellunud noored uhketes pidurüüdes end kaunite õite taustal pildistama, emad-isad-ämmad-äiad sabas sibamas.

Eelmine nädalavahetus Dogo pargis.

 Kiiking kirsialleel

Sellenädalased vaated tööle minnes, mil mobiilifotokas rakendust leidis, sest suur fotokas trikitab üha sagedamini. See fotoka trikitamine teeb muidugi murelikuks, sest järgmisel nädalavahetusel ootab meid ees fotoreis ümbruskonna väikestele saartele.

Ja mitte ainult silmadest kõrgemal pole roosamannavärviline, maa on ka. Parempoolne pilt on päev varasem. 

Kuna jäälind on Eesti aastalind ning meie oleme siin seda linnukest ka oma silmaga näinud, siis oli koduse kunstitunni teema ka "Jäälind". Originaalpilt on juba saadetud Ornitoloogiaühingu poolt korraldatavale joonistusvõistlisele. Jälgige FBs Jäälinnu joonistusvõistluse lehte 7-10-aastaste laste pilte, küllap varsti sinna lisatakse ka see pilt.

Sel nädalal oli Tristan hommikul kella üheksast kella neljani lastehoius. Ühelt poolt oli see väga lõõgastav ja mõnus äraolemine Tristanile. Päevakava oli küll rangelt reguleeritud, kuid mänguaega ja huvitavaid tegevusi jagus hulgi. Käidi linna peal jalutamas, pargis jalgpalli mängimas, metsas matkamas ja linna taga mäe otsa ronimas ning ülikooli ronimisseinal turnimas. Teisalt oli see muidugi ka väsitav just selle tiheda päevakava osas ning ka seetõttu, et keegi ei rääkinud lapsega inglise keeles, vaid kogu töö käis jaapani keeles (keeleõppe osas muidugi väga hea kool). Iga päev oli ka tunnike pühendatud koolitöödele ja vanemad pidid lastele midagi ette valmistama, võis midagi lugeda või arvutuslehti täita või kirjutada. Tristan tegeles enamasti numbritega, kuid kuna täna oli meil õpetaja Külliga vestlus, siis palusin tal Eestisse kiri kirjutada oma tegemistest. Muidugi oli hommikul ta esimene küsimus, et mitu rida ja mitu lauset tuleb kirjutad - ta loendab nii lugedes kui ka kirjutades ridu ja arvutades tehteid - muidu võib juhtuda, et ma palun tal teha liiga palju. Ütlesin, et kirjutagu seda, mida soovib ja kui palju/vähe soovib. Lapsele järgi minnes näitas ta mulle sellist lehte. Rohkem ei viitsinud. Tore kui maavärin elu lõbusaks teeb.

Töises plaanis on asjad vaiksed, kuid sujuvad. Olen küll enamasti omaette oma kastis töötanud, lugenud, kirjutanud, kuid see ei tähenda, et toast välja pole saanud. Eile ja täna käisin õppejõudude seminaril (midagi sarnast kui Eestis Primuse koolitus - kes teab, see teab). Sportlikust huvist. Ei olnud üldse mahavisatud aeg. Ainuke kurb asi selle juures oli see, et sellised seminarid, mis Eestis kestavad tihtilugu mitu päeva, on siin mõni tund. Mitte, et ma ise oleks tahtnud mitu tundi tõlgi vahendusel kuulata õpetussõnu, vaid siinsetest õppejõudest oli kahju. Uuenduslikud õppemeetodid tuleb ju läbi praktika eneses kinnistada. Siin on ju väike vastuolu - mitte ainult tudengeid ei tuleks õpetada integreeritud ja aktiivõppe meetodeid kasutades, vaid ka õppejõude. Üleeile sain osa tutvustavast ettekandest, kus seotud märksõnad education, sustainability, development. Nende märksõnadega õppekava, mis meie (st Tallinna) ülikoolis võiks varsti käima minna, on siin toiminud üheksa aastat. Iseasi on muidugi see, kas idee üks-ühene on. Tegelikult ei peagi ju. Aprilli lõpus saan selles osas siin täiendavat infot.

Lastel algab kool 8. aprillil, kuid tudengid on juba alustanud oma õpinguid. Täna tutvustati vanadele olijatele (sh mina) uusi nägusid. Tristani uue kooliaasta osas saan juhtnööre esmaspäeval, kuid arvatavasti ta ikka ei saa omale õpetajaks juba teada Mai-senseid. Samas kui me oleme kooliteemal vestelnud, siis tundub, et noormees võtab taaskooliminekut rahulikult. Minu jaoks saab aprillis olema aga murekohaks see, et esimese klassi lastel lõpeb kool 11:30. Tuleb poisile rakendust leida.

Kuna homseks lubab päris inetult tuulist ja vihmast ilma, siis sel puhul läheme ujuma. Siin pole küll uhket spaad, kuid pisut kobedama ujula ma siiski leidsin. Ülehomme on jälle linnas pidu - pidavat toimuma suur ja uhke paraad, pärast mida minnakse kindluse jalamil olevasse parki pikniku pidama. Peaks vist juba homme õhtul koha pargis ära broneerima. Enne tuleb aga populaarne kilest sinine pikniku lina soetada.

Kevad!

Tänane reedene päev oli vaba. Kevadet võetakse Jaapanis vastu ikka peoga ning sel päeval tööle ega kooli ei minda. Kuigi veel õiget kevade tunnet minu sees küll ei ole. Paljud pargipuid on veel raagus ning kirsiõite hiilgeaeg veel on tulemas. Temperatuur hakkab juba looma - uueks nädalaks lubatakse juba kahekümne kraadile lähenemist. Vaatamata sellele, et täna veel oli küllaltki jahe ja vastikult tuuline, oli Kevade vastuvõtmise päeval linnas tegemist ja sagimist palju. Juba eilsest alates on Dogo onseni, kindluse ja ka mitmete teiste asutuste juures erinevad üritused, töötoad lastele, tulevad külla multikakangelased, on hüppenööri hüppamise võistlused ja esinevad folkgrupid. Homme ja ülehomme pidustused jätkuvad. Homme pidavat kuskil olema riisikookide katuselt alla viskamise üritus. Sportlikust huvist võiks ju vaatama minna, kuigi pedagoogilises mõttes ju pole õige üritus - toitu ei loobita. Meie võtsime täna osa Kumo muuseumis tuulelohede tegemise töötoast. Neli tundi maalimist, mökerdamist liimiga,  mässamist nööridega ja valmis sai. Homme püüame katsetada õhulende ka.

Selline kandiline lohe sai valmis. Tähendus nii umbes - pilv mäenõlval (?).

Eelmisel nädalal olime Hiroshimas ja võtsime osa Jaapani Ökoloogia Seltsi iga-aastasest konverentsist (The 61st Annual Meeting of the Ecological Society of Japan). Hiiglaslik konverents, kus teemasid jagus karude DNA-st, konnade paaritumisest, ökoturismist, taimestiku muutustest tulekahjude ajalooni. Osavõtjaid oli ikka üle tuhande. Enamus muidugi Jaapanist. Iga aastaga püütakse kaasata ka üha enam inimesi väljapoolt, et anda ühelt poolt võimalus jaapanlastel endil avaneda ja esineda inglise keeles ning kuulata kutsutud esinejate ettekandeid ja silmaringi laiendada. Selline kinniolemine on Jaapani teaduses nii tavapärane ning seetõttu on välisesinejate kutsumine igati tervitatav. Mulle muidugi see meeldis, et mõned ettekanded sadadest ikka olid inglisekeelsed. Õnneks olid neist mõned minu jaoks olulistest teemadest ka ja mul oli ka võimalus pärast pisut vestelda ning aru pidada. Ja maailm on nii väike - hollandlased mainisid oma ettekandes Eestit ning teavad hästi, mis seisus on siinsed (st Eesti) maastiku-uuringud ning mis töid Humanitaarinstituudis tehakse. Ameeriklasest ökoloog, kellega kohtusin, istub praegu Minnesotas kõrvuti kabinetis minu Eesti kolleegiga, kes USA-s postdoki projekti veab ja kelle kõrvaltoas mina Eestis olles istusin. Ja muidugi teatakse Eestis Ökoloogia Instituudis töötavat jaapanlast. Tuleb tunnistada, et jaapanlastega ma nii väga ei suhelnudki. Kasuliku infona sain teada, et aprilli lõpus tuleb Nagoyasse minna, kus väike kohtumine minusugustele vetikahuvilistele. Seega polnud aja- ja raharaiskamine see Hiroshimas käik ning nii mõndagi sai kõrva taha pandud ja ka selgeks räägitud.

Ühe põneva kogemuse võrra rikkam olen veel - käisin naisteadlastega koos õhtusöögil. Siin on koondunud väike grupp teadlastest naisi, et oma õiguste eest võidelda sel mehisel alal. Üldiselt tundub, et naiste olukord teaduses ei ole väga hea ning selgelt toimub sooline diskrimineerimine. Samas mõneti tundus see kõik ületähtsustatuna. Õhtusöögil, kus ma osalesin oli nii umbes 20 naist, paljud neist tulid väikelastega (õhtusöök algas pisut enne kella üheksat õhtul). Üks naine oli justkui juht, kes siis uuris olukorda erinevates ülikoolides. Mõneti nagu tundus tobe, et justkui oodati ülikoolidelt mingeid soodustusi, et oled naine ja teed teadust ja tahad oma mehega, kes näiteks on ka teadlane, samas ülikoolis töötada või lühemat tööaega, kuna pead lapsi kantseldama. Muidugi võrdse kohtlemise nõudmine on ju õigustatud. Seda olen ma juba varem kuulnud, et mõni ülikool võimaldab naistele spetsiaalselt assistente (kes ju ka enamasti on naised). Mulle isegi pakuti ka kunagi assistendi võimalust, kuid ma paraku ei kvalifitseeru - mitte, et ma naine ei oleks, vaid ma pole korrektses vormis töötaja, vaid stipendiaat. Ma ei tea kusjuures, mis ma selle assistendiga oleks peale hakanud. Õhtusöögil küsiti siis minu käest ka, et kuidas siis Eestis lood. Ma polnud väga sellise teema üle juurelnudki. Hea asjana sain lisada, et kui etis.ee-s projekti taotled, siis saad sinna lisada, et oled olnud vahepeal lastega kodune (ma ei tea, kas seda valikut enam tegelikult on). See näikse jaapanlastele meeldivat. Lisaks ei saanud ma täpselt aru, millised saavad olema naiste õiguste eest võitlejate järgmised sammud - üldine kokkuvõte oli, et saame järgmisel aastal samal konverentsil taas kokku ja arutame jälle. Minugi poolest.

Naiste õhtusöök oli Tristani jaoks muidugi maruigav üritus, kuid ma ju pidin ta kaasa võtma. Assistenti ju pole. Samas konverentsi kahel minu jaoks töisel päeval oli noormees lastehoius. Loomulikult ta alguses ei tahtnud sinna jääda. Seda enam, et lastehoius olid enamasti nii umbes kaheaastased, kes just siis pidid kisama, kui meie ka kohale jõudsime. Kuna aga Tristan oli vanim laps, siis talle oli ette nähtud ka eraldi kasvataja. Nii ta käiski muuseumis, õues hüppenööriga hüppamas ja jalkat mängimas ja ehitas roboteid ning võitles mängumõõkadega. Ei mingit keelebarjääri ega suhtlemistõrget.

Tristani päevad Hiroshimas

Meie mõlema jaoks oli aga väga tore üritus konverentsi õhtusöök. Lisaks sellele,et siis avanes mul võimalus pisut vestelda, oli ka kavas olnud etendus vägev. Etenduse videosid saab näha siit. Etendus koosnes kahest osast - Kagura ja Yamata no Orochi. Neist esimene on traditsiooniline põllumeeste rituaal looduse tänamiseks ja teine tähistab võitlust kaheksa peaga lohega ning kummardust päikese jumalale.

Pärast sai Tristan ka oma esinemivajaduse rahuldatud ning talle lubati ka kostüümid selga panna. Noormees ei jätnud võimalust kasutamata ning nautis täiega ja muidugi sai ta energiat juurde, et kõigi pilgud tema poole pööratud olid.

Selline põnev ja natuke väsitav retk oli meil Hiroshimasse. Mul on hea meel, et meie esimene konverents juba natuke tuttavas linnas oli ning Matsuyamale lähedal. Selle edukas üleelamine annab lootust, et pikemad sõidud sujuvad ka. Töises plaanis oli ka päris hea käik. Sain natuke selgust oma töödes, sain natuke ka kirutud jaapani teaduskultuuri ja sain uusi kontakte, mille olemasolust võib tulevikus kasu olla. Jah, jaapani teaduskultuuri üle ma kirjuks küll ja veel, aga minu tööd see lihtsamaks ei tee, seega pole erilist mõtet. Siinseid inimesi ma ümber ka koolitama ei hakka, see oleks võimatu, kuid oma tööd saan teha ja seda lastakse. Juhul kui jälle mõni kommunikatsioonihäire läbi ei jookse või mõni jabur küsimus, mille peale läänemaalima kolleeg elu sees ei mõtle, esile ei kerki.

Uuest nädalast (teisipäev on viimane koolipäev) saab alguse koolivaheaeg. Sinna on ka üks lühem reis plaanitud, kuid muul ajal on Tristan lastehoius, et ma saaks tööl käia.

Üleskutse - kui kellelegi on Miki Hiire pakse koomiksiraamtuid, mis on juba läbi loetud ja mille vastu teil kodus keegi enam huvi ei tunne, siis mul siin on üks noormees, kes oleks huvitatud nende lugemisest. Kui nende saatmine teile tüli ei tee, siis ma olen väga tänulik kui need kuidagi Jaapanisse Matsuyamasse saadaksite (selleaastane kogumik nr 29 on olemas).