Külas

Tarkusepäeva eel olgu edastatud kõigile kooliminejatele parimad soovid. Olgu teil ikka indu ja jaksu sel rajal käia! Ja kõigile teistele ka avastusi ja uusi teadmisi igasse päeva! Tristan läheb ka kooli. Sel korral Eestis. Sel aastal algab tema koolitee kolmandat korda. Kogemustega poiss. Ta on elevust täis ja ootab ning tahab jätkuvalt esimesse pinki istuda. Natuke kurb on samal ajal ise Jaapanis olla, aga ega ei ole ju kogu aeg emmet ka kõrval vaja. Küll ta hakkama saab. Eks see terve aasta üks elukool tema jaoks ole olnud ja on edasi. Võibolla nüüd veidi pehmemal moel. Kuid selles viimases ma tegelikult ei saa päris kindel olla.

Homme lähevad väikesed jaapanlased ka kooli. Algab teine semester, mis kestab detsembri keskpaigani. Antakse üle kodutööde pakk, mis pika (u 1 kuu) suvepuhkuse ajal on ära tehtud. Sain Shu ema Mihoga kokku. Istusime kohvikus ja ta rääkis, et ta jõudis oma mõlema lapse kodutöödega ühele poole. Tegelikult tal ikka lapsed tublid ja teevad ise, aga kontrollida oli ikka aegajalt vaja. Nüüd tunneb Miho end natuke vabamalt - ei pea nii palju kontrollima, ei pea lapsi iga päev ujumistundi viima, ega kalligraafia ringi sõidutama. Jah, laste vaheaeg on detailselt sisustatud. Kui ei ole ringe, trenne või tunde, siis on lastehoid, kus ikkagi on tunnid. Ma siiski loodan, et need emad kes kodused või pered, kus vanavanemad lähedal, saavad lastele lubada rohkem vabadust.

Kuna ma hakkan siin asju koomale tõmbama, on minu käest küsitud, et kas mulle siis Jaapan ei meeldi, et juba ära lähen. Meeldib ikka ja kui ma peaks kellelegi soovitama Jaapanit külastada, siis tõstan kaks kätt ja kiidan takka. Kuid siinkohal tasub vaadata minu sõnakasutust - ma nimelt räägin külastamisest. Jah, mulle meeldib siin. Mulle meeldib Jaapani loodus, mäed ja riisipõllud, meeldib toit ja inimesed. Muidugi on selles loetelus komponente, mis ei meeldi ka või pigem tunduvad harjumatuna. Toidu osas mulle ei meeldi mõnikord liigne äädikas ja kääritusprotsessi venivad jäägid. Looduse poolest võiksid igasugused katastroofid olemata olla, kuigi ega ma ei saa midagi ebameeldivat ka öelda ju. Inimesed on ilusad ja head, kuid nad suudavad kõige jubedamalt nina luristada ja rögastada. Naised ja mehed. Kui neil just nohu pole, mis aga on aga paljudel ja tihti, siis nad rögistavad ikkagi. Ja kui neist vaid aru saaks, siis oleks ju kõik super. Loomulikult tuleb siit välja võibolla minu vähene püüd neid mõista. Ma siiski usun, et mina püüdsin ja püüan edaspidi ikka siinset elukorraldust aktsepteerida ning mõista. Isegi seda hullu bürokraatiat, mis ju tegelikult ei erine EU omast. Juba olen ma õppinud ka aru saama, millise "Jah" taga peitub tegelikult eitus, sest jaapanlased ei eita. Nad naeratavad ja jaatavad ja nõustuvad, kuigi sa võid neilt küsida asja, mille olemusest neil aimugi ei ole või mida on võimatu siin ühiskonnas saavutada.

Jah, mulle meeldib Jaapan, kuid mitte, et ma siia pikaks ajaks tahaks elama jääda. Vähemalt mitte praegu. Inimene, kes soovib Jaapanis elada ja seda elu siin ka pikka aega nautida, peab olema, kas andunud Jaapani keele/kultuuri fänn, armuma jaapanlasse ja/või olema reegliinimene; omama siin aega, et luua oma suhtlusring või tulema koos oma "tugiisikutega"; või olema lihtsalt täielik ignorant ja erak. Ainuke asi, mis siit minuga praegu klapib on see, et mulle meeldivad ka reeglid ja korrapärasus, kuid teatava piirini. Seetõttu olen mina jätkuvalt külaline ja külalisel ei ole viisakas väga pikaks ajaks külla jääda. Kui oled külalislahkust viisakalt ja sõbralikult ära kasutanud, siis saab ju alati uuesti külla tulla.

Rumal ema väljamaalt

Oi, kui palju väikeseid asju on siin, mis on nii paju erinevad läänemaailmast. Iga päev ma neid erinevusi enam ei taju, aga ülepäeviti küll. Täna jälle.

Esmaspäeval pean minema ülikooli algkooli (see kool on noorte õpetajate praktikakoht ja seetõttu kuulub ülikooli alla) viiendikele Eestit ja oma tööd tutvustama. Kuna ma luban aegajalt Tristanil kodus olla ning ei pane ta õlule kohustust praegu viimastel nädalatel  iga päev koolis käia (Mai-senseiga on kokkulepe olemas), siis arvasin, et ta ju võib minuga teise kooli kaasa tulla. Oleks justkui teistsugune koolipäev. Ja kindlasti õpetlik - nagu kool olema peaks. Ma muidugi viisaka inimesena küsisin luba. Ei tohi! Ei tohi olla olukorda, mil laps ei lähe korralikult kooli, vaid tuleb emaga kaasa. Põhimõtteliselt ei oleks ta ka tohtinud siis minuga ei välitöödel ega Tokyos ega konverentsidel ka kaasas olla. Üksi kodus ta ka muidugi olla ei tohi sel ajal, kui ema kuskil koolis loengut peab. Isegi ei loe, et Tristani koolist on luba tal aegajalt kodus olla. Ma oleks võinud ju olla julm ja mitte küsida, vaid lihtsalt rumala väljamaallasena koos Tristaniga esmaspäeval võõrasse kooli minna. Kui Tristan tuleb minuga kaasa ja teised õpilased teda näevad, siis see mõjub äärmiselt halvasti moraalile ja laste kohusetundele, põhjustades lisaks konflikte ja probleeme nii vastuvõtvas kui ka meie koolis, õpetajatel võib jamasid tulla ja asjasse võib sekkuda ka linna haridusosakond. Kusjuures minul justkui ei tuleks jamasid? Koolipäeval vastutab lapse eest kool, mitte lapsevanem ja kui kool on mulle andnud lubaduse, et noormees võib aegajalt kodus olla, siis sellega on tegelikult kool üle piiri astunud. See kokkulepe on tehtud haridusameti selja taga, salaja. Nii teha ei tohi! Nojah, mõneti ma ju saan aru - Tristani kooliskäimise eest ju maksab linn ja põhjuseta puududa ei tohi, kuid kas siin ei aeta natuke juuksekarva lõhki? Ja miks siis sellest meeletul hulgal inimestele jama kaela peaks tuleb. Või on see lihtsalt ähvardus? Enam ei üllata:)

MUMÄ

Peod on selleks korraks siis peetud. Oli teismoodi, oli ärevust, oli põnev ja eks natuke oli kurb ka, kuid see viimane muidugi saanud võitu kõige vahva üle. Oli muidugi palju kinke ja õnnitluskaarte. See kõik oli ütlemata armas ja noormees säras rõõmust neid avades.

Juba kaks nädalat tagasi kirjutasime valmis kutsed ja palusin tööl sekretäril need ka ära tõlkida. Kutsutud oli kolm poissi (eelmised klassivennad) teisest klassist - Shu, Naruto ja Aoi. Sekretär oli hirmus elevil. Tal endal on kaks last ja on oma elus käinud vaid ühel lapse sünnipäevapeol ning suuremaid laste sünnipäevasid vaid telekast näinud a´la USA filmidest. See viitab sellele, et siin just väga tihti sünnipäevasid ei peeta. Shu ema ütles, et tööl käivad emad kohe kindlasti lastele pidu ei tee. Teine asi, millega siin tuleb arvestada on kingitused. Juhul kui tehakse kinke, siis tuleb ka teha vastukink. Kinke tehakse pulmade, lapse sünni puhul ja näiteks matuste kui ka tööl edutamise puhul. Olles saanud kingituse, siis tuleb kindlasti ette ja taha tänada, mis on ju igati mõistlik, kuid tuleb teha ka vastukink. Vastukink peab olema umbes pool saadud kingi väärtusest.

Tristan on aga nüüd kaheksa-aastane poiss, mis tundub mõneti nii uskumatu. 

Sünnipäeva eel oli noormehe magamaminek muidugi ärev ning hommikul oli poiss kell kuus üleval väites, et ärevus näpistas ta üles. Kuigi minagi magasin linnuund ei jõudnud ma nii kiiresti reageerida ja koogitükil küünalt põlema panna. Eelmisel õhtul Tristan veel tegi nalja, et olgu siis hommikul tort olla, siis ta ei teadnud, et mul oligi külmkappi üks kreemine viil peidetud (siin õnneks müüaksegi selliseid kreemiseid torte kenasti viiludena).

Kohe ärgates tuli ka kingiks saadud Legod kohe kokku panna, õnneks seetõttu kooli ta hiljaks ei jäänud ja kooliväsimus ei andnud ka tunda. Viimane on meie elu peaaegu iganädalane (õnneks mitte igapäevane) osa ning hea meelega ootaks kedagi külla, kes siis võiks mitte koolimineva lapsega olla ja tegeleda ajal, mil mina mikroskoobi taga istun. Unistada ju võib. Homme on aga mingi imetabase tähtpäeva tõttu koolist vaba päev, kusjuures see ei ole vaba päev töökohtades. Tristan veedab homse päeva Shu juures mängides. Ja kuna reedel ta ka kooli ei lähe, kuna me lendame Tokyosse, siis saabki tulevast nädalast niikuinii mõnusalt kolmepäevane koolinädal ja peaks jälle hästi mõjuma.

 Reedel käisin lastele Eestist rääkimas. Ja ikkagi sain loa ka komme jagada. Komme jagasin pärast ettekannet, aga et lapsed ei tohi neid kohe süüa, siis pigistati need pihku. Ma ei taha teada, mis välimusega need kommid pärast olid. Ma ei tea, kas lapsed said ka mu jutust aru (mul oli tõlk abiks), aga suurem osa kuulas küll korralikult ja pärast küsiti küsimusi ka - Miks te riisi ei kasvata? Millise maitsega riis teil on? Kas Eesti on puhas? Kas teil vikerkaari on? Kas teil vihmavarje kasutatakse? Milline on minu lemmik loom?

Kuigi me ei maininud sõnakestki, et Tristanil on sünnipäev, tahtis Tristan ise olla kommijagaja. Mina muidugi lubasin ja alles pärast mõtlesin, et vist käitusin liiga iseteadlikult ning selle loa oleks pidanud andma õpetaja.

Laupäevasel peol korraldasin ühe eestimaise sünnipäevamängu ikka ka. See tekitas ikka suurt elevust ja tundus vägagi meeldivat. Mõni mäng oli mul veel varuks, kuid neid mängida ei jõudnudki.

Laupäev oli mängutoa ja peo päralt. Siin on linna poolt majandatavad mängutoad (idee Savisaarele - munitsipaalmängutuba - MUMÄ), mis on tasuta ja kus on nii õueala, käsitöö nurgad, köök ja söögituba, väike võimla ja väike mängunurk lauamängudega. Ette broneerima ei pidanud ning võisime vabalt söögituppa oma laua katta. Tristan palus veel peole tulla ka Laural, kes on kena õpetaja Kanadast, kuid siin juba aastakümneid elanud ning ka Yumi (meie esimene toetaja ja abistaja siin), kelle viimase aja käikudest me suurt ei teandnud. Noormehe rõõm oli suur, kui ma lugesin ette Yumi kirja, et ta peole tuleb. Nii mängisidki poisid kuskil maja peal (poiste emad kolasid linna peal) ja mina, Laura ja Yumi lobisesime söögitoas.

Palusin Shu ja Naruto emadel (Aoi ei tulnud miskipärast) kella viieks tagasi tulla ja siis tegime ka piduliku tordilõikamise. Tordi tellisime juba kolm nädalat tagasi ja valisime alguses šokolaadi-maasikatordi, kuid kuna maasikahooaeg on nibin-nabin läbi saamas, siis väideti, et tehakse lihtsalt šokolaaditort. Rõõm oli eelmisel nädalavahetusel suur, kui kondiiter helistas ja sulaselges inglise keeles väitis, et ta teeb meile ikka maasikatega tordi. Meeletult magusa võikreemitordi sees ja peal olidki maasikad. Kõik söödi ära, kuid mina oleks pärast küll ühe heeringa nahka pistnud. 

Kinke sai noormees ka ja nüüd ma ei teagi, kuidas käituda. Ma jagasin kõigile peotäite kaupa komme - ehk see oli pool kingirahast ja ma eraldi tänukinke ei pea tegema hakkama.

Ei saa üle Emajõe

Laupäev oli metsas olemise päev. Kuna ma püüan oma elu ikka võimalikult kirjuks teha ning samas pole saanud osakonnast, millega ametlikult seotud olen, täit töist elamust, siis olen otsinud võimalusi väljaspoolt seda. Ehime ülikoolis on olemas õppekava nimega umbes nii Education for Sustainable Development. Selle eestvedajatega olen suhelnud ning tundub, et teen seda ka edaspidi. Meid kutsuti tudengite väljasõidule. Tegelikult oli tegemist ühise väljasõiduga pangatöötajatele ja tudengitele. Ehime pank kannab hoolt mingi osakese metsa eest linnast pooletunnise sõidu kaugusel. Noortel pangatöötajatel oli hea võimalus kontorist välja saada ning tudengitel oli see mingil määral seotud õppetööga. See ei olnud aga niisama metsas jalutamine. Tunnikese matkamise ajal oli meil küllaltki põnev ülesanne - tuli võtta paaridesse, ühel paarilisel seoti silmad kinni ning teine pidi teda juhtima, pimedale seletama, ja teda vajadusel hoiatama. "Pime" pidi omakorda tajuma ümbrust, katsuma, nuusutama (maitsmiseks ei läinud). See oli mulle kui koduõpetajale aga suurepärane võimalus rääkida meeltest, sõrmeotste tundlikkusest ja olukorrast, kui üks meel on häiritud, siis on teised ärksamad. 

Võibolla selle mängu tõttu pidime matka alguse panema pähe kiivrid - "pimedaga" võib ju õnnetus juhtuda. Ikkagi tundus kiivrite pähepanek jalutuskäigul metsas kummaline. Kiiver-kiivriks, seda ülemuretsemist oli veel. Loomulikult oli kindlustus. Sel korral ma seda ise maksma ei pidanud, vaid seda tegi sponsorina pank. Teine lahe asi oli ojaületus. Madal ojake, mille põhjas olid parajad kivid, oli raja alguses meie kogunemise kohas. Tristan silkas üle selle edasi-tagasi ajal, mil me hilinejaid ootasime. Mingi hetk laekusid vist mingid metsaametnikud ja hakkasid "silda" ehitama kahest pingist, mis raja alguses olid. Enne seda ei teinud keegi vähimatki katsetust (va sillaehitajad), et ojast ilma sillata üle minna. Tristan ei mõistnud, miks suured lihtsalt üle ei tule, vaid määrivad jalanõudega korralikud pingid ära.

Tõepoolest - me kandsime metsas matkates ja pärast puid istutades kiivreid.

Tristanile oli ekstra kaasa võetud pisut väiksem kiiver.

Ei saa üle Emajõe?

Pärast pisikest matka saime koolitust, kuidas ja millisesse pinnasesse istutada sugi´sid (jaapani krüptomeeria) ja hinoki´sid (jaapani kõpress). Tuleb tunnistada, et ma ei olegi varem selliselt massiliselt puid istutanud. Euroopa Liitu astumise puhul ei käinud mina Eesti metsa uueks loomas.

Töö käib

Pärast löödi valge post masse, millel kirjas, kes ja millal selle metsatuka istutas.

Minu panus Jaapani metsade mühamisse, st üks nendest mõnest kümnest.

Kui keegi on midagi kuulnud šitaki seentest, siis teadke, et neid kasvatatakse kunstlikult just sellistes palgivirnades.

 Meie töö oli palkide ümberpaigutamine.

Kiivrikandmise kohustust pidin ikka lapsele korduvalt üle seletama. Oleks ma ise ka teadnud või uskunud põhjusesse. Lõpuks arvas laps, et see on seotud maavärinaga - iial ei tea, millal see meid ju ähvardab. 

Lapse loodusvaatlused.

Tristanil oli eelmisel nädalal mitu testi nii jaapani keeles kui ka matemaatikas. Siin mõned näitelehed. Matemaatika on iseenesest ju ülilihtne, sest õpitakse ju loendamist ja numbreid, kuid seda kõike ju jaapani keeles. Seega on siinse kolme töölehe kohta teha üks näpukas ju köömes.

Kuum vähi jaoks?

Vaatamata sellele, et meil välitöödel kaasas olnud paat oli nii uus, et tehaselõhn veel küljes, jäi selle ristimistseremoonia ära. Nime ka paadile ei pandud. Ei õnnistatud paati ei šampuse ega viina ega sakega. Ei palutud ka Vetevanalt luba ning antud talle lohutuseks suutäit teravat. Küll teadjad lugejad aru saavad, mida kõike silmas on peetud. Seega ma pole kindel, kas Vetevana meile ka head proovid andis ning võibolla oligi hea, et me paadiga pikemaid tiire ei teinud - olekski äkki õnnetus juhtunud. Vähemalt ei häiritud järveelu ankrutega. Ankruid lihtsalt ei olnudki kaasas. See oli nüüd küll üllatus. Tuli välja, et kuna tegu oli kaitsealal olevate veekogudega, siis on ankrute kasutamine keelatud. Mis imenipiga siis käib paadi fikseerimine?

Paat oli lõa otsas. Antagu mulle nüüd andeks, kuid see ei tundunud mulle küll kõige kindlam metoodika, et asendada ankruid.

Proove võeti järvest nagu ikka. Vahendid olid küll pisut erinevad, kuid see tundub mitte lugevat. Samas ma muidugi pead anda ei saa, sest mina ju paadis ei olnud. Võeti setet ja võeti vett. Kahtlusekübe jäi hinge, et esimese järve puhul ei võetud proovid mitte kõige sügavamast kohast, kuid küllap takistas lõa otsas olemine sinnasõudmist. Minu väljaütlemisest ei piisanud proovivõtjate enesekindluse kõigutamiseks. Päevakava näis välja nii, et esimese päeva õhtuks laekuti Beppu linna algul rongi ja siis kolm tundi laevaga, kaks järgmist päeva rahmeldati järvel, tükeldati kaldal proove ning kolmandal ja neljandal tööpäeval jagati tubastes tingimustes proovid omavahel ära. Ja siis tagasi. Veel olgu mainitud, et kasutada oli meil ülikooli buss ning rendiauto. Tegelikult oleks me nibin-nabin ka kõik bussi mahtunud, kuid ülikooli töötajate lapsed ei tohi ülikooli väikebussiga sõita. See on seotud mingi erilise kindlustusega - st kui juhtub õnnetus, siis lapsed ei ole kindlustatud. Aru ma jälle ei saa, aga enam ei püüa ka. Samas Tristan on küll iga nurga pealt nii üle kindlustatud. See pole küll välitöödega seotud, kuid just eile maksin näiteks karatetrenni kindlustuse ära.

Igaüks saab oma osa, et erinevaid märke settest leida - ränivetikad, pigmendid, SCP, loomsed jäänused, C/N ja veel mõni teine asi. Võeti mõlemas järvest kolm sette puursüdamikku (nii u 30 cm), kaks neist tükeldati järve kaldal ja kolmas tood tervikuna "laborisse".

Töö sektsioonides. Lapsed olid pärast kaks päeva õues müttamist täitsa nõus tubasteks tegevusteks, kuigi mingil hetkel kammitses kinnine tuba ja vaja oli mööda koridore joosta, lutikalaadseid tegelasi, hulkjalgseid, kämblasuuruseid ämblikke (kusjuures päris-päriselt oligi nii suur) ja prussakaid uurida.

Rääkides prussakatest, siis suveperioodil on siin väga tavaline, et prussakad tungivad tuppa. Me pole veel ühtegi näinud, kuid poodides on mürgiletid juba tõstetud kenasti kassade juurde. Tristan vaatas ühte väikest terraariumi ning lubas eluspüügiga tegelema hakata. Ma siiski ostsin ühe väikese paki mürki ikka ära.

Mis on Eesti inimeste keskmine kehatemperatuur? Jaapanlastel on see 36,3 C. Ma arvan, et Jaapan on küll ainuke riik maailmas, kes sellist statistikat omab. Tegelikult tuleks last igal hommikul kraadida ning kooli teatada - see ei loe, kas on lapsel palavik või mitte. Hetkel see õnneks nõutud ei ole, sest ma raudselt unustaks seda hommikuti teha. Aga märtsis, mil neljandast klassist kolm last puudusid ja kogu koolipere pidi maske kandma, sest kardeti gripipuhangut, siis tuli küll last igal hommikul kraadida ja õpetajale teada anda. Ju nendele andmetele see statistika tuginebki. Igasuguste kliimaseadmete tõttu on inimeste kehatemperatuur aga alanenud ja see on tekitanud suure poleemika. Nimelt pidavat vähkkasvajale meeldima külmem keha. Riigi terviseasutused mõtlevad tõsiselt, mida selle probleemiga ette võtta. Selliseid teadmisi saab onsenis kuumas mädamunalõhnalises vees ligunedes. Sportlikust huvist kraadisin ennast - 36,8 C. Kuum vähi jaoks? Küll aga pole see kuum kurguvalu ja häälekäheduse jaoks. Võibolla ilma kurguvaluta oleks madalam. Onseni- ja autojuttude hulka kuulusid taas kord naiste rakse olukord ülikoolis ja enesetõestamine ning pärast suurt maavärinat ja tuumakatastroofi abiellujate meeletu tõus ning ikka ja jälle erinevad teemad riskidest ja ohtudest.

Kyushu saare Beppu piirkond on kuulus oma onsenide poolest. Käisime meiegi. Algul tahtime liivaonseni minna, kuid seal oli jube pikk järjekord. Ligunesime hoopis mädamunalõhnalises kuumas vees lageda taeva all. Pärast sai vulkaaniaurus küpsenud mune süüa. 

Uue nädala ilmateade lubab nii umbes 27 soojakraadi. Juba praegu saadan lapse kooli lühikestes pükstes. Päris hea.

Karatetrenni võetakse päris tõsiselt. Ma kaldun arvama, et poisil on seljas elu kallim riietus.

Ja ukse taga käivad siingi Jehoova tunnistajad. Õnneks neil inglisekeelset materjali ei olnud nii nagu kümme aastat tagas Norras Bergenis olles, kus usukummardajad läksid sujuvalt üle inglise keelele ning lahkelt jagasid ka materjale.

Õpetajate päev

Enne järgmist reisi olgu lühidalt kirja pandud tegemised, mis said teoks Nagoyas. Jälle kauaoodatud reis. Nii mitmeski plaanis. Esiteks seetõttu, et saime peavarju kaasmaalastest saatusekaaslaste juures, mis annab võimaluse olla koos "omadega" ja rääkida asjadest, mis on "omad" ning töises plaanis seepärast, et sai osa võtta minikonverentsist, millest osavõtjad olid uurimisobjekti tõttu "minu" inimesed. Loomulikult ootas noormees reisi ka seepärast, et mängida eestikeelsete lastega (kuigi esialgu ta väitis, et väikesed lapsed sh kaheaastased talle ei meeldi) ja et sõita ülikiire rongiga. Viimane valmistas isegi teatud pettumuse, sest lapsel oli arvamus, et kiire kiirrong peaks tuhisema niiviisi, et ümbrust ei näegi, kuid see sõitis näivalt täiesti tavalise kiirusega (kokku kestis rongisõit ümberistumisega 5h). Nagoyas elamine oli aga tõeline luksus. Meile oli eraldatud väike tuba nariga, meile valmistati marumõnusaid toite ja ajal kui mina olin töiste tegemistega hõivatud, oli Tristan hoitud. Meid võttis nii lahkesti vastu Veiko ja Katrini pere. Meie täname!

Konverents oli muidugi suures plaanis ikka jaapanikeelne (Jaapani diatomistide iga-aastane kokkusaamine), osavõtjaid nii umbes 50 ning ettekannete teemad varieerusid seinast seina. Püüdsin ettekannete jooniseid, inimeste näoilmeid ja ka mõningaid sõnu äratundes tabada jutu sisu. Ma ei ütleks, et see mul ülemäära hästi välja kukkus, kuid midagi sai ikka ka kõrva taha pandud. Mul endal oli posterettekanne. Inglisekeelseid postreid oli kaks ja miskipärast just nende kahe ees rahvast tunglemas ei olnud, kuid õnneks päris vait ma ka olema ei pidanud ning sai ikka pisut arutatud ja teemat tutvustatud ka. Seega osavõtt sellest kohtumisest võis isegi päris kasulik olla.

Vaatamata sellele, et Nagoyat turistibrožüürides just väga atraktiivsena ei tutvustata, leidus siiski kohti, kus käia ja oma vaba aega sisustada. Tristanil oli seda luksust muidugi rohkem. Kui satute Nagoyasse, siis käige ära loomaaias, kus on hirmuäratavad jaapani hiidsalamandrid ja akvaariumis, kus jaapani hiidkrabid teritavad sõrgu. Ja mitte ainult. Lisaks käisime Tristaniga koos päris uhkes ja osaliselt renoveeritavas Nagoya kindluses, mida tasub kindlasti külastada ning teletornis, mis oma välimuselt meenutab Eiffeli torni. Ühtegi templit või shraimi me ei külastanud, kuid ma usun, et sellisel kujul turisti mängimisest Nagoyas mulle ja noormehele esilagu täitsa piisas. Küll oleks pikemaks kohaloleku ajaks leidnud veel ilusaid kohti selles kõrges ja hallis linnas.

Mõned mobiiliga klõpsutatud pildid ja videolõigud on üles laetud siia.

Täna oli meil õpetajate päev. Siin on selline komme, et kooliaasta alguses (ja hetkel ju on Jaapanis veel kooliaasta algus) külastab õpetaja oma õpilaste kodusid. Vaatab üle õppimistingimused, arutab vajadusel õppetööga seonduvat ja vastab küsimustele. Kuna me niikuinii igal nädalalõpul vaatame üle uue nädala plaanid ning saan Tristani kohta tagasisidet, siis meie puhul see justkui vajalik ei olnud, kuid kord on kord. Selleks tarbeks kattis Tristan Mai-senseile laua. Loovutas oma viimased musta leiva viilud ja Merevaigu juustu talle, lõikas peaaegu cm paksused kurgiviilud ja pani lauale paar Selga küpsist, mis tal endal oli kappi ununenud ning mänguasjad valvesse. Mai-sensei kaua meie juures ei olnud. Me olime tänase õhtu üheteistkümnes pere ja vaja oli veel ühte külastada. Maitses ja kiitis leiba ja Merevaiku. Kuna meil on kavas Tristani sünnipäeval koolis tema klassis väike Eestit tutvustav tund korraldada, siis küsisin, et kas tohib musta leiba ka pakkuda. Õpetaja lubas direktori käest küsida. Kas oli leib nii halb, et selle pakkumiseks peab enne luba küsima? Kuid kodu ja õppimise osas mingeid ettekirjutusi ei saanud ning vestlus kasinas inglise keeles Mai-sensei ja veel kasinamas jaapani keeles meie poolt kestist vast vaevu veerand tundi.

Et aga õpetajate päev vääriks oma nime täielikult, siis oli täna ka vestlus õpetaja Külliga. Nii nagu eelnevad korrad on Tristan seda vestlust väga oodanud, kuid esialgu ei anna ennast kaamera juures näole ja mina pidin siis ette kandma, kuidas edeneb lugemine ja kirjatehnika, arvutamine ja maailmamõistmine. Edeneb ikka. Lugema tuleb noormeest jätkuvalt utsitada, kuid kõiges muus suudame Eesti kooliga sammu pidada võis siis reipalt kannul olla. Hea meel oli tõdeda, et kirjatähtede harjutamises on Tristan siin isegi sammukese ees ja etteantud töölehed on täidetud ja seda õnneks rõõmuga. Kunagine kirumine, et kirjatähed on maailma keeruliseimad ja neid on ilmvõimau teha, on kadunud ning on kujunenud lemmikkaunid tähed. Matemaatika osas on koolis muidugi asi Tristani jaoks liiglihtne - õpivad ju esimese klassi omad alles numbreid tundma ja kirjutama. Koolitunnis tuleb siiski Tristanil kõik korralikult kaasa teha ning Mai-sensei ütles, et tunnis teeb ta kõike ülesandeid väga püüdlikult kaasa. Koduste töödega teeme aga nii, et õpetaja annab Tristanile minu saadetud töid. On küll kummaline ringiga saatmine ja ma ju võiks kodus ise anda neid ülesandeid, kuid kui ikka õpetaja need annab, siis on nende tegemise kohustus kuidagi teine. Ja direktor andis mõista, et eraldi ülesandeid õpetaja ei peaks ise Tristanile ette valmistama.

Päevale pani toreda punkti Tristani spontaanne kõne sõber Jakobile ning kuigi meil oli magamamineku aeg juba kukil ei suutnud mina kahe sõbra vestlust katkestada. Õnneks pole homme Tristanil koolipäev, vaid me astume rongi peale, et lõpuks välitöödele minna (siin ei ole 1.mai vaba). Näis, milliseks need siis lõpuks ka kujunevad, kuid enam ma ei hõiska nii nagu möödunud korral, mil väljaminek ametlikus plaanis siitpoolt ära jäeti. Tagasi peaksime Matsuyamas olema 6. mai õhtul.

Lugu pildis

Hetkel kiire-kiire, kuid laadisin hea posu pilte üles esimesest koolipäevast. Homme on meil hambaarstile minek ja augu kordategemine plaanis. Uhhh...

Üks päris mitmest fotost. Ülejäänud on siin.

Nädalavahetus pildis

Saagu sel korral selline pildiline kiire ülevaade nädalavahetusest. Pühapäevaga sai läbi Matsuyama linna kevadfestival, mis kulmineerus kindluse festivali ja kostümeeritud rongkäiguga. Ilm küll ähvardas, et see paraad jääb ära, kuid õnneks siiski meeletu vihm lakkas ja sai näha uhkeid ja kummalisi kostüüme.

 Ähvardav vihm enne rongkäiku.

 Tristani arvates sellised tantsud sobivad pisut noorematele.

 

 

Meie ahi sai esimesed ristsed. Pildil olev leib on muidugi Eestimaalt, kuid marjakook valmis siinses mikroahjus päris hää. Sandrale ja tema emale suured tänud leiva eest. Tükeldasin ära ja panin osade kaupa sügavkülma. Pakis lisaks olnud kommipakki püüame ka tühjendada ikka väikeste osade kaupa. Laupäevad on meil jätkuvalt pannkookidega. Homme on aga jälle esimene koolipäev. Uus pinal (vana ei vastanud standarditele) ja Shult laenatud must pintsak ootavad ning juuksuris jõudis noormees ka täna ära käia. Homme on pidu!