Ei mingit luksust

Tööst lubasin juba ammu kirjutada ja pole sel teemal maininud muud kui, et arvuti ost võttis aega üle kuu. Selge on see, et sellega ma siia tegelema ei tulnud. 
Üldiselt räägitakse, et Jaapani töökultuur on karm ja täpne. Siin ei ole noori ülemusi. Ükskõik, millisest erialast räägitakse, siis meistriks ei saada alla kahekümneaastast töötegemist (-rügamist). Teaduses on professor see, kes laseb, poob ja käseb ning kui nooremal (sh isegi doktorandil või ka järeldoktorandil) isegi on teaduslikus plaanis geniaalsed ideed, millesse süüvida, siis juhendaja seda nii naljalt katsetada ei lase (vähemalt esialgu küll). Selline on asi teoorias. Olen kuulnud jutte räägitavat. Minul on ka siin juhendaja, aga tiitli poolest olen ma ka professor. Seega nüüd ei teagi, kes keda meist kamandab. Ma aga olen püüdnud tagasihoidlikult tegutseda ja kedagi ei kamanda. Tundub, et samamoodi käitub ka mu vastuvõtja. Ma töötan koos suure hulga mereuurijatega, minu vastuvõtja ja tema abikaasa on põhimõtteliselt ainukesed, kelle uurimisobjektid on järved. Mõned väiksemad "mutrid" on veel. Seega on meil mõistlikum üksteisega rahulikult plaane läbi arutada kui teineteisele käske lajatada.
Tulnud Eestist merevaatega uhkest kabinetist, siis ei tundu minu praegune töökeskkond just kõige atraktiivsem. Tegemist on justkui suure avatud natuke sassis kontoriga, kus väikesed boksid. Minu oma on küllaltki suur võrreldes teistega. Mulle piisab, kuid ma miskipärast arvan, et Eesti (so EL) standardite järgi sellises keskkonnas töötada ei saaks. Marupisikeste lauakesest taga ruumi keskel istuvad tudengid. Akna ääres on pisut kõrgemate seintega (kui ma püsti tõusen, siis näen üle seina) piiritletud boksid teaduritele. Sinna mahub laud, tool ja pisike riiul. Ei mingit luksust. Ja muidugi on ruum üsnagi külm. Võibolla olen ma juba harjunud või on tõesti kütma hakatud, aga nii külm ei ole kui detsembris. Hommikul tööle tulles on saal tühi ja siis alates kümnest hakkab see täituma. Tundub, et siin puudub see tüüpiline töörügamine, mil varavalges algust tehakse. Aga seda ma ei tea, millal siin töö lõpetatakse, sest mina lahkun varem neist varem.

Minu putka suures saalis

Siiani olen oma tööpäevi alustanud kella üheksa paiku, uuest nädalast alustan enne kaheksat, sest hommikused Tristaniga koos koolisolemised jäävad ära. Vähemalt nii oleme me omavahel kokku leppinud. Need, aegajalt hektilised, tööpäevad on kulunud paikaloksumiseks, olen tegelenud ühelt poolt süsteemiga tutvumisega ja see ei ole vee selge ning lugemisega ja teadustöö sisulise poolega rohkem kurssi viimisega. Olen natuke mikroskoobi taga istunud ja süvenenud nendesse proovidesse, mis on Eestist kaasa võetud. Siin pole ju veel välitöödel käinud ja ei ole saanud kohaliku "kraamiga" tegeleda.
Enne Jaapanisse tulekut olid mul suured ja üllad plaanid - uurida mitmete kümnete järvede tänapäevast olukorda, leida seoseid neis leiduvate vetikate ja järve erinevate parameetrite vahel, koguda hästi palju andmeid ja luua väike andmebaas, õppida juurde statistika tagamaid, lisaks võtta ette paar järve, mille puhul kirjeldada peale tänapäevase seisundi ka minevikku. Need plaanid sai projekti kirjutades ka vastuvõtjaga kokku lepitud, kes tol korral vastas"Let's try". Siis ma ei teadnud, et selle taga ei peitundki entusiastlik hüüe, vaid pigem kahtlus. Seega - plaanid on tõepoolest selleks, et jumalat naerma ajada. Ühelt poolt näiteks takistab selle väikese andmebaasi loomine raha vähesus ja eelarvekärped ning väikesest andmebaasist saab uue plaani kohalselt imepisike. Välitöödele minek tähendab ka ülemõistuse meeletut bürokraatiat, mis annab samuti hoobi. Välitöödega alustame märtsi alguses. Siitpoolt on kätte saadud load esialgu kahte järve puurida Kyushu saarel - Odano-ike ja Tateishi-ike. Need on lähedal asuvad ja sarnased järved erinevate valgala omadustega. Seega on siingi eesmärgid minu esialgsete plaanidega võrreldes pisut muutunud. Välitöid ma ootan aga suure põnevusega - nädala aega metsas mäe otsas. Tristan tuleb ka ikka kaasa ja õnneks tuleb Micki ja Narumi tütar ka.
Nii nagu ma olen aina ja aina kirjutanud siinsete inimeste vähest keeleoskust, siis paraku ei saa ma öelda, et ülikoolis inimesed nüüd vabalt kõneleksid. On ka siin keeleoskuse taha kinni jäänud arutelusid. Seetõttu oli ka naiivne loota, et minu aastaalguse seminar suurt teaduslikku diskussiooni tekitaks. Selle üle olin ma küll kurb. Õnneks saavad välitööd olema koostöös Kyoto ülikooli inimestega ning märtsi teises pooles on konverents Hiroshimas, mis kindlasti annavad oma panuse ja loovad diskussioonipinda. Mitte, et ma kogu aeg vaielda tahaks:)
Peale minu on siin veel õnneks väljamaalasi. Enamus Hiinast ja Indoneesiast. Osakonna juhataja algatas juba eelmise aasta lõpul lõunasöögiaegse filminäitamise. On olemas Jaapanit tutvustavad seeriad "Cool Japan" ja "Begin Japanology", mis koondavad endas pooletunniseid filmikesi erinevatest temaatikatest Jaapani kohta. Nii saamegi oma lõunasöögi karbikesega seminariruumis südapäeval kokku, vaatame filmeja sööme. Need on päris harivad ja põnevad, kuigi "Begin Japanology" saatejuht on igavaim saatejuht, keda ma üldse näinud olen.

Täna aga sõime saia Eesti juustuga! Mida kõike ka postiljonid ukse taha ei too:)

16 hüpet 20 sekundiga

Ma olen juba korduvalt viidanud hüppenöörile kui kultus-spordivahendile koolides. Ja mitte ainult. Nii mõnelgi naisterahval on tööle minnes käekotis lisaks lõunasöögikotikese, rätikukotikese, hambaharja ja näomaskidega kotikesele veel üks kotike, milles hüppenöör. Täna oli koolis hüppenööriga hüppamise võistlus. Minu teada Tristan Eestis olles hüppenööriga ei hüpanud. Igaljuhul meil seda kodus küll ei olnud. Nüüd on. Kaks tükki igaksjuhuks. Ja igaksjuhuks peab see nöör alati ka kaasas olema - iial ei tea, kus saab hüpata. Näiteks kui hommikul kooli jõuame, siis mõni kümme agaramat õpilast juba keksivad spordiplatsil, pikemate vahetundide ajal minnakse jälle õue hüppama. Hüppenööriga hüppamine on vist esimene jaapanipärane tegevus, mis Tristanile väge hinge on läinud ja mille arengut ma igapäevaselt ka näen. Ta alustas "nullist". Tema jaoks oli algul ühelt jalalt teisele hüppaminegi keeruline. Täna aga hüppas ta võistlustel juba tagurpidi ja ka käed risti. Mitte muidugi nii nagu ägedalt kui kohalikud lapsed, kuid ega palju alla ka ei jäänud. Hüppenööriga hüppamine on üheks kooli minemise motivaatoriks. Hommikutest on ära kadunud lause "Nii raske!" ning uueks päevaks mõtleb noormees eesmärgiks suurema numbri, mis tuleb hüpates saavutada. Ja nii saab ju numbreid jaapani keeles õppida. Lisaks  muidugi koordinatsiooni ja füüsise arendamine ja lõbus olemine ja klassikaaslastega koosolemine. Kooliga asi pisitasa areneb. Tristan on tutvunud uute õpetajatega, kes teda aitavad. Meie kodusesse sõnavarra on ilmunud mõned jaapanikeelsed sõnad. Sellekuise koolilaulu sõnad (igal kuul on koolil uus nö kuulaul lisaks koolihümnile) hakkavad kuu viimastel päevadel pähe kuluma. Igahommikused eesti keele tunnid, mida Tristan klassi ees läbi viib on ka rõõmsaks osaks, mis korvavad olukorra, et suur segadus on ikka sees. Ta juba plaanis, et õpetab neile sõna "lõoke" - natuke kiusamine pärast, et ta ise peab ju ka keerulisi sõnu õppima, kuid siis leidis, et sellest sõnast pole väikestel jaapanlastel tema endaga suhtlemisel ju mingit kasu.

 Õpetaja on kenasti kõik eestikeelsed sõnad üles kleepinud.

Tänasest võistlusest. Ma polnud päris kindel, kas ikka on mõtekas sinna minna. Seda enam, et üritus toimus pool üksteist - minu jaoks tõsisel töisel ajal. Eeldasin, et tegemist on tavalise kehalise kasvatuse tunniga. Oligi vist nagu tavaline kekatund, kuid saalis oli ka lapsevanemad ja üldse mitte vähe. Enamasti muidugi emad, mõned vanaemad ja paar isa-vanaisa.

Kui mina läbi vihma koolimajja jõudsin polnud esimeste klasside etteasted veel alanud. Võimlast tormasid välja pisut vanemad lapsed ja nende vanemad ning ukse taga hoovis värisesid näod naerul kolm esimest klassi. 

 Lapsevanemad saadeti kenasti lavale istuma, et parem ülevaade asjast saada. Lapsed võisid alustada soojendusringidega. Tristan nägi mind ja oli rahul ning kihutas mööda saali ringi hüppama.

Kaootilisele soojendusele järgnes range rivistus, tervitus, kummardus, lapsevanemate tänamine ja veel mingid sõnavõtud.

Siis tehti väike võimlemine ja lõpuks leidis igaüks joone järgi oma koha hüppamiseks.

Ega ma nüüd päris täpselt sellest süsteemist aru ei saanud, aga laias laastus hüpati rakendades erinevaid stiile (jalad koos, ühelt jalalt teisele, tagurpidi, käed ristis jne) 20 sekundit, kel selle ajaga nässu läks, istus maha. Need, kes suutsid 20 sek vastu pidada, tegid veel ühe ringi. Ja siis võeti uus hüppestiil. Õpetajad protokollisid kõik kenasti tabelitesse. Ma tulemusi ei näinud ja ei oska kommenteerida. Ma ei saanud ise ka Tristani hüppeid lugeda, sest ta oli Yumiga saali teises otsas. Ise ta oli rahul. Järelikult läks hästi. Ja siin mõned videolõigud hüppamisest. Loodetavasti õpetajad ja lapsevanemad ei pahanda, et siin need postitan.

 

 

 

Aegajalt on postkastis üllatusi. Pakiteated on toredad - saab musta leiba ja kommi ja raamatuid. Täname!

 

Enne musta leiva söömist sai ka Eesti Vabariigi presidendi poolt väljakuulutatud joonistusvõistlusel osaletud. Tristanil on hinges lootus, tema pilt laekus kõige kaugemalt.

Esimene koolipäev

Kui ma ütleks, et esimene koolipäev lihtne oli ja ilma emotsioonideta möödus, siis ma valetaks. Nii nagu sai öeldud eile, oli Tristanil sees väike kartusekübe. Kuigi sai lohutatud ja ta maha rahustatud, siis küllap jäi ta ikka kerge värinaga magama. Hommikune ärkamine ei olnud just kõige rõõmsam, hommikupuder jäi söömata ja triiksärgi nööbid streikisid kinnitumast. Samas oli noormees kindel, et ilma kikilipsuta ta kooli ei lähe - ikkagi esimene koolipäev ja inimeses peab kõik kaunis olema. Õnneks juba õue minnes polnud enam vahet, kas minnakse kooli või loomaaeda - meel oli päris rõõmus. Tee peal sai veel oma jaapanikeelset tutvustust harjutatud (Minu nimi on Tristan, olen seitsmeaastane ja tulen Eestist) ning koolimaja jõudsime nii umbes veerand tunniga. 

Pisut udune pilt kooli tõttavast lapsest.

Meid juba oodati ja esialgu juhatati kooli arvutiklassi, kus tahvlil ilutses Tristanile kirjutatud tervitusteks. Inglise keeles. Meie hea sõber Yumiko oli ka koolis. Temast saab Tristani tugiisik. Ta on kena viiekümnendates proua, kelle lapsed elavad Tokyos ja Kyotos, mees käib tööl ning temal pole päeval kodus midagi teha. Ta on mõned aastad USA-s elanud ja seetõttu oskab pisut inglise keelt. Siit muidugi tuleb hea kombinatsioon - Yumiko oskamata eesti keelt abistab Tristanit, kes võib ju inglise keeles osata öelda mõningaid väljendeid, kuid keelt ikka päris hästi ei tunne. Hea on aga selle juures see, et Tristan tunneb ennast Yumikoga hästi ning see ongi siinkohal kõige olulisem. Tristanil on koolikotis Jaapani-Eesti taskusõnaraamat ja Inglise-Eesti-Inglise pisike sõnaraamat ning loodetavasti neist piisab. 

Meil paluti kõik koos arvutiklassis pisut oodata. Kuna täna oli selle semestri esimene koolipäev, siis tunniplaan oli tavapärasest erinev. Alguses oli vist klassijuhataja tund, millest me osa ei saanud. Siis kutsuti meid klassi ja Tristan pidi kohe klassi ette astuma ja ennast tutvustama. Kuna see käis kõik nii kiiresti, siis ei jõudnud ta vist mõeldagi, et mingi kartuse moodi tunne on ka olemas - astus klassi ette ja kõva ning selge häälega rääkis jaapani keeles, kes ta on ja kust ta tuleb ja kui vana ta on. Mina olin ta kõrval ja nagu meil plaanitud, oli mul maakaart käes ja ma näitasin, kus Eesti asub. Pisikesed kuue-seitsmeaastased kuulasid ja plaksutasid. Tristan tegi veel klassis auringi, kus tervitas kõiki kättpidi ja kõik ütlesid talle oma nime. Esialgu vist läksid kõik nimed ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Kikilipsustatud noormees auringil.

Edasi pandi Tristan esimese pingi asemel istuma viimasesse, mis antud olukorras oli parim lahendus, sest nii mina, Jaan kui ka Yumiko olime ka seal ning Yumiko keeleliselt aitamas ja sosistamas. Seega oleks olnud küll väga kummaline kui me kõik olek esimeses pingis istunud. Eks uuel aastal saab võibolla noormees ise koolipingi valida - uus kooliaasta algab siin aprilli alguses. Niisiis, me pidime istuma pisut aega klassis, õpetaja Mai (sensei Mai) rääkis midagi ning siis oli piduliku aktuse aeg. Poisid võtsid ühte ritta ja tüdrukud teise poiste rea kõrvale, vahed kahe lapse vahel olid just nii pikad kui laps käed välja sirutas ja eesolevat sõrmedega puudutas. Nii mindi hanereas aulasse. Seal seisid kõik alguses rivis ja kui lõpuks lubati, siis istuti maha. Meid tõmmati rajalt kõrvale. Ja nii kui direktor oli paar sõna öelnud, anti Tristanile mikrofon kätte ja saadeti lava ette oma "luuletust" lugema. Läksin temaga kaasa, kuid ma usun, et ta oleks selle selge ja kõlava häälega ka ilma minuta ette lugenud. Kummardus. Aplaus. Paraku ei õnnestu mul siia miskipärast video üleslaadimine, ehk saab mingi aeg mingi konvertimine tehtud ja ka video nähtavaks.
Tristan pidi seisma oma klassi rivi lõppu ja maha istuma. Me Yumikoga istusime talle üsna lähedale. Kuna saali uksed on suured ja avanevad otse õue ja mingit soojendust siin ju ei ole, siis oli päris külm, mitte palju soojem õuetemperatuurist. Ma andsin oma jope Tristanile, kes alguses kindlameelselt triiksärgi väel oli.  Meie muidugi tundusime seal ennast tõeliste külmavarestena, mõni laps oli aga põlvpükste väel, mõni kerge särgiga, tüdrukud seelikutega. Mul hakkas ainuüksi nende vaatamisest külm. Aktus oli pikk ja tüütu. Palun vabandust! Kuulake ise tund aega juttu, millest mõhkugi aru ei saa. Oli paar laulu - üks vist oli koolihümn. Anti kätte aukirju linna ja kooli poolt tublidest tublimatele. Lõpuks sai see külmetamine läbi, ma loodan, et järgmisel aktusel saab Tristan asjadest aru ja pea kurva näoga lakke vahtima. 

Leia pildilt Eesti poiss.

Nüüd klassi tagasi. Te võite kolm korda arvata, mis tund nüüd algas. Koristamine! Ja ongi nii - siin ei ole koristajat, vaid lapsed küürivad koolimaja puhtaks. Pesevad põrandad nii klaasiruumides kui ka koridoris, kummikindad käes tualetis, küüritakse aknalauad ja riiulid. Kõik ju võiks täitsa normaalne olla ning minugi poolest õpetatagu nii lastele korda, kuid nii nagu ma uusaasta koristust ülikoolis nägin, nii oli ka see kaootilisuse tipp. Küllap oli igalühel oma kindel ülesanne - üks oli tahvlipesija, üks tualetis, teised küürisid koridori treppe, kuid seda kõike teha pisikeste lapikestega ja külma veega nii et laste sõrmed punased, lisaks käis põrandate pühkimine ja pesemine läbisegi. Tristani ülesanne oli pesta ühe teise klassiruumi põrandat, kus samal ajal kui Tristan pesi, üks noormees harjaga vehkis. Mul oli kahju vaadata, kuidas viigipükstega noormees käed punased põrandat pesi, kuid ma ainult võisin kiita ja öelda, et ta jätkaks, sest nii on siin kombeks. See peale küsis õpetaja Mai, et kes siis Eesti koolides koristab. Oh, meid ära hellitatuid. Eks homme näis, kas siis jälle tuleb koristada. Igaljuhul me Tristaniga vestlesime sel teemal ja tõdesime, et see on lihtsalt selline tava, millega tuleb arvestada ning väike kätekülmetamine tuleb ära kannatada.

Koridori põrandapesu. Koristuse ajaks panevad lapsed pähe spordiriiete komplekti kuuluva punase mütsi, mis tõmmatakse pähe pahupidi - valge pool väljaspool ja punane sees.

Pärast kui põrandad puhtad olid (või siis peaaegu puhtad) ja pingid taas oma kohale lükatud, siis algas tund. Tristanile anti suur hunnik õpikuid, millega ta tutvuma hakkas. Teised rääksid, mis nad koolivaheajal tegi, mida saavutasid. Kusjuures väga tähtsal kohal on hüppenööriga hüppamine - paljud olla öelnud mitu hüpet või mitu minutit nad järjest suutsid hüpata. Õnneks just siis, kui Tristan oli juba väikest väsimust ja mitte millesti arusaamise tõttu närvilisust üles kruvimas, paluti meid ekskursioonile ja näidati kohti, kus me veel käinud ei olnud. Tristani jaoks oli avastus raamatukogu, kuhu ta oleks jäänudki. Ta on nagu magnet avastamaks raamatuid putukatest, dinosaurustest ja muudest elukatest. Lisaks näitas ta mulle raamatut õietolmuteradest. Ta võib nädalaks laenutada kaks raamatut, homme saab ta raamatukogukaardi ja lubas kohe need kõige paksemad koju tarida. Hea, et homme Jaan temaga kaasa läheb. Aitab tassida. 

Raamat õietolmust - ma ei imesta, kui noormees  homme selle koju tarib.

Söögijagamise kohta nägime ka. Söök tuuakse mujalt ja mulle anti terve jaanuarikuu menüü - õnneks vaid ühel päeval on toidu sees pähklid, mis tähendab, et sel päeval pean ise talle söögi kaasa pakkima. Söögituba on üks suuremat sorti ruum, kuhu lõunavaheajal lapsed kokku tulevad, et toidukandik kätte saada ning sööma minnakse klassiruumi. Selleks oli vaja osta lauakate. Kusjuures, päeviku unustasime eelmisel korral osta ja täna käisin ekstra veel selles naljakas kooliasjade kontoris päeviku järel. Pärast väikest ekskursiooni läksime jälle klassi. Ja jälleoli mingi tund. Koguti kokku kodutööd, jagati uusi. Lisaks jagati igaühele uueks veerandiks vastutusvaldkond. Alguses ütles õpetaja, et Tristan võib sellest eemale jääda, kuid me surkisime noormeest nii palju, et ta läks Jaaniga koos omale ülesannet valima. Tristanist saab uuel veerandil see mees, kes koos Naruto ja Chjooga teleka ja muusika eest vastutavad. Nad peavad õpetajat abistama, kui ta klassis olevat televiisorit kasutab või mingis tunnis makki kasutab. Poisid näitasid Tristanile, kuidas telekas ja raadio töötavad. Kõikidest tiimidest tehti eraldi pildid. Oli tiim, kes vastutas, et aknad-uksed oleksid kinni kui ruumist väljutakse (kusjuures koolipäeva lõpul nad juba tegidki kontrollkäigu), oli tiim, kes tulede eest vastutas, kes tahvli puhtuse eest vastutas, siis veel lillekastmistiim ja vihmavarju-kinga tiim.

Telekatiim.

Sellega sai tund läbi ja kell oli südapäev. Edaspidised päevad lõpevad kell kolm. Tristan oli täitsa küpse ja andmas kõik, et me sellest majast minema saaks mindud. Vähemalt tänaseks. Noormehe õnneks jäi plaanitud menüüarutelu ära. Tuli välja, et linn tuleb vastu allergikutele ning pakub välja just sellise koolimenüü, et vanemad ei peaks ise toitu kaasa panema. Seega võib juhtuda, et see üks pähklipäev, mis jaanuarikuus on, ei lisagi mulle kohustust lapsele lõunasöök kaasa panna.

Koolipäeva lõpusagin.

Veel mõned tähelepanekud. Oli päris palju meesõpetajaid, kellel kõigil olid viksid ja viisakad ülikonnad seljas ning tossud jalas. Lisaks olid aulas ka mõned puuetega lapsed, kel kõigil eraldi saatjad. Täna oli vaja veel üks paber vaja täita - anda nõusolek, et Tristani nime ja pilte võib koolilehel avalikustada. Lubasin. Samas siin blogis olevate laste piltide avaldamise kohta ma muidugi ei ole nõusolekut küsinud. Vabandan ja kui avaldatakse protesti, siis eemaldan need pildid.

Kuigi esimene koolipäev oli emotsioonidest tulvil ja kohati isegi natuke tüütu ja närviline, siis tundub, et noormehel pole kahtlustki, et päevad ja kuud saavad mööduma Jaapanis jaapanikeelses koolis. Koolikott on homseks pakitud, matemaatika kodutöö on tehtud ja täitsa rahuliku südamega sai Unikülla mindud.

Sõbrad ja arstid

Pühapäev algas meil suuremat sorti ostuga. Tristanil on nüüd säherdune roheline ratas. Seitse käiku, töökorras pidurid ja tuled ning loomulikult korv, millesse vajaliku kraami saab sisse panna. Kellelegi jäi see ratas vist väikeseks ja nii ta kasutatud rataste poodi jõudis, et uuele elule ärgata. Tristan on rahul, ta ise valis ju välja. Noormees arvas, et peaks kiivri ka ostma. Tegelikult ju tõesti võiks. Eestist on lapsele pähe kulunud kiivrikandmiskohustus. Siin aga sõidavad suurem enamus ilma kiivrita, olgu ta siis suur või väike või päris titt, kes emal korvis on. Kasutatud rataste poes oli vaid roosalilleline kiiver ja seda teatavatel põhjustel noormees ei soovinud. Teistesse rattapoodidesse pole veel jõudnud vaatama minna. Praegu sõidab ilma ringi. Kusjuures ta nüüd käibki õues rattaga ringi sõitmas ja naabripoistega mängimas. Hämmastav, Lasnamäel ta vist käis vaid loetud korrad üks väljas, siin hõikab juba, et läheb, kas rattaga sõitma (hea ju sõita - liikluse poolest nagu Nõmme tänavad) ja poistega palli mängima. Lastel käib see suhtlemine ikka sootuks teist rada pidi. Naabritüübid ja veel üks poiss kuskilt kaugemalt käisid sel ajal juba meil, kui mina tööl olin. Ja kõik algas väikesest jalgpallimängust. Tristan olla ühele pärast seletanud: "This is not a robot, this is a dinosaur". Ja kui ma täna koju tulin ning lapse tänavalt poistega mängimas leidsin, ütles ta sõpradele: "See you tomorrow! We are going to Dogo onsen". Aegajalt ta ikka küsib, kuidas üks või teine sõna jaapani või inglise keeles on, kuid tundub, et ega suuremate inimeste abi tal suuresti vaja ei lähegi. Mind eelkõige hämmastab Tristani inglise keele sõnavara - lihtsalt ütlebki: "We are going" või eile astus näiteks ühte söögikohta ja küsis "Are you open?".
Võibolla avastame homme, et naabripoistega hakkab ka koolitee ühine olema. See sõprus siin ja ka uued sõbrad koolis ei kahanda lapse soovi ja tahtmist Jakob Janist rääkida ja temaga suhelda, lisaks istub sõbranna Mariann tal sügaval südames. Ikka on vaja teada, millal saab skaipida ja mis kell just parasjagu Eestis on ja kas võiks sõpradele ikka kaarti või pakki saata.
Pühapäevane ostmise päev aga ei piirdunud vaid jalgrattaga. Tristan sai telefoni ka. Tuleb tunnistada, et see telefoniost oli püha rist ja viletsus. Jällegi keele tõttu. Ühelt poolt see ei üllata mind ju enam üldse, kuid samas on ju arusaamatu, kui teenindajad ei oska mitte ühtegi sõna inglise keeles (ja ma rõhutana - mitte ühtegi sõna). Teiseks on absoluutselt võimatu saada lapsele marulihtsat telefoni. On muidugi olemas (kõigil mobiilioperaatoritel muidugi eraldi omamoodi) mingi peen nelja nupuga lastetelefon, kuid see on puhta jaapanikeelse sisuga ja ma pigem eelistasin esimeseks telefoniks ikka inglisekeelset. Lõpuks ikka ostsime ühe ära, mille hind mind just väga ei rõõmustanud, kuid lohutan end sellega, et oli tõesti vajalik ost. Järelturult kasutatud asjade poodidest võib ju ka saada midagi lihtsamat ja odavamat, kuid paraku ei pruugi seal näkata. Selle ostuga sai meie oluliste ostude nimekiri otsa. Esialgu. Samas käivad siin poodides meeletud ostutalgud. On suured allahindlused ja viimased päevad näevad linnapildis välja küll kui Hullud Päevad Tallinnas. Mul oli miskipärast ettekujutus, et jaapanlased on pole nii nakatunud tarbimishaigusest, kuid eksisin vist.
Eile õhtupoolikul käsime arstil. Meie tervised on parimas korras, kuid kooli jaoks oli vaja saada arstilt allergia paberid. Mul oli kolleegide abiga täidetud avaldused, et ma soovin NTT haiglas lapsele ja endale arsti. Edastasime dokumendid registratuuris ja seletasime, et me soovime vaid kooli jaoks pabereid ja meie tervised on korras. Kui juba selgusid teatud arusaamatused, siis ma loobusin enda paberitest ning tulen kunagi hiljem oma arstiga tutvuma. Allergia pabereid nähes näitas õde muidugi kohe veenide peale ja kohe ehmus ka laps, et nüüd hakatakse verd võtma. Õnneks jäi verevalamine ikka ära, sest arst mõistis lugeda meie Eesti arsti kirjutatud inglisekeelset kirja, kus kirjas kõik Tristani rohud, allergiad ja astma olukord. Arst oli noor meeldiv naisterahvas, kes kenasti patsiendi üle vaatas. Enne arsti juurde pääsemist tuleb vanemate poolt lapsed kraadida ja kaaluda ja õe juures lapse andmed kirja panna. Läbivaatlusruumis toimetas kolm õde, kes siis kui me ukse taga ootasime edasi-tagasi jooksid, kuid kui meie arsti juurde saime, siis härdunult kolmekesi Tristanit vaatasid ja olid valmis vist ükskõik mida tegema, et saada lapsele pai teha või muul moel näiteks arsti aidata, et eurooplase lähedal olla. Paraku sai vaid kõige vanem õde Tristani pead hoida, kui arst kõrvu vaatas või talle mänguasju ulatada. Teised, nooremad õed vaatasid pealt ja õhkasid. Saime kenasti paberid kätte, lisaks soovitused käsimüügi ravimite kohta juhuks kui peaks mõni väiksemat sorti köha või nohu kimbutama. Asi sellega muidugi ei lõppenud. Maksma pidime ikka ka. Haigekassa maksab vaid 70% arsti ja medikamentide tasudest, ülejäänud on patsiendi kanda. Meie arve e 30% osamakse oli 1860.- jeeni.

Homme on aga tähtis päev - esimene koolipäev. Tristan on pisut ärevuses ja õhtul kruttis ennast natuke üles, kuid arutasime veel kord sammud läbi ning rääkisime rõõmsatest asjadest, mis uue kooliga kaasnevad ning Unikülla läks noormees juba rõõmsalt.

Enne suurt ja tähtsat koolipäeva käisime ka kuulsas Dogo Onsenis - st suures pesemisasutuses, kus puhtakspestuna saab kuumaveeallikas liguneda. Oleme nüüd päris huvitava kogemuse võrra rikkamad. Kuid nii sellest kui ka minu tänasest seminarist ülikoolis, mis läks päris hästi, kirjutan mõnel järgneval päeval. On ju minulgi homme esimene koolipäev ja vaja välja puhata, seda enam, et enne tänast ettekannet oli öö hektiline ja pigem töiste mõtete küüsis.

Mis ma söön? Riisi, loomulikult!

Tundub, et ilma poolest pole vahet, kas me oleme jõulude ajal Eestis või siin Matsuymas - ühtmoodi ladistab vihma mõlemal pool. Võibolla on siin temperatuur mõned pügalad kõrgem, kuid mitte oluliselt. Pikaajalised ilmaennustused lubavad mõneks ööks lausa nullilähedast ja miinustes olukorda. Kuid iga kord kui see lubatud öö lähemale jõuab, siis on ikka tulemas mõned plusskraadid ikka kümne kraadi poole. See võibolla on nende suurte megakohevate tekkide ja flanellpidžaama müüjate tellitud ennustus - rahvas kuuleb, et läheb külmaks ja kohe tormatakse tekke ja riideid ostma. Mina käisin täna madratsit ostmas. Ma ikka ei suuda ära kiita jalgratast. Polnud mingit probleemi tuua rattaga paari kilomeetri kauguselt poest üks madrats. Korvi see nüüd ei mahtunud, kuid lenksu külge kompaktselt pakituna küll. Õnneks oli selleks ajaks vihm järele jäänud, sest vihmavarjuga rattasõitmist pole mina veel ära õppinud. Madrats ja vihmavari oleks juba erakordne olukord. Siin aga sõidavad inimesed vabalt ühes käes vihmavari. Siit see põhjus, miks neil on rattal sadulad harjumatult madalal - siis lihtsalt ei koperda kui ühes käes on vihmavari ja kui vaja äkkpeatus teha. Ma eelistan tugevama vihmasaju korral siiski keepi.
Päeval külastasin arstikeskust. Minu tervis on parimas korras, kuid ennetada igasuguseid intsidente, mööda linna jooksmisi, kui häda tõesti käes, siis pidasin vajalikuks fikseerida koht ja leida arst. Siin ei ole sarnast perearstisüsteemi nagu Eestis. Minul ja Tristanil saab olema erinev arst. Ja need arstid võivad erinevatel külaskäikudel olla erinevad. Lastearstid on spetsialiseerunud kuni kaheteistaastaste laste ravimisele. Loomulikult ei rääkinud registratuuris keegi inglise keelt. See enam ei üllata. Ma juba olen harjunud oma jutus käsi kasutama, pikin sisse jaapanikeelseid sõnu ja räägin maruaeglaselt. Tädi sai vist aru. Andis kellaajad, millal arst tööl on ning loomulikult blanketid, mis täita tuleb. Mitte ühtegi arsti ma täna ei näinud. Väidetavalt oskab nimetatud lastearst inglise keelt. Täidan tööl kolleegide abiga paberid ära ja läheme peale pühi ja tutvume uuesti.
Keegi küsis, et mis ma söön. Riisi muidugi. Tõepoolest omab riis oluliselt suurt osa minu menüüs. Ilma naljata. Kuid tuleb tunnistada, et praegu veel üksi elades-olles ei ole ma ise suur kokkaja. Ma ei tunne poeski veel toiduaineid. Õnneks on riisikeedumasina käsitlemine lihtne ja riisi tunnen ma poes ära ka. Siin on aga kvaliteetne ja mitmekesine kiirtoit täitsa mõistliku hinnaga. Valmis tehtud erinevaid sušipakke leidub igas suuremas ja väiksemas poes. Ülikooli söökla teeb oma valiku ja hindadega silmad ette TLÜ Oaasile. Ülikooli sööklast saab jälle tuua näite sellest, et inimesi on palju ja nad kõik vajavad tööd. Oletame, et ma tellin rameni nuudlid kanaga. Pilt näeb välja selline, et esimene teenindaja paneb kaussi nuudlid, järgmine kana, kolmas munapuru ja neljas puistab söögi üle hakitud rohelise sibulaga. Maksan viiendale. Võibolla unustasin mõne lüli ära. Omal kohal on jaapani toidus veiseliha (eriti spets värk on Kobe beef - guugelda, saad rohkem teada:)). Olen ka nüüd paaril korral endale riisi kõrvale teinud imeõhukesi veiseliha viile. Ühel korral hautasin need pannil sibula ja porgandi hunnikus koos sojakastme ja coca-colaga. Viimane komponent tundub liha rüvatavat, kuid pehmendab ja lisab sojakastme kõrvale magusa tooni. Ühes kokasaates nägin. Värsket söön ka päris palju. Arvatavasti rohkem kui Tallinnas olles. Valik on päris suur ja väikese sööjana ei saaks ma praegu öelda, et juurikad ja muu värviline värske kraam ülemäära kallis oleks. Banaanid ja õunad tunduvad kallimad olevat. Ma ostsin 100 jeeni (e siis u 1 euro) poest (ongi selline pood, kus enamus asju maksavad mitte rohkem kui 100 jeeni, mõni erand ikka on) küpsetusvormi. Eks tuleb pisitasa harjutada kokkamisega.
Loomulikult ma hoian end kogu aeg kursis Eesti eluga. Ma elangi kummalist topelt elu. Uudiseid kuulan küll ainult Eesti kanalite kaudu. Aegajalt räägitakse Eesti Raadios Jaapanist ka. Ja siis vaatan kodus telekast uudiseid ja püüan arvata, mis teema siis Eesti uudistest läbi käis. Hetkel on läbiv teema Põhja-Korea. Seda lahatakse kõikides kanalites, kõikides uudistesaadetes. Vähemalt pildi järgi tundub nii - tekstist ma ju aru ei saa.
Eesti uudised ja elu ikka suudavad üllatada. Kahel päeval järjest teaduspoliitika uudised - esmalt peaminister väidab, et Eesti teadus ruulib ja elab maruhästi ning järgmisel päeval öeldakse, et institutsionaalsete uurimisteemade lubatud toetusummasid tuleb vähendada, kuna lihtsalt oli vale arusaam, palju riigi eelarvest raha teaduse jaoks on ette nähtud. Ei ole just kõige mõistlikum käitumine. See selleks, ma püüan siin ise oma isikliku ja projekti rahade eelarvestamisega hakkama saada ja hetkel püüan eurodes mitte mõelda. Eelarvestamisega ja sellest kinnipidamisega saan kenasti hakkama, kuid ega ei ole ikka lihtne kui projektikulusse tuleb näiteks kanda arvuti, mis maksab 100000.- jeeni. Lapsele ostsin madratsi, mis maksis 8000.- ning lõunasöögile kulub umbes 300.- - 400.- jeeni. Jätkuvalt utoopilised summad. Märtsis läheme välitöödele ja tuleb arvestada projekti pealt umbes 70000.- jeenise kuluga. Eks uuel nädalal võin kokku kalkuleerida, mis hakkab maksma lapse kooli saatmine. Juba mainitud igakuine kindlustus on  näiteks 800.- jeeni. Vaata, et nende summadega ära ei harju:)

Wait, please!

Ostsin poest lahustava kohvi pakikesi, et tööl lõunal hea võtta. Kuigi ainuüksi mõte lahustuvast kohvist mulle eriti ei sümpatiseeri. Eks kodus siis teen endale head ja tummisemat. Täna siis tegin esimese kruusitäie lahustuvat. Pagan, see on ju suhkruga! Ma küll uurisin ja vaatasin neid erinevaid pakke, aga ei suutnud küll välja vaagida nende sisu. Paki peal olevad oad vaid andsid mulle signaali, et küllap see kohv ikka on. Kui keelt ei oska, siis võib palju juhtuda, õnneks suhkruga kohv on väike asi. Seega ma olen jätkuvalt veendunud, et keelt võiks ju ikka osata, kuid tänasest keeletestist ma osa ei saanud. Läksin kohale mitte just kõige tugevama tundega. Ma olin endale niivõrd kuivõrd hiraganade kõrval selgeks teinud ka kataganad püüdes neist tänavasilte lugedes isegi sõnu moodustada, kuid kõigi kolmeteistkümne peatüki grammatika omal käel õppimine, lisaks päris mitmesaja sõna (mitte ainult häälduse, vaid ka kirjapildi) selgeks tegemine ei olnud just just lihtne. Ma ei tea, kas mul oli näost näha, et mu sees oli tunne, et mitte halligi ei tea, kuid õpetaja pakkus mulle eelmiste tundide kodutöid ning võimalust mitte testi teha kui ma just tõepoolest ei taha väljakutset vastu võtta. Ei tahtnud. Ma arvan, et see oli päris õige otsus. Ma oleks klassiruumis vaid aega raisanaud, sest ka need, kes olid kohal käinud kõik tunnid ning räägivad seda kõverat keelt ütlesid, et lihtne see küll polnud. Seega lähen uuele katsele ja püüan olla jätkuvalt motiveeritud. Lohutab see, et ma pole tudeng, kes peab eksami ära tegema ja selle eest hinde saama. Mina kiusan ennast vabatahtlikult, ilma hinneteta. Kui aga tuleb aeg, mil tunnis hakatakse kanjisid õppima, siis hakkab küll nalja saama.

Veel üks üleelamine olukorras, kui ei osata kohalikku keelt. Reedel vormistasin mobiililepingu ära (uus number on lisatud mu kontaktandmete hulka - blogi paremal tiivas). Üle kahe tunni vormistasin. Õnneks ma teadsin, mis telefoni ma ostan, kuid kui oleksin pidanud ka seda valima ning täpsustavaid küsimusi küsima, siis oleks vist poes istunud südaööni. Lisaks ma olin enne välja uurinud lepingu tingimused koos oma tõlgiga ja ka sellegi kohta polnud vaja kõike küsida. Poest astusin välja tiba peale kaheksat. Kusjuures asutus oli kaheksani avatud. Igaljuhul kaks noormeest ülipüüdlikult püüdsid minust aru saada kasutades oma udutelefone tõlkemasinatena, et mulle öelda "Wait, please!". See tähendas seda, et nad helistasid tõlgile. Ma ootasin. Edasine asjaajamine nägi välja umbes nii, et mina istusin ühel pool lauda, üks noormeestest teisel pool ning meie vahel oli telefon, mille toru edasi-tagasi nagu teatepulka andsime. Tõlk istus, kus iganes Jaapani teises otsas. Teine kontoris olnud noormees jooksis igasuguste mittevajalike paberitega edasi tagasi ja lõpuks kui telefoni tõi, siis vabandas, et neil ikka punast telefoni ei ole. Ostsin musta.

Üks põhjus muidugi, miks ma jaapani keele testiks nii väga-väga hästi valmistunud ei olnud, oli see, et nädalavahetusel oli äraütlemata ilus ilm. Käisin rattaga sõitmas. Mitte just väga pikalt, kuid natuke ikka. Samas ma ei usu, et need tunnid kodus õppides mind jaapani keelele lähemale oleks viinud. Võtsin ette linnast põhja poole väljamineva tee. Sõitsin vist päris linna lõppu või siis peaaegu. Järgmisel korral võtan teised suunad ette. Selle kobaka rattaga just matkale ei lähe ja mägesid ei võta, kuid õnneks linn ise on tasane. Eks linna ümbritsevad mäed tuleb kuidagi teisiti avastada. Aga selleks on mul enam kui poolteist aastat aega.
Millega aga pole enam aega, on Tristani kool ja sellega seotud paberimajandus. Neljapäeval käisin koolis. Esialgu teadsin, et pean sealt võtma mingid dokumendid-blanketid, mis omakorda vaja ülikooli tuua. Ei saa mina veel sellest paberimajandusest aru. Igaljuhul juhtus nii, et ainuüksi pikapäevarühma avalduse jaoks oli vaja täita kuus paberit. Ma veel ei täitnud. Homme hakkan ülikooli sekretäriga tõlkima. Lisaks paberitele tuleb osta hunnikus asju. Ja me räägime alles pikapäevarühmast, mitte koolist! Igakuiselt tuleb hakata näiteks maksma kindlustust, et kui laps saab viga või teeb kogemata teisele viga, siis kindlustus katab. Minu ühe paberi toomine koolist venis aga pea kahetunniseks. Juhtumisi oli direktor õpetajate toas ja oli väga lahkesti valmis mu küsimustele vastama ja samas tahtis meile hirmsasti (st mulle ja mu tõlgile, kes lõpuks tuli välja on direktori koolikaaslane - maailm on väike) kooli peal ekskursiooni teha. Tristan läheb esimesse klassi koos kuueaastastega. Tristani-vanused on teises klassis. Noorematega on tal vist lihtsam kirjakeelt õppida. Kooli peal juba teatakse, et üks väike poiss Eestist tuleb. Vaadates aga sealseid lapsi ei tundugi Tristan nii pisike. Esialgu, kui ema-isa kõrval enam ei ole, siis on talle määratud mõneks ajaks tugiisik. Ma pole kindel, et see isik ka teisi keeli oskab, peale jaapani keele, kuid antud kontekstis poleks sellest kasu ka. Kui ta just eesti keelt ei oska. Koolis on kõigil ühesugused mütsid, seljakotid ja sussid-tennised. Meile juba tehti mööndus - ei pea tüüpilist jaapanipärast ranitsat ostma, kui hea seljakott on olemas. Klassis on 26 õpilast ja klassikomplekte on kolm. Selles koolis on koos 1.-4. klassid. Enamasti ma ei pea talle lõunasööke kaasa panema, kui just menüüs pole pähkleid, mida võib tegelikult üsna sageli olla. Lapsed üksi koju ei lähe. Nii lihtsalt asjad ei käi. Vanem peab järgi tulema. Kehalise kasvatuse tunnis nad teatavatel põhjustel talvel suusatama ei hakka, vaid programmis on sumo. Parku mitte esimese klassi lastel. Sellest on küll äraütlemata kahju. Loomulikult ma suutsin selle info peale ennast Barutoga ehtida.

Õpilane リーサ さん õpib

Enne pikemalt ei kirjuta, kui selged on:)

Jaapani keelest, vabatahtlikust ja prügist

Selle nädala esimesed keeletunnid on läbitud (esmaspäeval ja kolmapäeval) ja tudengite seminaridel professorina;) osaletud. Kõik ikka ja ainult jaapanikeelne. Ei saa bakatudengitelt eeldada, et nad minu pärast oma ettekande inglise keeles peaksid. Arvestades seda, et nende keeleoskus on ikka päris nigel, siis tuleb juba hinnata seda, et need ettekanded põhinesid inglisekeelsel materjalil, mille nad pidid läbi töötama. Kusjuures meeldiv oli muidugi see, et minu pärast olid vähemalt esimesed ja viimased slaidid mulle arusaadavas keeles. Ma tahaks muidugi loota, et minu pärast, kuid asi see nüüd viimasele slaidile "Thank you for your attention!" või esimesele töö pealkiri ja oma nimi mitte hiraganades või kanjides kirjutada. See andis mulle põhjuse ka paar küsimust küsida. Siis läks muidugi põnevaks, sest õppejõud tõlkis küsimuse tudengile, siis arutati vastust ja siis vastas õppejõud mulle. Kusjuures juba arutluskäigust ma noppisin vastuse välja. Mitte nüüd seepärast, et ma keeletundides nii edasijõudnud oleks. Seal ma olen mahajääja. Ma õppisin Eestis sama õpiku järgi ja ma jäin pidama peatüki nr 5 juurde, siin ma liitusin lihtsalt ühe käimasoleva grupiga (järgmine kursus algaks alles aprillis), kus nad lõpetasid peatüki nr 13. Emsapäeval tuleb test! Ega mul ei ole mingit kohustust seda testi üleüldse teha, mina ju ainepunkte ja hindeid ei kogu nagu tudengid selles loengus, kuid päris tühja lehte ei taha ka õpetajale ju anda. Tahaks ju ikka pisutki seda keelt tunda. Eks tuleb end käsile võtta ja vähemalt pooled õppimata peatükid selgeks teha. Lisaks veel kataganadele. See on üks kirjapilt kolmest. Hiraganad on mul selged ja kui vaja siis loen ka. Kataganades kirjutatakse aga laensõnu ja välismaa nimesid, näiteks minu nimi on リーサ プー セップ. See, et ma enda nime oskan kirjutada, on lihtsalt sellest bürokraatiakadalipust - lihtsalt on vaja olnud enda nime korduvalt kirjutada.

Osakonna seminar oli õnneks inglisekeelne, aga see oli tegelikult erand. Enamasti nii mugavaks mu elu ei kujune. Ise ma kavatsen ikka inglise keeles seminari pidada. Esimene on 7. jaanuaril. Teine kusagil veebruari viimastel päevadel. See muidugi eeldab, et töiseski plaanis peavad asjad hakkama mingit suunda võtma. Pisitasa. Uuest nädalast võiks fookuses olla vaid teadus. Või siis peaaegu. Pärast jaapani keele testi ehk õnnestub töise pöörde teha.

Homme lähen Tristani kooli vaatama ning sinna vajaminevaid avaldusi kirjutama ja sõrmejälgi andma. Õnneks tuleb jälle vabatahtlik tõlk kaasa. Siin on loodud mingi mtü või muu säärane ühing, mille eesmärk on aidata linna tulnud välisimaalasi ning sealt minu proua Tõlk Ebihara pärinebki.

Siis kui eelmisel nädalal pangas käisin, siis sain värske konto omanikuna ka kingituse. Mõista-mõista, mis see võis olla! Väike pakike prügikotte. Ja ongi nii ja tuleb välja, et täitsa normaalne. Mul ei ole absoluutselt mitte midagi prügi sorteerimise vastu. Kõik on ju väga õige - plastik ühte, paber teise, biojäätmed kolmandasse kasti. Kuid see ei ole üldse nii lihtne. Nagu juba öeldud, erineval päeval kogutakse erinevat liiki prügi. Ja kui teispäev on näiteks põletatava prügi kogumise päev, siis esiteks see tuleb pakkida valgesse prügikotti ja teiseks sel päeval EI TOHI suurde pealt avatud prügikasti või maja kõrvale lihtsalt tänavale viia mõnda muud prügiliiki. Mõned teised prügiliigid tuleb pakkida läbipaistvasse kilekotti, ajalehed tuleb korrektselt paelaga kinni siduda, plastpudelitelt tuleb eraldada korgid ja sildid. Kui ma end linnavalitses registreerimas käisin, siis sain nö õpiku ja prügikalendri, kus kõik kirjas ja pildid ka juures. Järgmisel päeval sain veel ametnikult oma käega kirjutatud kirjakese meeldetuletusega, et ma ikka ei unustaks neid eeskirju ja veel kord väljaprinditud leht, mis, kus ja mida. Jälle üks paber juures, mida sorteerida! Pagan, hoiaks siis niigi palju kokku, et seda prügi nii palju ei tekiks. Ma pole veel selgeks õppinud lauset, mida poes kasutada: "Tänana, aga ma ei soovi kilekotti!". Poes kuuluvad kilekotid kauba juurde ja mitte üks, vaid ikka mitu. Nädalavahetusel ostsin kaks saiakest - tuli läänelik isu. Need kaks saiakest pakiti esmalt eraldi paberisse ja siis eraldi kilekotti ja siis ühte suuremasse. Oleks teadnud, poleks ostnud. Ma võiks ju poekotte kasutada prügikotina, kuid see on mõne prügi puhul lausa keelatud. Ülikoolis käib ka vägev sorteerimine. Ja kuna ma ei saanud algul aru, mis prügikasti peale oli kirjutatud, seetõttu pidin alati enne sisse vaatama ja siis võisin oma mahlapaki ära visata olles veendunud, et on õige kast. Vaatamata meeletule sorteerimisele võib siin tõepoolest uppuda kilekottide sisse. Lisaks nii ülikoolis kui ka vähemalt neis asutustes, kus ma käinud olen, ei olda paberijagamisega kitsid. Ja kui ikka printida on vaja, siis ikka ilusalt ja värviliselt ja palju. Aru ma ei saa. Nii linnavalitsuse kui ka pangakontori riiulid olid paberitest lookas. Ma ei kujuta ette, mis kaos seal tekib kui kord üks maavärin siit üle käib (sülitan kolm korda üle õla). Aga sellele ma ei mõtle. Kui siis ainult korra seminaris, sest on ju öeldud, et kui tuleb maavärin, siis võib pugeda näiteks laua alla. Seminariruumis aga on ratastega lauad. Need on ju esimesed, mis jooksu panevad. Loodame siis parimat:)