MUMÄ

Peod on selleks korraks siis peetud. Oli teismoodi, oli ärevust, oli põnev ja eks natuke oli kurb ka, kuid see viimane muidugi saanud võitu kõige vahva üle. Oli muidugi palju kinke ja õnnitluskaarte. See kõik oli ütlemata armas ja noormees säras rõõmust neid avades.

Juba kaks nädalat tagasi kirjutasime valmis kutsed ja palusin tööl sekretäril need ka ära tõlkida. Kutsutud oli kolm poissi (eelmised klassivennad) teisest klassist - Shu, Naruto ja Aoi. Sekretär oli hirmus elevil. Tal endal on kaks last ja on oma elus käinud vaid ühel lapse sünnipäevapeol ning suuremaid laste sünnipäevasid vaid telekast näinud a´la USA filmidest. See viitab sellele, et siin just väga tihti sünnipäevasid ei peeta. Shu ema ütles, et tööl käivad emad kohe kindlasti lastele pidu ei tee. Teine asi, millega siin tuleb arvestada on kingitused. Juhul kui tehakse kinke, siis tuleb ka teha vastukink. Kinke tehakse pulmade, lapse sünni puhul ja näiteks matuste kui ka tööl edutamise puhul. Olles saanud kingituse, siis tuleb kindlasti ette ja taha tänada, mis on ju igati mõistlik, kuid tuleb teha ka vastukink. Vastukink peab olema umbes pool saadud kingi väärtusest.

Tristan on aga nüüd kaheksa-aastane poiss, mis tundub mõneti nii uskumatu. 

Sünnipäeva eel oli noormehe magamaminek muidugi ärev ning hommikul oli poiss kell kuus üleval väites, et ärevus näpistas ta üles. Kuigi minagi magasin linnuund ei jõudnud ma nii kiiresti reageerida ja koogitükil küünalt põlema panna. Eelmisel õhtul Tristan veel tegi nalja, et olgu siis hommikul tort olla, siis ta ei teadnud, et mul oligi külmkappi üks kreemine viil peidetud (siin õnneks müüaksegi selliseid kreemiseid torte kenasti viiludena).

Kohe ärgates tuli ka kingiks saadud Legod kohe kokku panna, õnneks seetõttu kooli ta hiljaks ei jäänud ja kooliväsimus ei andnud ka tunda. Viimane on meie elu peaaegu iganädalane (õnneks mitte igapäevane) osa ning hea meelega ootaks kedagi külla, kes siis võiks mitte koolimineva lapsega olla ja tegeleda ajal, mil mina mikroskoobi taga istun. Unistada ju võib. Homme on aga mingi imetabase tähtpäeva tõttu koolist vaba päev, kusjuures see ei ole vaba päev töökohtades. Tristan veedab homse päeva Shu juures mängides. Ja kuna reedel ta ka kooli ei lähe, kuna me lendame Tokyosse, siis saabki tulevast nädalast niikuinii mõnusalt kolmepäevane koolinädal ja peaks jälle hästi mõjuma.

 Reedel käisin lastele Eestist rääkimas. Ja ikkagi sain loa ka komme jagada. Komme jagasin pärast ettekannet, aga et lapsed ei tohi neid kohe süüa, siis pigistati need pihku. Ma ei taha teada, mis välimusega need kommid pärast olid. Ma ei tea, kas lapsed said ka mu jutust aru (mul oli tõlk abiks), aga suurem osa kuulas küll korralikult ja pärast küsiti küsimusi ka - Miks te riisi ei kasvata? Millise maitsega riis teil on? Kas Eesti on puhas? Kas teil vikerkaari on? Kas teil vihmavarje kasutatakse? Milline on minu lemmik loom?

Kuigi me ei maininud sõnakestki, et Tristanil on sünnipäev, tahtis Tristan ise olla kommijagaja. Mina muidugi lubasin ja alles pärast mõtlesin, et vist käitusin liiga iseteadlikult ning selle loa oleks pidanud andma õpetaja.

Laupäevasel peol korraldasin ühe eestimaise sünnipäevamängu ikka ka. See tekitas ikka suurt elevust ja tundus vägagi meeldivat. Mõni mäng oli mul veel varuks, kuid neid mängida ei jõudnudki.

Laupäev oli mängutoa ja peo päralt. Siin on linna poolt majandatavad mängutoad (idee Savisaarele - munitsipaalmängutuba - MUMÄ), mis on tasuta ja kus on nii õueala, käsitöö nurgad, köök ja söögituba, väike võimla ja väike mängunurk lauamängudega. Ette broneerima ei pidanud ning võisime vabalt söögituppa oma laua katta. Tristan palus veel peole tulla ka Laural, kes on kena õpetaja Kanadast, kuid siin juba aastakümneid elanud ning ka Yumi (meie esimene toetaja ja abistaja siin), kelle viimase aja käikudest me suurt ei teandnud. Noormehe rõõm oli suur, kui ma lugesin ette Yumi kirja, et ta peole tuleb. Nii mängisidki poisid kuskil maja peal (poiste emad kolasid linna peal) ja mina, Laura ja Yumi lobisesime söögitoas.

Palusin Shu ja Naruto emadel (Aoi ei tulnud miskipärast) kella viieks tagasi tulla ja siis tegime ka piduliku tordilõikamise. Tordi tellisime juba kolm nädalat tagasi ja valisime alguses šokolaadi-maasikatordi, kuid kuna maasikahooaeg on nibin-nabin läbi saamas, siis väideti, et tehakse lihtsalt šokolaaditort. Rõõm oli eelmisel nädalavahetusel suur, kui kondiiter helistas ja sulaselges inglise keeles väitis, et ta teeb meile ikka maasikatega tordi. Meeletult magusa võikreemitordi sees ja peal olidki maasikad. Kõik söödi ära, kuid mina oleks pärast küll ühe heeringa nahka pistnud. 

Kinke sai noormees ka ja nüüd ma ei teagi, kuidas käituda. Ma jagasin kõigile peotäite kaupa komme - ehk see oli pool kingirahast ja ma eraldi tänukinke ei pea tegema hakkama.

Paremalt esimene

Täna oli jälle koolis lastevanemate koosolek ja demo-tund. Puudumist lubas vist vaid surmatõbi. Õnneks minu puudumist ülikoolist ei märgata ning pole probleem päev ära poolitada. Samas on ikka tüütu istuda koosolekul kui aru ei saa. Eestis ju on ka lastevanemate koosolekud ja lapsevanemad kaasatud koolielusse, kuid siin on seda vist ikka rohkem ning seda kõike võetakse äärmiselt tõsiselt. Kohal olid küll vist täna kõik. Demo-tund oli sel korral matemaatika. Lapsed demonstreerisid, kuidas nad loendavad ning vasakut ja paremat poolt teavad. Tristan siis pigem, kuidas ta jaapani keelt oskab. Käsi oli tal kogu aeg püsti. Ju siis teadis vastuseid. Korra õpetaja küsis ka, siis vastas küsimusele õigesti. Nii palju ma ikka ise ka jaapani keelt mõikan. Kuigi kodus saan juba vastu päid ja jalgu, et üht või teist sõna ei tea. Mõnikord ta pragab: "Alles eile ma ju õpetasin seda sulle!". Paluks siit mitte välja lugeda minu õpetamismeetodeid:) Pärast demo-tundi saadeti lapsed aulasse maavärinaõppust läbima ja emad-isad (st ikka emad) jäid klassi koosolekut pidama. Kaks lapsevanemat olid jutkui koosoleku juhatajad, õpetaja andis ülevaate esimesest koolikuust, rääkis koolilõunast, õppetööst ja edasiminekutest ning tulevikust. Varsti algavad ujumistunnid ja selle tarbeks on vaja kõigil osta ühesugused ujumisriided ja -mütsid. Peaaegu kõik lapsevanemad konspekteerisid usinalt Mai-sensei juttu. Mina mitte ja minu pinginaaber ka. Pinginaabriks osutus mul ühe lapse ema, kes on kolm aastat Ameerikas elanud. Vedamine! Siingi klassis, nagu eelmises, on üks lapsevanem, kes võõrkeelt oskab. Saime hästi jutule. Juba selle põgusa tutvuse peale saan teha üldistusi (võibolla ülekohtuselt), et need jaapanlased, kes korra on pikemalt Jaapanist eemal olnud või kes rohkem inglise keelt õppinud vaatavad Jaapanit ja selle reeglipärast elu pisut põlgusega. Nii tänane uus tuttav (paraku läks nimi ühes kõrvast sisse ja teisest välja) kui ka näiteks Shu ema Miho ning veel paar (ülikoolivälist) tuttavat tunnistavad siiralt, et neile see Jaapani elu ei meeldi, nad ei tea, miks üht või teist uuemal ajal "loodud" püha tähistatakse, põlgavad meeletut paberite täitmist, neile ei meeldi suured grupid ja koolikorraldus.

Demo-tund matemaatikas, kus loendatakse jäätisepalle ja järjekorras olevaid lapsi vasakult ja paremalt ja eest ja tagant.

 Ilusad pildid on kõik seinale üles pandud. Tunni teema oli Tristani väitel "Lõbus pilt". Paremal oleval pildil on ehe näide mappidest ja kataloogidest, kuhu kogutakse hunnikute viisi pabereid. Neid vist on klassis kokku seitse-kaheksa iga lapse kohta. Tristani number on "5". Ma ei tea, mis nende sees on, kuid küllap on iga tunni jaoks eraldi kaust, pluss veel koristamise ja söömise kohta oma. Tristani enda koolkotis peab alati olema veel kaks.

Igal lapsel on väike pott, kus midagi kasvab. Ma ei tea, mis seal potis on, aga kui keegi seemne või värskete lehtede järgi ära tunneb, siis antagu teada. Igal hommikul kastavad kõik oma taimekesi. Lisaks hoolitsetakse koolihoovis puuris olevate kanade ja küülikute eest. Hoovis kasvavad veel kartulid, tomatid ja salatid. See muidugi mulle meeldib ning siin justkui ei tundu, et toimub loodusest võõrandumine nagu välitöö käigus juhtus. Samas muidugi peenarde vahel käimine pole nii riskantne kui tarnamätastel või pilliroos.

Ja ikka ja jälle on lood seotud kooli ja Tristaniga. Justkui ma tööl ei käigi. Ühelt poolt on ju siin tegemist hetkel üksikvanema staatusega ja kes siis muu, koosolekul käib, last karate trenni viib ja koolitöödega tegeleb. Aga eks ma ikka käin tööl ka, kuid selle kohta on mul üsna kriiline arvamus kujunemas. Õnneks on nüüd välitööde käigus kogutud proovid olemas ja on reaalne Jaapani projektiga seotud töö, mida teha. Kui vaid laborisse saaks! Homme lubati. 

Õpetajate päev

Enne järgmist reisi olgu lühidalt kirja pandud tegemised, mis said teoks Nagoyas. Jälle kauaoodatud reis. Nii mitmeski plaanis. Esiteks seetõttu, et saime peavarju kaasmaalastest saatusekaaslaste juures, mis annab võimaluse olla koos "omadega" ja rääkida asjadest, mis on "omad" ning töises plaanis seepärast, et sai osa võtta minikonverentsist, millest osavõtjad olid uurimisobjekti tõttu "minu" inimesed. Loomulikult ootas noormees reisi ka seepärast, et mängida eestikeelsete lastega (kuigi esialgu ta väitis, et väikesed lapsed sh kaheaastased talle ei meeldi) ja et sõita ülikiire rongiga. Viimane valmistas isegi teatud pettumuse, sest lapsel oli arvamus, et kiire kiirrong peaks tuhisema niiviisi, et ümbrust ei näegi, kuid see sõitis näivalt täiesti tavalise kiirusega (kokku kestis rongisõit ümberistumisega 5h). Nagoyas elamine oli aga tõeline luksus. Meile oli eraldatud väike tuba nariga, meile valmistati marumõnusaid toite ja ajal kui mina olin töiste tegemistega hõivatud, oli Tristan hoitud. Meid võttis nii lahkesti vastu Veiko ja Katrini pere. Meie täname!

Konverents oli muidugi suures plaanis ikka jaapanikeelne (Jaapani diatomistide iga-aastane kokkusaamine), osavõtjaid nii umbes 50 ning ettekannete teemad varieerusid seinast seina. Püüdsin ettekannete jooniseid, inimeste näoilmeid ja ka mõningaid sõnu äratundes tabada jutu sisu. Ma ei ütleks, et see mul ülemäära hästi välja kukkus, kuid midagi sai ikka ka kõrva taha pandud. Mul endal oli posterettekanne. Inglisekeelseid postreid oli kaks ja miskipärast just nende kahe ees rahvast tunglemas ei olnud, kuid õnneks päris vait ma ka olema ei pidanud ning sai ikka pisut arutatud ja teemat tutvustatud ka. Seega osavõtt sellest kohtumisest võis isegi päris kasulik olla.

Vaatamata sellele, et Nagoyat turistibrožüürides just väga atraktiivsena ei tutvustata, leidus siiski kohti, kus käia ja oma vaba aega sisustada. Tristanil oli seda luksust muidugi rohkem. Kui satute Nagoyasse, siis käige ära loomaaias, kus on hirmuäratavad jaapani hiidsalamandrid ja akvaariumis, kus jaapani hiidkrabid teritavad sõrgu. Ja mitte ainult. Lisaks käisime Tristaniga koos päris uhkes ja osaliselt renoveeritavas Nagoya kindluses, mida tasub kindlasti külastada ning teletornis, mis oma välimuselt meenutab Eiffeli torni. Ühtegi templit või shraimi me ei külastanud, kuid ma usun, et sellisel kujul turisti mängimisest Nagoyas mulle ja noormehele esilagu täitsa piisas. Küll oleks pikemaks kohaloleku ajaks leidnud veel ilusaid kohti selles kõrges ja hallis linnas.

Mõned mobiiliga klõpsutatud pildid ja videolõigud on üles laetud siia.

Täna oli meil õpetajate päev. Siin on selline komme, et kooliaasta alguses (ja hetkel ju on Jaapanis veel kooliaasta algus) külastab õpetaja oma õpilaste kodusid. Vaatab üle õppimistingimused, arutab vajadusel õppetööga seonduvat ja vastab küsimustele. Kuna me niikuinii igal nädalalõpul vaatame üle uue nädala plaanid ning saan Tristani kohta tagasisidet, siis meie puhul see justkui vajalik ei olnud, kuid kord on kord. Selleks tarbeks kattis Tristan Mai-senseile laua. Loovutas oma viimased musta leiva viilud ja Merevaigu juustu talle, lõikas peaaegu cm paksused kurgiviilud ja pani lauale paar Selga küpsist, mis tal endal oli kappi ununenud ning mänguasjad valvesse. Mai-sensei kaua meie juures ei olnud. Me olime tänase õhtu üheteistkümnes pere ja vaja oli veel ühte külastada. Maitses ja kiitis leiba ja Merevaiku. Kuna meil on kavas Tristani sünnipäeval koolis tema klassis väike Eestit tutvustav tund korraldada, siis küsisin, et kas tohib musta leiba ka pakkuda. Õpetaja lubas direktori käest küsida. Kas oli leib nii halb, et selle pakkumiseks peab enne luba küsima? Kuid kodu ja õppimise osas mingeid ettekirjutusi ei saanud ning vestlus kasinas inglise keeles Mai-sensei ja veel kasinamas jaapani keeles meie poolt kestist vast vaevu veerand tundi.

Et aga õpetajate päev vääriks oma nime täielikult, siis oli täna ka vestlus õpetaja Külliga. Nii nagu eelnevad korrad on Tristan seda vestlust väga oodanud, kuid esialgu ei anna ennast kaamera juures näole ja mina pidin siis ette kandma, kuidas edeneb lugemine ja kirjatehnika, arvutamine ja maailmamõistmine. Edeneb ikka. Lugema tuleb noormeest jätkuvalt utsitada, kuid kõiges muus suudame Eesti kooliga sammu pidada võis siis reipalt kannul olla. Hea meel oli tõdeda, et kirjatähtede harjutamises on Tristan siin isegi sammukese ees ja etteantud töölehed on täidetud ja seda õnneks rõõmuga. Kunagine kirumine, et kirjatähed on maailma keeruliseimad ja neid on ilmvõimau teha, on kadunud ning on kujunenud lemmikkaunid tähed. Matemaatika osas on koolis muidugi asi Tristani jaoks liiglihtne - õpivad ju esimese klassi omad alles numbreid tundma ja kirjutama. Koolitunnis tuleb siiski Tristanil kõik korralikult kaasa teha ning Mai-sensei ütles, et tunnis teeb ta kõike ülesandeid väga püüdlikult kaasa. Koduste töödega teeme aga nii, et õpetaja annab Tristanile minu saadetud töid. On küll kummaline ringiga saatmine ja ma ju võiks kodus ise anda neid ülesandeid, kuid kui ikka õpetaja need annab, siis on nende tegemise kohustus kuidagi teine. Ja direktor andis mõista, et eraldi ülesandeid õpetaja ei peaks ise Tristanile ette valmistama.

Päevale pani toreda punkti Tristani spontaanne kõne sõber Jakobile ning kuigi meil oli magamamineku aeg juba kukil ei suutnud mina kahe sõbra vestlust katkestada. Õnneks pole homme Tristanil koolipäev, vaid me astume rongi peale, et lõpuks välitöödele minna (siin ei ole 1.mai vaba). Näis, milliseks need siis lõpuks ka kujunevad, kuid enam ma ei hõiska nii nagu möödunud korral, mil väljaminek ametlikus plaanis siitpoolt ära jäeti. Tagasi peaksime Matsuyamas olema 6. mai õhtul.

Lugu pildis

Hetkel kiire-kiire, kuid laadisin hea posu pilte üles esimesest koolipäevast. Homme on meil hambaarstile minek ja augu kordategemine plaanis. Uhhh...

Üks päris mitmest fotost. Ülejäänud on siin.

Jälle kooli!

Lisaks sellele, et Jaapanis lõpeb kooliaasta märtsikuus ja uus algab kohe aprillis, on nende kahe kuu vahetumisega seotud ka majandusaasta lõpp ja algus, mis põhjustab kiireid aegu ja närvilist õhkkonda nii mitmeski ametkondades. Mina sain oma rahanatukesed kõik nulli. Ja olgem ausad ega nüüd suuri väljaminekuid ju tegelikult teha ei saanudki - arvuti ja sellega seotud vidinad, mõned laboritarbed ja kemikaalid, välitöövarustus, konverents Hiroshimas, (vaatlus)välitööd Kyushu saarel. Kulud välitöödele on justkui kõik tehtud, kuid reaalselt ju selle nimel tööd pole. Mis tegelikult ei tähenda, et tööd pole. On ikka. Aprilli lõpus on Nagoyas konverents ja selle ettekande nimel, mis tuleb ka artikliks vormida, töö käib. Lisaks olen oma elu pisut keeruliseks teinud ka sellega, et hommikuti käin natukesehaaval jaapani keelt õppimas. Tegemist on nn ellujäämiskursusega ja kestab aprilli lõpuni. Ma ei ütleks, et ma oleks seda hullu keelt õppides nii motiveeritud kui mullu, kuid ega mööda külge alla ei jookse ning ehk saab mõni asi selgemaks ja ma ei pea a´la postkontoris pakki saates mõtteis porisema, et teenindajal võiks ikka nii palju tarkust olla, et elementaarset inglise keelt osata. Töises plaanis on jälle tegeldud mõningase bürokraatiaga, õnneks mitte ülemäära - näiteks on vaja juba anda ülevaade Nagoyas toimuvast üritusest ja kuna algas uus õppeaasta, siis oli vaja uuesti taotleda e-maili aadressi. Viimase jaoks saadetakse töötajale .pdf fail, töötaja prindib selle välja ja täidab hulga lahtreid ja skännib sisse ja saadab it-mehele tagasi. Ja siis veel üks pettumus ka - neljapäeval pidi toimuma kolleegidega väike arutelu nn Journl Club stiilis, kuid see jäi ära. Teistel oli kiire. Nojah, mul oli tegelikult ka, kuid mina ei plaaninud seda ära jätta, sest mu mõte tekitada selline aruteluring oli just helgema tuleviku ja parem akadeemilise õhkonna loomise nimel. Tutkit.

Aga saagu siis kirjutatud milleski reaalsest - Tristan läks jälle kooli. Seega kaheksa kuu jooksul koges noormees juba kolmandat esimest koolipäeva. Otsus, kas Tristan võiks minna taas esimesse klassi või jätkata vanade olijatega ning minna teise klassi, ei olnud lihtne. Nüüd aga on noormees taas Shimizu kooli 1/1 klassi õpilane (siin ei ole 1A ja 1B, vaid on 1/1 ja 1/2). Kuna oli teada, et lapsel tuleb taas harjuda uute reeglitega, tutvuda uute lastega ning hakata taas vara tõusma, siis olin ma seesmiselt end ette valmistanud üleelamisteks. Asi sujus lihtsamalt ning olukorra tegi oluliselt sujuvamaks asjaolu, et jätkab õpetaja Mai-sensei. Ma ei tea, kes tema või meie eest kostis, kuid tema on üks õpetajatest, kes jätkab õpetamist Shimizu koolis. Päris mitmed õpetajad suunati haridusameti otsusega teistesse koolidesse, sh ka meile tuttav õppelajuhataja. Direktor jäi. Uutest inimestest on Tristanit toetamas noor ja tasane tugiõpetaja, kelle esialgne näoilme küll suurt tuge mulle ei andnud - jube hirmunud näoga oli ja Tristan tunnistas ka, et talle see tädi eriti ei meeldi. Tädi on aga tore ja juba meeldib ka Tristanile - hirmunud nägu on tal vist lihtsalt sünnipärane.

Esimene koolipäev oli pidulik, nagu Eestiski. Ma muidugi pole kindel, et Eestis emad end nii õide löövad - uhked kostüümid-kleidid, tugev meik, soengud. Ma olin nende kõrval nagu hall hiireke. Aktus oli range ja minuti pealt paika pandud. Tutvustati õpetajaid, kooli nõukogu, sõna võtsid värsked klassijuhatajad ja lapsevanemate esindaja. Väikestele ja värsketele esimese klassi lastele laulsid kuuendikud, kes on siin koolis kõige vanemad (ma vist varem olen maininud, et vanimad koolis on neljandikud). See oli ainuke nii umbes seitse minutit tunnist ajast, mil reaalselt päevakangelaste silmad särasid. Parim oli see, et kui oli aeg laulda Jaapani hümni, siis võite kümme korda arvata, kes laulis esimeste klasside lastest kaasa. Jah, Tristan oli ainuke värske koolilaps, kes kaasa laulis. Ma ei tea, kas ta päriselt ikka neid sõnu teab, kuid tema suu liikus küll äratuntavalt.

Uued klassikaaslased on aga pisikesed ja ujedad. Veel. Õnneks on neil iseendiga nii palju tegemist, et sellist tähelepanu kaasõpilaste poolt nagu Tristan sai jaanuaris nüüd ei ole. See vähendab oluliselt pingeid. Ainuke asi, mille üle Tristan esimesel nädala nurises, oli see, et uutele tutvustatakse kooli, räägitakse reeglitest ja näidatakse, kus WC asub. "Ma ju tean!". Esimene kehalise tund oli ka suur pettumus, sest nö uued lihtsalt harjutasid klassiruumis riiete vahetamist, riiete kokkupanemist ja rivistust. Ei mingit hüppenööriga hüppamist ega maratoni! Pettumus!

Esimesel koolipäeval ei pääsenud ma ka paberite täitmisest. Andsin vist üle kümne allkirja. Jumal teab, millele. Suur osa paberid moodustas sel korral tervist, aga olid igasugused teised lehed ka. Lisaks anti mulle teada, et järgmisel reedel on lastevanemate päev (ma pean kooli minema ja peaaegu terve päev seal olema), mil moodustatakse a´la esimeste klasside hoolekogu ja sinna kuuluvad kõik lapsevanemad ja kõigile lastevanematele jagatakse ülesanded. Täna küsisin Miho käest, et mis need ülesanded saavad olla. Näiteks käiakse koolivaheajal koolis suurpuhastust tegemas, kui on mingi spordivõistlus, siis aidatakse telke üles panna, valmistatakse mingeid abimaterjale. Mai-sensei arvas, et mulle midagi konkreetset ei anta, et kui tõesti vaja, siis palutakse appi. Minugi poolest. Veel üks uus asi - kooliaasta alguses külastab klassijuhataja kõiki lapsi nende kodudes, et näha, millistes tingimustes laps elab. Meile tullakse 30. aprill "külla". Peab vist koristamise peale mõtlema.

Esimesele koolipäevale lisas emotsioone ujumaskäik. Kuna kauaplaanitud ujulakülastus lükkus aina edasi ja saime eelmisel laupäeval suurima pettumuse osaliseks, sest 6 km läbi vihma rattaga veekeskusesse sõites avastasime, et see on võistluste tõttu suletud, siis nüüd oli ujumine täitsa õigel kohal. See oli hea. Ikka kohe väga hea. Muide tuleb tunnistada, et hiiglasliku ujula ja selle mitmete atraktsioonide 2h külastus maksis vähem kui Kalev spa hommikune tunnine ujumine. Sportlikule elule lisab tooni ka tänane karate tund. Tristan jäi esimese tunniga väga rahule ning loodetavasti hakkab ta oma energiat nüüd sinna suunama. Esialgu kord ja võibolla hiljem kaks korda nädalas.

Esialgu selline pildivalik. Kui mahti, siis laen ka ülejäänud pildid nii aktusest kui ka klassiruumis toimunust üles.

Koolivaheaeg & hambaauk

Algas koolivaheaeg. Lapsed said tunnistused, tegid oma lauasahtlid korda ning lehvitasid õpetajatele. Aktus oli ka, kuid Tristani väitel koosnes see vaid kõnedest ja oli kohutavalt igav. Ma ei tea kommenteerida. Reedel on veel spetsiaalne õpetajate tänamise päev. Meie tänasime juba eile, sest reedel meid Matsuyamas ei ole. Tavapärase koolipäevalõpu kogunemise ajal (kõik esimese klassi lapsed saavad õues spordiväljaku kõrval kokku ning nö vanem-õpetaja võtab päeva kokku ja saadab lapsed koju) ütles õpetaja kõigile lastele, et Tristan läheb uuest kooliaastast (8. aprillist) uuesti esimesse klassi, põhjendas ning pani lastele südamele teda aidata ja talle jätkuvalt heaks sõbraks olla. Juba tuttavaks saanud sõbrad lähevad tõesti paraku järgmisesse klassi, ma loodan, et Tristanil sellest suurt üleelamist ei tule ning me ei pea taas alustama hommikuste raskete ärkamistega. Tristaniga olen sel teemal vestelnud ja ta on mõistnud. Nüüd hoiame pöidlad pihus, et ehk juhtub ime ja Mai-sensei saab taas Tristani klassijuhatajaks. See oleks suur pluss, sest Tristanile õpetaja Mai meeldib ja talle ei valmista mingit probleemi Maiga suhelda ning koolis käimine tore.

Ilm oli muidugi koolilõpu puhul ilusalt päikeseline ja soe. Koolilaste lilleaed säras kollaselt ning koridori jäid uut kooliaastat ootama Tristani õpetatud eestikeelsed sõnad.

Peale tunnistuse saadi juba mõned päevad varem kätte mingid teised kirjalehed jooksuvõistluste ja hüppenööri harjutuste kohta. Tristani tunnistusel mingeid erilisi märkmeid sees ei olnud peale väikese inglisekeelse kokkuvõtte, kus põhimõtteliselt kirjas, et tubli spordipoiss ja popp poiss. Keeleõppimisest pole selles ridagi. Kuigi tuleb tunnistada, et ta aina ja aina avaneb keeleõppe osas. Kuigi ikka tahab ta väga inglise keeles rääkida, aga aegajalt ma ikka üllatun, milliseid jaapanikeelseid sõnu ta teab ning siis pragab minuga, et miks mina ei tea.

 Selline koolipilt tehti kusagil veebruaris, kui oli kooli sünnipäev.

 Nädalavahetuse pikad pühad olid täis mitmeid üritusi. Oli hüppenööriga kooshüppamise üritus - mitte võistlus, vaid lihtsalt hüpatigi koos. Dogo onseni vahetusläheduses toimus mitmeid üritusi. Siinkohal tuleb tunnistada, et ei tähenda see Jaapani punktuaalsus ja täpsus midagi. Nii mitmedki lubatud ettasted viibisid ning mõni tegelane ei ilmunudki kohale. Jaapan on maskottide maa - neid tegelasi just lapsed ootavadki. Sellest sinisest ei tea ma midagi, kuid kollane on Ehime prefektuuri maskott Mican.

Kusagil siin piltidel on näha ka lohe, mis paraku pärast meeletut tuuletralli pisut ära lagunes, kuid siiralt lapsele rõõmu valmistas.

Sellist väikest valget tahvlit kasutame oma koduses koolimängus. Nüüd on juba traditsiooniks saanud, et igal õhtul paneme kirja, mis meile päevast meelde jäi - mõnikord märksõna, mõnikord terve lause. Kuigi Tristanil kui vasakukäelisel on sellele pisut keeruline kirjutada, meeldib talle sinna päris edukalt kriitseldada. Kodus õppimine meil enamvähem sujub, kuigi on hetki, mil noormees arvab, et ma teda liialt kiusan. Tean küll põhjust - aegajalt olen ma ikka veel liialt õpikus kinni. Kuid kui saab ühe mängu teha ja kui mina ka kaasa teen, siis on asi normis.

Säherduse pildi tegi Tristan Balbiini jäätisepaberi konkursi tarbeks ja need imesõidukid on tehtud koolis, kus kunstitunnis pidi joonistama just selliseid sõidukeid, millega ise sõita tahaks.

Üks pisike jama juhtus meiega eile. Õigemini see jama oli juba pisut aega Tristani sees istumas - hambaauk. Mõni aeg tagasi ta teatas, et hammas teeb liiga. Vaatluse põhjal tundus hambas olema auk. Minu eeldus oli, et tegemist on mingi pisikese pindmise lohuga. Vahetult enne jõule sai ju Eestis hambad üle kontrollitud. Saime kenasti hambaarsti aja ja Shu ema tuli meile tõlgiks. Pisikese pindmise lohu asemel on kahjuks hambas kole auk ja ähvardavalt närvi lähedal (röntgeni pilt tehti ka). Lapsele tehti haiget ja tal tekkis ikka päris suur hirm ja oli valmis arsti juurest põgenema. Suutsin ta nii paju maha rahustada, et rohu sai auku pandud. Nüüd tuleb valida, kas igakuiselt hambaauku rohtu panna, et siis Eestisse tulles meie arst saab selle korda teha või ikka ühe korraga auk siin ära parandada. Viimane nõuab süsti, mida noormees aga väidetavalt kardab. Mina muidugi pooldan viimast, st hammas tuleks kohe korda teha. Tristani arvates on süstid loodud selleks, et inimesi piinata. Täna vestlesime süstidest (minu operatsioonide ja hambaravide ning muudel näidetel) ja nende oluliusest ning hilisemast paremast olemisest. Ma ei eelda, et selle vestluse põhjal ta kohe nõus on uuesti arstile minema, kui tundus, et tuli ikka mõistmine, et süst ei ole välja mõeldud hirmutamiseks. Samas ei olnud see hambaarsti kabinet ka just selline nagu oleks võinud Jaapani hai-tek riigis olla. Oli tõesti natuke kõle. Võibolla mõnes suuremas linnas on need ägedad. Igaljuhul on väike hambaarsti kabinet Raplas, kus mina käin, oluliselt modernsem. Ja tegemist ei olnud siin nurgataguse kohaga. Last muidugi hirmutasid kõik need tangid ja orad, mis kõikjal riiuleid ja laudu "kaunistasid" nagu väljanäitusel. Eks jätkan seletustööd ja loodetavasti saab hambaga kõik korda. Teisalt, tegemist on piimahambaga, mis ju eeldatavasti ära tuleb, kuid see piimakas veel ei liigu ja ta kõrval on jäävhammas, mis võib saada kahjustatud, kui parandustöid ei tehta. Kuigi tundub ikka hämmastav, et säherdune kole auk nii ruttu tekkis. Mul on muidugi hea nüüd öelda, et magusale paneme väikese piiri peale. Hambaid peseb noormees kolm korda päevas, aga just kuulsin ühe hambaarsti juttu, et kuni nii umbes kümneaastaseni peaks lapsevanem ise lapse hambaid pesema, sest laps ei saa ise veel oma kätt niiviisi paindesse, et saaks igale hambatagusele ligi. Tasudest ka. Kui on riiklik ravikindlustus, siis tuleb maksta vaid visiiditasu, seega ei läinud mu närvid ja Tristani paanika palju maksma.

Koolivaheaja puhul laps küll palju puhata ei saa. Juba täna oli ta ülikooli lastehoius, mille päevakava on kaheksast kuueni tihedalt tegevusi täis. Ma muidugi nii karm ema ei ole, et lapse koolivaheajal niivara lasteoidu viin, kuid pärast tänast päeva (9:00-16:00) oli ta küll päris küpse. Tundub aga, et lastehoiu õpetaja hirm Tristani ja temaga suhtlemise pärast oli asjata - said küll hakkama. Uuest nädalast taas hoidu, kuid homsest oleme me väikesel kolmepäevasel koolivaheaja ringreisil kodusaarel.

Kevad!

Tänane reedene päev oli vaba. Kevadet võetakse Jaapanis vastu ikka peoga ning sel päeval tööle ega kooli ei minda. Kuigi veel õiget kevade tunnet minu sees küll ei ole. Paljud pargipuid on veel raagus ning kirsiõite hiilgeaeg veel on tulemas. Temperatuur hakkab juba looma - uueks nädalaks lubatakse juba kahekümne kraadile lähenemist. Vaatamata sellele, et täna veel oli küllaltki jahe ja vastikult tuuline, oli Kevade vastuvõtmise päeval linnas tegemist ja sagimist palju. Juba eilsest alates on Dogo onseni, kindluse ja ka mitmete teiste asutuste juures erinevad üritused, töötoad lastele, tulevad külla multikakangelased, on hüppenööri hüppamise võistlused ja esinevad folkgrupid. Homme ja ülehomme pidustused jätkuvad. Homme pidavat kuskil olema riisikookide katuselt alla viskamise üritus. Sportlikust huvist võiks ju vaatama minna, kuigi pedagoogilises mõttes ju pole õige üritus - toitu ei loobita. Meie võtsime täna osa Kumo muuseumis tuulelohede tegemise töötoast. Neli tundi maalimist, mökerdamist liimiga,  mässamist nööridega ja valmis sai. Homme püüame katsetada õhulende ka.

Selline kandiline lohe sai valmis. Tähendus nii umbes - pilv mäenõlval (?).

Eelmisel nädalal olime Hiroshimas ja võtsime osa Jaapani Ökoloogia Seltsi iga-aastasest konverentsist (The 61st Annual Meeting of the Ecological Society of Japan). Hiiglaslik konverents, kus teemasid jagus karude DNA-st, konnade paaritumisest, ökoturismist, taimestiku muutustest tulekahjude ajalooni. Osavõtjaid oli ikka üle tuhande. Enamus muidugi Jaapanist. Iga aastaga püütakse kaasata ka üha enam inimesi väljapoolt, et anda ühelt poolt võimalus jaapanlastel endil avaneda ja esineda inglise keeles ning kuulata kutsutud esinejate ettekandeid ja silmaringi laiendada. Selline kinniolemine on Jaapani teaduses nii tavapärane ning seetõttu on välisesinejate kutsumine igati tervitatav. Mulle muidugi see meeldis, et mõned ettekanded sadadest ikka olid inglisekeelsed. Õnneks olid neist mõned minu jaoks olulistest teemadest ka ja mul oli ka võimalus pärast pisut vestelda ning aru pidada. Ja maailm on nii väike - hollandlased mainisid oma ettekandes Eestit ning teavad hästi, mis seisus on siinsed (st Eesti) maastiku-uuringud ning mis töid Humanitaarinstituudis tehakse. Ameeriklasest ökoloog, kellega kohtusin, istub praegu Minnesotas kõrvuti kabinetis minu Eesti kolleegiga, kes USA-s postdoki projekti veab ja kelle kõrvaltoas mina Eestis olles istusin. Ja muidugi teatakse Eestis Ökoloogia Instituudis töötavat jaapanlast. Tuleb tunnistada, et jaapanlastega ma nii väga ei suhelnudki. Kasuliku infona sain teada, et aprilli lõpus tuleb Nagoyasse minna, kus väike kohtumine minusugustele vetikahuvilistele. Seega polnud aja- ja raharaiskamine see Hiroshimas käik ning nii mõndagi sai kõrva taha pandud ja ka selgeks räägitud.

Ühe põneva kogemuse võrra rikkam olen veel - käisin naisteadlastega koos õhtusöögil. Siin on koondunud väike grupp teadlastest naisi, et oma õiguste eest võidelda sel mehisel alal. Üldiselt tundub, et naiste olukord teaduses ei ole väga hea ning selgelt toimub sooline diskrimineerimine. Samas mõneti tundus see kõik ületähtsustatuna. Õhtusöögil, kus ma osalesin oli nii umbes 20 naist, paljud neist tulid väikelastega (õhtusöök algas pisut enne kella üheksat õhtul). Üks naine oli justkui juht, kes siis uuris olukorda erinevates ülikoolides. Mõneti nagu tundus tobe, et justkui oodati ülikoolidelt mingeid soodustusi, et oled naine ja teed teadust ja tahad oma mehega, kes näiteks on ka teadlane, samas ülikoolis töötada või lühemat tööaega, kuna pead lapsi kantseldama. Muidugi võrdse kohtlemise nõudmine on ju õigustatud. Seda olen ma juba varem kuulnud, et mõni ülikool võimaldab naistele spetsiaalselt assistente (kes ju ka enamasti on naised). Mulle isegi pakuti ka kunagi assistendi võimalust, kuid ma paraku ei kvalifitseeru - mitte, et ma naine ei oleks, vaid ma pole korrektses vormis töötaja, vaid stipendiaat. Ma ei tea kusjuures, mis ma selle assistendiga oleks peale hakanud. Õhtusöögil küsiti siis minu käest ka, et kuidas siis Eestis lood. Ma polnud väga sellise teema üle juurelnudki. Hea asjana sain lisada, et kui etis.ee-s projekti taotled, siis saad sinna lisada, et oled olnud vahepeal lastega kodune (ma ei tea, kas seda valikut enam tegelikult on). See näikse jaapanlastele meeldivat. Lisaks ei saanud ma täpselt aru, millised saavad olema naiste õiguste eest võitlejate järgmised sammud - üldine kokkuvõte oli, et saame järgmisel aastal samal konverentsil taas kokku ja arutame jälle. Minugi poolest.

Naiste õhtusöök oli Tristani jaoks muidugi maruigav üritus, kuid ma ju pidin ta kaasa võtma. Assistenti ju pole. Samas konverentsi kahel minu jaoks töisel päeval oli noormees lastehoius. Loomulikult ta alguses ei tahtnud sinna jääda. Seda enam, et lastehoius olid enamasti nii umbes kaheaastased, kes just siis pidid kisama, kui meie ka kohale jõudsime. Kuna aga Tristan oli vanim laps, siis talle oli ette nähtud ka eraldi kasvataja. Nii ta käiski muuseumis, õues hüppenööriga hüppamas ja jalkat mängimas ja ehitas roboteid ning võitles mängumõõkadega. Ei mingit keelebarjääri ega suhtlemistõrget.

Tristani päevad Hiroshimas

Meie mõlema jaoks oli aga väga tore üritus konverentsi õhtusöök. Lisaks sellele,et siis avanes mul võimalus pisut vestelda, oli ka kavas olnud etendus vägev. Etenduse videosid saab näha siit. Etendus koosnes kahest osast - Kagura ja Yamata no Orochi. Neist esimene on traditsiooniline põllumeeste rituaal looduse tänamiseks ja teine tähistab võitlust kaheksa peaga lohega ning kummardust päikese jumalale.

Pärast sai Tristan ka oma esinemivajaduse rahuldatud ning talle lubati ka kostüümid selga panna. Noormees ei jätnud võimalust kasutamata ning nautis täiega ja muidugi sai ta energiat juurde, et kõigi pilgud tema poole pööratud olid.

Selline põnev ja natuke väsitav retk oli meil Hiroshimasse. Mul on hea meel, et meie esimene konverents juba natuke tuttavas linnas oli ning Matsuyamale lähedal. Selle edukas üleelamine annab lootust, et pikemad sõidud sujuvad ka. Töises plaanis oli ka päris hea käik. Sain natuke selgust oma töödes, sain natuke ka kirutud jaapani teaduskultuuri ja sain uusi kontakte, mille olemasolust võib tulevikus kasu olla. Jah, jaapani teaduskultuuri üle ma kirjuks küll ja veel, aga minu tööd see lihtsamaks ei tee, seega pole erilist mõtet. Siinseid inimesi ma ümber ka koolitama ei hakka, see oleks võimatu, kuid oma tööd saan teha ja seda lastakse. Juhul kui jälle mõni kommunikatsioonihäire läbi ei jookse või mõni jabur küsimus, mille peale läänemaalima kolleeg elu sees ei mõtle, esile ei kerki.

Uuest nädalast (teisipäev on viimane koolipäev) saab alguse koolivaheaeg. Sinna on ka üks lühem reis plaanitud, kuid muul ajal on Tristan lastehoius, et ma saaks tööl käia.

Üleskutse - kui kellelegi on Miki Hiire pakse koomiksiraamtuid, mis on juba läbi loetud ja mille vastu teil kodus keegi enam huvi ei tunne, siis mul siin on üks noormees, kes oleks huvitatud nende lugemisest. Kui nende saatmine teile tüli ei tee, siis ma olen väga tänulik kui need kuidagi Jaapanisse Matsuyamasse saadaksite (selleaastane kogumik nr 29 on olemas). 

Maavärin kui sünnitus

Enne maavärinat oli mul plaanis kirjutada neljapäevasest päevast, mil olid koosolekud koolis ja ülikooli lastehoius. Koolis oli vaja kinnitada, kas laps läheb uuel aastal esimesse või teise klassi ja ülikooli lastehoid oli lihtsalt hirmunud, et kas nad ikka saavad välismaalase omale lastehoidu koolivaheajaks võtta ning tahtsid Tristaniga kohtuda.

Alustagem koolist. Eestist tulnuna võiks ju arvata, et algkoolis toimivad vähemalt mõnedki asjad siin sarnaselt. Näiteks, et esimese klassi õpetaja läheb lastega edasi teise ja siis kolmandasse klassi ja siis neljandasse. Aga ei, lapsed lähevad kenasti järgmisesse klassi ning õpetaja on uus. See andis mulle lootust, et kui Tristan läheb esimesse klassi, siis saab ta uuesti õpetajaks Mai-sensei, keda laps tunneb ja kes talle väga meeldib. Ma ju võiks kenasti kooli juhtkonda paluda, et klassid just nii komplekteeritakse. Kuigi samas, ma tean, et siin säherdune poliitika ei toimi. Väljastpoolt vähemalt tundub nii. Oi, kui naiivne ma ikka olla sain. Asjalood on siin sootuks teistsugused. Õpetajate positsioonid määrab linna haridusamet. Märtsi lõpus kuulutatakse kohalikus lehes välja, millise klassikomplekti, millises koolis õpetaja saab. On täitsa normaalne, kui näiteks õpetaja Tamm on ühel aastal Kuristiku koolis kolmanda klassi õpetaja ja järgmisel aastal Lillekülas esimese klassi õpetaja, sest linnavalitsuse haridusosakond just nii eeldab, et on hea. Sellist koolidevahelist vangerdamist just väga tihti ette ei tule, kuid klassikomplektide vahel küll. Samas seisus on ka juhtkond, kes ei tea, kas nad ka järgmisel kooliaastal on selles koolis. Seega võib meil esimesel koolipäeval ees oodata suuri üllatusi. Üllatus aga ei tohiks olla see, et Tristan alustab esimesest klassist. Ma tean muidugi, et ta ise seda väga ei taha, kuid kaaludes mitmeid võimalusi, tundus ikka poisile lihtsam olevat alustada uute jumbudega ning alutadest tähtede tundmisest ja lugema õppimisest. Eelkõige ka seetõttu, et edaspidi ei saa ta kõrval keegi toetaja nii tihti olla ning teine klass läheb oma tavateadmistega ruttu eest ära ning Tristan justkui longib järgi. Seega see otsus on nüüd tehtud ja avaldus kirjutatud. Nüüd tuleb veel pöialt hoida, et õpetajaga veab.

Ülikooli lastehoiu töötajad (2 meesterahvast) tulid minuga kohtuma ning aru pärima ja küsima, et miks ma soovin last koolivaheajal lastehoidu panna. Selgitasin neile siis, et ei taha, et laps kõik päevad üksi kodus on ja ma ise pean ju tööl käima. Mõisteti küll, kuid siis hakati pärima ning jällegi kartusi väljendama, et ikka nad võtavad tohutu riski, kui väljamaalase enda hoole alla saavad. Kuidas ikka lapsega suhelda, kuidas riskiolukorras käituda? Selge on see, et siinne maa on kõige riskantsem maa üldse - mõne öö tagune maaväringi andis ju sellele selge viite. Jaapanlastele on selgelt sisse kodeeritud sõnad "Risk", "Riskantne" ja sinna juurde "Kindlustus". Muidugi ma mõistan või vähemalt püüan mõista ning ei ole ju minul tugevust nendele kuidagi vastu seista. Minu ülesanne on kuulata, alluda ja vastata küsimustele ja maksta kindlustuse eest. Aga ikkagi ei suutnud pedagoogide jutt ega ka määvärin mind kartma panna ja sisendada, et Tristani lastehoidu saatmine võib kuidagi riskantne olla. Ma ei tea, mis lastehoiu töötajate mõtteid muutis, kuid tundub, et Tristan ikka võib sellest osa saada. Nojah, tuleb jälle põhjalik avaldus kirjutada, kindlustus maksta ning jälle läbida vestlus Tristani allergiatest ja tervislikust seisundist.

Maavärin on nagu sünnitus. Nüüdseks on kõik see pisut ebameeldiv raputus meelest läinud. Ma ei mäleta kaua see aega võttis ja ma tegelikult ei oska öelda kui kõva müürin meil ikkagi toas oli. Minu poolest võin selle uuesti läbi elada, kuigi, jah, sel pole sellist ilusat tulemust kui sünnitusel. Seega pole vist erilist mõtet lihtsalt ainult tundmise pärast kogeda. Ehk ei kogegi. Nii nagu varem sai öeldud, siis minus ei jõudnud küll mingit suurt hirmu tekkida selle raputamise ajal. Minu ainuke mõte oli umbes selline: "Ahhaaa, selline siis see maavärin ongi!". Kohalikud, kes mulle sõnumeid saatsid, kellega ma siin konverentsil kohtunud olen, muudkui pärivad ja uurivad, et kuidas ikka oli, pidi ikka jube olema, see ikka väga suur värin. Kuna mul puudub võrdlusmaterjal, siis minu jaoks oli see lihtsalt üks maavärin, natuke raputas ning nüüd on meelest läinud nagu sünnitusvalu.

Kommipakk

Olen mõningat alljärgnevast jaganud juba ka Näguderaamatus, kuid olgu ka siia "raamatusse" talletatud.

Selleks, et laps saaks olla terve päev ühes Jaapani väikelinna lastehoius ajal, kui mina järvel olen ja tööd teen (on tungivalt soovituslik, et 7-aastane metsa kaasa ei tuleks), on vaja lastehoiu õpetajale esitada lapse haigusloo ajalugu, sh sünnijärgse olukorra kirjeldus. Vahetult pärast sündi olev olukord on ju seotud tervisega kogu elu. Kas midagi on tõlkes kaduma läinud või ongi nii, et tuleks lasta Eestist saata dokumendid? Ja mis need eestikeelsed paberid aitavad? Kas teadmine, et lapse sünniindeks oli n, aitab lapsehoidjal mõista tema tervislikku seisundit nüüd? Ma loodan, et asi on tõlkes kaduma ikka läinud. Või siis kirjutan ise lapse haigusloo üles.

Tristanil paluti koolis praht prügikasti visata. See tegi talle hirmsasti nalja. Nimelt kõlab jaapanikeelne "prügikast" just nagu eesti keeles "kommipakk". Tegelikult korrektsena öelduna "gomibako".

Siin on ilmad aegajalt juba ikka väga kevadised ja õues on päris soe. Varajased roosad kirsid on õites ja kindluse lähedal olev park lõhnab juba kevadeiselt. Tristan palus, et enam pole kooli vaja teed kaasa võtta, vaid võib termosesse panna mahla või siirupijooki. Kodus oli olemas mahl, ma siis saatsin lapse koos mahlaga kooli. See oli suur viga. Termoses tohib olla kas tee või vesi, ei loe, kas soe või külm. Tristan oli selgelt pettunud, sest siin ei ole ta veel suutnud avastada sellist teed, mis ka külmalt joodav oleks. Ega ma ei tea, kuidas õpetajad laste termoste sisu kontrollivad, aga Tristan oli lihtsalt lahke ja pakkus oma abiõpetajale maitsta, mida head ema oli kaasa pannud. Nii ma vahele jäin ning noomituse sain. See on nüüd muidugi liialdusega öeldud.

Tulles aga välitööde juurde tagasi, siis nendega on asjalood natuke pahasti. Jäävad ära. Tegelikult mina ja Tristan ikkagi läheme Kyushu saarele Beppu linna ja ka Odano-ike järve äärde, aga koos Kyoto ülikooli inimestega, kes mitte ei tee tööd järvel vaid kaldal ning püüavad soost setet kätte saada (siit minejate eesmärk oli järvel tööd teha). Asi nimelt selles, et ilmaolud pole väidetavalt head järve jää peal töötamiseks. Nii nagu mõne nädala tagused ilmateated viitasid, et Jaapanis on üle pika aja päris külm ja lumine talv, nii on ka Kyushu saare kõrgemad tipud lumised ja mägedevahelised järved jääs ajal, mil nad seda justkui olla ei tohiks. Ma ei oska täpsemalt seda välitööde otsust kommenteerida ning mul on natuke tunne, et siinkohal on hirmul pisut liiga suured silmad. Välitööde ärajätmise otsuse tegemise juures mind ei olnud. Ning üleüldse sain ma seda kummalisel moel teada. See tegi tuska. Nüüdseks olen oma väikeses peas asjad ja töökorraldused ümber mänginud ning loodan, et välitööd ikka maikuus toimuvad. Just, maikuus! Kui ma suudan viimaste päevade nii välitöödega kui ka edaspidiste plaanidega seotud mõtted kuidagi kokku koondada, siis avalikustan eraldi peatükina a'la asjaajamine ja teadusetegemine Jaapani ülikoolis. Mhm, tundub, et esimest on rohkem.
Tristan ikka välitööde ajal lastehoius ei ole. Mitte seepärast, et mul pole dokumente lapse sünniindeksiga näidata, vaid seetõttu, et usun, et noormees saab mägedes müttamise ja teiste abistamisega kenasti hakkama ning Kyoto ülikooli inimestel ei olnud midagi selle vastu kui üks 7-aastane kaasas on. Või ütlesid nad seda lihtsalt viisakusest?

Demo-tund

Nii nagu iga kuu lõpus saavad lapsevanemad järgmise kuu detailse menüüd täpsete kaloriväärtustega, nii jagatakse ka infolehed ürituste kohta, mis uuel kuul toimuvad. Seega oli juba varakult teada, et 21. veebruaril saab olema päev, mil lapsevanemad tulevad kooli, et näha, mida ja kuidas lapsed on õppinud. Shu ema Miho naeris, et tema on vist vaid kaks korda koolis käinud ning küllap mina tean täpsemalt, mis lapsed praegu õpivad, mis teevad. Kuna vaja oli ikka ka pidulikult emadele-isadele teatada, et selline päev on tulemas, siis paar päeva tagasi sain ma sellise kutse.

Demo-tund sai alguse kell kaks. Pingid olid koridori lükatud, lapsed istusid põrandal klassiruumi keskel ja lapsevanemad seina ääres. Kaks poissi (nad vist olid päevakorrapidajad) juhatasid tundi ning selgitasid, kes teeb etteasta ja mida esitletakse. Tristan istus rõõmsalt teiste lastega koos, kuigi ta oli täna koolis pahane, sest jällegi toimus ju midagi teistsugust - talle jäi arusaamatuks, mis oli vaja pingid välja viia ja asjad kõrvalklassi viia. Meid toetab nüüd uus inglise keelt rääkiv vabatahtlik, kes on koolis 14:00-15:00 ja kellele siis õpetajad ette kannavad, mis Tristan koolis tegi ja kuidas käitus ning lõpuks kantakse see mulle ette.

Esitleti erinevadi tegevusi. Näidati, kuidas kanjisid kirjutada, demonstreeriti kellatundmist ja peastarvutamist, erinevate muusikainstrumentide tundmist-teadmist. Loomulikult ei saanud selliselt ürituselt puududa ka hüppenöör. Mõningad sportlikud mängud olid veel, mida väikeses klassiruumis püüti püüdlikult näidata. Igale etteastele järgnes muidugi aplaus, emad filmisid ja paar isa piilus ukse pealt.

Kes, mida esitleb olevat olnud laste oma vaba valik. Tristan soovis näidata, kuidas ta oskab hüppenööriga toime tulla. Edaspidi, tagurpidi, jooksujalu ja koosjalu. Lisaks loetles ta klassi ees sõnu, mis ta on koolis selgeks saanud. Päris kenasti kukkus välja. Isegi kui ta aegajalt on kooli peale tige, siis piisab talle, kui saab lavale ning ta naudib taidlemist mõnuga.

Selliseks see päev siis kujunes. Väsimusest ja rohkete emotsioonide tõttu tuli Tristanit pärast pisut lohutada, kuid tundus, et ta jäi ise ka oma esitlusega rahule. Jõudsime veel kodus kirjatehnikatki teha.

Järgmisel pühapäeval on meil välitöödele minek. Tuleb tunnistada, et selle organiseerimine nüüd just kõige ladusamalt pole kulgenud. Ma olen saanud siiani kolm tagasilööki seoses sellega, et soovin mingitest üritustest lapsega koos osa võtta.Vastused on olnud eitavad. Ja tegemist ei ole olnud loomulikult ööklubi külastamisega, vaid postdokkidele mõeldud ürituste või välismaalastele mõeldud ekskursioonidega Ehime piirkonnas. Seega võimalus, et ma saan lapsega välitööle minna, on lausa erakordne. Aga see on eelkõige sellepärast, et minu siinne vastuvõtja-paar tulevad ka lapsega. Siin ei ole muidu kombeks, et lapsed kaasas käivad. Ja "pole kombeks" on pehmelt öeldud. Ma parem ei toogi siia Eestis toimuvat võrdluseks. ÖI laos on lastele isegi päästevestid olemas. Siin ma ostan ise. Samas ma pole kindel, kas mul lubatakse noormees paati võtta. Päästevest päästevestiks, aga ülikoolibussiga ei tohi ka lapsed sõita. Ma ei pea siin juhtimist silmas, vaid reisijaks olemast. Laps on isiklik ja isiklikke sõite teha ei tohi. Mis iganes! See on mingi eraldi kindlustuse-värk. Seetõttu tuleb võtta rendiauto. Kui aga võtta rendiauto, siis see kulu pole abikõlbulik, kuna on eravärk. Miks võtta rendiauto, kui saab ülikooliautot kasutada? Aga ma ju ei saa ülikooli autoga sõita kui ma tulen lapsega. Surnud ring ja juba oli kartus, et mul tuleb rendiauto erasõiduna kinni maksta. See kihvatas. Mis mõttes - ma maksan nii umbes 80000.- - 100000.- kohalikku raha, et nädalaks välitöödele minna? Oma isiklikku raha? Ma ei ole kade inimene ja ma tean, et tihtilugu maksavad teadust tegevad inimesed oma tööle peale. Antagu mulle nüüd andeks, aga mulle veel siiani meeldib mu töö, kuid kas ikka sellisel määral. Hakkasin porisema. Või vähemalt üritasin välja näidata oma arvamust. Igaljuhul nüüd tuleb kirjutada seletuskiri, miks on vaja rendiautot - see on selleks, et nädalase välitööde ajal on küll peamine objekt rendika seltskonnale ja ülikooliautole samad, kuid aegajalt peab üks seltskond mujal ka objektidel käima. Mis tegelikult pole üldse vale ega petmine. Igatahes saab rendika eest maksta grandi rahade eest. Juhul kui raamatupidajad selle seletusega ikka nõus on. Ja see on veel kübeke välitööde asjaajamisest. Sellised asjaajamised ja hetked just energiat mu ellu ei lisa. Õnneks võtab ilm kevadisemaid pöördeid ja õhtused kodumaised (kooli)jutud Tristaniga sujuvad ning peas keerlevad mõtted, mis koolivaheajal korda saata. Ainuke jama on see, et meil sai eile viimane Mesikäpa šokolaad otsa ning nüüd on Eesti Asjadest vaid kapis Viru Valge. Ja üks avastus. Riisikeedumasinas saab valmistada ideaalset tatraputru. Juhul kui on olemas Tartu Milli tatart. Õnneks seda ka natuke veel on. Postiljon tõi :)

Jooksueksam

Hüppenööri võistlused on peetud, vanematele juba mõned nädalad tagasi demonstreeritudki ja homme tuleb viimane eksam. Hüppenöörihüppamise test. Täidetakse tabel ja saadakse lõpphinne. Mida kõike annab ka välja mõelda. Täna oli palju treenitud maratoni-eksam. Maratoniks nimetatakse ringiratast spordiväljakul jooksmist. Kekatunnis treeniti selleks nii, et mingi kindla aja jooksul joosti ja joosti ja joosti. Ja loeti ringe. Ma ei tea, mis see ajaühik oli, aga Tristani rekord oli 20 ringi. Seda tundub küll jube palju ja võibolla läks tal lugemine sassi, aga võibolla tõesti jooksis nii palju. Tänasel võistluspäeval nii palju ei pidanud jooksma. Vaid kolm ja pool ringi oli vaja tormata. Vast üks kilomeeter.

Ilm oli täna vastikult kõle ja tuuline, aga see ei olnud põhjuseks, et maraton ära jääks. Vaid suur padukas oleks jooksu ära jätnud. Minul oli ikka müts peas ja soe jopes seljas ja kindad käes. Külm oli. Jah, nii nagu hüppenöörivõistlusi pidid korralikud lapsevanemad vaatama minema, nii tuli ka jooksmisele kaasa elama minna.

 Enne võistlusi joonistati mingi masinaga jooned maha ja suuremate laste kekaõps käis suure harjaga enne väljaku üle. Taamal on näha ka sumotreeningu katusealaune. Igal endast lugupidaval koolil on selline.

 Esimene tervitus. 

Osad lapsed olid lühikestes pükstes ja värisesid.

 

 Enne suurt võistlust ka väike võimlemine.

 Tüdrukute start ja poisid elasid kisades kaasa. Emad-isad (enamasti ikka emad) elasid ka kaasa ja jäädvustasid võistlust.

 Üks esimese klassi õpetajatest loendab ringe.

 Soojendusdressid on seljast maha visatud ja algab poisite start.

 Külm oli Tristanit vaadata. Õues oli vast vaevu neli-viis soojakraadi.

 Lendav eestlane.

 Veel viimased pingutused ja möödajooksmised.

Viimane rivistus pärast jookus just sellises järjekorras, kuidas poisid lõpetasid. Tristan oli seitsmes. Pärast saadi auhunnaks külma limonaadi. Tristan oli jooksu tulemusega rahul, kuid ägestus pärast, sest keha oli nii külm, et värisemist ei suutnud kontrollida. Kui lõpuks sai riided vahetatud ja tee joodud, siis tuli tuju tagasi ning lõplik rahulolu.

Direktorikabinetis

Üks töine nädal nädal taas läbitud. See lause muidugi näib sellisena, justkui oleks tegemist hullu üleelamisega ja reedet on oodatud pikkisilmi, sest siis on karm nädal läbi - nii minul tööl kui ka lapsel koolis. Tegelikult asi ikka nii hull ei ole. Ei, tegelikult pole üldse hull. Asi edeneb. Selja taga on mõned päris põnevad tegemised ja kohtumised meil mõlemal, mis on päris korralikud positiivsed tõuked andnud ning sisendanud usku, et kahel ullikesel eestlasel on täiesti võimalik hakkama saada Jaapani väikelinnas.
Kui nüüd koolist ja Tristanist rääkida, siis see nädal oli esimene, mil laps sai kooliväravani saadetud ja ta läks ise edasi. Esmaspäev ei olnud küll eriti rõõmus, kuid järgnevatel päevadel tundus juba päris loomulikuna, et ma värava juures otsa ringi pööran ja ülikooli poole sõidan (jalgrattaga ikka). Ise läheb, ise teab, kus asuvad sisejalanõud ning kuhu tuleb väga täpselt ritta välisjalanõud panna, teab, kuhu tuleb panna tee-termos (eranditult on kõikidel lastel termosed kaasas, ma ei tea, kas kõik just teed sellest joovad, kuid Tristanist on saanud tõeline teenautija) ja ta teab, kus asub tema riiul ja mis tuleb riiulist lausahtlisse tõsta (seda meeletut asjade komplekteerimist, kotitamist, kastitamist saab näha koolis igal sammul). Need on muidugi küllaltki lihtsad asjad meelde jätmiseks, kuid aeajalt ikka pisut segadust tekitavad. Tal on selged esmased hommikused väljendid ja ta teab, millal on tema etteaste õpetada esimese tunni ajal eesti keelt ning vastata paarile kohustuslikule küsimusele - kuidas möödus eilne päev ja kas täna on tervis korras. Kõlab täiskasvanulikult - kas pidu läks üle käte ja kas täna pea valutab. Tundub, et Tristan saab hakkama. Aegajalt ikka käivad kommentaarid, et on raske ja ei mõista ning mõnikord ta helistab mulle keset tööpäeva mõne murega (tegelikult lapsed ei tohi koolis telefoni kasutada, kuid ma eeldan, et Tristani puhul pole kahtlustki, et see hetkel küll hädavajalik on). Kui ma saadan Tristani vaid koolini, siis mina jõuan tööle enne kaheksat täielikus vaikuses. Oi, kuidas mulle meeldib niimoodi vaikselt ja varakult siin tööpäeva alustada. Pisut peale kella kolm lähen lapsele järgi - enamasti rõõmsale, kuid on olnud päevi, mil ta on olnud tige, sest tundide ülesehituses või päevakavas on toimunud mingi muudatus. Talle on hetkel sisse kodeeritud mingit tüüpi päevakava, kindlad tundide ülesehitused, mingi traditsioonid. Väike muudatus ajab programmi sassi. Näiteks käisid kolmapäeval lasteaialapsed kooliga tutvumas ja suuremad pidid oma käsitöötunnis tehtud karud ära kinkima. Ajas ikka tigedaks küll, kui klassis oli kaks korda rohkem lapsi ja neist pooled oli titekad ja näitasid Tristani poole näpuga ise samal ajal just Tristani karu tahtes. Aegajalt on ta tajunud kerget norimist mõne klassikaaslase poolt. Sel teemal olen ma nii tema enda, Yumiko ja õpetajaga rääkinud.
Kolmest väljasaadetud sõbrakirjast saime vastused kahelt. Shu ema (Miho) olla kunagi tahtnud saada inglise keele õpetajaks ning seetõttu oli eelmisel laupäeval temaga kohtumine äärmiselt tore. Ma ei imesta kui ta on ainuke lapsevanem, kes Tristani klassist oskab rääkida inglise keelt. Me kohtusime mängutoas, kus siis Shu ja Tristan mängisid ja meie rääksisime niisama juttu. Oli väga meeldiv olemine ja tundus, et kui suurt gruppi lapsi ümber ei olnud, siis said poisid ka omavahel kenasti hakkama. Meie kena kohtumine päädis sellega, et mõni päev tagasi saime kutse, et oleme oodatud uue nädala teisipäeval nende peresse õhtusöögile. Teisipäeval on riiklik püha - Jaapani Loomise Päev. Lisaks kinkis Shu ema meile kotitäie ilusaid rätikuid. Ma nüüd väga täpselt ei oska seda kommenteerida, kuid siin on rätikute kultus küll. Rätikute poode on kõikjal ja palju ning rätikuid ostetakse ka tõesti palju. Väidetavalt töötab Miho vennanaine rätikute tehases. Eks kui mul avaneb võimalus, siis uurin, et mis värk siin nende rätikutega on.

Naruto ema kirjutas meile jaapanikeelse kirja, mille õpetaja Mai-sensei püüdis inglise keelde tõlkida. Esmaspäeval oli Trisatan oodatud Narutole külla. Noormees ootas seda põnevusega, kuid see külaskäik pisut ehmatas Tristanit. Mina sain aru, et Tristan ja Naruto mängivad pisut koos ja ma lähen kella viieks järgi. Tuli aga välja, et päris palju lapsi (kas just pool klassi, aga hea hulk küll) läks Narutole külla ja see ehmatas Tristanit - ta helistas mulle nutuselt, teda ehmatas see rahvahulk, see tähelepanu ja lisaks talle pakuti imelikke asju süüa. Ma juba olin valmis talle järgi minema, kui ta helistas uuesti, et kõik on korras, nad hakkasid arvutimänge mängima. Ma muidugi ei arvanud, et see külaskäik selliseks kujuneb. Pärast mindi õue korvpalli mängima. Lapse saingi kuskilt hoovist kätte. Seal olid ka teised lapsed ja lapsevanemad. Ühist keelt ma lapsevanematega ei leidnud ning ausalt öeldes väga meeldivalt ma ennast ei tundnud. Siin ei ole põhjuseks üldse mitte minu keeleoskamatus. Tristan aga arvas, et oli täitsa mõistlik külaskäik ja see on siinkohal kõige tähtsam.
Peale selle, eelmine nädalavahetus ja nädala algus oli põnevate kohtumiste aeg, oli siin ka suur kevad võimutsemas. Ma usun, et termomeeter võis vabalt näidata nii kaheksateist kraadi. Sooja ikka. Oli tõesti äraütlemata mõnus olemine. Isegi mõned üksikud kirsid võtsid tuurid üles ja puhkesid õide. Et aga ametliku kevadeni on tükk aega ja korralik kevad peab ikka märtsis tulema, siis nüüd on ilm sootuks teistsugune. Kaks päeva on sadanud lund, on tuul ja pime olemine. See lumi näib lumena vaid aknast vaadates. Tegemist on pigem lörtsilärakatega. Selle saju all kaks minutit olles oled juba ligumärg. Ja mingit valget kihti muidugi maapinnale ei teki. Ise nad siin muidugi kekutavad, et "Lumi!". Ma nii ei ütleks. Üldiselt ma ei ole inimene, kes ilma üle toriseks, kuid praegu võtan selle õiguse. See vastik niiske ilm mõjub ka kodule, kus on kõik niiske ja rõske. Lisaks anti koolist laste kitlid kaasa, et ma ka lapsevanemete kohustusi täidaks ja kitleid, mida söögivahetunnil toidutoojad ja -jagajad kannavad, peseks. Kuhu ma need selles niiskuses kuivama panen? Aga see kitlite pesemine tuletab mulle meelde Eestis olevat nurinat, kui lapsevanemad peavad lasteada või kooli wc-paberit viima.

 Kirssidest on kahju - nüüd on õied lörtsis läbi vettinud. Õnneks õites puid palju linnapildis näha polnud.

Paraku Yumiga lõpeb meil pärast uut nädalat koostöö. Vähemalt ametlikus plaanis. Ta peaks lähipäevadel saama teist korda vanaemaks ning kuna ta tütar just ennast hästi ei tunne ning on karta, et ta vajab lähiajal palju abi, siis läheb Yumi mõneks ajaks Tokyosse. Seetõttu oli neljapäeval koolis koosolek minu, Yumi, õpetajate ja õppelajuhataja ja direktoriga. Tristanil oli ka au direktorikabinetti tulla. Enne kui koosolukust räägin, siis tuleb kohe mainida, et kabinett oli soe, väga soe. Seest kihvatas ikka küll. Mille paganama pärast on vaja lapsi selle külmaga piinata, eriti nüüd, mil väljas on nõme lörts? Hea eeskuju ikka küll! Bossid istuvad soojas. Kas nii siis õpetatakse lapsi respekteerima vanemaid? "Vot, kui suureks saan, siis piinan ka lapsi,aga ise istun soojas kabinetis!", mõtleb laps, kes miskipärast direktori kabinetti peaks minema. Aga, mis hukkamõistja saan siin mina olla. Siin lihtsalt käiva asjad niiviisi. Aga koosolekust. See oli küll enamasti jaapanikeelne, kuid otsustati, et minu ja kooli vahele jääb lülina inglise keele õpetaja ning linnavalitsusse kirjutatakse kooli poolt taotlus saada uus vabatahtlik. Lisaks on Tristanil jätkuvalt ja kogu aeg keegi lisaks Mai-senseile kõrval. Neid õpetajaid on kolm ja neid kõik Tristan tunneb-teab. Selline plaan tundub Tristanile sobivat. Samas ma pole küll kindel, kas talle sobib ka plaan alates aprillist uuesti esimesest klassist alustada. Siin ju algab uus kooliaasta aprilli alguses. Keeleoskuse tõttu tal vist ei ole hea edasi minna teise klassi, samas juba tuttavaks saanud kallasikaaslased ja õpetaja liiguvad edasi ning klassikaaslasteks saavad jumbud. Tuleb jälle üleelamisi. Me ei pea veel otsustama, aga varsti küll.
Kodus õppimisega asi edeneb vaikselt. Tähtsaim on praegu  kirjatehnika ja lugemine. Iga päev ei tee Eesti asja. Et ma olen kodus kooli mängimise osas veel pisut juhm, siis katsetan. Nüüd ma mängisin meie päevakava ümber. Arutasin Tristaniga läbi ikka enne. Pärast kooli, pärast kella kolme, ei tule Tristan mulle töö juurde, et Eesti koolitöid teha, vaid ma saadan ta koju. Ise lähen tööle tagasi. See on aeg, mil mina teen veel pisut tööd ja Tristan saab kasutada kasulikult oma mänguaega. Kui koju tulen ja oleme kokku leppinud, et täna just teeme Eesti asja, siis teeme koos. Ma tajusin, et see töö juures õppimine ikka ei ole hea. Ma pean ikka ta kõrval olema ja palju juhendama, ei saa eeldada, et annan talle ülesande kätte, lootuses, et ta selle siuhti ära teeb. Mõne ülesanded tegi ära tõesti, kuid tööl on mul ikka keeruline rääkida ja õpetada.

Minul on töises plaanis olnud mõned väga põnevad kohtumised ja mõtted, mis pisut erinevad projektitööst, aga tunduvad olevat äraütlemata huvitavad. Veel nendega ei tegele ja neist ei räägi. Nii nagu ma räägin ka mõne aja pärast välitööde organiseerimisest. Välitöödele mineku korraldamine on sootuks midagi muud. Bürokraatia, dokumentatsioon, lapsega minekust tulenev eripära. Mõneti mind enam ei üllata, aga aegajalt ikka.
Pühapäeval on meil kavas üks väike mägine matk päras mägedesse. Me küll ei kavatse saare kõrgeimat tippu Mt. Ishizuchi võtta, kuid sinna lähedale läheme küll. Nüüd tuleb loota, et ilm on ilus.

President tänab Tristanit :)

Peale selle, et täna on päris mitme toreda inimese sünnipäev, on ka täna päev, mil ma kolm aastat tagasi kaitsesin oma doktoritöö. Ja millega see kõik lõppes - eluga Jaapani väikelinnas :)

16 hüpet 20 sekundiga

Ma olen juba korduvalt viidanud hüppenöörile kui kultus-spordivahendile koolides. Ja mitte ainult. Nii mõnelgi naisterahval on tööle minnes käekotis lisaks lõunasöögikotikese, rätikukotikese, hambaharja ja näomaskidega kotikesele veel üks kotike, milles hüppenöör. Täna oli koolis hüppenööriga hüppamise võistlus. Minu teada Tristan Eestis olles hüppenööriga ei hüpanud. Igaljuhul meil seda kodus küll ei olnud. Nüüd on. Kaks tükki igaksjuhuks. Ja igaksjuhuks peab see nöör alati ka kaasas olema - iial ei tea, kus saab hüpata. Näiteks kui hommikul kooli jõuame, siis mõni kümme agaramat õpilast juba keksivad spordiplatsil, pikemate vahetundide ajal minnakse jälle õue hüppama. Hüppenööriga hüppamine on vist esimene jaapanipärane tegevus, mis Tristanile väge hinge on läinud ja mille arengut ma igapäevaselt ka näen. Ta alustas "nullist". Tema jaoks oli algul ühelt jalalt teisele hüppaminegi keeruline. Täna aga hüppas ta võistlustel juba tagurpidi ja ka käed risti. Mitte muidugi nii nagu ägedalt kui kohalikud lapsed, kuid ega palju alla ka ei jäänud. Hüppenööriga hüppamine on üheks kooli minemise motivaatoriks. Hommikutest on ära kadunud lause "Nii raske!" ning uueks päevaks mõtleb noormees eesmärgiks suurema numbri, mis tuleb hüpates saavutada. Ja nii saab ju numbreid jaapani keeles õppida. Lisaks  muidugi koordinatsiooni ja füüsise arendamine ja lõbus olemine ja klassikaaslastega koosolemine. Kooliga asi pisitasa areneb. Tristan on tutvunud uute õpetajatega, kes teda aitavad. Meie kodusesse sõnavarra on ilmunud mõned jaapanikeelsed sõnad. Sellekuise koolilaulu sõnad (igal kuul on koolil uus nö kuulaul lisaks koolihümnile) hakkavad kuu viimastel päevadel pähe kuluma. Igahommikused eesti keele tunnid, mida Tristan klassi ees läbi viib on ka rõõmsaks osaks, mis korvavad olukorra, et suur segadus on ikka sees. Ta juba plaanis, et õpetab neile sõna "lõoke" - natuke kiusamine pärast, et ta ise peab ju ka keerulisi sõnu õppima, kuid siis leidis, et sellest sõnast pole väikestel jaapanlastel tema endaga suhtlemisel ju mingit kasu.

 Õpetaja on kenasti kõik eestikeelsed sõnad üles kleepinud.

Tänasest võistlusest. Ma polnud päris kindel, kas ikka on mõtekas sinna minna. Seda enam, et üritus toimus pool üksteist - minu jaoks tõsisel töisel ajal. Eeldasin, et tegemist on tavalise kehalise kasvatuse tunniga. Oligi vist nagu tavaline kekatund, kuid saalis oli ka lapsevanemad ja üldse mitte vähe. Enamasti muidugi emad, mõned vanaemad ja paar isa-vanaisa.

Kui mina läbi vihma koolimajja jõudsin polnud esimeste klasside etteasted veel alanud. Võimlast tormasid välja pisut vanemad lapsed ja nende vanemad ning ukse taga hoovis värisesid näod naerul kolm esimest klassi. 

 Lapsevanemad saadeti kenasti lavale istuma, et parem ülevaade asjast saada. Lapsed võisid alustada soojendusringidega. Tristan nägi mind ja oli rahul ning kihutas mööda saali ringi hüppama.

Kaootilisele soojendusele järgnes range rivistus, tervitus, kummardus, lapsevanemate tänamine ja veel mingid sõnavõtud.

Siis tehti väike võimlemine ja lõpuks leidis igaüks joone järgi oma koha hüppamiseks.

Ega ma nüüd päris täpselt sellest süsteemist aru ei saanud, aga laias laastus hüpati rakendades erinevaid stiile (jalad koos, ühelt jalalt teisele, tagurpidi, käed ristis jne) 20 sekundit, kel selle ajaga nässu läks, istus maha. Need, kes suutsid 20 sek vastu pidada, tegid veel ühe ringi. Ja siis võeti uus hüppestiil. Õpetajad protokollisid kõik kenasti tabelitesse. Ma tulemusi ei näinud ja ei oska kommenteerida. Ma ei saanud ise ka Tristani hüppeid lugeda, sest ta oli Yumiga saali teises otsas. Ise ta oli rahul. Järelikult läks hästi. Ja siin mõned videolõigud hüppamisest. Loodetavasti õpetajad ja lapsevanemad ei pahanda, et siin need postitan.

 

 

 

Aegajalt on postkastis üllatusi. Pakiteated on toredad - saab musta leiba ja kommi ja raamatuid. Täname!

 

Enne musta leiva söömist sai ka Eesti Vabariigi presidendi poolt väljakuulutatud joonistusvõistlusel osaletud. Tristanil on hinges lootus, tema pilt laekus kõige kaugemalt.