Koolivaheaeg & hambaauk

Algas koolivaheaeg. Lapsed said tunnistused, tegid oma lauasahtlid korda ning lehvitasid õpetajatele. Aktus oli ka, kuid Tristani väitel koosnes see vaid kõnedest ja oli kohutavalt igav. Ma ei tea kommenteerida. Reedel on veel spetsiaalne õpetajate tänamise päev. Meie tänasime juba eile, sest reedel meid Matsuyamas ei ole. Tavapärase koolipäevalõpu kogunemise ajal (kõik esimese klassi lapsed saavad õues spordiväljaku kõrval kokku ning nö vanem-õpetaja võtab päeva kokku ja saadab lapsed koju) ütles õpetaja kõigile lastele, et Tristan läheb uuest kooliaastast (8. aprillist) uuesti esimesse klassi, põhjendas ning pani lastele südamele teda aidata ja talle jätkuvalt heaks sõbraks olla. Juba tuttavaks saanud sõbrad lähevad tõesti paraku järgmisesse klassi, ma loodan, et Tristanil sellest suurt üleelamist ei tule ning me ei pea taas alustama hommikuste raskete ärkamistega. Tristaniga olen sel teemal vestelnud ja ta on mõistnud. Nüüd hoiame pöidlad pihus, et ehk juhtub ime ja Mai-sensei saab taas Tristani klassijuhatajaks. See oleks suur pluss, sest Tristanile õpetaja Mai meeldib ja talle ei valmista mingit probleemi Maiga suhelda ning koolis käimine tore.

Ilm oli muidugi koolilõpu puhul ilusalt päikeseline ja soe. Koolilaste lilleaed säras kollaselt ning koridori jäid uut kooliaastat ootama Tristani õpetatud eestikeelsed sõnad.

Peale tunnistuse saadi juba mõned päevad varem kätte mingid teised kirjalehed jooksuvõistluste ja hüppenööri harjutuste kohta. Tristani tunnistusel mingeid erilisi märkmeid sees ei olnud peale väikese inglisekeelse kokkuvõtte, kus põhimõtteliselt kirjas, et tubli spordipoiss ja popp poiss. Keeleõppimisest pole selles ridagi. Kuigi tuleb tunnistada, et ta aina ja aina avaneb keeleõppe osas. Kuigi ikka tahab ta väga inglise keeles rääkida, aga aegajalt ma ikka üllatun, milliseid jaapanikeelseid sõnu ta teab ning siis pragab minuga, et miks mina ei tea.

 Selline koolipilt tehti kusagil veebruaris, kui oli kooli sünnipäev.

 Nädalavahetuse pikad pühad olid täis mitmeid üritusi. Oli hüppenööriga kooshüppamise üritus - mitte võistlus, vaid lihtsalt hüpatigi koos. Dogo onseni vahetusläheduses toimus mitmeid üritusi. Siinkohal tuleb tunnistada, et ei tähenda see Jaapani punktuaalsus ja täpsus midagi. Nii mitmedki lubatud ettasted viibisid ning mõni tegelane ei ilmunudki kohale. Jaapan on maskottide maa - neid tegelasi just lapsed ootavadki. Sellest sinisest ei tea ma midagi, kuid kollane on Ehime prefektuuri maskott Mican.

Kusagil siin piltidel on näha ka lohe, mis paraku pärast meeletut tuuletralli pisut ära lagunes, kuid siiralt lapsele rõõmu valmistas.

Sellist väikest valget tahvlit kasutame oma koduses koolimängus. Nüüd on juba traditsiooniks saanud, et igal õhtul paneme kirja, mis meile päevast meelde jäi - mõnikord märksõna, mõnikord terve lause. Kuigi Tristanil kui vasakukäelisel on sellele pisut keeruline kirjutada, meeldib talle sinna päris edukalt kriitseldada. Kodus õppimine meil enamvähem sujub, kuigi on hetki, mil noormees arvab, et ma teda liialt kiusan. Tean küll põhjust - aegajalt olen ma ikka veel liialt õpikus kinni. Kuid kui saab ühe mängu teha ja kui mina ka kaasa teen, siis on asi normis.

Säherduse pildi tegi Tristan Balbiini jäätisepaberi konkursi tarbeks ja need imesõidukid on tehtud koolis, kus kunstitunnis pidi joonistama just selliseid sõidukeid, millega ise sõita tahaks.

Üks pisike jama juhtus meiega eile. Õigemini see jama oli juba pisut aega Tristani sees istumas - hambaauk. Mõni aeg tagasi ta teatas, et hammas teeb liiga. Vaatluse põhjal tundus hambas olema auk. Minu eeldus oli, et tegemist on mingi pisikese pindmise lohuga. Vahetult enne jõule sai ju Eestis hambad üle kontrollitud. Saime kenasti hambaarsti aja ja Shu ema tuli meile tõlgiks. Pisikese pindmise lohu asemel on kahjuks hambas kole auk ja ähvardavalt närvi lähedal (röntgeni pilt tehti ka). Lapsele tehti haiget ja tal tekkis ikka päris suur hirm ja oli valmis arsti juurest põgenema. Suutsin ta nii paju maha rahustada, et rohu sai auku pandud. Nüüd tuleb valida, kas igakuiselt hambaauku rohtu panna, et siis Eestisse tulles meie arst saab selle korda teha või ikka ühe korraga auk siin ära parandada. Viimane nõuab süsti, mida noormees aga väidetavalt kardab. Mina muidugi pooldan viimast, st hammas tuleks kohe korda teha. Tristani arvates on süstid loodud selleks, et inimesi piinata. Täna vestlesime süstidest (minu operatsioonide ja hambaravide ning muudel näidetel) ja nende oluliusest ning hilisemast paremast olemisest. Ma ei eelda, et selle vestluse põhjal ta kohe nõus on uuesti arstile minema, kui tundus, et tuli ikka mõistmine, et süst ei ole välja mõeldud hirmutamiseks. Samas ei olnud see hambaarsti kabinet ka just selline nagu oleks võinud Jaapani hai-tek riigis olla. Oli tõesti natuke kõle. Võibolla mõnes suuremas linnas on need ägedad. Igaljuhul on väike hambaarsti kabinet Raplas, kus mina käin, oluliselt modernsem. Ja tegemist ei olnud siin nurgataguse kohaga. Last muidugi hirmutasid kõik need tangid ja orad, mis kõikjal riiuleid ja laudu "kaunistasid" nagu väljanäitusel. Eks jätkan seletustööd ja loodetavasti saab hambaga kõik korda. Teisalt, tegemist on piimahambaga, mis ju eeldatavasti ära tuleb, kuid see piimakas veel ei liigu ja ta kõrval on jäävhammas, mis võib saada kahjustatud, kui parandustöid ei tehta. Kuigi tundub ikka hämmastav, et säherdune kole auk nii ruttu tekkis. Mul on muidugi hea nüüd öelda, et magusale paneme väikese piiri peale. Hambaid peseb noormees kolm korda päevas, aga just kuulsin ühe hambaarsti juttu, et kuni nii umbes kümneaastaseni peaks lapsevanem ise lapse hambaid pesema, sest laps ei saa ise veel oma kätt niiviisi paindesse, et saaks igale hambatagusele ligi. Tasudest ka. Kui on riiklik ravikindlustus, siis tuleb maksta vaid visiiditasu, seega ei läinud mu närvid ja Tristani paanika palju maksma.

Koolivaheaja puhul laps küll palju puhata ei saa. Juba täna oli ta ülikooli lastehoius, mille päevakava on kaheksast kuueni tihedalt tegevusi täis. Ma muidugi nii karm ema ei ole, et lapse koolivaheajal niivara lasteoidu viin, kuid pärast tänast päeva (9:00-16:00) oli ta küll päris küpse. Tundub aga, et lastehoiu õpetaja hirm Tristani ja temaga suhtlemise pärast oli asjata - said küll hakkama. Uuest nädalast taas hoidu, kuid homsest oleme me väikesel kolmepäevasel koolivaheaja ringreisil kodusaarel.

Kõva pähkel

Erinevad generatsioonid ja erinevate riikide õpilased räägivad ja meenutavad koolisööki erinevalt. Mul on omad mälestused, kust ei puudu vastik pekisupp (või kuidas iganes ka söökla kokad seda nimetasid) ja maruhea maksakaste. Tristanile Eesti koolisöögid meeldisid väga. Ta kiitis neid mõnel päeval lausa nii, et mul hakkas piinlik. Siinseid koolitoite ta veel väga ülevate sõnadega kirjeldanud pole, kuid ta on ju vaid kolm lõunasööki söönud ka ja seega pole kõiki maitseid tunda saanud. Mõnikord vaid ütleb, et ta pole ühe või teise maitsega harjunud. Päris ära ei põlga.

Söömine käib siin oma klassiruumis. Sööki aitavad klassiruumi tuua suuremad lapsed, kes siis tarivad potte. Väiksemad esimese klassi omad, kes sel päeval on toidutoimkonna korrapidajad, panevad valged kitlid selga ja maskid ette ning tassivad nõusid (taldrikud on plastmassist). Üleüldse on siin paljud tegevused niiviisi integreeritud, et suuremad ja väiksemad ning ka sama vanuselised, kuid erinevatest paralleelklassidest teevad asju koos. Näiteks koristab Tristan hoopis teise klassi põrandat, koos lastega, kes teistest klassidest kooli pealt.

Söögi tõstavad kausi (vist) viiendikud, kes tulevad appi kõrvalmajast. Toidutoimkond jaotab söögi-joogiga kandikud laudadele. Alati on kolm taldrikukest, millest üks on alati salat (fotod on võetud kooli kodulehelt). Tristan on juba söönud erinevaid suppe, erineval moel tehtud riisi ja kala ning üllatavalt on pakutud ka saia ja maasikaid. Pea alati on menüüs piim. Menüü saavad lapsevanemad kätte kuu alguses. Ja selle menüü tegemine on suurem kui teadus. Selles on grammi täpsusega kõik kirjas, mis, mida, kui palju. Lisaks muidugi see, kui palju kiloklaoreid laps sellest toidust saab. Tristan on küllalti nigela söömaga, kuid mulle näib, et portsud on päris väikesed isegi tema jaoks. Kui söök söödud, siis viib igaüks oma kandiku klassi ette, paneb erineva suurusega kausid õigesse hunnikusse ning tühjaks joodud piimapaki voldib kokku. Kui kõik on kenasti lõpetanud, siis algab üheskoos hambapesu. Hambahari ja väike topsik on igal lapsel alati kaasas. Hambaid pestakse ilma pastata ja külma veega. Samal ajal näidatakse telekast, kuidas tuleb hambaid pesta. Kõik juhinduvad kenasti videost ja küürivad nii umbes kolm-neli minutit. Siis panevad köögitoimkonna lapsed jälle valged kitlid selga ja viivad nõud ära. Ja nii iga päev.

Reedel pärast tunde käisin "menüü- ja meditsiinikoosolekul". Kuna Tristanil on pähkliallergia, siis suutsime sellega kogu kooli meditsiinipersonaali ja kokatädid ärevusse ajada. Tekkis justkui tunne, et neil siin allergikuid ei olegi. Samas ma sain enne aru, et see justkui tavapärane asi. Kuid iga allergikuga tegeletakse individuaalselt. On mingi hull hirm, et juhul kui midagi lapsega juhtub, siis kardetakse, et kool kaevatakse kohtusse. Esiteks tuleb linnavalitsuselt saada (siin käib kõik linnavalitsuse kaudu, pikapäevarühma koha saamine näiteks ka) luba talle spetstoit teha. Ma muidugi püüdsin neid rahustada, et kui see nii palju segadust tekitab, siis ma võin neil vähestel päevadel ise lapsele söögi kaasa panna, kuid nii ei saa, sest arstilt on saadud paberid, mis saadetakse (st tuleb saata) linnavalitsuse haridustöötajatele ja nemad ju näevad, et arstipaberil on kirjas - pähkliallergia. Lisaks oli sellel paberil üks kohutav sõna "EpiPen". Mis on EpiPen? See on üks karm ravim allergikutele kui tekib näiteks hingamisraskus. EpiPen on süstelahus lihasesiseseks manustamiseks esmaabis. Ega võõralegi tundub see esmasel lugemisel üks ütlemata karm rohi ja võib näida, et meil on see tagataskus kogu aeg olemas ning Tristanil võib iga hetk tekkida hingamisraskusi. Ei, seda kohe kindlasti mitte. Ma loodan, et selline seis jätkub ka tulevikus. Miks meile meie Eesti arst on välja kirjutanud siis sellise ravimi? Kui Tristan oli kolmene, siis sõi ta üht kommi, kus oli sees arvatavasti pisut pähkleid ning tal tekkisid kerged hingasamiraskused (rõhutan - kerged ja ei midagi hullu). Kõik möödus kenasti, reaktsioon ei läinud hulluks, me ei vajanud tol korral arstiabi. Pärast muidugi läksime arsti juurde. Arst seda kirjeldust kuuldes pidas vajalikuks siiski meile see ravim välja kirjutada - kui väikesest kogusest pähklist tekkis tol korral selline väike reaktsioon, siis mis võib juhtud, kui pähklikogus on suurem ja siis võib seda rohtu ju vaja minna. Nii on meile iga aasta uus süstal välja kirjutatud ja igal aastal (see kehtib aasta) olen selle korrektselt apteeki tagasi viinud. Ühelt poolt ei ole muidugi lapsel olnud võimalust peoga pähkleid süüa ja ta ei teeks ka seda ning teisalt on ta allergia taandunud. Selle viimase EpiPeni kirjutas arst meile veel nö igaksjuhuks-klausliga, et ees ootavad keskonnavahetus ja võõrad söögid ning iial ei või teada, kuidas keha sellele reageerib. Olgu siis olemas. Seetõttu sai ka selle rohu nimi meie arstipaberitele kantud. See omakorda ka jaapani arsti poolt koolipaberitele kantud ja nüüd on paanika majas. Kui ikka lapsele on välja kirjutatud EpiPen, siis on järelikult asi hull. Sellist reageeringut ma kooli poolt nüüd küll ei oodanud. Küsiti ikka häid küsimusi, et kuidas ikka laps reageerib, kui pähklit sööb, kas silmad lähevad punaseks ja põsed paiste. Tunnistan ausalt - ma ei tea. Ma ei harrasta inimkatseid, et annan lapsele peo täis pähkleid ja vaatab, mis siis saab. Me oleme suutnud ta menüü küllaltki "puhtana" hoida, samas tean, et on viimastel aastatel kindlasti saanud näiteks maiustusi, kus on pisut pähkleid sees ning mingit reaktsiooni sellele pole järgnenud. Nii see kui ka vereproovi tulemused viitavad kergemale allergiale. Vestlus, mis kõik jälle tõlgi vahendusel toimus, õnneks viis ikka selleni, et ma kooli ei pea ise ühtegi süstalt organiseerima ning päevadel, mil pähkel on menüüs vältimatu, teen ma ise midagi talle söögiks kaasa. Jaanuari kuus siis ühel korral.
Ma muidugi mõistan ka kooli muret ja hirmu lapse tervise pärast, seda enam, et on keelebarjäär ning segaduses ei pruugita asjadest õigesti aru saada, kuid selline reaktsioon oli siiski natuke üllatav. Eks aga lähtun nüüd juba Tristan sõnadest: "Sellised on juba kord Jaapani kombed ja eks meie peame nendega lihtsalt harjuma". Ettevaatus ennekõike.

Sõbrad ja arstid

Pühapäev algas meil suuremat sorti ostuga. Tristanil on nüüd säherdune roheline ratas. Seitse käiku, töökorras pidurid ja tuled ning loomulikult korv, millesse vajaliku kraami saab sisse panna. Kellelegi jäi see ratas vist väikeseks ja nii ta kasutatud rataste poodi jõudis, et uuele elule ärgata. Tristan on rahul, ta ise valis ju välja. Noormees arvas, et peaks kiivri ka ostma. Tegelikult ju tõesti võiks. Eestist on lapsele pähe kulunud kiivrikandmiskohustus. Siin aga sõidavad suurem enamus ilma kiivrita, olgu ta siis suur või väike või päris titt, kes emal korvis on. Kasutatud rataste poes oli vaid roosalilleline kiiver ja seda teatavatel põhjustel noormees ei soovinud. Teistesse rattapoodidesse pole veel jõudnud vaatama minna. Praegu sõidab ilma ringi. Kusjuures ta nüüd käibki õues rattaga ringi sõitmas ja naabripoistega mängimas. Hämmastav, Lasnamäel ta vist käis vaid loetud korrad üks väljas, siin hõikab juba, et läheb, kas rattaga sõitma (hea ju sõita - liikluse poolest nagu Nõmme tänavad) ja poistega palli mängima. Lastel käib see suhtlemine ikka sootuks teist rada pidi. Naabritüübid ja veel üks poiss kuskilt kaugemalt käisid sel ajal juba meil, kui mina tööl olin. Ja kõik algas väikesest jalgpallimängust. Tristan olla ühele pärast seletanud: "This is not a robot, this is a dinosaur". Ja kui ma täna koju tulin ning lapse tänavalt poistega mängimas leidsin, ütles ta sõpradele: "See you tomorrow! We are going to Dogo onsen". Aegajalt ta ikka küsib, kuidas üks või teine sõna jaapani või inglise keeles on, kuid tundub, et ega suuremate inimeste abi tal suuresti vaja ei lähegi. Mind eelkõige hämmastab Tristani inglise keele sõnavara - lihtsalt ütlebki: "We are going" või eile astus näiteks ühte söögikohta ja küsis "Are you open?".
Võibolla avastame homme, et naabripoistega hakkab ka koolitee ühine olema. See sõprus siin ja ka uued sõbrad koolis ei kahanda lapse soovi ja tahtmist Jakob Janist rääkida ja temaga suhelda, lisaks istub sõbranna Mariann tal sügaval südames. Ikka on vaja teada, millal saab skaipida ja mis kell just parasjagu Eestis on ja kas võiks sõpradele ikka kaarti või pakki saata.
Pühapäevane ostmise päev aga ei piirdunud vaid jalgrattaga. Tristan sai telefoni ka. Tuleb tunnistada, et see telefoniost oli püha rist ja viletsus. Jällegi keele tõttu. Ühelt poolt see ei üllata mind ju enam üldse, kuid samas on ju arusaamatu, kui teenindajad ei oska mitte ühtegi sõna inglise keeles (ja ma rõhutana - mitte ühtegi sõna). Teiseks on absoluutselt võimatu saada lapsele marulihtsat telefoni. On muidugi olemas (kõigil mobiilioperaatoritel muidugi eraldi omamoodi) mingi peen nelja nupuga lastetelefon, kuid see on puhta jaapanikeelse sisuga ja ma pigem eelistasin esimeseks telefoniks ikka inglisekeelset. Lõpuks ikka ostsime ühe ära, mille hind mind just väga ei rõõmustanud, kuid lohutan end sellega, et oli tõesti vajalik ost. Järelturult kasutatud asjade poodidest võib ju ka saada midagi lihtsamat ja odavamat, kuid paraku ei pruugi seal näkata. Selle ostuga sai meie oluliste ostude nimekiri otsa. Esialgu. Samas käivad siin poodides meeletud ostutalgud. On suured allahindlused ja viimased päevad näevad linnapildis välja küll kui Hullud Päevad Tallinnas. Mul oli miskipärast ettekujutus, et jaapanlased on pole nii nakatunud tarbimishaigusest, kuid eksisin vist.
Eile õhtupoolikul käsime arstil. Meie tervised on parimas korras, kuid kooli jaoks oli vaja saada arstilt allergia paberid. Mul oli kolleegide abiga täidetud avaldused, et ma soovin NTT haiglas lapsele ja endale arsti. Edastasime dokumendid registratuuris ja seletasime, et me soovime vaid kooli jaoks pabereid ja meie tervised on korras. Kui juba selgusid teatud arusaamatused, siis ma loobusin enda paberitest ning tulen kunagi hiljem oma arstiga tutvuma. Allergia pabereid nähes näitas õde muidugi kohe veenide peale ja kohe ehmus ka laps, et nüüd hakatakse verd võtma. Õnneks jäi verevalamine ikka ära, sest arst mõistis lugeda meie Eesti arsti kirjutatud inglisekeelset kirja, kus kirjas kõik Tristani rohud, allergiad ja astma olukord. Arst oli noor meeldiv naisterahvas, kes kenasti patsiendi üle vaatas. Enne arsti juurde pääsemist tuleb vanemate poolt lapsed kraadida ja kaaluda ja õe juures lapse andmed kirja panna. Läbivaatlusruumis toimetas kolm õde, kes siis kui me ukse taga ootasime edasi-tagasi jooksid, kuid kui meie arsti juurde saime, siis härdunult kolmekesi Tristanit vaatasid ja olid valmis vist ükskõik mida tegema, et saada lapsele pai teha või muul moel näiteks arsti aidata, et eurooplase lähedal olla. Paraku sai vaid kõige vanem õde Tristani pead hoida, kui arst kõrvu vaatas või talle mänguasju ulatada. Teised, nooremad õed vaatasid pealt ja õhkasid. Saime kenasti paberid kätte, lisaks soovitused käsimüügi ravimite kohta juhuks kui peaks mõni väiksemat sorti köha või nohu kimbutama. Asi sellega muidugi ei lõppenud. Maksma pidime ikka ka. Haigekassa maksab vaid 70% arsti ja medikamentide tasudest, ülejäänud on patsiendi kanda. Meie arve e 30% osamakse oli 1860.- jeeni.

Homme on aga tähtis päev - esimene koolipäev. Tristan on pisut ärevuses ja õhtul kruttis ennast natuke üles, kuid arutasime veel kord sammud läbi ning rääkisime rõõmsatest asjadest, mis uue kooliga kaasnevad ning Unikülla läks noormees juba rõõmsalt.

Enne suurt ja tähtsat koolipäeva käisime ka kuulsas Dogo Onsenis - st suures pesemisasutuses, kus puhtakspestuna saab kuumaveeallikas liguneda. Oleme nüüd päris huvitava kogemuse võrra rikkamad. Kuid nii sellest kui ka minu tänasest seminarist ülikoolis, mis läks päris hästi, kirjutan mõnel järgneval päeval. On ju minulgi homme esimene koolipäev ja vaja välja puhata, seda enam, et enne tänast ettekannet oli öö hektiline ja pigem töiste mõtete küüsis.