Rumal ema väljamaalt

Oi, kui palju väikeseid asju on siin, mis on nii paju erinevad läänemaailmast. Iga päev ma neid erinevusi enam ei taju, aga ülepäeviti küll. Täna jälle.

Esmaspäeval pean minema ülikooli algkooli (see kool on noorte õpetajate praktikakoht ja seetõttu kuulub ülikooli alla) viiendikele Eestit ja oma tööd tutvustama. Kuna ma luban aegajalt Tristanil kodus olla ning ei pane ta õlule kohustust praegu viimastel nädalatel  iga päev koolis käia (Mai-senseiga on kokkulepe olemas), siis arvasin, et ta ju võib minuga teise kooli kaasa tulla. Oleks justkui teistsugune koolipäev. Ja kindlasti õpetlik - nagu kool olema peaks. Ma muidugi viisaka inimesena küsisin luba. Ei tohi! Ei tohi olla olukorda, mil laps ei lähe korralikult kooli, vaid tuleb emaga kaasa. Põhimõtteliselt ei oleks ta ka tohtinud siis minuga ei välitöödel ega Tokyos ega konverentsidel ka kaasas olla. Üksi kodus ta ka muidugi olla ei tohi sel ajal, kui ema kuskil koolis loengut peab. Isegi ei loe, et Tristani koolist on luba tal aegajalt kodus olla. Ma oleks võinud ju olla julm ja mitte küsida, vaid lihtsalt rumala väljamaallasena koos Tristaniga esmaspäeval võõrasse kooli minna. Kui Tristan tuleb minuga kaasa ja teised õpilased teda näevad, siis see mõjub äärmiselt halvasti moraalile ja laste kohusetundele, põhjustades lisaks konflikte ja probleeme nii vastuvõtvas kui ka meie koolis, õpetajatel võib jamasid tulla ja asjasse võib sekkuda ka linna haridusosakond. Kusjuures minul justkui ei tuleks jamasid? Koolipäeval vastutab lapse eest kool, mitte lapsevanem ja kui kool on mulle andnud lubaduse, et noormees võib aegajalt kodus olla, siis sellega on tegelikult kool üle piiri astunud. See kokkulepe on tehtud haridusameti selja taga, salaja. Nii teha ei tohi! Nojah, mõneti ma ju saan aru - Tristani kooliskäimise eest ju maksab linn ja põhjuseta puududa ei tohi, kuid kas siin ei aeta natuke juuksekarva lõhki? Ja miks siis sellest meeletul hulgal inimestele jama kaela peaks tuleb. Või on see lihtsalt ähvardus? Enam ei üllata:)

Meeskond

Üle pika aja oli "laboris" sündmus. Toimus pesapalli mäng ja õhtul pidu. Seda mängu oli muidugi palju pesapalliks nimetada ja pidu oli selline koos istumine ja söömine. Osalesin mõlemal. Tristan katsetas ka kindaga pallipüüdmise ära ning paaril korral sai kurikaga ka pihta. Tundus meeldivat, kuid jäi ikka karatele alla. Jälle üks kogemus aga lapsel juures. Õhtusele olengule lubati mul aga üksi minna - Tristan läks kolmeks tunnist Shu juurde mängima. Kuus korra kolm tundi minu aega. Seda pole just palju. Mingi hetk ma isegi mõtlesin, et ei lähegi peole, jään koju ja olen lihtsalt niisama. Oleks ju võinud ka poodisesse kolama minna. Aga ega õhtusel ajal enam ei kola seal ka. Ma ikka läksin ülikooli. Tudengid olid enne raha kogunud ning valmistasid süüa ja serveerisid õlut. Ega meid palju ei olnud - mõned suuremad ninad, mõned doktorandid ja nooremad tudengid. Sai lihtsal olla, lihtsalt rääkida. Järveinimesi ei olnud, olid vaid ookeaniuurijad, kuid sellegipoolest võtsin ma missiooniks surkida noori (mitte, et ma ise vana oleks), et need vaataks ka väljapoole Jaapanit. Enda arvates rääkisin maru sütitavalt Eestist ja Eesti mereuurimisest. Hea oleks kui need noored vähemalt mõtleksid väljamaale mineku peale (vahet pole tegelikult kuhu), ma ei ole kindel kuivõrd reaalselt nad ka läheksid ja kasvõi osa oma õppeperioodist mujal oleksid. Kuid kui läheks, siis oleks vähemalt kübeke rohkem Jaapani noorest teadlaskonnast ilma näinud, teistsugust akadeemilist kultuuri kogenud, oskaks kõnelda ja arutleda inglise keeles, et hilisemas koostöös midagi tõlkes kaduma ei läheks.

 Pesapallur

Üleval paremal - pärast tuli väljak tasaseks siluda

All paremal - Tristan positsioonil

Meeskond

Tristan sai reedel koolis kehalise kasvatuse õpiku. Nüüd teame, kuidas suusatada, ujuda ja kukerpalli teha.

Ma käin igal reedel pärast tööd koolist läbi ja saan uue nädala kava ning tõlgi vahendusel teada, mis koolis tulemas on. Lapsevanema roll aina kasvab (lapse koormus muidugi koos sellega) - vähe sellest, et õpetaja kontrollib ja paneb hindeid, nüüd pean mina ka seda tegema. Igal õhtul peab noormees mulle lugema ja mul on vastav tabel, mida täidan. Seal on erinevad kategooriad - hääle selgus, hiraganade tundmine, soravus. Ma pean siis punase pliiatsiga ringikesi või kolmnurgakesi tegema, kas oli hästi või mitte ja siis teeb laps sama koolis õpetajaga, st õpetaja teeb ringikesi või kolmnurgakesi. Hiljem pidavat matemaatika kodukontrollid ka tulema. Täna pidin Tristani spordiriietele õmblema suured nimesildid (tuli koolist tellida trükitud riidesildid) - Tristan peaks ju niigi nii äratuntav olema, milleks siis need sildid. Igaljuhul, tuleb aga noormeest kiita - teised Eesti lapsed, kes läksid temaga koos septembris kooli, saavad nüüd puhkusele, kuid Tristan paneb juuli lõpuni edasi. Väsimuse märke on näha, kuid siiani oleme neist vapralt üle saanud. Head suvevaheaega, sõbrad!

Paremalt esimene

Täna oli jälle koolis lastevanemate koosolek ja demo-tund. Puudumist lubas vist vaid surmatõbi. Õnneks minu puudumist ülikoolist ei märgata ning pole probleem päev ära poolitada. Samas on ikka tüütu istuda koosolekul kui aru ei saa. Eestis ju on ka lastevanemate koosolekud ja lapsevanemad kaasatud koolielusse, kuid siin on seda vist ikka rohkem ning seda kõike võetakse äärmiselt tõsiselt. Kohal olid küll vist täna kõik. Demo-tund oli sel korral matemaatika. Lapsed demonstreerisid, kuidas nad loendavad ning vasakut ja paremat poolt teavad. Tristan siis pigem, kuidas ta jaapani keelt oskab. Käsi oli tal kogu aeg püsti. Ju siis teadis vastuseid. Korra õpetaja küsis ka, siis vastas küsimusele õigesti. Nii palju ma ikka ise ka jaapani keelt mõikan. Kuigi kodus saan juba vastu päid ja jalgu, et üht või teist sõna ei tea. Mõnikord ta pragab: "Alles eile ma ju õpetasin seda sulle!". Paluks siit mitte välja lugeda minu õpetamismeetodeid:) Pärast demo-tundi saadeti lapsed aulasse maavärinaõppust läbima ja emad-isad (st ikka emad) jäid klassi koosolekut pidama. Kaks lapsevanemat olid jutkui koosoleku juhatajad, õpetaja andis ülevaate esimesest koolikuust, rääkis koolilõunast, õppetööst ja edasiminekutest ning tulevikust. Varsti algavad ujumistunnid ja selle tarbeks on vaja kõigil osta ühesugused ujumisriided ja -mütsid. Peaaegu kõik lapsevanemad konspekteerisid usinalt Mai-sensei juttu. Mina mitte ja minu pinginaaber ka. Pinginaabriks osutus mul ühe lapse ema, kes on kolm aastat Ameerikas elanud. Vedamine! Siingi klassis, nagu eelmises, on üks lapsevanem, kes võõrkeelt oskab. Saime hästi jutule. Juba selle põgusa tutvuse peale saan teha üldistusi (võibolla ülekohtuselt), et need jaapanlased, kes korra on pikemalt Jaapanist eemal olnud või kes rohkem inglise keelt õppinud vaatavad Jaapanit ja selle reeglipärast elu pisut põlgusega. Nii tänane uus tuttav (paraku läks nimi ühes kõrvast sisse ja teisest välja) kui ka näiteks Shu ema Miho ning veel paar (ülikoolivälist) tuttavat tunnistavad siiralt, et neile see Jaapani elu ei meeldi, nad ei tea, miks üht või teist uuemal ajal "loodud" püha tähistatakse, põlgavad meeletut paberite täitmist, neile ei meeldi suured grupid ja koolikorraldus.

Demo-tund matemaatikas, kus loendatakse jäätisepalle ja järjekorras olevaid lapsi vasakult ja paremalt ja eest ja tagant.

 Ilusad pildid on kõik seinale üles pandud. Tunni teema oli Tristani väitel "Lõbus pilt". Paremal oleval pildil on ehe näide mappidest ja kataloogidest, kuhu kogutakse hunnikute viisi pabereid. Neid vist on klassis kokku seitse-kaheksa iga lapse kohta. Tristani number on "5". Ma ei tea, mis nende sees on, kuid küllap on iga tunni jaoks eraldi kaust, pluss veel koristamise ja söömise kohta oma. Tristani enda koolkotis peab alati olema veel kaks.

Igal lapsel on väike pott, kus midagi kasvab. Ma ei tea, mis seal potis on, aga kui keegi seemne või värskete lehtede järgi ära tunneb, siis antagu teada. Igal hommikul kastavad kõik oma taimekesi. Lisaks hoolitsetakse koolihoovis puuris olevate kanade ja küülikute eest. Hoovis kasvavad veel kartulid, tomatid ja salatid. See muidugi mulle meeldib ning siin justkui ei tundu, et toimub loodusest võõrandumine nagu välitöö käigus juhtus. Samas muidugi peenarde vahel käimine pole nii riskantne kui tarnamätastel või pilliroos.

Ja ikka ja jälle on lood seotud kooli ja Tristaniga. Justkui ma tööl ei käigi. Ühelt poolt on ju siin tegemist hetkel üksikvanema staatusega ja kes siis muu, koosolekul käib, last karate trenni viib ja koolitöödega tegeleb. Aga eks ma ikka käin tööl ka, kuid selle kohta on mul üsna kriiline arvamus kujunemas. Õnneks on nüüd välitööde käigus kogutud proovid olemas ja on reaalne Jaapani projektiga seotud töö, mida teha. Kui vaid laborisse saaks! Homme lubati. 

See on ohtlik!

Sel korral läks õnneks - välitööd toimusid. Ja oleme nüüdseks rõõmsalt kuuepäevaselt sõidult Kyushu saarelt tagasi, aklimatiseerunud ja taas kooli- ning tööpostidel. Sõit oli plaanitud ajale, mil jaapanlastel on lühike puhkuste aeg e Golden Week. Sel ajal lapsed koolis ei käi ja tööle minema ei pea. Eks see aeg sai valitud seetõttu, et pidime kaasa võtma lapsed (Tristan ja Ayaka - minu siinse vastuvõtja 9 a tütar) ning seetõttu ei kaotanud nad väärtuslikku kooliaega ning meie, töötavad inimesed, ei kaotanud olulist tööaega. Seega kulus see ainuke aastas lubatud puhkuse aeg tööks. See muidugi ei morjenda mind ja ei muuda minu plaane augusti kuus Eestis olla ja egoistlikult rohkem puhata kui siinsed kolleegid, kes võibolla saaksid aasta lõpus veel paar vaba päeva.
Alustame sellest, et vahetult enne minekut jooksin veel kohalikku matkapoodi, et lapsele päästevest osta. Olgu öeldud, et Eestis välitöödel käies on noormees ikka kaasas olnud ja paadiga ka järve peal. Viimasest pole siiani probleeme olnud, kuid võibolla pärast siinseid kogemusi saab olema. Igaljuhul kui ma enne poodiminekut mainisin, et lähen vesti ostma, kiideti see heaks (ametlik vastuvõtja Mick), kuid kui ma rongis oma ostust elavalt Narumile rääksin (Micki abikaasa, kes samuti siinsete järvedeuurimisega tegeleb ning vaatamata sellele, et nüüd teises ülikoolis töötab ikka projektides osaleb), vaatas too mulle kummalisel ilmel otsa ja küsis, et miks ma päästevesti ostsin. Ma ei mõistnud. Elementaarne - lapsed ei tohi paati minna ju. Lapsed ei tohi tegelikult üldse välitöödel kaasas käiagi. Tegelikult on mulle ju seda varem ka väidetud, et siin ei ole kombeks, et lapsi kaasa võetakse, kuid öeldud ka, et õnneks siinne ülemus on pehmem ja aktsepteerib olukorda kui ikkagi on vaja järeltulijad kaasa võtta. See muidugi ei tähenda, et lapsed nö päris objektile saaksid tulla, vaid peaksid lastehoius olema. Selle kadalipu peale pidin ma juba enne märtskuus ärajäänud välitöid mõtlema. Nüüd õnneks oli ilm ilus ja polnud kartust, et lapsed külmetuksid või läbi jää kukuksid ning seetõttu võeti vastu väga raske otsus - lapsed tulevad järve äärde kaasa. Rõhutagem - järve äärde, mitte peale! Minu väike pea seada ikka veel vastu ei võtnud ja kangekaelsus mu sees kasvas. Esimesel väljasolemise päeval olime Odano-ike järve ääres. Tegemist on nii umbes 6 ha järvega, mille sügavus kirjanduse põhjal ei ületa 1,4 m, kuid reaalselt kohapeal mõõdetuna 50 cm. Seega üks paras lomp, mille kaldal suutsime just kõige mudasema koha töötegemiseks valida. Sinna oli lihtsalt tee pealt kõige parem ligipääs. Järvelemineku saaga algas juba sellega, et mind ei lastud uhuude paati. Ma alguses arvasin, et esimese raksuga teevad tudengid mõned mõõtmised ja siis lähen mina mõne vapraga setet koguma. Enne sai justkui niiviisi kokku lepitud. Kuid see on järjekordne näide olukorrast - tõlkes kaduma läinud. Olgu siis nii - töötan täna kaldal. Filtreerisin vett ja tükeldasin muda. Päike paistis ja olemine oli päris hea. Lapsed tundsid end järve kaldal päris hästi ning virisemise hõngugi ei olnud tunda ja Tristanil oli kohe alguses päästevest seljas, et pärast ametlikku poolt sõudma asuda. Seda ta teha saigi - nii umbes 7 minutit, kaldast 10 m kaugusel. Ajalimiidi pani peale Mick, kes ohates minu elementaarse otsuse peale ikka paati minna muud midagi öelda vist ei julgenud. Narumi ei öelnud midagi, kuigi näoilmest võis lugeda, et mina teen praegu suure vea ja "me-veel-räägime-sellest-tõsiselt" mõte oli silmis. Tristan oli muidugi ajalimiidis väga pettunud, kuid sai oma kauaoodatud tõmbed tehtud ning näidatud, et eelmise aasta Kurtna töödest on olnud kasu ja midagi pole unustatud. Sikutasin paadi kaldale ning hakkasin asju autosse viima. Tagasi tulles oli porine paat juba kokku pakitud. Ma oleks siiski hea meelega selle enne ikka puhtaks küürinud. Tagasiteel Kyoto Ülikooli uurimisjaama Beppusse me paadirallist ei rääkinud. Seevastu võeti hommikul teema autos üles, kui me teise järve äärde läksime. Ma ei ütleks, et tegemist loenguga oli, kuid midagi sinnapoole. Narumi püüdis mulle selgeks teha, et juba ainuüksi see, et lapsed kaasas on, võib hiljem probleeme tekitada, veel hulle on see, kui lapsed paadis on. Mõelda, kui midagi oleks juhtund. Ja kui midagi oleks juhtunud, siis vastutab terve grupp, mitte mina kui lapse ema. Mulle toodi mitmeid näiteid siinsetest surmajuhtumitest nii professorite kui ka tudengitega. Mitte üksi näide muide ei olnud seotud järvedega. Pigem oldi mägedes rajalt kõrvale mindud. Ayaka jaoks olid need esimesed välitööd ja ta pole vaatamata sellele, et ta vanemad on järveuurijad elu sees paadiga sõitnud. Ega muidugi me ei saa ju oma valikuid lapsele peale suruda, kuid et hoida last justkui puuris on ka nigel. Seetõttu need noored tudengid surma ongi saanud, et ei osata looduses olla. Igaljuhul mulle järjekindlalt öeldi, et ma arvestaks Jaapani reeglitega ning enam sellist rumalust ei teeks. Rääkisin sellest Tristanile ja mulle üllatuseks ta mõistis olukorda väga täiskasvanulikul moel ning ei nõudnud Tateishi-ike järvel paati minekut. Parim nali muidugi juhtus veel järve ääres, kus oli omajagu kuivanud pilliroogu. Autos olin ma rääkinud just sellest, et noored ei tunne enam loodust ja et minu poolest mütaku Tristan metsas ja soos ja mudas ning nii palju kui võimalik ja vajalik ma suunan ning räägin. Järve äärde jõudes hakkas noormees valima omale parimat pilliroo kõrt marssides küllalti hõredas pilliroovõsas. Ajal, mil mina asju lahti pakkisin, hakkasid teised kõik miskipärast Tristanit kutsuma ja kisama. Sinna ei tohi minna! See on ohtlik!

Pildid välitöödest on üles laetud pildipanka.

Päästevesti juhtumiga minu kapriissus veel ei lõppenud. Välitööde käigus elasime me Kyoto Ülikooli Beppu linna "filiaalis" - majas, kus on laborid, magamisruumid, töötoad, köök ja keldris onsen. Eelmisel korral ööbisime ka ühe öö seal. Meid kupatati viiekesi tuppa (2*5 m), kus kolmekorruseline nari. See tähendas seda, et emad ja lapsed magavad ühes voodis. Iseenesest ei olnud mul ju selle vastu midagi ning eks siingi peegeldus olukord, et tegelikult ju lapsi kaasas olla ei tohi - üks voodi per inimene. Tristan valis kõige ülemise korruse. Mis mul muud üle jäi - ronisin järgi. Siinkohal tunnistan, et just see ronimine ja ukerdamine kitsas voodis lae all näis mulle ohtlikuna. Hommikul olin aga kindel, et siin toas ma ei suuda järgmised neli ööd küll magada ja olla. Ma ei ütle just kuigi tihti, et magasin halvasti ja et see tuba mulle ei istu, kuid nüüd tegin seda küll ning pakkusin välja võimaluse, et magame madratsitel kõrval olevas seminariruumis. Siis aga pakuti meile kahepeale suurt tuba, kus reas mitmed narid. Ega ma kade ka olnud - loomulikult kolisime sinna.

Väga lahe asi juhtus aga vahetult enne välitöid. Tristan ootas üksi kodus mind ja helises uksekell. Ukse taga oli postiljon, kel oli pakk Tristanile. Noormees olla kenasti oma nime dokumentidele kirjutanud ning paki vastu võtnud. Ärevuses rääkis ta pärast: "Ma ei suuda oma Eesti klassi üle tänada selle üllatuse eest!". Kuristiku kooli 1. a klass saatis talle toreda paki koomiksite ja raamatuga ning joonistuste ja kirjaga. Noormees säras rõõmust. Suured-suured tänud! Kõik koomiksid võeti ka välitöödele kaasa ja on nüüdseks läbi loetud, kuid kõrgele riiulisse neid veel ära panna ei tohi, vaid peavad veel laua peal aukohal seisma.

Välitööde käigust kirjutan lähiajal veel.

Jälle kooli!

Lisaks sellele, et Jaapanis lõpeb kooliaasta märtsikuus ja uus algab kohe aprillis, on nende kahe kuu vahetumisega seotud ka majandusaasta lõpp ja algus, mis põhjustab kiireid aegu ja närvilist õhkkonda nii mitmeski ametkondades. Mina sain oma rahanatukesed kõik nulli. Ja olgem ausad ega nüüd suuri väljaminekuid ju tegelikult teha ei saanudki - arvuti ja sellega seotud vidinad, mõned laboritarbed ja kemikaalid, välitöövarustus, konverents Hiroshimas, (vaatlus)välitööd Kyushu saarel. Kulud välitöödele on justkui kõik tehtud, kuid reaalselt ju selle nimel tööd pole. Mis tegelikult ei tähenda, et tööd pole. On ikka. Aprilli lõpus on Nagoyas konverents ja selle ettekande nimel, mis tuleb ka artikliks vormida, töö käib. Lisaks olen oma elu pisut keeruliseks teinud ka sellega, et hommikuti käin natukesehaaval jaapani keelt õppimas. Tegemist on nn ellujäämiskursusega ja kestab aprilli lõpuni. Ma ei ütleks, et ma oleks seda hullu keelt õppides nii motiveeritud kui mullu, kuid ega mööda külge alla ei jookse ning ehk saab mõni asi selgemaks ja ma ei pea a´la postkontoris pakki saates mõtteis porisema, et teenindajal võiks ikka nii palju tarkust olla, et elementaarset inglise keelt osata. Töises plaanis on jälle tegeldud mõningase bürokraatiaga, õnneks mitte ülemäära - näiteks on vaja juba anda ülevaade Nagoyas toimuvast üritusest ja kuna algas uus õppeaasta, siis oli vaja uuesti taotleda e-maili aadressi. Viimase jaoks saadetakse töötajale .pdf fail, töötaja prindib selle välja ja täidab hulga lahtreid ja skännib sisse ja saadab it-mehele tagasi. Ja siis veel üks pettumus ka - neljapäeval pidi toimuma kolleegidega väike arutelu nn Journl Club stiilis, kuid see jäi ära. Teistel oli kiire. Nojah, mul oli tegelikult ka, kuid mina ei plaaninud seda ära jätta, sest mu mõte tekitada selline aruteluring oli just helgema tuleviku ja parem akadeemilise õhkonna loomise nimel. Tutkit.

Aga saagu siis kirjutatud milleski reaalsest - Tristan läks jälle kooli. Seega kaheksa kuu jooksul koges noormees juba kolmandat esimest koolipäeva. Otsus, kas Tristan võiks minna taas esimesse klassi või jätkata vanade olijatega ning minna teise klassi, ei olnud lihtne. Nüüd aga on noormees taas Shimizu kooli 1/1 klassi õpilane (siin ei ole 1A ja 1B, vaid on 1/1 ja 1/2). Kuna oli teada, et lapsel tuleb taas harjuda uute reeglitega, tutvuda uute lastega ning hakata taas vara tõusma, siis olin ma seesmiselt end ette valmistanud üleelamisteks. Asi sujus lihtsamalt ning olukorra tegi oluliselt sujuvamaks asjaolu, et jätkab õpetaja Mai-sensei. Ma ei tea, kes tema või meie eest kostis, kuid tema on üks õpetajatest, kes jätkab õpetamist Shimizu koolis. Päris mitmed õpetajad suunati haridusameti otsusega teistesse koolidesse, sh ka meile tuttav õppelajuhataja. Direktor jäi. Uutest inimestest on Tristanit toetamas noor ja tasane tugiõpetaja, kelle esialgne näoilme küll suurt tuge mulle ei andnud - jube hirmunud näoga oli ja Tristan tunnistas ka, et talle see tädi eriti ei meeldi. Tädi on aga tore ja juba meeldib ka Tristanile - hirmunud nägu on tal vist lihtsalt sünnipärane.

Esimene koolipäev oli pidulik, nagu Eestiski. Ma muidugi pole kindel, et Eestis emad end nii õide löövad - uhked kostüümid-kleidid, tugev meik, soengud. Ma olin nende kõrval nagu hall hiireke. Aktus oli range ja minuti pealt paika pandud. Tutvustati õpetajaid, kooli nõukogu, sõna võtsid värsked klassijuhatajad ja lapsevanemate esindaja. Väikestele ja värsketele esimese klassi lastele laulsid kuuendikud, kes on siin koolis kõige vanemad (ma vist varem olen maininud, et vanimad koolis on neljandikud). See oli ainuke nii umbes seitse minutit tunnist ajast, mil reaalselt päevakangelaste silmad särasid. Parim oli see, et kui oli aeg laulda Jaapani hümni, siis võite kümme korda arvata, kes laulis esimeste klasside lastest kaasa. Jah, Tristan oli ainuke värske koolilaps, kes kaasa laulis. Ma ei tea, kas ta päriselt ikka neid sõnu teab, kuid tema suu liikus küll äratuntavalt.

Uued klassikaaslased on aga pisikesed ja ujedad. Veel. Õnneks on neil iseendiga nii palju tegemist, et sellist tähelepanu kaasõpilaste poolt nagu Tristan sai jaanuaris nüüd ei ole. See vähendab oluliselt pingeid. Ainuke asi, mille üle Tristan esimesel nädala nurises, oli see, et uutele tutvustatakse kooli, räägitakse reeglitest ja näidatakse, kus WC asub. "Ma ju tean!". Esimene kehalise tund oli ka suur pettumus, sest nö uued lihtsalt harjutasid klassiruumis riiete vahetamist, riiete kokkupanemist ja rivistust. Ei mingit hüppenööriga hüppamist ega maratoni! Pettumus!

Esimesel koolipäeval ei pääsenud ma ka paberite täitmisest. Andsin vist üle kümne allkirja. Jumal teab, millele. Suur osa paberid moodustas sel korral tervist, aga olid igasugused teised lehed ka. Lisaks anti mulle teada, et järgmisel reedel on lastevanemate päev (ma pean kooli minema ja peaaegu terve päev seal olema), mil moodustatakse a´la esimeste klasside hoolekogu ja sinna kuuluvad kõik lapsevanemad ja kõigile lastevanematele jagatakse ülesanded. Täna küsisin Miho käest, et mis need ülesanded saavad olla. Näiteks käiakse koolivaheajal koolis suurpuhastust tegemas, kui on mingi spordivõistlus, siis aidatakse telke üles panna, valmistatakse mingeid abimaterjale. Mai-sensei arvas, et mulle midagi konkreetset ei anta, et kui tõesti vaja, siis palutakse appi. Minugi poolest. Veel üks uus asi - kooliaasta alguses külastab klassijuhataja kõiki lapsi nende kodudes, et näha, millistes tingimustes laps elab. Meile tullakse 30. aprill "külla". Peab vist koristamise peale mõtlema.

Esimesele koolipäevale lisas emotsioone ujumaskäik. Kuna kauaplaanitud ujulakülastus lükkus aina edasi ja saime eelmisel laupäeval suurima pettumuse osaliseks, sest 6 km läbi vihma rattaga veekeskusesse sõites avastasime, et see on võistluste tõttu suletud, siis nüüd oli ujumine täitsa õigel kohal. See oli hea. Ikka kohe väga hea. Muide tuleb tunnistada, et hiiglasliku ujula ja selle mitmete atraktsioonide 2h külastus maksis vähem kui Kalev spa hommikune tunnine ujumine. Sportlikule elule lisab tooni ka tänane karate tund. Tristan jäi esimese tunniga väga rahule ning loodetavasti hakkab ta oma energiat nüüd sinna suunama. Esialgu kord ja võibolla hiljem kaks korda nädalas.

Esialgu selline pildivalik. Kui mahti, siis laen ka ülejäänud pildid nii aktusest kui ka klassiruumis toimunust üles.

Direktorikabinetis

Üks töine nädal nädal taas läbitud. See lause muidugi näib sellisena, justkui oleks tegemist hullu üleelamisega ja reedet on oodatud pikkisilmi, sest siis on karm nädal läbi - nii minul tööl kui ka lapsel koolis. Tegelikult asi ikka nii hull ei ole. Ei, tegelikult pole üldse hull. Asi edeneb. Selja taga on mõned päris põnevad tegemised ja kohtumised meil mõlemal, mis on päris korralikud positiivsed tõuked andnud ning sisendanud usku, et kahel ullikesel eestlasel on täiesti võimalik hakkama saada Jaapani väikelinnas.
Kui nüüd koolist ja Tristanist rääkida, siis see nädal oli esimene, mil laps sai kooliväravani saadetud ja ta läks ise edasi. Esmaspäev ei olnud küll eriti rõõmus, kuid järgnevatel päevadel tundus juba päris loomulikuna, et ma värava juures otsa ringi pööran ja ülikooli poole sõidan (jalgrattaga ikka). Ise läheb, ise teab, kus asuvad sisejalanõud ning kuhu tuleb väga täpselt ritta välisjalanõud panna, teab, kuhu tuleb panna tee-termos (eranditult on kõikidel lastel termosed kaasas, ma ei tea, kas kõik just teed sellest joovad, kuid Tristanist on saanud tõeline teenautija) ja ta teab, kus asub tema riiul ja mis tuleb riiulist lausahtlisse tõsta (seda meeletut asjade komplekteerimist, kotitamist, kastitamist saab näha koolis igal sammul). Need on muidugi küllaltki lihtsad asjad meelde jätmiseks, kuid aeajalt ikka pisut segadust tekitavad. Tal on selged esmased hommikused väljendid ja ta teab, millal on tema etteaste õpetada esimese tunni ajal eesti keelt ning vastata paarile kohustuslikule küsimusele - kuidas möödus eilne päev ja kas täna on tervis korras. Kõlab täiskasvanulikult - kas pidu läks üle käte ja kas täna pea valutab. Tundub, et Tristan saab hakkama. Aegajalt ikka käivad kommentaarid, et on raske ja ei mõista ning mõnikord ta helistab mulle keset tööpäeva mõne murega (tegelikult lapsed ei tohi koolis telefoni kasutada, kuid ma eeldan, et Tristani puhul pole kahtlustki, et see hetkel küll hädavajalik on). Kui ma saadan Tristani vaid koolini, siis mina jõuan tööle enne kaheksat täielikus vaikuses. Oi, kuidas mulle meeldib niimoodi vaikselt ja varakult siin tööpäeva alustada. Pisut peale kella kolm lähen lapsele järgi - enamasti rõõmsale, kuid on olnud päevi, mil ta on olnud tige, sest tundide ülesehituses või päevakavas on toimunud mingi muudatus. Talle on hetkel sisse kodeeritud mingit tüüpi päevakava, kindlad tundide ülesehitused, mingi traditsioonid. Väike muudatus ajab programmi sassi. Näiteks käisid kolmapäeval lasteaialapsed kooliga tutvumas ja suuremad pidid oma käsitöötunnis tehtud karud ära kinkima. Ajas ikka tigedaks küll, kui klassis oli kaks korda rohkem lapsi ja neist pooled oli titekad ja näitasid Tristani poole näpuga ise samal ajal just Tristani karu tahtes. Aegajalt on ta tajunud kerget norimist mõne klassikaaslase poolt. Sel teemal olen ma nii tema enda, Yumiko ja õpetajaga rääkinud.
Kolmest väljasaadetud sõbrakirjast saime vastused kahelt. Shu ema (Miho) olla kunagi tahtnud saada inglise keele õpetajaks ning seetõttu oli eelmisel laupäeval temaga kohtumine äärmiselt tore. Ma ei imesta kui ta on ainuke lapsevanem, kes Tristani klassist oskab rääkida inglise keelt. Me kohtusime mängutoas, kus siis Shu ja Tristan mängisid ja meie rääksisime niisama juttu. Oli väga meeldiv olemine ja tundus, et kui suurt gruppi lapsi ümber ei olnud, siis said poisid ka omavahel kenasti hakkama. Meie kena kohtumine päädis sellega, et mõni päev tagasi saime kutse, et oleme oodatud uue nädala teisipäeval nende peresse õhtusöögile. Teisipäeval on riiklik püha - Jaapani Loomise Päev. Lisaks kinkis Shu ema meile kotitäie ilusaid rätikuid. Ma nüüd väga täpselt ei oska seda kommenteerida, kuid siin on rätikute kultus küll. Rätikute poode on kõikjal ja palju ning rätikuid ostetakse ka tõesti palju. Väidetavalt töötab Miho vennanaine rätikute tehases. Eks kui mul avaneb võimalus, siis uurin, et mis värk siin nende rätikutega on.

Naruto ema kirjutas meile jaapanikeelse kirja, mille õpetaja Mai-sensei püüdis inglise keelde tõlkida. Esmaspäeval oli Trisatan oodatud Narutole külla. Noormees ootas seda põnevusega, kuid see külaskäik pisut ehmatas Tristanit. Mina sain aru, et Tristan ja Naruto mängivad pisut koos ja ma lähen kella viieks järgi. Tuli aga välja, et päris palju lapsi (kas just pool klassi, aga hea hulk küll) läks Narutole külla ja see ehmatas Tristanit - ta helistas mulle nutuselt, teda ehmatas see rahvahulk, see tähelepanu ja lisaks talle pakuti imelikke asju süüa. Ma juba olin valmis talle järgi minema, kui ta helistas uuesti, et kõik on korras, nad hakkasid arvutimänge mängima. Ma muidugi ei arvanud, et see külaskäik selliseks kujuneb. Pärast mindi õue korvpalli mängima. Lapse saingi kuskilt hoovist kätte. Seal olid ka teised lapsed ja lapsevanemad. Ühist keelt ma lapsevanematega ei leidnud ning ausalt öeldes väga meeldivalt ma ennast ei tundnud. Siin ei ole põhjuseks üldse mitte minu keeleoskamatus. Tristan aga arvas, et oli täitsa mõistlik külaskäik ja see on siinkohal kõige tähtsam.
Peale selle, eelmine nädalavahetus ja nädala algus oli põnevate kohtumiste aeg, oli siin ka suur kevad võimutsemas. Ma usun, et termomeeter võis vabalt näidata nii kaheksateist kraadi. Sooja ikka. Oli tõesti äraütlemata mõnus olemine. Isegi mõned üksikud kirsid võtsid tuurid üles ja puhkesid õide. Et aga ametliku kevadeni on tükk aega ja korralik kevad peab ikka märtsis tulema, siis nüüd on ilm sootuks teistsugune. Kaks päeva on sadanud lund, on tuul ja pime olemine. See lumi näib lumena vaid aknast vaadates. Tegemist on pigem lörtsilärakatega. Selle saju all kaks minutit olles oled juba ligumärg. Ja mingit valget kihti muidugi maapinnale ei teki. Ise nad siin muidugi kekutavad, et "Lumi!". Ma nii ei ütleks. Üldiselt ma ei ole inimene, kes ilma üle toriseks, kuid praegu võtan selle õiguse. See vastik niiske ilm mõjub ka kodule, kus on kõik niiske ja rõske. Lisaks anti koolist laste kitlid kaasa, et ma ka lapsevanemete kohustusi täidaks ja kitleid, mida söögivahetunnil toidutoojad ja -jagajad kannavad, peseks. Kuhu ma need selles niiskuses kuivama panen? Aga see kitlite pesemine tuletab mulle meelde Eestis olevat nurinat, kui lapsevanemad peavad lasteada või kooli wc-paberit viima.

 Kirssidest on kahju - nüüd on õied lörtsis läbi vettinud. Õnneks õites puid palju linnapildis näha polnud.

Paraku Yumiga lõpeb meil pärast uut nädalat koostöö. Vähemalt ametlikus plaanis. Ta peaks lähipäevadel saama teist korda vanaemaks ning kuna ta tütar just ennast hästi ei tunne ning on karta, et ta vajab lähiajal palju abi, siis läheb Yumi mõneks ajaks Tokyosse. Seetõttu oli neljapäeval koolis koosolek minu, Yumi, õpetajate ja õppelajuhataja ja direktoriga. Tristanil oli ka au direktorikabinetti tulla. Enne kui koosolukust räägin, siis tuleb kohe mainida, et kabinett oli soe, väga soe. Seest kihvatas ikka küll. Mille paganama pärast on vaja lapsi selle külmaga piinata, eriti nüüd, mil väljas on nõme lörts? Hea eeskuju ikka küll! Bossid istuvad soojas. Kas nii siis õpetatakse lapsi respekteerima vanemaid? "Vot, kui suureks saan, siis piinan ka lapsi,aga ise istun soojas kabinetis!", mõtleb laps, kes miskipärast direktori kabinetti peaks minema. Aga, mis hukkamõistja saan siin mina olla. Siin lihtsalt käiva asjad niiviisi. Aga koosolekust. See oli küll enamasti jaapanikeelne, kuid otsustati, et minu ja kooli vahele jääb lülina inglise keele õpetaja ning linnavalitsusse kirjutatakse kooli poolt taotlus saada uus vabatahtlik. Lisaks on Tristanil jätkuvalt ja kogu aeg keegi lisaks Mai-senseile kõrval. Neid õpetajaid on kolm ja neid kõik Tristan tunneb-teab. Selline plaan tundub Tristanile sobivat. Samas ma pole küll kindel, kas talle sobib ka plaan alates aprillist uuesti esimesest klassist alustada. Siin ju algab uus kooliaasta aprilli alguses. Keeleoskuse tõttu tal vist ei ole hea edasi minna teise klassi, samas juba tuttavaks saanud kallasikaaslased ja õpetaja liiguvad edasi ning klassikaaslasteks saavad jumbud. Tuleb jälle üleelamisi. Me ei pea veel otsustama, aga varsti küll.
Kodus õppimisega asi edeneb vaikselt. Tähtsaim on praegu  kirjatehnika ja lugemine. Iga päev ei tee Eesti asja. Et ma olen kodus kooli mängimise osas veel pisut juhm, siis katsetan. Nüüd ma mängisin meie päevakava ümber. Arutasin Tristaniga läbi ikka enne. Pärast kooli, pärast kella kolme, ei tule Tristan mulle töö juurde, et Eesti koolitöid teha, vaid ma saadan ta koju. Ise lähen tööle tagasi. See on aeg, mil mina teen veel pisut tööd ja Tristan saab kasutada kasulikult oma mänguaega. Kui koju tulen ja oleme kokku leppinud, et täna just teeme Eesti asja, siis teeme koos. Ma tajusin, et see töö juures õppimine ikka ei ole hea. Ma pean ikka ta kõrval olema ja palju juhendama, ei saa eeldada, et annan talle ülesande kätte, lootuses, et ta selle siuhti ära teeb. Mõne ülesanded tegi ära tõesti, kuid tööl on mul ikka keeruline rääkida ja õpetada.

Minul on töises plaanis olnud mõned väga põnevad kohtumised ja mõtted, mis pisut erinevad projektitööst, aga tunduvad olevat äraütlemata huvitavad. Veel nendega ei tegele ja neist ei räägi. Nii nagu ma räägin ka mõne aja pärast välitööde organiseerimisest. Välitöödele mineku korraldamine on sootuks midagi muud. Bürokraatia, dokumentatsioon, lapsega minekust tulenev eripära. Mõneti mind enam ei üllata, aga aegajalt ikka.
Pühapäeval on meil kavas üks väike mägine matk päras mägedesse. Me küll ei kavatse saare kõrgeimat tippu Mt. Ishizuchi võtta, kuid sinna lähedale läheme küll. Nüüd tuleb loota, et ilm on ilus.

President tänab Tristanit :)

Peale selle, et täna on päris mitme toreda inimese sünnipäev, on ka täna päev, mil ma kolm aastat tagasi kaitsesin oma doktoritöö. Ja millega see kõik lõppes - eluga Jaapani väikelinnas :)

Pirtsakad sööjad

On omajagu vett merre voolandud ajast, mil viimati kirjutasin, kuid nii oligi ju arvata, et kui me Tristaniga kahekesi jääme, siis igapäevaseid sissekandeid olema ei saa ning püüan nädalavahetusel leida aja, et meenutada, mis viimastel päevadel juhutnud on. Ja juhtunud on päris palju, emotsioone on seinast seina.
Oleme Tristaniga üle nädala kahekesi hakkama saanud. Mina püüan tööl käia ja Tristan koolis. Tõusude ja mõõnadega. Oleme mänginud ja õppinud. Vaielnud ja leppinud. Nutnud ja naernud. Midagi üle mõistuse keerulist ei saa üksikvanemaks olemine ju olla ja praeguses olukorras ma ju justkui üksikvanem olen. Keerukust toob asjale juurde muidugi meid ümbritsev keskkond. Keel. Kultuur. Aeg. Kuid see on oma inimeste näol toetav ja hea, kuigi mõnikord nii ütlemata kummaline, et lausa võimatu on mõista - üks Homo sapiens kõik, aga asjadest arusaamine on nii erinev.
Meil aga on siin vaja veel mõningad reeglid omavahel paika loksutada ja rutiin rööbastesse saada. Õnneks on Tristanil ära kadunud koolimineku hirm. Alguses ta peaaegu klammerdus mu külge. Lasteaia algus tuli meelde, mil nuttev laps sai sõime jäätud ning valutava südamega tööle mindud. Nüüd oli ka hommikune ärkamine enam kui keeruline. Ta ei söönud hommikul, keeldus riietumast. Ma muidugi mõistan tema hirme, samas tahan, et ta kuidagi kohaneks. See, kuidas see toimub, on samas mulle mõistetamatu ja et minagi siin võõras olen, siis ega ma tihtilugu ei oska ka suunata. Minu ülesanne on vaid toetada ja innustada. Õnneks kohtun pealelõunal kooli minnes rõõmsa lapsega, keda saadavad koju rõõmsad klassikaaslad hõigates "Head aega!" (just, eesti keeles!), kõik kallistavad Tristanit ja Tristan lööb kõigiga rõõmsalt plaksu. Õnneks pole kevad siin vist enam kaugel, sest koolihoovis olevasse puuri on talvekorterist toodud viirpapagoid ja jänesed. Neid viimaseid saab varsti küll palju olema. Õnneks on Tristan ka avastanud Jaapani laste rahvusspordiala - hüppenööriga hüppamise (seda tehakse vahetunnis, kekatunnis ja uuel nädalal tulevad võistlused) - ja areneb ning võistleb teistega jõudsasti. Õnneks on teda veel toetamas Yumiko, tema töötunnid küll hakkavad pisitasa vähenema, kuid Tristan on harjunud ka teiste õpetajatega, kes inglise keelt ei oska ning kui Yumiko on üha vähem koolis, saab Tristani kõrval olema keegi teine tugiõpetaja. Kooliaasta lõpuni on talle kõrvale keegi ette nähtud.

Laste rõõm - koolist vabal ajal Tristan juba räägib oma Jaapani sõpradest, kuigi nende mõistmine on veel keeruline.

Kui laps ei saa aru, siis võib tekkida paanika. Näib, et tal oli aegajalt tunne, et kõik on tema vastu. Muidugi see nii ei ole, kuid kui kõik vuristavad ühte keelt ja sind ümbritsevad ja küsivad midagi, siis see näib rünnakuna. See ei loe, et tegelikult tahavad nad sõbraks saada. Oli hetki, mil ta vihaselt lausa ütles: "Nõmedad jaapanlased". Näiteks selle peale, et sai liigset tähelepanu, koolimajas külm on või et koolisöök paha on. Olgem ausad, esimesi "probleeme" ma isegi suudan talle lahata, kuid koolisöök on küll suht nigel ja mitte hea. Siinkohal ei räägi toidu suhtes üldse pirtsakas inimene. Kogu selle toiduprobleemi teeb hullemaks olukord, et kõik tuleb ära süüa. See on käsk! Kui toiduks on riis, siis ei tohi taldrikule jääda riisiterakestki. Kuid lisaks riisile on ju vaja ära süüa midagi supi või kastme moodi ja siis pisike salatike. Olukord, mil mõni laps koridoris lõpuks oksendab, on mul paraku nähtud ning kolmapäeval olla Tristani klassis kaks last oksendanud (mina seostan seda küll sundusliku söömise, mitte kõhuviirusega - aga võibolla ülekohtuselt). Küsimise peale, et miks nii siis sunnitakse vastati, et lastest pirtsakust toidu suhtes välja juurida. Antagu mulle nüüd andeks - see ei ole viisi, kuidas söögi suhtes pirtsakaid lapsi koolitada. See pidavat terves Jaapanis nii olema. Hetkel veel Tristanit ei sunnita. Õnneks ta riisi ja nuudleid sööb ja sellega probleeme pole, kuid ta on igasuguste siinsete kastemete ja salatite suhtes kahtlev. Ma ei tahaks küll seda pirtsakuseks nimetada. Või olen ma siinkohale emalõvina oma last lihtsalt kaitsmas? Peale taldrikute tühjakssöömise on vaja ka 200 ml külma piima ära juua. Tristanil on teatavad perioodid, mil ta joob piima rohkem ja siis jälle selline aeg, mil vähem või üldse mitte. Mina ei ole siiani olnud selline ema, kes sunniks last piima jooma. Kui ei taha, siis ei taha. Minu meelest kuulub piim selliste toiduainete hulka, mida tõesti kogu aeg vaja pole. Ja paraku on Tristanil hetkel just mittevajamise aeg. Muidugi ma pole hetkel noormehele öelnud, et minu meelest on see söögi ärasöömise sundimine nõme ning püüan ikka entusiastlikult innustada uusi maitseid proovima. Hetkel on mul strateegia, et proovigu täna kolm ampsu ja kui ei sobi, siis jätab järgi, homme aga proovib viis ampsu. Sama on ka piimalonksudega - iga päevaga rohkem. Õpetajate väitel on ta teinud edusamme. Kuigi ta sõnavaras on selgelt olemas sõna "Naritinai", mis umbes täpselt tähendab, et ma pole sellise söögiga harjunud või et pole isu. Samas aktsepteerib noormees kooli koristamist ja võtab oma ülesannet väga tõsiselt. Isegi pühalikult:)
Nüüdseks on Tristan välja selekteerinud paar poissi, kellega võiks rohkem mängida ning keda ta ka hea meelega külla kutsuks. Minugi poolest kutsugu või minugi poolest võime me minna laupäeval parki jalkat mängima. See aga ei pruugi olla nii lihtne. Enne tuleb nende poiste vanematega kuidagi kontakti saada. Lapsevanematelt nõusolek saada. Kirjutasin täna kolm kirjakest, kolmele poisile, et nad vanematele viiksid. Sisuks umbes - saame sõpradeks:) Õpetaja Mai lubas mõne sõna jaapani keeles juurde lisada. Eks paistab, kas keegi on valmis kummaliste eestlastega suhtlema. Need klassikaaslased elavad paraku pisut eemal ning loodetavasti pole ka meie naabripoisid kuhugi kadunud ning ka nendega võiks aegajalt kokku saada, sest ainult läbi mängude õpib laps pingevabalt keelt.

Hetkel näeb meie päevaplaan hommikul koos kooliminemist koos ümberkaudsete lastega kell 7:25 Need lapsed on pisut vanemad ja nendega me veel erilist kontakti pole saavutanud. Võibolla minu kohalolek on segav faktor. Ma praegu ei oska öelda, kaua ma niiviisi saadan, kuid mingi hetk pean küll lõpetama. Ma olen koolis esimese tunni alguses, mil Tristan õpetab eesti keelt. Iga päev kaks uut sõna/lauset ja lapsed kirjutavad kõik ilusti üles. See on äraütlemata armas. Siis lähen mina tööle ja Tristan jääb Yumiga. Tavaliselt lähevad nad kõrvalklassi, mis hetkel just tühjana seisab, ja mängivad ning õpivad. Teistel lastel on siis oma klassis jaapani keel ja matemaatika, Tristanil samad asjad, kuid teise programmi järgi. Yumi püüab üha enam jaapani keelt kasutada. Kunsti-, muusika- ja kekatundi teeb ta teiste lastega koos ja kõiki muid ühistegevisi ka. Kell kaks, pärast koristamist lähen talle järgi. Teistel lastel on üks tund veel ja nad on koolis kella kolmeni. Alates veebruarist soovin ma, et Tristan ka kolmeni koolis ikka oleks koos teistega. Tristan tuleb pärast kooli minu juurde tööle. Me otsustasime, vähemalt esialgu, pikast päevast loobuda. Tuleb tunnistada, et see pikkapäevarühm pole just kõige meeldivam koht, natuke räpaks isegi ja kõle. Ja see ei ole mitte ainult minu arvamus. Võibolla hiljem olukord muutub ja ta siiski hakkab seal käima, kuid hetkel püüame nii hakkama saada. Ülikoolis teeb Tristan Eesti koolitöid, joonistab ja /või mängib tahvelarvutiga ning mina olen päraslõunasse plaaninud selliseid tegevusi, mida saan teha lapse kõrval. Siiani pole me Eesti kooliasjades just kõige edukamad olnud. Ja siin on just vajalik rutiini juurutamine. Samas ei saa last üle koormata, hetkel tal just kõige lihtsam aeg ei ole. Olulisemad asjad, millele tähelepanu pööran on eesti keel ja matemaatika "segades" neid omavahel ja näiteks loodusõpetusega, et numbrid ja tähed ei tunduks kuiva ja igavana. Aga pisitasa. Me ei torma. Kuidi eriti keeruline on hetkel talle selgeks teha, et eesti keele kirjatähti võiks ikka õppida ja harjutada ning siis tuleb hale nutt "Nii raske!". Seega on kõik nõuanded ja nipid oodatud, kuidas kirjutamist põnevaks teha. Trükitähtedega ta võib küll kirjutada. Inglise keele tunde me vaevalt, et üldse ametlikus plaanis pidama hakkame, kehalist kasvatust, tööõpetust ja kunst ta teeb ehk piisavalt jaapani koolis (va suusatamine:)). Küll muusikatunni jaoks õpime ka eestikeelseid laule.

Siin kajastus koolilehes. Ja kooli kodukal on ka noormehest mõni pilt. 

Minu enda jaapani keele õpingud on nigelad. Kuna ma olin koolis Tristanit toetamas ning ka päris kursuse alguses kaotasin mitmed tunnid, siis läbirääkimistel õpetajatega otsustasin, et alustan nullist aprilli kuus. See muidugi on justkui vastuolus minu algselt välja öeldud mõtetega, kuid aja ja energia säästmise nimel ning Tristani toetamise tõttu on vaja pühenduda hetkel teistele asjadele. Ja Tristaniga koos me tema kooli kaudu ju ka õpime. Eelmisel nädalavahetusel käisime kinos ja dinosauruste filmis rääkisid dinosaurused jaapani keeles ning meil ei olnud eriti probleemi filmist arusaamisel. Homme on korvpalli trenn kooli võimlas ja seegi annab võimaluse spordi tegemise kõrval õppida keelt. Homme kohtun ka ühe eraõpetajaga, kes on väljamaa lastele jaapani keelt õpetanud. Ma ei ole veel kindel, kas tema teenust vajan, kuid kohtuda ja asju läbi arutada ju võib.
Tööl hakkab ka juba asi kulgema. Kuu aega tagasi tellitud arvuti laekus. Mitte, et selle puudumine minu tööd kuidagi takistas, kuid üsna nüri oli kogu aeg oma läpakat tööle tarida, seda enam, et see on nii vana ja väsinud. Natuke on selgus saabunud ka esimestes uuringutes ja välitöödes ning projekti detailsemas sisus, kuid siingi on eelarvekärped ja kõike ei saa, mida tahaks. Töisemast poolest täpsemalt järgmises sissekandes. Nüüd vaja homseks korvpalli trenniks välja puhata.

Tänavanurkadest ja kestvushüpetest

Teatavatel põhjustel ei ole lootuski, et ma praegu mingitel muudel teemadel kui koolist kirjutan. See on hetkel uusim ja ülioluline elu koostisosa ning kõik selle ümber toimuv vajab salvestamist.

Eile olin mina Tristani saatja koolis, üleeile oli Jaan ning oli mulle juba esmased emotsioonid ette kandnud ja mina juba natuke teadsin, mida oodata. Yumiko oli muidugi ka, kuid hetkel on veel vaja, et noormehel on eestikeelne tugi ka. Kuid ma usun, et pärast järgmist nädalat võiks valmisolek nii kaugel olla, et vahetõlki enam vaja pole. Ma miskipärast arvan, et kui mina või Jaan juures oleme, siis lapse aju töötab nö laisemalt - on ju hea kellegi poole pöörduda ja küsida. Kui aga emakeelset abi kõrval pole, siis hakkavad tööle aju sellised osad, mis muidu puhkeasendis on ning tegelikult tuleb arusaamine võõrast keelest kiiremini. Selline on minu algeline järeldus keeleõppe psühholoogiast. Kuid sellegipoolest oleme uuel nädala ta kõrval. Ta on ju tegelikult vaid kaks tööpäeva koolis käinud. Esmaspäev on siin vaba päev - on täiskasvanuks saamise püha. See on pidulik päev neile, kes möödunud aasta jooksul on saanud 20-aastaseks. Eks siis tähistame koos jaapanlastega.

Koolipäev algab siin sellega, et ühe piirkonna lapsed saavad kokku tänavanurgal. Meie kogunemiskoht on majast vaid mõnekümne meetri kaugusel. Üks täiskasvanud inimene (kellegi lapsevanem või vanaisa-vanaema nagu meie tänavanurgal), kellel on info laste kohta, kes just täna sinna peavad laekuma, vaatab üle, et kõik on kohal ning annab loa kooliminekuks. Suuremad lapsed longivad ees ja väiksemad tipa-tapa järgi. Mina siis lonkisin omakorda kõige taga. Koolile lähemale jõudes hakkab ümberkaudsetest tänavaotstest lapsi juurde tulema, kuni kooli juures saadakse kokku.

Meie tänavanurgal kogunenud lapsed alustavad kooliteed.

Kooli juures saavad massid kokku.  Siin pildil pole küll masse näha, kuid pisemaid ja suuremaid kollaste vihmavarjudega oli kõikjalt tulemas.

Eilne hommik oli erakordne seetõttu, et sadas lund. Kooli minnes oli sadu hõre, kuid tundide ajal oli aknast näha ilusat laia sadu. Lumi muidugi võis laia ja pehmena tunduda, kuid ei moodustanud see mingitki kirmet maapinnale ning lõunaks oli päike väljas ja lumesadu unustatud. Seega ei saa me Eesti õppekava järgi suusatamistunde korrektselt ikkagi läbi viia. Lõunaks võis ju päike välja tulla, kuid jube külm oli jätkuvalt. Selline külm ilm Jaapanis leidis isegi Eestis AKs kajastust. Külm ilm ja lumesadu olla erakordselt kaugele Jaapani lõunaosasse "tunginud" ning siit pisut põhja pool olla lund ikka päris korralikult tulnud ja ka pahandust teinud. 

Pisike lumesadu.

Selline jahedus aga ei morjendanud väikesi jaapanlasi, kellest nii mõnigi oli minu arvates riides ikka päris õhukeselt. Vaesekestel lõuad lõdisesid ja näpud olid külmast punased, kuid rõõmsalt vahetati näiteks enne kehalise kasvatuse tundi riideid klassis, kus temperatuur oli õelalt madal (mina olin klassis kahe fliisi ja jopega!). Ma sain vaid kõrgemaid vägesid ja õpetajaid tänada, kes meie eratundide klassiruumi elektriradiaatori tõid.

Eile algas koolipäev maavärina õpetustega. Teatavasti on maavärinad Jaapani elu loomulik osa. Siin piirkonnas neid just väga tihti ei toimu ning kurikuulsamad on Tokai maavärinad meist põhja pool, kuid iial ei või teada, kus ja kui kõvasti maa värisema hakkab. Ilusate värviliste piltide abiga seletati lastele, kuidas tuleb maavärina ajal käituda, kus olla, mis vajadusel kaasa võtta kui majast väljutakse. Eks ma hoian ikka ise ka sellel maavärina infol kogu aeg silma peal ning jälgin Jaapani Meteoroloogiajaama kodulehte, kus ka info selle kohta, kus ja millal ma väriseb.

Tristani eratunnid Yumikoga toimuvad ajal kui teistel lastel on jaapani keele tund ning lugemine. Need eratunnid on päris meeleolukad. Mingil hetkel ei saagi aru, kas Yumi õpetab Tristanile jaapani keelt või noormees talle eesti keelt. Yumiko on hariduselt algklasside õpetaja ja seetõttu oskab tegelikult päris ilusti ja põnevalt õppetööd läbi viia. Just seetõttu ei ole mul kahtlust, et mõne aja pärast saavad Tristan ja Yumi kahekesi ilusti hakkama ja õpivad koos tähti, sõnu ja lugemist, mängivad ja tegelevad tõsisema äraarvamisega. Eile olidki Tristanil enamus tunnid kõrvalklassis, vaid kehaline kasvatus oli koos teiste lastega ja loomulikult koristamine ja pikem söögivahetund. Üleeile oli teiste lastega rohkem koostegemist ja mängimist. Oli matemaatika, kus töö toimus gruppides, oli kehakeele õppimine (ma pakun, et tunniplaanis on see a' la ühiskonnaõpetus) ja jällegi kehaline kasvatus. Kekatunni oluliseks osaks on hüppenööriga hüppamine ja mõnikord vist joostakse ka. Ma ikka loodan, et hiljem tuleb teisi tegevusi ka juurde. Hüppenööriga hüppamise saavutused kantakse kõik korrektselt tabelisse, mis iga õpilane tundi kaasa võtab. Seal on kirjas erinevad hüppestiili ja kui palju suudetakse hüpata vastavalt siis 10 ja 20 sekundi jooksul, lisaks veel nö kestvushüpped. Tristani jaoks on hüppenöör võõras asi. Me ostsime poest ühe, kuid tuli välja, et pisut vale. Paremad on kummimaterjalist nöörid, mitte tekstiilst nagu Tristani oma. Täna ostsin siis uue. Küllap siis tulevad ka saavused. Õnneks ikka mängiti enne hüppenööriga hüppamis soojenduseks jooksumänge ja kulli. Soojendust oli siin küll vaja. Saalis olles hingeõhk auras.

Mängiti kulli, Tristan oli ühes mängus üks püüdjatest ja pärsi agar, kuid enamus energiast läks ikka hüppenööriga hüppamisele.

Eile sai Tristan oma raamatukogu kaardi kätte ja seda ei saanud ju kasutamata jätta. Pikemal vahetunnil oli vaja raamatukokku minna ja laenutada sealt minu arvates küll kõige paksem raamat - Insects on Earth. Ilusate värviliste fotodega ligi neljasajaleheküljeline raamat ja vaatamata, et kaanele on paigutatud inglisekeelsed sõnad, on see ikka jaapanikeelne, aga see on teisejärguline. Jama selle raamatu juures on selle kaal, seetõttu oli see koju tulles minu seljakotis. Raamat polnud ainuke positiivne elamus raamatukogus. Kui Tristan raamatuga leti juurde läks, ütles raamatukogutädi sulaselges eesti keeles "Tere!" ja siis küsis "Kuidas käsi käib?". Tristan ei saanud esiti arugi, mis toimub. Tuli välja, et Tristani jaapanikeelne esinemine esimesel koolipäeval, mille selgust ja head hääldust kiideti, ühelt poolt ja teisalt meie eksootiline päritolu andis tõuke, et raamatukogu õpetaja otsis kuskilt netist välja eesti keele vestmiku mingi osa ning printis selle välja ja olla õppematerjaliks jaganud teistelegi õpetajatele. Ise ta tahab raamatukogus lastele teha Eesti kohta väikese õppetunni.

Tristan oli täna oma pinginaabriga korrapidaja. Nende ülesanneteks oli klassis korda hoida, tahvel puhtaks teha ning tunni alguses vaadata, et kõik sirgelt rivis seisavad ning anda õpetajale kõva ja selge häälega teada, et ollakse valmis ning tervitatakse. Tristan seda tervitusteksti ette veel ei lugenud, kuid tahvlit käis puhtaks pühkimas korralikult küll. Lisaks oli tal mõlemal koolipäeval Telekatiimi liikmena kohustus nii makki kui ka telekat sisse ja välja lülitada ja loomulikult tuli kõigil lastel osa võtta kooli koristamisest. Nüüd see polnud enam ehmatav ja Tristan teab, mida peab tegema ning kus on tema põranda lõik, mis tal tuleb puhtaks pesta. Enne koristamist söödi aga kõhud täis, kuid põnevatest menüüdest juba järgnevates sissekannetes.

Tänase päeva suurim elamus oli aga Ehime Ülikooli muuseumi külastus. Sealne putukakogu oli muljetavaldav ning selle nägemise eest ei küsitud mitte ühtegi jeeni. Eile laenutatud raamatust nähtud elukad olid nüüd peaagu reaalsena näha - vaid elu puudus putkute seest.

PS Kes pole Tristani esinemisest videolõiku näinud ning seda soovib, siis palun andke teada. Miskipärast ei õnnestu mul seda kuhugi üles laadida, kuid e-mailiga saatmine on täitsa võimalik.

Esimene koolipäev

Kui ma ütleks, et esimene koolipäev lihtne oli ja ilma emotsioonideta möödus, siis ma valetaks. Nii nagu sai öeldud eile, oli Tristanil sees väike kartusekübe. Kuigi sai lohutatud ja ta maha rahustatud, siis küllap jäi ta ikka kerge värinaga magama. Hommikune ärkamine ei olnud just kõige rõõmsam, hommikupuder jäi söömata ja triiksärgi nööbid streikisid kinnitumast. Samas oli noormees kindel, et ilma kikilipsuta ta kooli ei lähe - ikkagi esimene koolipäev ja inimeses peab kõik kaunis olema. Õnneks juba õue minnes polnud enam vahet, kas minnakse kooli või loomaaeda - meel oli päris rõõmus. Tee peal sai veel oma jaapanikeelset tutvustust harjutatud (Minu nimi on Tristan, olen seitsmeaastane ja tulen Eestist) ning koolimaja jõudsime nii umbes veerand tunniga. 

Pisut udune pilt kooli tõttavast lapsest.

Meid juba oodati ja esialgu juhatati kooli arvutiklassi, kus tahvlil ilutses Tristanile kirjutatud tervitusteks. Inglise keeles. Meie hea sõber Yumiko oli ka koolis. Temast saab Tristani tugiisik. Ta on kena viiekümnendates proua, kelle lapsed elavad Tokyos ja Kyotos, mees käib tööl ning temal pole päeval kodus midagi teha. Ta on mõned aastad USA-s elanud ja seetõttu oskab pisut inglise keelt. Siit muidugi tuleb hea kombinatsioon - Yumiko oskamata eesti keelt abistab Tristanit, kes võib ju inglise keeles osata öelda mõningaid väljendeid, kuid keelt ikka päris hästi ei tunne. Hea on aga selle juures see, et Tristan tunneb ennast Yumikoga hästi ning see ongi siinkohal kõige olulisem. Tristanil on koolikotis Jaapani-Eesti taskusõnaraamat ja Inglise-Eesti-Inglise pisike sõnaraamat ning loodetavasti neist piisab. 

Meil paluti kõik koos arvutiklassis pisut oodata. Kuna täna oli selle semestri esimene koolipäev, siis tunniplaan oli tavapärasest erinev. Alguses oli vist klassijuhataja tund, millest me osa ei saanud. Siis kutsuti meid klassi ja Tristan pidi kohe klassi ette astuma ja ennast tutvustama. Kuna see käis kõik nii kiiresti, siis ei jõudnud ta vist mõeldagi, et mingi kartuse moodi tunne on ka olemas - astus klassi ette ja kõva ning selge häälega rääkis jaapani keeles, kes ta on ja kust ta tuleb ja kui vana ta on. Mina olin ta kõrval ja nagu meil plaanitud, oli mul maakaart käes ja ma näitasin, kus Eesti asub. Pisikesed kuue-seitsmeaastased kuulasid ja plaksutasid. Tristan tegi veel klassis auringi, kus tervitas kõiki kättpidi ja kõik ütlesid talle oma nime. Esialgu vist läksid kõik nimed ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Kikilipsustatud noormees auringil.

Edasi pandi Tristan esimese pingi asemel istuma viimasesse, mis antud olukorras oli parim lahendus, sest nii mina, Jaan kui ka Yumiko olime ka seal ning Yumiko keeleliselt aitamas ja sosistamas. Seega oleks olnud küll väga kummaline kui me kõik olek esimeses pingis istunud. Eks uuel aastal saab võibolla noormees ise koolipingi valida - uus kooliaasta algab siin aprilli alguses. Niisiis, me pidime istuma pisut aega klassis, õpetaja Mai (sensei Mai) rääkis midagi ning siis oli piduliku aktuse aeg. Poisid võtsid ühte ritta ja tüdrukud teise poiste rea kõrvale, vahed kahe lapse vahel olid just nii pikad kui laps käed välja sirutas ja eesolevat sõrmedega puudutas. Nii mindi hanereas aulasse. Seal seisid kõik alguses rivis ja kui lõpuks lubati, siis istuti maha. Meid tõmmati rajalt kõrvale. Ja nii kui direktor oli paar sõna öelnud, anti Tristanile mikrofon kätte ja saadeti lava ette oma "luuletust" lugema. Läksin temaga kaasa, kuid ma usun, et ta oleks selle selge ja kõlava häälega ka ilma minuta ette lugenud. Kummardus. Aplaus. Paraku ei õnnestu mul siia miskipärast video üleslaadimine, ehk saab mingi aeg mingi konvertimine tehtud ja ka video nähtavaks.
Tristan pidi seisma oma klassi rivi lõppu ja maha istuma. Me Yumikoga istusime talle üsna lähedale. Kuna saali uksed on suured ja avanevad otse õue ja mingit soojendust siin ju ei ole, siis oli päris külm, mitte palju soojem õuetemperatuurist. Ma andsin oma jope Tristanile, kes alguses kindlameelselt triiksärgi väel oli.  Meie muidugi tundusime seal ennast tõeliste külmavarestena, mõni laps oli aga põlvpükste väel, mõni kerge särgiga, tüdrukud seelikutega. Mul hakkas ainuüksi nende vaatamisest külm. Aktus oli pikk ja tüütu. Palun vabandust! Kuulake ise tund aega juttu, millest mõhkugi aru ei saa. Oli paar laulu - üks vist oli koolihümn. Anti kätte aukirju linna ja kooli poolt tublidest tublimatele. Lõpuks sai see külmetamine läbi, ma loodan, et järgmisel aktusel saab Tristan asjadest aru ja pea kurva näoga lakke vahtima. 

Leia pildilt Eesti poiss.

Nüüd klassi tagasi. Te võite kolm korda arvata, mis tund nüüd algas. Koristamine! Ja ongi nii - siin ei ole koristajat, vaid lapsed küürivad koolimaja puhtaks. Pesevad põrandad nii klaasiruumides kui ka koridoris, kummikindad käes tualetis, küüritakse aknalauad ja riiulid. Kõik ju võiks täitsa normaalne olla ning minugi poolest õpetatagu nii lastele korda, kuid nii nagu ma uusaasta koristust ülikoolis nägin, nii oli ka see kaootilisuse tipp. Küllap oli igalühel oma kindel ülesanne - üks oli tahvlipesija, üks tualetis, teised küürisid koridori treppe, kuid seda kõike teha pisikeste lapikestega ja külma veega nii et laste sõrmed punased, lisaks käis põrandate pühkimine ja pesemine läbisegi. Tristani ülesanne oli pesta ühe teise klassiruumi põrandat, kus samal ajal kui Tristan pesi, üks noormees harjaga vehkis. Mul oli kahju vaadata, kuidas viigipükstega noormees käed punased põrandat pesi, kuid ma ainult võisin kiita ja öelda, et ta jätkaks, sest nii on siin kombeks. See peale küsis õpetaja Mai, et kes siis Eesti koolides koristab. Oh, meid ära hellitatuid. Eks homme näis, kas siis jälle tuleb koristada. Igaljuhul me Tristaniga vestlesime sel teemal ja tõdesime, et see on lihtsalt selline tava, millega tuleb arvestada ning väike kätekülmetamine tuleb ära kannatada.

Koridori põrandapesu. Koristuse ajaks panevad lapsed pähe spordiriiete komplekti kuuluva punase mütsi, mis tõmmatakse pähe pahupidi - valge pool väljaspool ja punane sees.

Pärast kui põrandad puhtad olid (või siis peaaegu puhtad) ja pingid taas oma kohale lükatud, siis algas tund. Tristanile anti suur hunnik õpikuid, millega ta tutvuma hakkas. Teised rääksid, mis nad koolivaheajal tegi, mida saavutasid. Kusjuures väga tähtsal kohal on hüppenööriga hüppamine - paljud olla öelnud mitu hüpet või mitu minutit nad järjest suutsid hüpata. Õnneks just siis, kui Tristan oli juba väikest väsimust ja mitte millesti arusaamise tõttu närvilisust üles kruvimas, paluti meid ekskursioonile ja näidati kohti, kus me veel käinud ei olnud. Tristani jaoks oli avastus raamatukogu, kuhu ta oleks jäänudki. Ta on nagu magnet avastamaks raamatuid putukatest, dinosaurustest ja muudest elukatest. Lisaks näitas ta mulle raamatut õietolmuteradest. Ta võib nädalaks laenutada kaks raamatut, homme saab ta raamatukogukaardi ja lubas kohe need kõige paksemad koju tarida. Hea, et homme Jaan temaga kaasa läheb. Aitab tassida. 

Raamat õietolmust - ma ei imesta, kui noormees  homme selle koju tarib.

Söögijagamise kohta nägime ka. Söök tuuakse mujalt ja mulle anti terve jaanuarikuu menüü - õnneks vaid ühel päeval on toidu sees pähklid, mis tähendab, et sel päeval pean ise talle söögi kaasa pakkima. Söögituba on üks suuremat sorti ruum, kuhu lõunavaheajal lapsed kokku tulevad, et toidukandik kätte saada ning sööma minnakse klassiruumi. Selleks oli vaja osta lauakate. Kusjuures, päeviku unustasime eelmisel korral osta ja täna käisin ekstra veel selles naljakas kooliasjade kontoris päeviku järel. Pärast väikest ekskursiooni läksime jälle klassi. Ja jälleoli mingi tund. Koguti kokku kodutööd, jagati uusi. Lisaks jagati igaühele uueks veerandiks vastutusvaldkond. Alguses ütles õpetaja, et Tristan võib sellest eemale jääda, kuid me surkisime noormeest nii palju, et ta läks Jaaniga koos omale ülesannet valima. Tristanist saab uuel veerandil see mees, kes koos Naruto ja Chjooga teleka ja muusika eest vastutavad. Nad peavad õpetajat abistama, kui ta klassis olevat televiisorit kasutab või mingis tunnis makki kasutab. Poisid näitasid Tristanile, kuidas telekas ja raadio töötavad. Kõikidest tiimidest tehti eraldi pildid. Oli tiim, kes vastutas, et aknad-uksed oleksid kinni kui ruumist väljutakse (kusjuures koolipäeva lõpul nad juba tegidki kontrollkäigu), oli tiim, kes tulede eest vastutas, kes tahvli puhtuse eest vastutas, siis veel lillekastmistiim ja vihmavarju-kinga tiim.

Telekatiim.

Sellega sai tund läbi ja kell oli südapäev. Edaspidised päevad lõpevad kell kolm. Tristan oli täitsa küpse ja andmas kõik, et me sellest majast minema saaks mindud. Vähemalt tänaseks. Noormehe õnneks jäi plaanitud menüüarutelu ära. Tuli välja, et linn tuleb vastu allergikutele ning pakub välja just sellise koolimenüü, et vanemad ei peaks ise toitu kaasa panema. Seega võib juhtuda, et see üks pähklipäev, mis jaanuarikuus on, ei lisagi mulle kohustust lapsele lõunasöök kaasa panna.

Koolipäeva lõpusagin.

Veel mõned tähelepanekud. Oli päris palju meesõpetajaid, kellel kõigil olid viksid ja viisakad ülikonnad seljas ning tossud jalas. Lisaks olid aulas ka mõned puuetega lapsed, kel kõigil eraldi saatjad. Täna oli vaja veel üks paber vaja täita - anda nõusolek, et Tristani nime ja pilte võib koolilehel avalikustada. Lubasin. Samas siin blogis olevate laste piltide avaldamise kohta ma muidugi ei ole nõusolekut küsinud. Vabandan ja kui avaldatakse protesti, siis eemaldan need pildid.

Kuigi esimene koolipäev oli emotsioonidest tulvil ja kohati isegi natuke tüütu ja närviline, siis tundub, et noormehel pole kahtlustki, et päevad ja kuud saavad mööduma Jaapanis jaapanikeelses koolis. Koolikott on homseks pakitud, matemaatika kodutöö on tehtud ja täitsa rahuliku südamega sai Unikülla mindud.

Sõbrad ja arstid

Pühapäev algas meil suuremat sorti ostuga. Tristanil on nüüd säherdune roheline ratas. Seitse käiku, töökorras pidurid ja tuled ning loomulikult korv, millesse vajaliku kraami saab sisse panna. Kellelegi jäi see ratas vist väikeseks ja nii ta kasutatud rataste poodi jõudis, et uuele elule ärgata. Tristan on rahul, ta ise valis ju välja. Noormees arvas, et peaks kiivri ka ostma. Tegelikult ju tõesti võiks. Eestist on lapsele pähe kulunud kiivrikandmiskohustus. Siin aga sõidavad suurem enamus ilma kiivrita, olgu ta siis suur või väike või päris titt, kes emal korvis on. Kasutatud rataste poes oli vaid roosalilleline kiiver ja seda teatavatel põhjustel noormees ei soovinud. Teistesse rattapoodidesse pole veel jõudnud vaatama minna. Praegu sõidab ilma ringi. Kusjuures ta nüüd käibki õues rattaga ringi sõitmas ja naabripoistega mängimas. Hämmastav, Lasnamäel ta vist käis vaid loetud korrad üks väljas, siin hõikab juba, et läheb, kas rattaga sõitma (hea ju sõita - liikluse poolest nagu Nõmme tänavad) ja poistega palli mängima. Lastel käib see suhtlemine ikka sootuks teist rada pidi. Naabritüübid ja veel üks poiss kuskilt kaugemalt käisid sel ajal juba meil, kui mina tööl olin. Ja kõik algas väikesest jalgpallimängust. Tristan olla ühele pärast seletanud: "This is not a robot, this is a dinosaur". Ja kui ma täna koju tulin ning lapse tänavalt poistega mängimas leidsin, ütles ta sõpradele: "See you tomorrow! We are going to Dogo onsen". Aegajalt ta ikka küsib, kuidas üks või teine sõna jaapani või inglise keeles on, kuid tundub, et ega suuremate inimeste abi tal suuresti vaja ei lähegi. Mind eelkõige hämmastab Tristani inglise keele sõnavara - lihtsalt ütlebki: "We are going" või eile astus näiteks ühte söögikohta ja küsis "Are you open?".
Võibolla avastame homme, et naabripoistega hakkab ka koolitee ühine olema. See sõprus siin ja ka uued sõbrad koolis ei kahanda lapse soovi ja tahtmist Jakob Janist rääkida ja temaga suhelda, lisaks istub sõbranna Mariann tal sügaval südames. Ikka on vaja teada, millal saab skaipida ja mis kell just parasjagu Eestis on ja kas võiks sõpradele ikka kaarti või pakki saata.
Pühapäevane ostmise päev aga ei piirdunud vaid jalgrattaga. Tristan sai telefoni ka. Tuleb tunnistada, et see telefoniost oli püha rist ja viletsus. Jällegi keele tõttu. Ühelt poolt see ei üllata mind ju enam üldse, kuid samas on ju arusaamatu, kui teenindajad ei oska mitte ühtegi sõna inglise keeles (ja ma rõhutana - mitte ühtegi sõna). Teiseks on absoluutselt võimatu saada lapsele marulihtsat telefoni. On muidugi olemas (kõigil mobiilioperaatoritel muidugi eraldi omamoodi) mingi peen nelja nupuga lastetelefon, kuid see on puhta jaapanikeelse sisuga ja ma pigem eelistasin esimeseks telefoniks ikka inglisekeelset. Lõpuks ikka ostsime ühe ära, mille hind mind just väga ei rõõmustanud, kuid lohutan end sellega, et oli tõesti vajalik ost. Järelturult kasutatud asjade poodidest võib ju ka saada midagi lihtsamat ja odavamat, kuid paraku ei pruugi seal näkata. Selle ostuga sai meie oluliste ostude nimekiri otsa. Esialgu. Samas käivad siin poodides meeletud ostutalgud. On suured allahindlused ja viimased päevad näevad linnapildis välja küll kui Hullud Päevad Tallinnas. Mul oli miskipärast ettekujutus, et jaapanlased on pole nii nakatunud tarbimishaigusest, kuid eksisin vist.
Eile õhtupoolikul käsime arstil. Meie tervised on parimas korras, kuid kooli jaoks oli vaja saada arstilt allergia paberid. Mul oli kolleegide abiga täidetud avaldused, et ma soovin NTT haiglas lapsele ja endale arsti. Edastasime dokumendid registratuuris ja seletasime, et me soovime vaid kooli jaoks pabereid ja meie tervised on korras. Kui juba selgusid teatud arusaamatused, siis ma loobusin enda paberitest ning tulen kunagi hiljem oma arstiga tutvuma. Allergia pabereid nähes näitas õde muidugi kohe veenide peale ja kohe ehmus ka laps, et nüüd hakatakse verd võtma. Õnneks jäi verevalamine ikka ära, sest arst mõistis lugeda meie Eesti arsti kirjutatud inglisekeelset kirja, kus kirjas kõik Tristani rohud, allergiad ja astma olukord. Arst oli noor meeldiv naisterahvas, kes kenasti patsiendi üle vaatas. Enne arsti juurde pääsemist tuleb vanemate poolt lapsed kraadida ja kaaluda ja õe juures lapse andmed kirja panna. Läbivaatlusruumis toimetas kolm õde, kes siis kui me ukse taga ootasime edasi-tagasi jooksid, kuid kui meie arsti juurde saime, siis härdunult kolmekesi Tristanit vaatasid ja olid valmis vist ükskõik mida tegema, et saada lapsele pai teha või muul moel näiteks arsti aidata, et eurooplase lähedal olla. Paraku sai vaid kõige vanem õde Tristani pead hoida, kui arst kõrvu vaatas või talle mänguasju ulatada. Teised, nooremad õed vaatasid pealt ja õhkasid. Saime kenasti paberid kätte, lisaks soovitused käsimüügi ravimite kohta juhuks kui peaks mõni väiksemat sorti köha või nohu kimbutama. Asi sellega muidugi ei lõppenud. Maksma pidime ikka ka. Haigekassa maksab vaid 70% arsti ja medikamentide tasudest, ülejäänud on patsiendi kanda. Meie arve e 30% osamakse oli 1860.- jeeni.

Homme on aga tähtis päev - esimene koolipäev. Tristan on pisut ärevuses ja õhtul kruttis ennast natuke üles, kuid arutasime veel kord sammud läbi ning rääkisime rõõmsatest asjadest, mis uue kooliga kaasnevad ning Unikülla läks noormees juba rõõmsalt.

Enne suurt ja tähtsat koolipäeva käisime ka kuulsas Dogo Onsenis - st suures pesemisasutuses, kus puhtakspestuna saab kuumaveeallikas liguneda. Oleme nüüd päris huvitava kogemuse võrra rikkamad. Kuid nii sellest kui ka minu tänasest seminarist ülikoolis, mis läks päris hästi, kirjutan mõnel järgneval päeval. On ju minulgi homme esimene koolipäev ja vaja välja puhata, seda enam, et enne tänast ettekannet oli öö hektiline ja pigem töiste mõtete küüsis.

Pisikesed matkad Matsuyamas

Tänaseks päevaks panime paika täita kaks tähtsat ülesannet - tutvuda Tristani arstiga ja küsida kooli jaoks tõend ning minna Jaapani ühte vanimasse ja uhkemasse onseni - Dogo, mille piletid mulle ja Tristanile kui uutele linnakodanikele kingiti. Kuid teatavasti on plaanid selleks, et jumalat naerama ajada. Meie omadest luhtusid mõlemad. Sel nädalal on puhkuste tõttu paljud kohad suletud, kontorid on avatud vaid mõned tunnid ning ülikool kinni. Kinni oli ka perearstikeskus. Valvurionu hämaras koridoris püüdis meile selgeks teha, et arste pole. Jälle hea teadmine - ribadeks töötavad jaapanlased lubavad siiski endale mõned puhkepäevad. Me ei lasknud ennast sellest küll eriliselt häirida, vaid seadsime sammud Dogo poole. Üks kahest linna suuremast vaatamisväärsusest oli turistidest pilgeni täis. Siinkohal pean ma ikka silmas siseturiste, mitte väljamaalasi nagu meie. Me arvasime, et esmaspäev on just selline rahulik spaatamise päev, kuid jällegi - jaapanlased puhkavad ja just sel ainukesel nädalal enne aasta lõppu, mil on vaja tuba, keha ja hing puhtaks saada, siis on vaja ka kuumaveevanne võtta. Me, individualistid, ei tahtnud tihkelt mitmekümne jaapanlasega ühes vannis istuda ja lükkasime oma spaaskäigu edasi mõnda eelseisvasse tööpäeva. Sammusime koju tagasi mõeldes samal ajal päevale alternatiivtegevust. Vahepeal leidsime meie jaoks uue toidupoe, kus saksa vorstikesi ja hapukapsast müüdi. Ostsime. 
Juba nädal enne Tristani saabumist tõi kolleeg mulle flaieri mingi dinosauruse ürituse kohta, mis väikestele poistele kohe kindlasti peaks peale minema (28. detsembrist - 5. jaanuarini). Asendasime meie luhtunud plaanid siis dinosaurustega. 

Jaan jäi koju ja meie Tristaniga hakkasime seiklema bussidega teise linna otsa. Ei olnud midagi ületamatud. Buss number 56 viis meid vinker-vänker mööda maailma kõige kitsamaid tänavaid kohale a' la Saku suurhalli. Saime aga tünga - näitusele sisselaskmine lõpetati kell 15:30, meie jõudsime kohale 15:35. Nähes, et väikese heleda peaga lapse silmad olid pisaratest kalkvel, hakkas jaapanlastel temast kahju ja meid lasti sisse. Ohh seda rõõmu! Nii me siis vaatasime slaide mandrite triivist, erinevatest fossiilidest (tekst oli muidugi jaapanikeelne) ja nägime hiiglaslike dinosauruseid, kes küll pisut hädiselt ja väsinud mootorite abiga liikusid, kuid asi seegi - lapsel oli ju lõbus. Pärast muidugi oli vaja dinosauruste poest kaks uut mänguasja ka osta. Noormehel on uute mänguasjade hulk küll juba erakordselt suur ja nüüd tuleb nende ostmisesse pikem paus teha.  

Eelmistest päevadest. Me oleme ikka pisitasa linnaga tutvunud ja turiste mänginud. Võtsime plaani end harida ja külastada kunstimuuseumi, et kohalike taiestega end kurssi viia ja lähemale Jaapani hingedele jõuda. Kohalikus KUMUs sattusime hoopis Tšehhist pärit Alphonse Mucha (1860-1939) näitusele. Tuleb tunnistada, et vaatamata minu lähedalseisvate inimeste heale kustimaitsele ja selle mõistmisele, ei ole minus see väga avaldunud. Ei saa mina tihtilugu aru, mis ühes või teises teoses nii väga erilist on. Samas nüüd tunnistan küll, et külastatud näitus jättis mulle äärmiselt hea mulje ja mulle meeldis. Tristangi ei jõudnud seda tohutut hulka töid vaadates tüdimustsooni. Loomulikult ei tohtinud kunstisaalis pildistada ja seetõttu ühtegi teost teile tutvustada ei saa. Vaadake selle äärmiselt mitmepalgelise kunstniku töid ja tutvustust ise Wikipediast.

Eile käisime aga üht kohalikku arhitektuurilist vaatamisväärtust vaatamas - Bansuisou villat. See nn Prantsuse stiilis maja valmis 1922 aastal ja tõepoolest paistab arhitektuuriliselt silma - oleks siin justkui võõrkeha. Samas on maja mõnusalt puude vahel peidus nagu muinasjutumaja. Ajal kui me maja külastasime, tegid õhtuseks kontserdiks proovi paar ooperilauljat - seetõttu oli majakülastus eriti pidulik.

Kuna ilm oli ilus, siis ei tihanud veel tuppa minna ja jalutasime mere poole, et Matsuyama parki minna (nime järgi Central Park). Enne oli vaja süüa. Nagu tellitud, oli ka üks söögikoht olemas, mis meie üllatuseks kandis saksakeelseid kirju ja oli kaunistatud saksa trikolooriga. Väike saksa restoran väikesel Matsuyama tänaval. Väga armas ja õdus. Edasi siis võtsime suuna pargi poole. Tegime ikka meeletu matka. Kahju, et ma unustasin meie teekonda träkkid, kuid ma usun, et päevakilometraaž võis ikka üle 12 km tulla ja selline teekond minusuguse kiirkõndijaga koos läbida oli Tristanile küll hea trenn.
Ega selle mäe kohta muud miskit öelda pole, et mäe jalamil on meeletu hulk mänguväljakuid, mis muidugi ühele persoonile meist väga meeldis, lisaks on mäe otsas vaatetornid, mis kunagi olnud väiksemat sorti kindluse osa ning millelt nüüd nii linnale kui ka merele väga ilusad vaated avanevad. Kuna aga praegu Baruto telekas käesurumisvõistlustel finaalis on, siis jäägu pildid sinnapaika - laen pildid hiljem üles ja elan kaasa kaasmaalasele.

Homseks oleme plaani võtnud, et sõidame Hiroshimasse uut aastat vastu võtma. Meile saabub see seitse tundi varem. Me tähistame siis kaks korda:)

Ilusat aastavahetust ja põnevat uut!