Ehime õlu vol. 9,10 & 11

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.

-Liisa-

Käisin Mitsukoshis. See on siis nagu meie mõistes Stockmann. Toiduosakond on aga nagu turg. Seal on ühes nurgas veiniosakond. Läksin sinna otsima, et äkki on mingit põnevat õlut ka. Suurem osa väljapanekust moodustas sake. Aga ühest nurgast leidsin kolm pudelit õlut. Hind oli kallis ja lootsin, et siis äkki on pudelis ka midagi põnevat. Tootjaks on Orae restoran. Ja võitnud lausa auhindu aastatel 2009 ja 2011. "Hot & cool" vol 6%. Spetsiaalne pruul andis lootust. Avasin pudeli ja värske humala lõhn lõi kergelt ninna. Valasin klaasi. Vaskselt tumedapoolne, isegi selline karamelli värvi jook. Ja siis. Vaht kadus sama kiiresti nagu ta sinna tekkis - olematuks. Nuusutasin. Aroom samamoodi kadunud. Maitse. Väikese karboniseeritusega jook. Kommi karamell lööb igalt poolt välja, mingi maitse veel, mida ei suuda tabada, mille teeb kibedaks humal, aga õlu ta nagu ka pole. Hakkasin kahtlema, et äkki ongi hoopis glögi. Aga pudelil on kirjas õlu. Sooja õlut vast ikka ei tahaks. Ühesõnaga ei oskagi öelda, mis see siis oli. Kirjade järgi õlu, aga maitses nagu mingi jook.

Teine õlu mida ma tegelikult juba paar korda poes olen näinud, aga pole lihtsalt raatsinud osta, mitte tema kalliduse pärast, vaid kui kirjas on, et on tomatiõlu, siis eriti ei kutsu ostma. Just, tomatiõlu. See lubab head ja värskendavat maitset söögi ajal. Tootjaks Asahi ja vol on 3,5%. Purgist voolab välja oranžikas-punaks vedelik, millele ei teki vahtu. Ega ma ei oodanudki. Imelik oleks kui tomatimahl vahutaks korralikult. Aga seda ta põhimõtteliselt ongi. Purki pandud tomatimahl, millele on lisatud humalat, et see meenutaks veidi õlut. Aga tomat lööb maitses ja lõhnas üle. Kirjade järgi on tomat segatud humala ja linnase virdega, aga maitses linnase mekki küll tunda pole. Ühesõnaga gaasiline tomatimahl. Äkki on see jaapanlaste arusaam "Bloody Maryst?

Kolmas õlu on draft beer Orion, mida toodab Asahi. See on üks kerge mõnus rüübe. Värvus on selge, pigem helekollane kui kuldne. Aroom on tavaõllelik, et erilise aroomibuketiga ta ei hiilga. Maitse on puhas ja kerge hea janukustutaja. Olen ostnud seni "Euroshopi", see on Belgia laager, mis on soodsam kui kohalik Asahi ja Kirin ja parem ka. Aga see Orion maitses täitsa hästi ja oli isegi odavam kui Asahi Super Dry (Saku originaal), mida kõik ostavad.

Ehime õlu vol. 8

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.
-Liisa-

Leidsin poest sellise põneva õlle, mille nimi "Echigo red ale". Seda toodab kirjade järgi Jaapani esimene mikropruulikoda. Ei osanud midagi loota-oodata, sest purki tavaliselt midagi head ei panda. Aga see onli üllatus. Viski-punane või kulunud vaskne värvus. Vaht on tihe ja ilus, kuid kaob üsna ruttu. Ometigi jääb peenike kirme pinnale ning kleepub klaasi seinale. Kahjuks kaob vaht lõpupoole sootuks. Aroom on värske meelierutav. Õhuliselt lilleline magus. Sirelit on veidi tunda. Aroom püsib peaaegu lõpuni lihtsalt tuhmudes järkjärgult. Maitse algab kohe humala kibedusega, kuid see pole häiriv. Keskel lööb välja karamelli, mis kaob kiirelt kui humal tahab uuesti esile tõsta oma kibedust, jäädes nii kuni lõpuni. Olen täheldanud, et siin eriti lahjat õlut ei tehta. Ikka 5% ja +. Ka see õlu, mille alko protsent on 5,5. See õlu on tõesti üks huvitav avastus ja pealegi purgist.

Ehime õlu vol. 5, 6 & 7

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.

-Liisa-

Olen siin proovinud Kirin nö tavaõllesid, mis olid ikka kehvad. Siis avastasin poest Grand Kirin õlled. Ja ohohoo! Kirin oskab teha küll väga vingeid õllesi. Ja neid ei peagi ostma kuskilt spetsiaalsest  poest. See oli miski selline nagu R-kiosk.

"Grand Kirin The Aroma". Vot ohohooo! Aroom lilleline, aprikoos, tsitrust natuke, kerge, nagu natuke kevadine õunapuu õites. Värvilt kuldne. Vahtu oli sõrmejagu, mis jäigi nii väikseks ja kleepus kergelt seinale. Kehalt kerge, kuid humalate segu tuleb lõpus välja. Algul on linnaste pehmus ja magusus, siis hakkab humala maitse mängima. Jälle midagi õunalaadset magushapukat, siis kerge kibedus ja maitse lõpetab aprikoosi mekk humala kibedusega. Kirjas on dip hop, mida arvan olevat dry hop.

Üks huvitav õlu oli Miyajima purgi stout. Kahjuks ei teinud pilti. Aga, et purki on võimalik panna nii hää stout oli üllatav. Tihe vaht, mis püsis lõpuni, värv tume, läbipaistmatu. Aroom stoutilikult linnaseline, suitsune. Humalat siin küll tunda polnud. Maitse linnaseline, kerge karamell, siis tugevalt suitsune, kuivapoolne, lõpus kerge humala kibedus, mille suitsune põhi maitse ära sööb.

"Grand Kirin. Kirin" oli lillelise värske aroomiga mõnus rüübe, mis sobiks igapäeva joogiks. Värvus kuldne vahtu oli sõrmejagu, mis kahjuks kadus jättes servadele vaid peenikese randi. Maitse oli väga kerge ja pehme humala kibedus andis endast märku korra keskel ja lõpus.

Ehime õlu, vol. 3 & 4

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.

-Liisa-

"Umenishiki Bock" oli maheda maitsega pigem isegi magusapoolne. Aroomis domineeris tume linnas ja kuskilt kaugelt ka humalast aroomi, mida ei suutnud tuvastada. Gaasi oli veidi rohkem sees, kui teistel sama firma õlledel, mida mekkinud olen ning vaht püsis lõpuni. Maitses oli bocki mahedust, karamelli ja veidi suitsust mekki. Ilmselt sobiks seda juua mõne magustoidu kõrvale. Minu maitse järgi pigem selline keskpärane.

Teine õlu millest kirjutan on Matsuyama kohaliku pruulikoja õlu. Kuna kõik sildil olev tekst on mõistagi jaapani keeles, siis ei tea, mis nimi tal tegelikult on. Panen sellele tinglikult nimeks "Dogo brewery stout". See on väga tugeva maitsega õlu. Aroomis on tunda ainult suitsust ja tsipake karamellist linnase aroomi, ei mingit humala huvitavaid nüansse. Maitses on üks peamine maitse ja see on suitsune linnas, mis lööb kõik muud maitsed. Alles lõpus püüab humal oma kibedust esile tuua, kuid suitsune maitse ikkagi lõpetab kogu maitseelamuse. Mingit magusa marinaadiga grillribi või kana võiks siia juurde ampsata küll. Igatahes üks suitsune rüübe.

Ehime õlu, vol 2

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.

-Liisa-

Teine õlu on "Umenishiki Blanche".

Vaht on tihe, kuid kaob kiirelt jättes vaid klaasi servale kerge randi. Gaasi tundub sees olevat väga vähe. Ja tegelikult ongi vähe, sest nii kiiresti kui kaob vaht ja aroom kaob ka mull. Aroom on seevastu põnev. Magus, puuviljane, meenutab kunagi nätsutatud välismaa nätsu lõhna. Aga aroom kahjuks kaob koos vahuga. Hiljem on aroomist jäänud järgi vaid magusus. Maitse on põnev. Puuviljade segu ja kuskilt kaugelt kumab läbi humala kibedust, mis kohe kaob kuivuseks ja kunagi joodud magusa kokteili maitseks. Pakuks, et on kasutatud ameerika humalaid (võimalik, et üks on amarillo). Üldine maitse on pehme ja kerge. Sobiks ilmselt naistele. Põhjas on sadet, aga oluliselt vähem kui pilsneril ja see ei hõlju tükkidena.

Jaapani Aasia Õlle Cup 2009. aastal võitis see õlu Belgia õllede kategoorias kuldmedali, mis iseloomustab suurepäraselt, et isegi jaapanlased saavad hakkama korraliku õlle pruulimisega.

Ehime õlu, vol 1

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.

-Liisa-

Esimesed õlled, mida Jaapanis proovisin olid Asahi ja Yebisu, mis peaksid olema nagu meie Saku. Selline tavaline igapäevane õlu, mida pakutakse enamustes baarides-pubides. Yebisu oli veidi tugevam humal, aga ei midagi märkimisväärset.

Ehime prefektuuri õllede rivi poes oli oma 6-7 erinevat õlut. Jäi silma Umenishiki pilsner, millest ka kirjutan. Bock, Saison, nisuõlu on ka, aga nendest hiljem. Pilsneri tootjaks on Umenishiki, kelle peamisteks artikliteks on sake ja vesi. Nende tootmises on nad  ühed tähtsamad ja paremad Jaapanis.

Aga õlu ise!? Vaht väike ja kaob kiiresti. Aroomis on tunda euroopa humala sorti (pakuks saaz), mida on tunda nõrgalt ja mis hajub kiirelt. Nagu enamustel tavalistel õlledel. Värvus helekollane, kuid miski sade on!? Sade pole põhjas ja see ka ei ladestu põhja, vaid hõljub õlle sees. Maitse on üllatavalt kibe. See on selline pikk kibe, mis jääb suhu tükiks ajaks. Esimene lonks on pehme ja mittemidagi ütlev, pilsner nagu pilsner olema peab, kuid siis tuleb välja humala kibedus. Umenishiki pilsner on võitnud 2009. aastal Jaapani Aasia Õlle Cup'i pilsnerite klassis pronks medali. See peaks tõestama, et pruulmeistrid on natuke vaeva näinud ja pruulinud täitsa joodava rüüpe.