Kindlustuse kindlustus

Eile käisime elu esimest korda suurel staadionil jalgpalli vaatamas. Tegelikult oli tegemist vist teise liiga mänguga (ega ma ei tea ka, äkki oli kõvem mäng) ning seetõttu mitte just kõige populaarsem. Kuid fännklubi oli meeskonnal omal kohal ning suur staadion kuulub ka Ehime jalgpalliklubile. Võistles Ehime ja Ibaraki (Tokyo lähedalt) prefektuur. Oleks ju võinud eeldada, et Ehime meeskonnal on teatav eelis, sest mängisid ju nemad koduväljakul, kuid sellegipoolest kaotati. Lõppseis jäi vist 2:0. Me tulime 10 minutit enne lõppu ära. Kuskilt pole kuulda olnud ka, et selle kümne minuti jooksul suudeti skoori muuta. Peale selle, et saime fännisektoris mängu vaadata, oli meil võimalus ka väljakule minna, Tristan sai maskottidega kohtuda, koos meeskonna mänedžeriga palli kõksida ning meeskonna liikmeid tervitada, kui need staadionile jookisid. Meeskonna mänedžer on argentiinlane ning kutsus sellisele üritusele Matsuyamas elavaid "võõraid".

Juuksuris käisime. Õigemine Tristan käis. Siin on kaubanduskeskustes pisikesed kiirsalongid. Ukse juures on masin, valid tabloolt teenuse, maksad masinasse raha, saad paberilehekese (a'la pileti), millega ootad nagu arsti juures kutset, et üks tool on vabanenud. Võibolla oleks võinud veel lühemaks lasta lõigata, kuid sel korral sai selline soeng. Vähemalt ei lähe juuksed enam silma.

Tristan tõi raamatukogust raamatu. Midagi lasteentsüklopeedia moodi. Leheküljel, kus tutvustati postiteenuseid avanes selline pilt. Mis on pildil põnevat?

Siin algab 25. märtsil koolivaheaeg. Vaheaeg ei ole pikk - vaevu kaks nädalat. Meil on plaanis mõned päevad ringi sõita, kuid nädala aega peaks laps olema ülikoolis lastehoius, mis avatakse spetsiaalselt just koolivaheaja ajal ülikooli töötajate lastele. Täitsin reedel järjekordse avalduse. Ma loodan, et ikka saan jaatava vastuse. Sinna pidavat olema jube suur tung. Kuigi tähtaeg avalduste esitamiseks on 14. märts, anti mõista, et kui ma seda reedel (7. märtsil) ära ei täida ning ära ei saada, siis olen totaalselt hiljaks jäänud. Enne, et saada lastehoiu koht tuleb aga veel vormistada üks kindlustus. See riik on kõige rohkem kindlustatud riik maailmas. Hetkel on Tristanil tavaline tervisekindlustus, koolis on eraldi kindlustus, lisaks on tal olemas veel üks üüber väljamaalase kindlustus, kuid need ei ole piisavad selleks, et olla kindlustatud ülikooli lastehoius. Kui kellelgi tekib mõte Jaapanisse tulla ja pole selget ideed, mida siin teha, siis tehtagu kindlustusfirma ja mõelgu välja uus kindlustuse liik, mida kindlasti vaja oleks.

Otsin kokka. Kel oleks aega ja tahtmist Jaapanisse tulla ja valmistada meile lõunasöögi pakikesi ja õhtusööki? Hommikusöögiga saan ise hakkama. Kuid ega ma sellest luksusest ka ära ei ütleks. Tristanil läheb jutt kohvi voodisse toomisest ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nojah, voodis ju pole lubatud süüa-juua. Tõepoolest söögitegemine on üks suur katsumusi. Ja siinkohal ei pea ma silmas, et poleks saada selliseid koostisosasid nagu ma harjunud köögis kasutama. Asi on ajas ja loomingulisuses. Õigemini, nende puudumises. Kiired ideed on teretulnud. Hea avastus on tõepoolest see, et riisikeedumasinas saab ideaalset tatraputru teha. Eestist pärinev tatar hakkabki varsti otsa saama. Lisaks võiks see meie kodumadratsil resideeruv kokk ka koristada. Kõige keerulisem on korda luua ühetoalises korteris. See on fakt.

Beppus

Ajal, mil Matsuyamas on ilm päris sarnane Eestile, käib siin õide puhkevate kirsipuude all korralik ettevalmistus kooliaasta lõpuks. Ülikoolides on tudengite tööd esitatud, enamus on need äragi kaitsnud (kaitsmispäevadel oli eriti naljakas noormehi näha - ülikonnad seljas ja sussid jalas), algkoolist saadetakse kuuendikud edasi "suurde" kooli ning esimeste klasside lapsed õpivad tseremooniateks laule ja meisterdavad kinke. Kuigi ametlikult lõpeb kool 25. märtsil, pole enam minu meelest koolis küll õiget kooliskäimise tunnet. Kogu aeg tundub olevat tants ja trall ning ei mingit "päris" koolitööd. Iga päev on mingi üritus või on koolipäev üldse lühendatud. Neljapäeval oli lastel ekskursioon Tobe loomaaeda ning kuna välitööde plaanid muutusid, siis sai ka Tristan sellest õnneks osa. Kaasa oli vaja võtta piknikuasjad (piknikulina, niisked salvrätid, taskurätid, käterätik, kilekott prügi jaoks) ja lõunasöök-jook. Tuli välja, et kui Jaapani lapsed välja piknikule lähevad, siis koosneb lõunasöök peaasjalikult maiustustest. Hea vaheldus nürile koolilõunale. Enamus lastel olla karp komme ja maasikaid täis. Mina sain lapselt vast näppe - liiga vähe magusat! Maasikaid polnud üldse.

Välitööd toimusid, kuid mitte siitpoolt organiseerituna, vaid Kyoto Ülikooli ja Kyoto Prefektuuri Ülikooli poolt. Mina palusin vaid luba neist koos Tristaniga osa saada. Lubati. Välitööde organiseerijate näol oli tegemist minule teada inimesetega (see teadmine-tundmine pärises ringiga Eestist), küllap see lihtsustas olukorda. Minu ülesandeks jäi pühapäeval kuidagi linna nimega Beppu jõuda ning pärast jälle koju tagasi saada. Tuleb tunnistada, et see siinpoolne välitööde ärajäämine tekitas minus paraja segaduse. Alates muidugi sellest, et selline otsus üldse tehti, et see minuga läbiarutamata tehti ja lõpetades sellega, kuidas seda kõike lõpuks mulle serveeriti. Oli isegi hetk, mil mõtlesin, et miks ma siin siis peaks edasi passima ja ehk on mõistlikum kohvrid pakkida ja Eestisse ära tulla. Tõesti hetkeks. Siis käis peast läbi ka mõte, et teen muudatused oma töises plaanis ja ühinen siis kohe Kyoto inimestega. See muidugi ei oleks olnud tervitatav ja üldse mõistlik mõte, siis oleks käitunud tuulelipuna. Tekkis tegevusetuse tunne - kui välitööd on mai kuus, siis pole ju enne ka Jaapani proove, mida analüüsida. Aga sellest pole ju tegelikult lõppkokkuvõttes hullu midagi. Ju pididki asjalood nii minema. Mul on nii mitu seitse asja teha, kirjutada näiteks (ja siinkohal ma ei pea muidugi blogi silmas). Kahju on muidugi ajast, kahju on kommunikatsioonihäiretest ja arutelude puudusest.

Pühapäeval pidime kuidagi jõudma Beppu (või Beppusse). Kõigepealt sõitsime rongiga Matsuyamast Yawatahamasse. Tunnike rongisõitu. Matsuyamas oli pileteid ostes pisike segadus, aga siis juhtus nii, et trehvasime ühe kena naisterahvaga kokku, kes meid aitas. Pärast istusime rongis kõrvuti. Ta on õppinud kokk, töötanud aastaid Kanadas ja nüüd aastaks kodulinnas käimas ja juhtumisi töötab praegu maavalitsuse juures nii rahvusvahelistumise kui ka turisminduse valdkonnas. Kokk, kes räägib vabalt inglise keelt on sellises kohas hinnatud. Igaljuhul on meil nüüd üks äärmiselt kena uus teada-inimene juures.  

Kolm tundi üle Seto mere Kyushu saarele sõitev praam on lihtne. Just sellise sisustusega laevu oleks Eesti Soome vahele vaja. Nii mahuvad kõik ehitajad nagu kilud karbis kenasti ära, saavad end oma spordikoti kõrvale pikali visata.

Ega me suurt turisti naljaka nimega Beppu linnas ei teinud. Vasakul pildil on omapärane vaatetorn (Global Tower - B-Con Plaza, 125 m), mille kohta Tristan arvas, et tegemist on ehitusmaterjali raiskamisega. Sinna üles me sel korral ei läinud, kuid kui maksta mõnisada jeen piletiraha, siis saab liftiga üles sõita ja linnale vaadet nautida. Paremal pool on Kyoto ülikooli geoloogia keskus, kus me esimese öö pisikeses toas ööbisime - me Tristaniga magasime kolmese nari ülemisel korrusel. Muide kui meie mitmed asutused kekutavad, et keldrikorrusel on olemas uhke saun, siis selles majas on uhke onsen. Käisime ja nautisime.

Sellise varustusega käiakse muda uurimas - golfikeppidekottides on sootuks midagi muud, mis neis  arvatult olla võiks. Järv Odano-ike aga oli jäävaba ning ma ei näinud küll põhjust, miks järve peale minek oleks kuidagi raskendatud olnud, kuid sel korral jäi see ikka ära.

Välitööline.

Tundub, et nii mõneski piirkonnas Eestis jäi vastlasõit ära. Oleks olnud ju loogiline arvata, et meiegi jääme sellest ilm. Sai siiski päris mitu liugu teha. Ilmaga meil ikka väga vedas - päike siras, ei vihma, ei meeletut tuult. Tristanil koorub juba ninalt nahka.

Beppu linna lähiümbrus on kuulus oma kuumaveeallikate poolest. Siin olla neid rohkem kui üheski teises Jaapani piirkonnas, lisaks on need väga eriilmelised. Meile oli teiseks ööks broneeritud Hotel Matsuya väikeses kuumaveeallikate külas. Äärmiselt armas jaapani stiilis hotellike. Meie tuba (foto all vasakul) oli tagasihoidlik, madratsid olid seinakapis, toolid olid jalgadeta ja akna ees riisipaberist aknad, kuid telekas, külmkapp ja veekeetja olid ka olemas ning wc-poti-paneel (või kuidas iganes selle kohta öelda) oli küll kõige uuem mudel.
Naistepäeva siin ei tähistata, küll aga on eraldi päevad tüdrukutele ja poistele. 3. märts oli tüdrukute päev. Selleks puhuks tuuakse uhked nukud välja, et ehtida nendega majade sissekäigud ja esikud ja kui peres on noored meheleminekueas tütred, siis tuleb kindlasti jälgida, kui kaua nukud väljapanekul on - kui liiga kauaks nukud välja jäätakse, siis ei pidavat mehel saama. Igal väikesel ja endast lugupidaval hotellikesel on ka oma "vanni-kompleks", kus kuumaveeallika mõnusid saab nautida. Minu ja Tristani vann oli lageda taeva all bambusseinetega eraldatud. Hästi mõnus. Üle tänava jalutades vannimõnusid nautima, tuleb jalga panna spetsiaalsed varbavahe plätud. Hotelliomanik oli hoolitsenud ka selle eest, et ühed väikesed plätud oleksid ka Tristani tarbeks olemas.

Pärast vanni ootas meid minu Jaapani elu vist küll mitmekülgsem ja parim õhtusöök. Siit piltidelt on veel mitmed käigud puudu. Neid maitseid ma ei oska küll edasi anda. Meeletult hea. Erinevad kalad valmistatud erineval viisil. Erinevad juurviljad. Seened. Liha. Värske tofu. Sake. Kohalik naps. Tristan on jätkuvalt seda usku, et Jaapanis enamus kahtlase välimusega toidud süüa ei kõlba. Mitu kausitäit riisi ära süüa pole aga probleem. Välitööle minnes tuli muidugi donutsid osta, just nagu Eestis Jõhvi Selverist, kui Kurtnasse sai mindud.

Esmaspäeval ja ka teisipäeval müttasime Odano-ike järve kaldal, et seda ümbritsevalt märgalalt üks pikk setteläbilõige kätte saada, mille vanimad kihid võiksid pärineda kümne tuhande aasta tagant. Esialgse hinnangu kohaselt vist õnnestus. Kuna me jõudsime Beppu tagasi teisipäeva õhtupoolikul, siis ma olin võtnud plaaniks jääda üheks ööks sinna hotelli, et järgmisel päeval Umitamago Akvaariumisse minna. 

Olgem ausad ega eriti meeldiv ei olnud vaadata, kuidas vaesel morsal kästi näidata pisut tobedaid trikke, aga eks vaatasime kenasi nii morsa- kui ka delfiini-etendused ära ning läksime massiga kaasa, et hiiglaslikule loomale pai ja pilti teha.

Raid, meduusid, erinevad angerjad, peajalgsed ja mustmiljon muud elukat.

Krabid, korallid, morsad, hülged, merilõvid jne. jne. jne.

Akvaariume puhastavad sukeldujad, haid, merikurgid, sardiinid, anšoovised jne. jne. jne.

Kusjuures siin pildil olevad meritähed on pildistatud hoopis Yawatahama sadamas. Kui rai sa akvaariumis küllaltki vabalt lainetades ujuda, siis kilpkonnade elukoht oli küll nii kitsas, et loomad said vaevu ümber pöörama.

Pildipangas on veel pilte kogu meie retkest.

Vahepeal olla president Ilves Jaapanis käinud. Siia saarele ta miskipärast ei tulnud. Eestis olles me ju räägime külalistele kogu aeg, et minge ikka Tallinnast kaugemale, kuid siin oldi ka vaid pealinnas kinni. Eks siis kohtume mõnel teisel ajal mõnes teises kohas.

Pirtsakad sööjad

On omajagu vett merre voolandud ajast, mil viimati kirjutasin, kuid nii oligi ju arvata, et kui me Tristaniga kahekesi jääme, siis igapäevaseid sissekandeid olema ei saa ning püüan nädalavahetusel leida aja, et meenutada, mis viimastel päevadel juhutnud on. Ja juhtunud on päris palju, emotsioone on seinast seina.
Oleme Tristaniga üle nädala kahekesi hakkama saanud. Mina püüan tööl käia ja Tristan koolis. Tõusude ja mõõnadega. Oleme mänginud ja õppinud. Vaielnud ja leppinud. Nutnud ja naernud. Midagi üle mõistuse keerulist ei saa üksikvanemaks olemine ju olla ja praeguses olukorras ma ju justkui üksikvanem olen. Keerukust toob asjale juurde muidugi meid ümbritsev keskkond. Keel. Kultuur. Aeg. Kuid see on oma inimeste näol toetav ja hea, kuigi mõnikord nii ütlemata kummaline, et lausa võimatu on mõista - üks Homo sapiens kõik, aga asjadest arusaamine on nii erinev.
Meil aga on siin vaja veel mõningad reeglid omavahel paika loksutada ja rutiin rööbastesse saada. Õnneks on Tristanil ära kadunud koolimineku hirm. Alguses ta peaaegu klammerdus mu külge. Lasteaia algus tuli meelde, mil nuttev laps sai sõime jäätud ning valutava südamega tööle mindud. Nüüd oli ka hommikune ärkamine enam kui keeruline. Ta ei söönud hommikul, keeldus riietumast. Ma muidugi mõistan tema hirme, samas tahan, et ta kuidagi kohaneks. See, kuidas see toimub, on samas mulle mõistetamatu ja et minagi siin võõras olen, siis ega ma tihtilugu ei oska ka suunata. Minu ülesanne on vaid toetada ja innustada. Õnneks kohtun pealelõunal kooli minnes rõõmsa lapsega, keda saadavad koju rõõmsad klassikaaslad hõigates "Head aega!" (just, eesti keeles!), kõik kallistavad Tristanit ja Tristan lööb kõigiga rõõmsalt plaksu. Õnneks pole kevad siin vist enam kaugel, sest koolihoovis olevasse puuri on talvekorterist toodud viirpapagoid ja jänesed. Neid viimaseid saab varsti küll palju olema. Õnneks on Tristan ka avastanud Jaapani laste rahvusspordiala - hüppenööriga hüppamise (seda tehakse vahetunnis, kekatunnis ja uuel nädalal tulevad võistlused) - ja areneb ning võistleb teistega jõudsasti. Õnneks on teda veel toetamas Yumiko, tema töötunnid küll hakkavad pisitasa vähenema, kuid Tristan on harjunud ka teiste õpetajatega, kes inglise keelt ei oska ning kui Yumiko on üha vähem koolis, saab Tristani kõrval olema keegi teine tugiõpetaja. Kooliaasta lõpuni on talle kõrvale keegi ette nähtud.

Laste rõõm - koolist vabal ajal Tristan juba räägib oma Jaapani sõpradest, kuigi nende mõistmine on veel keeruline.

Kui laps ei saa aru, siis võib tekkida paanika. Näib, et tal oli aegajalt tunne, et kõik on tema vastu. Muidugi see nii ei ole, kuid kui kõik vuristavad ühte keelt ja sind ümbritsevad ja küsivad midagi, siis see näib rünnakuna. See ei loe, et tegelikult tahavad nad sõbraks saada. Oli hetki, mil ta vihaselt lausa ütles: "Nõmedad jaapanlased". Näiteks selle peale, et sai liigset tähelepanu, koolimajas külm on või et koolisöök paha on. Olgem ausad, esimesi "probleeme" ma isegi suudan talle lahata, kuid koolisöök on küll suht nigel ja mitte hea. Siinkohal ei räägi toidu suhtes üldse pirtsakas inimene. Kogu selle toiduprobleemi teeb hullemaks olukord, et kõik tuleb ära süüa. See on käsk! Kui toiduks on riis, siis ei tohi taldrikule jääda riisiterakestki. Kuid lisaks riisile on ju vaja ära süüa midagi supi või kastme moodi ja siis pisike salatike. Olukord, mil mõni laps koridoris lõpuks oksendab, on mul paraku nähtud ning kolmapäeval olla Tristani klassis kaks last oksendanud (mina seostan seda küll sundusliku söömise, mitte kõhuviirusega - aga võibolla ülekohtuselt). Küsimise peale, et miks nii siis sunnitakse vastati, et lastest pirtsakust toidu suhtes välja juurida. Antagu mulle nüüd andeks - see ei ole viisi, kuidas söögi suhtes pirtsakaid lapsi koolitada. See pidavat terves Jaapanis nii olema. Hetkel veel Tristanit ei sunnita. Õnneks ta riisi ja nuudleid sööb ja sellega probleeme pole, kuid ta on igasuguste siinsete kastemete ja salatite suhtes kahtlev. Ma ei tahaks küll seda pirtsakuseks nimetada. Või olen ma siinkohale emalõvina oma last lihtsalt kaitsmas? Peale taldrikute tühjakssöömise on vaja ka 200 ml külma piima ära juua. Tristanil on teatavad perioodid, mil ta joob piima rohkem ja siis jälle selline aeg, mil vähem või üldse mitte. Mina ei ole siiani olnud selline ema, kes sunniks last piima jooma. Kui ei taha, siis ei taha. Minu meelest kuulub piim selliste toiduainete hulka, mida tõesti kogu aeg vaja pole. Ja paraku on Tristanil hetkel just mittevajamise aeg. Muidugi ma pole hetkel noormehele öelnud, et minu meelest on see söögi ärasöömise sundimine nõme ning püüan ikka entusiastlikult innustada uusi maitseid proovima. Hetkel on mul strateegia, et proovigu täna kolm ampsu ja kui ei sobi, siis jätab järgi, homme aga proovib viis ampsu. Sama on ka piimalonksudega - iga päevaga rohkem. Õpetajate väitel on ta teinud edusamme. Kuigi ta sõnavaras on selgelt olemas sõna "Naritinai", mis umbes täpselt tähendab, et ma pole sellise söögiga harjunud või et pole isu. Samas aktsepteerib noormees kooli koristamist ja võtab oma ülesannet väga tõsiselt. Isegi pühalikult:)
Nüüdseks on Tristan välja selekteerinud paar poissi, kellega võiks rohkem mängida ning keda ta ka hea meelega külla kutsuks. Minugi poolest kutsugu või minugi poolest võime me minna laupäeval parki jalkat mängima. See aga ei pruugi olla nii lihtne. Enne tuleb nende poiste vanematega kuidagi kontakti saada. Lapsevanematelt nõusolek saada. Kirjutasin täna kolm kirjakest, kolmele poisile, et nad vanematele viiksid. Sisuks umbes - saame sõpradeks:) Õpetaja Mai lubas mõne sõna jaapani keeles juurde lisada. Eks paistab, kas keegi on valmis kummaliste eestlastega suhtlema. Need klassikaaslased elavad paraku pisut eemal ning loodetavasti pole ka meie naabripoisid kuhugi kadunud ning ka nendega võiks aegajalt kokku saada, sest ainult läbi mängude õpib laps pingevabalt keelt.

Hetkel näeb meie päevaplaan hommikul koos kooliminemist koos ümberkaudsete lastega kell 7:25 Need lapsed on pisut vanemad ja nendega me veel erilist kontakti pole saavutanud. Võibolla minu kohalolek on segav faktor. Ma praegu ei oska öelda, kaua ma niiviisi saadan, kuid mingi hetk pean küll lõpetama. Ma olen koolis esimese tunni alguses, mil Tristan õpetab eesti keelt. Iga päev kaks uut sõna/lauset ja lapsed kirjutavad kõik ilusti üles. See on äraütlemata armas. Siis lähen mina tööle ja Tristan jääb Yumiga. Tavaliselt lähevad nad kõrvalklassi, mis hetkel just tühjana seisab, ja mängivad ning õpivad. Teistel lastel on siis oma klassis jaapani keel ja matemaatika, Tristanil samad asjad, kuid teise programmi järgi. Yumi püüab üha enam jaapani keelt kasutada. Kunsti-, muusika- ja kekatundi teeb ta teiste lastega koos ja kõiki muid ühistegevisi ka. Kell kaks, pärast koristamist lähen talle järgi. Teistel lastel on üks tund veel ja nad on koolis kella kolmeni. Alates veebruarist soovin ma, et Tristan ka kolmeni koolis ikka oleks koos teistega. Tristan tuleb pärast kooli minu juurde tööle. Me otsustasime, vähemalt esialgu, pikast päevast loobuda. Tuleb tunnistada, et see pikkapäevarühm pole just kõige meeldivam koht, natuke räpaks isegi ja kõle. Ja see ei ole mitte ainult minu arvamus. Võibolla hiljem olukord muutub ja ta siiski hakkab seal käima, kuid hetkel püüame nii hakkama saada. Ülikoolis teeb Tristan Eesti koolitöid, joonistab ja /või mängib tahvelarvutiga ning mina olen päraslõunasse plaaninud selliseid tegevusi, mida saan teha lapse kõrval. Siiani pole me Eesti kooliasjades just kõige edukamad olnud. Ja siin on just vajalik rutiini juurutamine. Samas ei saa last üle koormata, hetkel tal just kõige lihtsam aeg ei ole. Olulisemad asjad, millele tähelepanu pööran on eesti keel ja matemaatika "segades" neid omavahel ja näiteks loodusõpetusega, et numbrid ja tähed ei tunduks kuiva ja igavana. Aga pisitasa. Me ei torma. Kuidi eriti keeruline on hetkel talle selgeks teha, et eesti keele kirjatähti võiks ikka õppida ja harjutada ning siis tuleb hale nutt "Nii raske!". Seega on kõik nõuanded ja nipid oodatud, kuidas kirjutamist põnevaks teha. Trükitähtedega ta võib küll kirjutada. Inglise keele tunde me vaevalt, et üldse ametlikus plaanis pidama hakkame, kehalist kasvatust, tööõpetust ja kunst ta teeb ehk piisavalt jaapani koolis (va suusatamine:)). Küll muusikatunni jaoks õpime ka eestikeelseid laule.

Siin kajastus koolilehes. Ja kooli kodukal on ka noormehest mõni pilt. 

Minu enda jaapani keele õpingud on nigelad. Kuna ma olin koolis Tristanit toetamas ning ka päris kursuse alguses kaotasin mitmed tunnid, siis läbirääkimistel õpetajatega otsustasin, et alustan nullist aprilli kuus. See muidugi on justkui vastuolus minu algselt välja öeldud mõtetega, kuid aja ja energia säästmise nimel ning Tristani toetamise tõttu on vaja pühenduda hetkel teistele asjadele. Ja Tristaniga koos me tema kooli kaudu ju ka õpime. Eelmisel nädalavahetusel käisime kinos ja dinosauruste filmis rääkisid dinosaurused jaapani keeles ning meil ei olnud eriti probleemi filmist arusaamisel. Homme on korvpalli trenn kooli võimlas ja seegi annab võimaluse spordi tegemise kõrval õppida keelt. Homme kohtun ka ühe eraõpetajaga, kes on väljamaa lastele jaapani keelt õpetanud. Ma ei ole veel kindel, kas tema teenust vajan, kuid kohtuda ja asju läbi arutada ju võib.
Tööl hakkab ka juba asi kulgema. Kuu aega tagasi tellitud arvuti laekus. Mitte, et selle puudumine minu tööd kuidagi takistas, kuid üsna nüri oli kogu aeg oma läpakat tööle tarida, seda enam, et see on nii vana ja väsinud. Natuke on selgus saabunud ka esimestes uuringutes ja välitöödes ning projekti detailsemas sisus, kuid siingi on eelarvekärped ja kõike ei saa, mida tahaks. Töisemast poolest täpsemalt järgmises sissekandes. Nüüd vaja homseks korvpalli trenniks välja puhata.

Kõva pähkel

Erinevad generatsioonid ja erinevate riikide õpilased räägivad ja meenutavad koolisööki erinevalt. Mul on omad mälestused, kust ei puudu vastik pekisupp (või kuidas iganes ka söökla kokad seda nimetasid) ja maruhea maksakaste. Tristanile Eesti koolisöögid meeldisid väga. Ta kiitis neid mõnel päeval lausa nii, et mul hakkas piinlik. Siinseid koolitoite ta veel väga ülevate sõnadega kirjeldanud pole, kuid ta on ju vaid kolm lõunasööki söönud ka ja seega pole kõiki maitseid tunda saanud. Mõnikord vaid ütleb, et ta pole ühe või teise maitsega harjunud. Päris ära ei põlga.

Söömine käib siin oma klassiruumis. Sööki aitavad klassiruumi tuua suuremad lapsed, kes siis tarivad potte. Väiksemad esimese klassi omad, kes sel päeval on toidutoimkonna korrapidajad, panevad valged kitlid selga ja maskid ette ning tassivad nõusid (taldrikud on plastmassist). Üleüldse on siin paljud tegevused niiviisi integreeritud, et suuremad ja väiksemad ning ka sama vanuselised, kuid erinevatest paralleelklassidest teevad asju koos. Näiteks koristab Tristan hoopis teise klassi põrandat, koos lastega, kes teistest klassidest kooli pealt.

Söögi tõstavad kausi (vist) viiendikud, kes tulevad appi kõrvalmajast. Toidutoimkond jaotab söögi-joogiga kandikud laudadele. Alati on kolm taldrikukest, millest üks on alati salat (fotod on võetud kooli kodulehelt). Tristan on juba söönud erinevaid suppe, erineval moel tehtud riisi ja kala ning üllatavalt on pakutud ka saia ja maasikaid. Pea alati on menüüs piim. Menüü saavad lapsevanemad kätte kuu alguses. Ja selle menüü tegemine on suurem kui teadus. Selles on grammi täpsusega kõik kirjas, mis, mida, kui palju. Lisaks muidugi see, kui palju kiloklaoreid laps sellest toidust saab. Tristan on küllalti nigela söömaga, kuid mulle näib, et portsud on päris väikesed isegi tema jaoks. Kui söök söödud, siis viib igaüks oma kandiku klassi ette, paneb erineva suurusega kausid õigesse hunnikusse ning tühjaks joodud piimapaki voldib kokku. Kui kõik on kenasti lõpetanud, siis algab üheskoos hambapesu. Hambahari ja väike topsik on igal lapsel alati kaasas. Hambaid pestakse ilma pastata ja külma veega. Samal ajal näidatakse telekast, kuidas tuleb hambaid pesta. Kõik juhinduvad kenasti videost ja küürivad nii umbes kolm-neli minutit. Siis panevad köögitoimkonna lapsed jälle valged kitlid selga ja viivad nõud ära. Ja nii iga päev.

Reedel pärast tunde käisin "menüü- ja meditsiinikoosolekul". Kuna Tristanil on pähkliallergia, siis suutsime sellega kogu kooli meditsiinipersonaali ja kokatädid ärevusse ajada. Tekkis justkui tunne, et neil siin allergikuid ei olegi. Samas ma sain enne aru, et see justkui tavapärane asi. Kuid iga allergikuga tegeletakse individuaalselt. On mingi hull hirm, et juhul kui midagi lapsega juhtub, siis kardetakse, et kool kaevatakse kohtusse. Esiteks tuleb linnavalitsuselt saada (siin käib kõik linnavalitsuse kaudu, pikapäevarühma koha saamine näiteks ka) luba talle spetstoit teha. Ma muidugi püüdsin neid rahustada, et kui see nii palju segadust tekitab, siis ma võin neil vähestel päevadel ise lapsele söögi kaasa panna, kuid nii ei saa, sest arstilt on saadud paberid, mis saadetakse (st tuleb saata) linnavalitsuse haridustöötajatele ja nemad ju näevad, et arstipaberil on kirjas - pähkliallergia. Lisaks oli sellel paberil üks kohutav sõna "EpiPen". Mis on EpiPen? See on üks karm ravim allergikutele kui tekib näiteks hingamisraskus. EpiPen on süstelahus lihasesiseseks manustamiseks esmaabis. Ega võõralegi tundub see esmasel lugemisel üks ütlemata karm rohi ja võib näida, et meil on see tagataskus kogu aeg olemas ning Tristanil võib iga hetk tekkida hingamisraskusi. Ei, seda kohe kindlasti mitte. Ma loodan, et selline seis jätkub ka tulevikus. Miks meile meie Eesti arst on välja kirjutanud siis sellise ravimi? Kui Tristan oli kolmene, siis sõi ta üht kommi, kus oli sees arvatavasti pisut pähkleid ning tal tekkisid kerged hingasamiraskused (rõhutan - kerged ja ei midagi hullu). Kõik möödus kenasti, reaktsioon ei läinud hulluks, me ei vajanud tol korral arstiabi. Pärast muidugi läksime arsti juurde. Arst seda kirjeldust kuuldes pidas vajalikuks siiski meile see ravim välja kirjutada - kui väikesest kogusest pähklist tekkis tol korral selline väike reaktsioon, siis mis võib juhtud, kui pähklikogus on suurem ja siis võib seda rohtu ju vaja minna. Nii on meile iga aasta uus süstal välja kirjutatud ja igal aastal (see kehtib aasta) olen selle korrektselt apteeki tagasi viinud. Ühelt poolt ei ole muidugi lapsel olnud võimalust peoga pähkleid süüa ja ta ei teeks ka seda ning teisalt on ta allergia taandunud. Selle viimase EpiPeni kirjutas arst meile veel nö igaksjuhuks-klausliga, et ees ootavad keskonnavahetus ja võõrad söögid ning iial ei või teada, kuidas keha sellele reageerib. Olgu siis olemas. Seetõttu sai ka selle rohu nimi meie arstipaberitele kantud. See omakorda ka jaapani arsti poolt koolipaberitele kantud ja nüüd on paanika majas. Kui ikka lapsele on välja kirjutatud EpiPen, siis on järelikult asi hull. Sellist reageeringut ma kooli poolt nüüd küll ei oodanud. Küsiti ikka häid küsimusi, et kuidas ikka laps reageerib, kui pähklit sööb, kas silmad lähevad punaseks ja põsed paiste. Tunnistan ausalt - ma ei tea. Ma ei harrasta inimkatseid, et annan lapsele peo täis pähkleid ja vaatab, mis siis saab. Me oleme suutnud ta menüü küllaltki "puhtana" hoida, samas tean, et on viimastel aastatel kindlasti saanud näiteks maiustusi, kus on pisut pähkleid sees ning mingit reaktsiooni sellele pole järgnenud. Nii see kui ka vereproovi tulemused viitavad kergemale allergiale. Vestlus, mis kõik jälle tõlgi vahendusel toimus, õnneks viis ikka selleni, et ma kooli ei pea ise ühtegi süstalt organiseerima ning päevadel, mil pähkel on menüüs vältimatu, teen ma ise midagi talle söögiks kaasa. Jaanuari kuus siis ühel korral.
Ma muidugi mõistan ka kooli muret ja hirmu lapse tervise pärast, seda enam, et on keelebarjäär ning segaduses ei pruugita asjadest õigesti aru saada, kuid selline reaktsioon oli siiski natuke üllatav. Eks aga lähtun nüüd juba Tristan sõnadest: "Sellised on juba kord Jaapani kombed ja eks meie peame nendega lihtsalt harjuma". Ettevaatus ennekõike.

Mis ma söön? Riisi, loomulikult!

Tundub, et ilma poolest pole vahet, kas me oleme jõulude ajal Eestis või siin Matsuymas - ühtmoodi ladistab vihma mõlemal pool. Võibolla on siin temperatuur mõned pügalad kõrgem, kuid mitte oluliselt. Pikaajalised ilmaennustused lubavad mõneks ööks lausa nullilähedast ja miinustes olukorda. Kuid iga kord kui see lubatud öö lähemale jõuab, siis on ikka tulemas mõned plusskraadid ikka kümne kraadi poole. See võibolla on nende suurte megakohevate tekkide ja flanellpidžaama müüjate tellitud ennustus - rahvas kuuleb, et läheb külmaks ja kohe tormatakse tekke ja riideid ostma. Mina käisin täna madratsit ostmas. Ma ikka ei suuda ära kiita jalgratast. Polnud mingit probleemi tuua rattaga paari kilomeetri kauguselt poest üks madrats. Korvi see nüüd ei mahtunud, kuid lenksu külge kompaktselt pakituna küll. Õnneks oli selleks ajaks vihm järele jäänud, sest vihmavarjuga rattasõitmist pole mina veel ära õppinud. Madrats ja vihmavari oleks juba erakordne olukord. Siin aga sõidavad inimesed vabalt ühes käes vihmavari. Siit see põhjus, miks neil on rattal sadulad harjumatult madalal - siis lihtsalt ei koperda kui ühes käes on vihmavari ja kui vaja äkkpeatus teha. Ma eelistan tugevama vihmasaju korral siiski keepi.
Päeval külastasin arstikeskust. Minu tervis on parimas korras, kuid ennetada igasuguseid intsidente, mööda linna jooksmisi, kui häda tõesti käes, siis pidasin vajalikuks fikseerida koht ja leida arst. Siin ei ole sarnast perearstisüsteemi nagu Eestis. Minul ja Tristanil saab olema erinev arst. Ja need arstid võivad erinevatel külaskäikudel olla erinevad. Lastearstid on spetsialiseerunud kuni kaheteistaastaste laste ravimisele. Loomulikult ei rääkinud registratuuris keegi inglise keelt. See enam ei üllata. Ma juba olen harjunud oma jutus käsi kasutama, pikin sisse jaapanikeelseid sõnu ja räägin maruaeglaselt. Tädi sai vist aru. Andis kellaajad, millal arst tööl on ning loomulikult blanketid, mis täita tuleb. Mitte ühtegi arsti ma täna ei näinud. Väidetavalt oskab nimetatud lastearst inglise keelt. Täidan tööl kolleegide abiga paberid ära ja läheme peale pühi ja tutvume uuesti.
Keegi küsis, et mis ma söön. Riisi muidugi. Tõepoolest omab riis oluliselt suurt osa minu menüüs. Ilma naljata. Kuid tuleb tunnistada, et praegu veel üksi elades-olles ei ole ma ise suur kokkaja. Ma ei tunne poeski veel toiduaineid. Õnneks on riisikeedumasina käsitlemine lihtne ja riisi tunnen ma poes ära ka. Siin on aga kvaliteetne ja mitmekesine kiirtoit täitsa mõistliku hinnaga. Valmis tehtud erinevaid sušipakke leidub igas suuremas ja väiksemas poes. Ülikooli söökla teeb oma valiku ja hindadega silmad ette TLÜ Oaasile. Ülikooli sööklast saab jälle tuua näite sellest, et inimesi on palju ja nad kõik vajavad tööd. Oletame, et ma tellin rameni nuudlid kanaga. Pilt näeb välja selline, et esimene teenindaja paneb kaussi nuudlid, järgmine kana, kolmas munapuru ja neljas puistab söögi üle hakitud rohelise sibulaga. Maksan viiendale. Võibolla unustasin mõne lüli ära. Omal kohal on jaapani toidus veiseliha (eriti spets värk on Kobe beef - guugelda, saad rohkem teada:)). Olen ka nüüd paaril korral endale riisi kõrvale teinud imeõhukesi veiseliha viile. Ühel korral hautasin need pannil sibula ja porgandi hunnikus koos sojakastme ja coca-colaga. Viimane komponent tundub liha rüvatavat, kuid pehmendab ja lisab sojakastme kõrvale magusa tooni. Ühes kokasaates nägin. Värsket söön ka päris palju. Arvatavasti rohkem kui Tallinnas olles. Valik on päris suur ja väikese sööjana ei saaks ma praegu öelda, et juurikad ja muu värviline värske kraam ülemäära kallis oleks. Banaanid ja õunad tunduvad kallimad olevat. Ma ostsin 100 jeeni (e siis u 1 euro) poest (ongi selline pood, kus enamus asju maksavad mitte rohkem kui 100 jeeni, mõni erand ikka on) küpsetusvormi. Eks tuleb pisitasa harjutada kokkamisega.
Loomulikult ma hoian end kogu aeg kursis Eesti eluga. Ma elangi kummalist topelt elu. Uudiseid kuulan küll ainult Eesti kanalite kaudu. Aegajalt räägitakse Eesti Raadios Jaapanist ka. Ja siis vaatan kodus telekast uudiseid ja püüan arvata, mis teema siis Eesti uudistest läbi käis. Hetkel on läbiv teema Põhja-Korea. Seda lahatakse kõikides kanalites, kõikides uudistesaadetes. Vähemalt pildi järgi tundub nii - tekstist ma ju aru ei saa.
Eesti uudised ja elu ikka suudavad üllatada. Kahel päeval järjest teaduspoliitika uudised - esmalt peaminister väidab, et Eesti teadus ruulib ja elab maruhästi ning järgmisel päeval öeldakse, et institutsionaalsete uurimisteemade lubatud toetusummasid tuleb vähendada, kuna lihtsalt oli vale arusaam, palju riigi eelarvest raha teaduse jaoks on ette nähtud. Ei ole just kõige mõistlikum käitumine. See selleks, ma püüan siin ise oma isikliku ja projekti rahade eelarvestamisega hakkama saada ja hetkel püüan eurodes mitte mõelda. Eelarvestamisega ja sellest kinnipidamisega saan kenasti hakkama, kuid ega ei ole ikka lihtne kui projektikulusse tuleb näiteks kanda arvuti, mis maksab 100000.- jeeni. Lapsele ostsin madratsi, mis maksis 8000.- ning lõunasöögile kulub umbes 300.- - 400.- jeeni. Jätkuvalt utoopilised summad. Märtsis läheme välitöödele ja tuleb arvestada projekti pealt umbes 70000.- jeenise kuluga. Eks uuel nädalal võin kokku kalkuleerida, mis hakkab maksma lapse kooli saatmine. Juba mainitud igakuine kindlustus on  näiteks 800.- jeeni. Vaata, et nende summadega ära ei harju:)