Tola

Enne kui nädalatagused sündmused ununevad, tuleks need kiiremas korras kirja panna. Alustagem möödunud reedest, mil oli koolis järjekordne lastevanemate päev, demo-tund ja lastevanemate üldkoosolek. Eelmisel korral ma käisin koolis vaatamas, mida lapsed esimese klassi lõpuks oskavad ning kuidas on teadmis kasutavad, nüüd siis esinesid uuesti esimese klassi omad, kuid alles "algajad". Koolis oli esimene nädal üks reeglite õppimise aeg, tutvuti koolimaja erinevate ruumidega, harjutati viisakusväljendeid ja riviskäiku. Demo-tundki ei saanud seetõttu sisaldada peast arvutamist või hiraganade ilukirja. Lapsed olid eelnevalt omale selgeks teinud koolimaja plaani ning joonistanud pildi oma lemmikruumist. Tristani lemmikruum on konkurentsitult raamatukogu. Eelkõige vist ikka põnevate raamatute tõttu, millest ta esialgu veel vaid pilte vaatab, mitte ei loe, aga ka seetõttu, et seal põrandal on üks hiiglama suur ja pehme tiiger. Niisiis saigi pildile selline loom, mille kohta jaapanlased ütlevad "tola". Tunni käigus astuti mitmekesi klassi ette ja näidati oma pilti ning öeldi, mis ruum ja miks meeldib. Tristani lugu saab kuulata siit. Üldiselt tundub, et taas esimesse klassi minek on poisile hästi mõjunud. Kooliminek hommikul on rõõmus, ma ei pea teda saatma kooli väravani, vaid pööran ülikooli poole juba varakult ära. Koolist tuleb ta koju üksi. Lisaks sellele, et ta pidavat tunnis aktiivselt kaasa tegema ja nooremaid juba õpetama, on suurim edasiminek söömine. Mul tekkis pärast esimest koolilõunaga päeva kerge kahtlus, et kas ikka poiss kodus mulle õiget juttu räägib, et sõi kogu toidu ära, vaid miso suppi veel eriti ei tahtnud. Tuleb aga välja, et tõepoolest sõi ja küsis kala juurde, kuid nii head kraami teiseks portsuks paraku ei jagunud.

Pildil on tola ja kanjides on ka midagi kirjutatud, aga see vist tähendab mingit putukat.

Pärast esinemist jätkus lastel tavaline koolipäev, kuid lapsevanemad pidid minema koosolekule. Algul oli saalis üldkoosolek, peeti kõnesid ja jagati mingeid ülesandeid ning tutvustati kooli uusi õpetajaid. Tunnistan - aktiivselt sellest osa ei võtnud, vaid lugesin omi asju. Siis aga lükati toolid kokku ja istuti rühmadesse maha. Kuna rühmajuhid hoidsid üleval klassinumbreid, siis pidasin viisakamaks kui ka 1/1 klassi juurde lähen. Rühma liidriks oli sokutatud üks lapsevanem ühest teisest klassist, kes oskas inglise keelt (ta abikaas on šveitslane ja ma põgusalt tean teda). Mind valgustati juba enne koosolekut ülesannete osas, mida jagama hakatakse. Arvati, et ega mina ei peaks midagi tegema, kuid jube tobe oleks olnud seal ringis istudes lihtsalt naeratada ja välismaalasest erand olla. Enamus emasid panid ennast kirja augustikuisele koristamisele, mil kogu kool väidetavalt läikima lüüakse. Mulle pakuti, et ma võiks siis telki üles panna. Mis mõttes telki? Kusagil septembris toimub suur spordipäev ja siis on vaja üks suur telk püsti panna ning oktoobris on mingi laadapäev ja seal ka telki (või telke?) vaja. Olgu siis pealegi. Panin ennast kirja. Pärast sain aplausi osaliseks kui enda ja lapse nime hiraganades ja katakanades kirja panin.

Nädalavahetus oli meil üsna aktiivne ning puhkus ja magamist ette nähtud ei olnud. Kuna siin tulevad lapsed iga päev (!) hunnikus reklaamlehtedega koju, siis sattusime reklaamiohvriks. See reklaami kojukandmine on ikka jube tegelikult küll. Kolm A4 paberilehte mingi näituse, kino, mõne muu ürituse või poe reklaamiga on alati kotis, kui mitte rohkem. Enamasti ma viskan need paberid ära, kuid neljapäeval jäi üks neist silma. Ehime piirkonna teadusmuuseumis on mingi uus allvee näitus. Käisime ära. Muuseum asub pisikeses Saijo linnas  tunnise rongisõidu kaugusel. Kuna ükski buss rongijaamast muuseumi juurde sel hetkel ei viinud (distants u 7 km), siis tuli võtta takso. Kuidagi õnnestus meil taksojuhiga terve tee vestelda ning onu andis oma telefoninumbri, et kui koju rongijaama tagasi tahame, siis helistagu. Muuseum oli lahe. Ikka kohe väga. Suur muidugi ja seetõttu omajagu väsitav. Kusjuures see allvee rändnäitus, mille pärast me sinna tegelikult läksime ei olnudki oma pisikese allveelaevaga päris see, mida ootasime. Õhtu oli käes ja väikelinna üksikud linnaliinibussid olid oma sõidud lõpetanud. Palusin muuseumi kassa-piigal meie taksojuhile helistada ning onu tuligi meile järgi ning viis rongijaama. Ja mitte ainult. Kuna onul on vist rongigraafik peas, siis ta teadis täpselt, et meil on 40 minutit vaja aega surnuks lüüa. Seega juhatas ta meid pisikesse turismikeskusesse pisikest näitust vaatama. Sada korda parem tegevus kui lihtsalt rongijaamas passimine või linnas lonkimine. Tristan ütles, et tema arvamus Jaapani taksojuhtidest muutus. Ma nüüd ei tea, et ta oleks muidugi jube palju siin taksodega sõitnud, kuid tal on loomulikult õigus oma arvamusele.

 Saijo teadusmuuseumis uurimas.

Ei piisanud meil nädalavahetusel muuseumist. Matsuyamas olid merepäevad ning meil oli vaja minna pühapäeval laevu vaatama. Mõni pilt siin pildipangas. Sadamasse oli väljanäitusele toodud üks hiiglaslik õppepurjekas ja sõjalaev. Sõjalaeva juures oli maa peal ka maismaa sõjatehnika kohal. Tristanile see muidugi meeldis. Sai kõike näpuga katsuda ja proovida ning sõdurid olid lahked juhendama. Selleks et aga laevale saada tuli enne seista kilomeetripikkune järjekord (2 laeva, järelikult 2 korda). Eks ma ikka liialdan selle pikkuse osas, kuid oli ikka küll pikk. Õnneks liikus kiiresti.

Peab veel kasvama. Samas juba kasvab ka, püksid on kukekad.

Mune ikka värvisime ka. Pisut üksluised värvidelt, kuid tähtis on värvimisrõõm (kõik olid enne ikka valged munad - ka see ühtlaselt pruun:)).

Homme sõidame Nagoyasse. Seal üks väike konverents, mille tarbeks olen siin viimastel päevadel koos eestipoolsete kolleegidega ettekannet koostanud. Täna printisingi uhkelt läikivale paberile postri välja - ülikoolis on koridori peal lihtsal üks tore postriprinter. Ei mingit koopiakeskuse vahet jooksmist. Nagoyasse läheme rongiga. Saab küll olema pikk sõit, kuid siis Tristan näeb ja saab tunda paljuräägitud kiirrongi ära. Tagasi lendame esmaspäeva õhtul. Kusjuures, ülikoolis komandeeringu avaldust tehes pidin kirjutama (st sekretär kirjutas) põhjenduse, et miks lähen rongiga. Nimelt asub Nagoya just parasjagu nii kaugel, et ülikooli reeglid näevad ette, et sinna tuleb lennata. Ja see ei loe, et rong on odavam ja ma olen nõus pikema sõiduajaga. Aga eks neid kummalisi reegleid ole igal pool. Kuid kuidagi tunduvad need teise maa omad aga eriti imelikud.

Jälle kooli!

Lisaks sellele, et Jaapanis lõpeb kooliaasta märtsikuus ja uus algab kohe aprillis, on nende kahe kuu vahetumisega seotud ka majandusaasta lõpp ja algus, mis põhjustab kiireid aegu ja närvilist õhkkonda nii mitmeski ametkondades. Mina sain oma rahanatukesed kõik nulli. Ja olgem ausad ega nüüd suuri väljaminekuid ju tegelikult teha ei saanudki - arvuti ja sellega seotud vidinad, mõned laboritarbed ja kemikaalid, välitöövarustus, konverents Hiroshimas, (vaatlus)välitööd Kyushu saarel. Kulud välitöödele on justkui kõik tehtud, kuid reaalselt ju selle nimel tööd pole. Mis tegelikult ei tähenda, et tööd pole. On ikka. Aprilli lõpus on Nagoyas konverents ja selle ettekande nimel, mis tuleb ka artikliks vormida, töö käib. Lisaks olen oma elu pisut keeruliseks teinud ka sellega, et hommikuti käin natukesehaaval jaapani keelt õppimas. Tegemist on nn ellujäämiskursusega ja kestab aprilli lõpuni. Ma ei ütleks, et ma oleks seda hullu keelt õppides nii motiveeritud kui mullu, kuid ega mööda külge alla ei jookse ning ehk saab mõni asi selgemaks ja ma ei pea a´la postkontoris pakki saates mõtteis porisema, et teenindajal võiks ikka nii palju tarkust olla, et elementaarset inglise keelt osata. Töises plaanis on jälle tegeldud mõningase bürokraatiaga, õnneks mitte ülemäära - näiteks on vaja juba anda ülevaade Nagoyas toimuvast üritusest ja kuna algas uus õppeaasta, siis oli vaja uuesti taotleda e-maili aadressi. Viimase jaoks saadetakse töötajale .pdf fail, töötaja prindib selle välja ja täidab hulga lahtreid ja skännib sisse ja saadab it-mehele tagasi. Ja siis veel üks pettumus ka - neljapäeval pidi toimuma kolleegidega väike arutelu nn Journl Club stiilis, kuid see jäi ära. Teistel oli kiire. Nojah, mul oli tegelikult ka, kuid mina ei plaaninud seda ära jätta, sest mu mõte tekitada selline aruteluring oli just helgema tuleviku ja parem akadeemilise õhkonna loomise nimel. Tutkit.

Aga saagu siis kirjutatud milleski reaalsest - Tristan läks jälle kooli. Seega kaheksa kuu jooksul koges noormees juba kolmandat esimest koolipäeva. Otsus, kas Tristan võiks minna taas esimesse klassi või jätkata vanade olijatega ning minna teise klassi, ei olnud lihtne. Nüüd aga on noormees taas Shimizu kooli 1/1 klassi õpilane (siin ei ole 1A ja 1B, vaid on 1/1 ja 1/2). Kuna oli teada, et lapsel tuleb taas harjuda uute reeglitega, tutvuda uute lastega ning hakata taas vara tõusma, siis olin ma seesmiselt end ette valmistanud üleelamisteks. Asi sujus lihtsamalt ning olukorra tegi oluliselt sujuvamaks asjaolu, et jätkab õpetaja Mai-sensei. Ma ei tea, kes tema või meie eest kostis, kuid tema on üks õpetajatest, kes jätkab õpetamist Shimizu koolis. Päris mitmed õpetajad suunati haridusameti otsusega teistesse koolidesse, sh ka meile tuttav õppelajuhataja. Direktor jäi. Uutest inimestest on Tristanit toetamas noor ja tasane tugiõpetaja, kelle esialgne näoilme küll suurt tuge mulle ei andnud - jube hirmunud näoga oli ja Tristan tunnistas ka, et talle see tädi eriti ei meeldi. Tädi on aga tore ja juba meeldib ka Tristanile - hirmunud nägu on tal vist lihtsalt sünnipärane.

Esimene koolipäev oli pidulik, nagu Eestiski. Ma muidugi pole kindel, et Eestis emad end nii õide löövad - uhked kostüümid-kleidid, tugev meik, soengud. Ma olin nende kõrval nagu hall hiireke. Aktus oli range ja minuti pealt paika pandud. Tutvustati õpetajaid, kooli nõukogu, sõna võtsid värsked klassijuhatajad ja lapsevanemate esindaja. Väikestele ja värsketele esimese klassi lastele laulsid kuuendikud, kes on siin koolis kõige vanemad (ma vist varem olen maininud, et vanimad koolis on neljandikud). See oli ainuke nii umbes seitse minutit tunnist ajast, mil reaalselt päevakangelaste silmad särasid. Parim oli see, et kui oli aeg laulda Jaapani hümni, siis võite kümme korda arvata, kes laulis esimeste klasside lastest kaasa. Jah, Tristan oli ainuke värske koolilaps, kes kaasa laulis. Ma ei tea, kas ta päriselt ikka neid sõnu teab, kuid tema suu liikus küll äratuntavalt.

Uued klassikaaslased on aga pisikesed ja ujedad. Veel. Õnneks on neil iseendiga nii palju tegemist, et sellist tähelepanu kaasõpilaste poolt nagu Tristan sai jaanuaris nüüd ei ole. See vähendab oluliselt pingeid. Ainuke asi, mille üle Tristan esimesel nädala nurises, oli see, et uutele tutvustatakse kooli, räägitakse reeglitest ja näidatakse, kus WC asub. "Ma ju tean!". Esimene kehalise tund oli ka suur pettumus, sest nö uued lihtsalt harjutasid klassiruumis riiete vahetamist, riiete kokkupanemist ja rivistust. Ei mingit hüppenööriga hüppamist ega maratoni! Pettumus!

Esimesel koolipäeval ei pääsenud ma ka paberite täitmisest. Andsin vist üle kümne allkirja. Jumal teab, millele. Suur osa paberid moodustas sel korral tervist, aga olid igasugused teised lehed ka. Lisaks anti mulle teada, et järgmisel reedel on lastevanemate päev (ma pean kooli minema ja peaaegu terve päev seal olema), mil moodustatakse a´la esimeste klasside hoolekogu ja sinna kuuluvad kõik lapsevanemad ja kõigile lastevanematele jagatakse ülesanded. Täna küsisin Miho käest, et mis need ülesanded saavad olla. Näiteks käiakse koolivaheajal koolis suurpuhastust tegemas, kui on mingi spordivõistlus, siis aidatakse telke üles panna, valmistatakse mingeid abimaterjale. Mai-sensei arvas, et mulle midagi konkreetset ei anta, et kui tõesti vaja, siis palutakse appi. Minugi poolest. Veel üks uus asi - kooliaasta alguses külastab klassijuhataja kõiki lapsi nende kodudes, et näha, millistes tingimustes laps elab. Meile tullakse 30. aprill "külla". Peab vist koristamise peale mõtlema.

Esimesele koolipäevale lisas emotsioone ujumaskäik. Kuna kauaplaanitud ujulakülastus lükkus aina edasi ja saime eelmisel laupäeval suurima pettumuse osaliseks, sest 6 km läbi vihma rattaga veekeskusesse sõites avastasime, et see on võistluste tõttu suletud, siis nüüd oli ujumine täitsa õigel kohal. See oli hea. Ikka kohe väga hea. Muide tuleb tunnistada, et hiiglasliku ujula ja selle mitmete atraktsioonide 2h külastus maksis vähem kui Kalev spa hommikune tunnine ujumine. Sportlikule elule lisab tooni ka tänane karate tund. Tristan jäi esimese tunniga väga rahule ning loodetavasti hakkab ta oma energiat nüüd sinna suunama. Esialgu kord ja võibolla hiljem kaks korda nädalas.

Esialgu selline pildivalik. Kui mahti, siis laen ka ülejäänud pildid nii aktusest kui ka klassiruumis toimunust üles.

Maavärin kui sünnitus

Enne maavärinat oli mul plaanis kirjutada neljapäevasest päevast, mil olid koosolekud koolis ja ülikooli lastehoius. Koolis oli vaja kinnitada, kas laps läheb uuel aastal esimesse või teise klassi ja ülikooli lastehoid oli lihtsalt hirmunud, et kas nad ikka saavad välismaalase omale lastehoidu koolivaheajaks võtta ning tahtsid Tristaniga kohtuda.

Alustagem koolist. Eestist tulnuna võiks ju arvata, et algkoolis toimivad vähemalt mõnedki asjad siin sarnaselt. Näiteks, et esimese klassi õpetaja läheb lastega edasi teise ja siis kolmandasse klassi ja siis neljandasse. Aga ei, lapsed lähevad kenasti järgmisesse klassi ning õpetaja on uus. See andis mulle lootust, et kui Tristan läheb esimesse klassi, siis saab ta uuesti õpetajaks Mai-sensei, keda laps tunneb ja kes talle väga meeldib. Ma ju võiks kenasti kooli juhtkonda paluda, et klassid just nii komplekteeritakse. Kuigi samas, ma tean, et siin säherdune poliitika ei toimi. Väljastpoolt vähemalt tundub nii. Oi, kui naiivne ma ikka olla sain. Asjalood on siin sootuks teistsugused. Õpetajate positsioonid määrab linna haridusamet. Märtsi lõpus kuulutatakse kohalikus lehes välja, millise klassikomplekti, millises koolis õpetaja saab. On täitsa normaalne, kui näiteks õpetaja Tamm on ühel aastal Kuristiku koolis kolmanda klassi õpetaja ja järgmisel aastal Lillekülas esimese klassi õpetaja, sest linnavalitsuse haridusosakond just nii eeldab, et on hea. Sellist koolidevahelist vangerdamist just väga tihti ette ei tule, kuid klassikomplektide vahel küll. Samas seisus on ka juhtkond, kes ei tea, kas nad ka järgmisel kooliaastal on selles koolis. Seega võib meil esimesel koolipäeval ees oodata suuri üllatusi. Üllatus aga ei tohiks olla see, et Tristan alustab esimesest klassist. Ma tean muidugi, et ta ise seda väga ei taha, kuid kaaludes mitmeid võimalusi, tundus ikka poisile lihtsam olevat alustada uute jumbudega ning alutadest tähtede tundmisest ja lugema õppimisest. Eelkõige ka seetõttu, et edaspidi ei saa ta kõrval keegi toetaja nii tihti olla ning teine klass läheb oma tavateadmistega ruttu eest ära ning Tristan justkui longib järgi. Seega see otsus on nüüd tehtud ja avaldus kirjutatud. Nüüd tuleb veel pöialt hoida, et õpetajaga veab.

Ülikooli lastehoiu töötajad (2 meesterahvast) tulid minuga kohtuma ning aru pärima ja küsima, et miks ma soovin last koolivaheajal lastehoidu panna. Selgitasin neile siis, et ei taha, et laps kõik päevad üksi kodus on ja ma ise pean ju tööl käima. Mõisteti küll, kuid siis hakati pärima ning jällegi kartusi väljendama, et ikka nad võtavad tohutu riski, kui väljamaalase enda hoole alla saavad. Kuidas ikka lapsega suhelda, kuidas riskiolukorras käituda? Selge on see, et siinne maa on kõige riskantsem maa üldse - mõne öö tagune maaväringi andis ju sellele selge viite. Jaapanlastele on selgelt sisse kodeeritud sõnad "Risk", "Riskantne" ja sinna juurde "Kindlustus". Muidugi ma mõistan või vähemalt püüan mõista ning ei ole ju minul tugevust nendele kuidagi vastu seista. Minu ülesanne on kuulata, alluda ja vastata küsimustele ja maksta kindlustuse eest. Aga ikkagi ei suutnud pedagoogide jutt ega ka määvärin mind kartma panna ja sisendada, et Tristani lastehoidu saatmine võib kuidagi riskantne olla. Ma ei tea, mis lastehoiu töötajate mõtteid muutis, kuid tundub, et Tristan ikka võib sellest osa saada. Nojah, tuleb jälle põhjalik avaldus kirjutada, kindlustus maksta ning jälle läbida vestlus Tristani allergiatest ja tervislikust seisundist.

Maavärin on nagu sünnitus. Nüüdseks on kõik see pisut ebameeldiv raputus meelest läinud. Ma ei mäleta kaua see aega võttis ja ma tegelikult ei oska öelda kui kõva müürin meil ikkagi toas oli. Minu poolest võin selle uuesti läbi elada, kuigi, jah, sel pole sellist ilusat tulemust kui sünnitusel. Seega pole vist erilist mõtet lihtsalt ainult tundmise pärast kogeda. Ehk ei kogegi. Nii nagu varem sai öeldud, siis minus ei jõudnud küll mingit suurt hirmu tekkida selle raputamise ajal. Minu ainuke mõte oli umbes selline: "Ahhaaa, selline siis see maavärin ongi!". Kohalikud, kes mulle sõnumeid saatsid, kellega ma siin konverentsil kohtunud olen, muudkui pärivad ja uurivad, et kuidas ikka oli, pidi ikka jube olema, see ikka väga suur värin. Kuna mul puudub võrdlusmaterjal, siis minu jaoks oli see lihtsalt üks maavärin, natuke raputas ning nüüd on meelest läinud nagu sünnitusvalu.

Kindlustuse kindlustus

Eile käisime elu esimest korda suurel staadionil jalgpalli vaatamas. Tegelikult oli tegemist vist teise liiga mänguga (ega ma ei tea ka, äkki oli kõvem mäng) ning seetõttu mitte just kõige populaarsem. Kuid fännklubi oli meeskonnal omal kohal ning suur staadion kuulub ka Ehime jalgpalliklubile. Võistles Ehime ja Ibaraki (Tokyo lähedalt) prefektuur. Oleks ju võinud eeldada, et Ehime meeskonnal on teatav eelis, sest mängisid ju nemad koduväljakul, kuid sellegipoolest kaotati. Lõppseis jäi vist 2:0. Me tulime 10 minutit enne lõppu ära. Kuskilt pole kuulda olnud ka, et selle kümne minuti jooksul suudeti skoori muuta. Peale selle, et saime fännisektoris mängu vaadata, oli meil võimalus ka väljakule minna, Tristan sai maskottidega kohtuda, koos meeskonna mänedžeriga palli kõksida ning meeskonna liikmeid tervitada, kui need staadionile jookisid. Meeskonna mänedžer on argentiinlane ning kutsus sellisele üritusele Matsuyamas elavaid "võõraid".

Juuksuris käisime. Õigemine Tristan käis. Siin on kaubanduskeskustes pisikesed kiirsalongid. Ukse juures on masin, valid tabloolt teenuse, maksad masinasse raha, saad paberilehekese (a'la pileti), millega ootad nagu arsti juures kutset, et üks tool on vabanenud. Võibolla oleks võinud veel lühemaks lasta lõigata, kuid sel korral sai selline soeng. Vähemalt ei lähe juuksed enam silma.

Tristan tõi raamatukogust raamatu. Midagi lasteentsüklopeedia moodi. Leheküljel, kus tutvustati postiteenuseid avanes selline pilt. Mis on pildil põnevat?

Siin algab 25. märtsil koolivaheaeg. Vaheaeg ei ole pikk - vaevu kaks nädalat. Meil on plaanis mõned päevad ringi sõita, kuid nädala aega peaks laps olema ülikoolis lastehoius, mis avatakse spetsiaalselt just koolivaheaja ajal ülikooli töötajate lastele. Täitsin reedel järjekordse avalduse. Ma loodan, et ikka saan jaatava vastuse. Sinna pidavat olema jube suur tung. Kuigi tähtaeg avalduste esitamiseks on 14. märts, anti mõista, et kui ma seda reedel (7. märtsil) ära ei täida ning ära ei saada, siis olen totaalselt hiljaks jäänud. Enne, et saada lastehoiu koht tuleb aga veel vormistada üks kindlustus. See riik on kõige rohkem kindlustatud riik maailmas. Hetkel on Tristanil tavaline tervisekindlustus, koolis on eraldi kindlustus, lisaks on tal olemas veel üks üüber väljamaalase kindlustus, kuid need ei ole piisavad selleks, et olla kindlustatud ülikooli lastehoius. Kui kellelgi tekib mõte Jaapanisse tulla ja pole selget ideed, mida siin teha, siis tehtagu kindlustusfirma ja mõelgu välja uus kindlustuse liik, mida kindlasti vaja oleks.

Otsin kokka. Kel oleks aega ja tahtmist Jaapanisse tulla ja valmistada meile lõunasöögi pakikesi ja õhtusööki? Hommikusöögiga saan ise hakkama. Kuid ega ma sellest luksusest ka ära ei ütleks. Tristanil läheb jutt kohvi voodisse toomisest ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nojah, voodis ju pole lubatud süüa-juua. Tõepoolest söögitegemine on üks suur katsumusi. Ja siinkohal ei pea ma silmas, et poleks saada selliseid koostisosasid nagu ma harjunud köögis kasutama. Asi on ajas ja loomingulisuses. Õigemini, nende puudumises. Kiired ideed on teretulnud. Hea avastus on tõepoolest see, et riisikeedumasinas saab ideaalset tatraputru teha. Eestist pärinev tatar hakkabki varsti otsa saama. Lisaks võiks see meie kodumadratsil resideeruv kokk ka koristada. Kõige keerulisem on korda luua ühetoalises korteris. See on fakt.

Kommipakk

Olen mõningat alljärgnevast jaganud juba ka Näguderaamatus, kuid olgu ka siia "raamatusse" talletatud.

Selleks, et laps saaks olla terve päev ühes Jaapani väikelinna lastehoius ajal, kui mina järvel olen ja tööd teen (on tungivalt soovituslik, et 7-aastane metsa kaasa ei tuleks), on vaja lastehoiu õpetajale esitada lapse haigusloo ajalugu, sh sünnijärgse olukorra kirjeldus. Vahetult pärast sündi olev olukord on ju seotud tervisega kogu elu. Kas midagi on tõlkes kaduma läinud või ongi nii, et tuleks lasta Eestist saata dokumendid? Ja mis need eestikeelsed paberid aitavad? Kas teadmine, et lapse sünniindeks oli n, aitab lapsehoidjal mõista tema tervislikku seisundit nüüd? Ma loodan, et asi on tõlkes kaduma ikka läinud. Või siis kirjutan ise lapse haigusloo üles.

Tristanil paluti koolis praht prügikasti visata. See tegi talle hirmsasti nalja. Nimelt kõlab jaapanikeelne "prügikast" just nagu eesti keeles "kommipakk". Tegelikult korrektsena öelduna "gomibako".

Siin on ilmad aegajalt juba ikka väga kevadised ja õues on päris soe. Varajased roosad kirsid on õites ja kindluse lähedal olev park lõhnab juba kevadeiselt. Tristan palus, et enam pole kooli vaja teed kaasa võtta, vaid võib termosesse panna mahla või siirupijooki. Kodus oli olemas mahl, ma siis saatsin lapse koos mahlaga kooli. See oli suur viga. Termoses tohib olla kas tee või vesi, ei loe, kas soe või külm. Tristan oli selgelt pettunud, sest siin ei ole ta veel suutnud avastada sellist teed, mis ka külmalt joodav oleks. Ega ma ei tea, kuidas õpetajad laste termoste sisu kontrollivad, aga Tristan oli lihtsalt lahke ja pakkus oma abiõpetajale maitsta, mida head ema oli kaasa pannud. Nii ma vahele jäin ning noomituse sain. See on nüüd muidugi liialdusega öeldud.

Tulles aga välitööde juurde tagasi, siis nendega on asjalood natuke pahasti. Jäävad ära. Tegelikult mina ja Tristan ikkagi läheme Kyushu saarele Beppu linna ja ka Odano-ike järve äärde, aga koos Kyoto ülikooli inimestega, kes mitte ei tee tööd järvel vaid kaldal ning püüavad soost setet kätte saada (siit minejate eesmärk oli järvel tööd teha). Asi nimelt selles, et ilmaolud pole väidetavalt head järve jää peal töötamiseks. Nii nagu mõne nädala tagused ilmateated viitasid, et Jaapanis on üle pika aja päris külm ja lumine talv, nii on ka Kyushu saare kõrgemad tipud lumised ja mägedevahelised järved jääs ajal, mil nad seda justkui olla ei tohiks. Ma ei oska täpsemalt seda välitööde otsust kommenteerida ning mul on natuke tunne, et siinkohal on hirmul pisut liiga suured silmad. Välitööde ärajätmise otsuse tegemise juures mind ei olnud. Ning üleüldse sain ma seda kummalisel moel teada. See tegi tuska. Nüüdseks olen oma väikeses peas asjad ja töökorraldused ümber mänginud ning loodan, et välitööd ikka maikuus toimuvad. Just, maikuus! Kui ma suudan viimaste päevade nii välitöödega kui ka edaspidiste plaanidega seotud mõtted kuidagi kokku koondada, siis avalikustan eraldi peatükina a'la asjaajamine ja teadusetegemine Jaapani ülikoolis. Mhm, tundub, et esimest on rohkem.
Tristan ikka välitööde ajal lastehoius ei ole. Mitte seepärast, et mul pole dokumente lapse sünniindeksiga näidata, vaid seetõttu, et usun, et noormees saab mägedes müttamise ja teiste abistamisega kenasti hakkama ning Kyoto ülikooli inimestel ei olnud midagi selle vastu kui üks 7-aastane kaasas on. Või ütlesid nad seda lihtsalt viisakusest?

Ei mingit luksust

Tööst lubasin juba ammu kirjutada ja pole sel teemal maininud muud kui, et arvuti ost võttis aega üle kuu. Selge on see, et sellega ma siia tegelema ei tulnud. 
Üldiselt räägitakse, et Jaapani töökultuur on karm ja täpne. Siin ei ole noori ülemusi. Ükskõik, millisest erialast räägitakse, siis meistriks ei saada alla kahekümneaastast töötegemist (-rügamist). Teaduses on professor see, kes laseb, poob ja käseb ning kui nooremal (sh isegi doktorandil või ka järeldoktorandil) isegi on teaduslikus plaanis geniaalsed ideed, millesse süüvida, siis juhendaja seda nii naljalt katsetada ei lase (vähemalt esialgu küll). Selline on asi teoorias. Olen kuulnud jutte räägitavat. Minul on ka siin juhendaja, aga tiitli poolest olen ma ka professor. Seega nüüd ei teagi, kes keda meist kamandab. Ma aga olen püüdnud tagasihoidlikult tegutseda ja kedagi ei kamanda. Tundub, et samamoodi käitub ka mu vastuvõtja. Ma töötan koos suure hulga mereuurijatega, minu vastuvõtja ja tema abikaasa on põhimõtteliselt ainukesed, kelle uurimisobjektid on järved. Mõned väiksemad "mutrid" on veel. Seega on meil mõistlikum üksteisega rahulikult plaane läbi arutada kui teineteisele käske lajatada.
Tulnud Eestist merevaatega uhkest kabinetist, siis ei tundu minu praegune töökeskkond just kõige atraktiivsem. Tegemist on justkui suure avatud natuke sassis kontoriga, kus väikesed boksid. Minu oma on küllaltki suur võrreldes teistega. Mulle piisab, kuid ma miskipärast arvan, et Eesti (so EL) standardite järgi sellises keskkonnas töötada ei saaks. Marupisikeste lauakesest taga ruumi keskel istuvad tudengid. Akna ääres on pisut kõrgemate seintega (kui ma püsti tõusen, siis näen üle seina) piiritletud boksid teaduritele. Sinna mahub laud, tool ja pisike riiul. Ei mingit luksust. Ja muidugi on ruum üsnagi külm. Võibolla olen ma juba harjunud või on tõesti kütma hakatud, aga nii külm ei ole kui detsembris. Hommikul tööle tulles on saal tühi ja siis alates kümnest hakkab see täituma. Tundub, et siin puudub see tüüpiline töörügamine, mil varavalges algust tehakse. Aga seda ma ei tea, millal siin töö lõpetatakse, sest mina lahkun varem neist varem.

Minu putka suures saalis

Siiani olen oma tööpäevi alustanud kella üheksa paiku, uuest nädalast alustan enne kaheksat, sest hommikused Tristaniga koos koolisolemised jäävad ära. Vähemalt nii oleme me omavahel kokku leppinud. Need, aegajalt hektilised, tööpäevad on kulunud paikaloksumiseks, olen tegelenud ühelt poolt süsteemiga tutvumisega ja see ei ole vee selge ning lugemisega ja teadustöö sisulise poolega rohkem kurssi viimisega. Olen natuke mikroskoobi taga istunud ja süvenenud nendesse proovidesse, mis on Eestist kaasa võetud. Siin pole ju veel välitöödel käinud ja ei ole saanud kohaliku "kraamiga" tegeleda.
Enne Jaapanisse tulekut olid mul suured ja üllad plaanid - uurida mitmete kümnete järvede tänapäevast olukorda, leida seoseid neis leiduvate vetikate ja järve erinevate parameetrite vahel, koguda hästi palju andmeid ja luua väike andmebaas, õppida juurde statistika tagamaid, lisaks võtta ette paar järve, mille puhul kirjeldada peale tänapäevase seisundi ka minevikku. Need plaanid sai projekti kirjutades ka vastuvõtjaga kokku lepitud, kes tol korral vastas"Let's try". Siis ma ei teadnud, et selle taga ei peitundki entusiastlik hüüe, vaid pigem kahtlus. Seega - plaanid on tõepoolest selleks, et jumalat naerma ajada. Ühelt poolt näiteks takistab selle väikese andmebaasi loomine raha vähesus ja eelarvekärped ning väikesest andmebaasist saab uue plaani kohalselt imepisike. Välitöödele minek tähendab ka ülemõistuse meeletut bürokraatiat, mis annab samuti hoobi. Välitöödega alustame märtsi alguses. Siitpoolt on kätte saadud load esialgu kahte järve puurida Kyushu saarel - Odano-ike ja Tateishi-ike. Need on lähedal asuvad ja sarnased järved erinevate valgala omadustega. Seega on siingi eesmärgid minu esialgsete plaanidega võrreldes pisut muutunud. Välitöid ma ootan aga suure põnevusega - nädala aega metsas mäe otsas. Tristan tuleb ka ikka kaasa ja õnneks tuleb Micki ja Narumi tütar ka.
Nii nagu ma olen aina ja aina kirjutanud siinsete inimeste vähest keeleoskust, siis paraku ei saa ma öelda, et ülikoolis inimesed nüüd vabalt kõneleksid. On ka siin keeleoskuse taha kinni jäänud arutelusid. Seetõttu oli ka naiivne loota, et minu aastaalguse seminar suurt teaduslikku diskussiooni tekitaks. Selle üle olin ma küll kurb. Õnneks saavad välitööd olema koostöös Kyoto ülikooli inimestega ning märtsi teises pooles on konverents Hiroshimas, mis kindlasti annavad oma panuse ja loovad diskussioonipinda. Mitte, et ma kogu aeg vaielda tahaks:)
Peale minu on siin veel õnneks väljamaalasi. Enamus Hiinast ja Indoneesiast. Osakonna juhataja algatas juba eelmise aasta lõpul lõunasöögiaegse filminäitamise. On olemas Jaapanit tutvustavad seeriad "Cool Japan" ja "Begin Japanology", mis koondavad endas pooletunniseid filmikesi erinevatest temaatikatest Jaapani kohta. Nii saamegi oma lõunasöögi karbikesega seminariruumis südapäeval kokku, vaatame filmeja sööme. Need on päris harivad ja põnevad, kuigi "Begin Japanology" saatejuht on igavaim saatejuht, keda ma üldse näinud olen.

Täna aga sõime saia Eesti juustuga! Mida kõike ka postiljonid ukse taha ei too:)

Kõva pähkel

Erinevad generatsioonid ja erinevate riikide õpilased räägivad ja meenutavad koolisööki erinevalt. Mul on omad mälestused, kust ei puudu vastik pekisupp (või kuidas iganes ka söökla kokad seda nimetasid) ja maruhea maksakaste. Tristanile Eesti koolisöögid meeldisid väga. Ta kiitis neid mõnel päeval lausa nii, et mul hakkas piinlik. Siinseid koolitoite ta veel väga ülevate sõnadega kirjeldanud pole, kuid ta on ju vaid kolm lõunasööki söönud ka ja seega pole kõiki maitseid tunda saanud. Mõnikord vaid ütleb, et ta pole ühe või teise maitsega harjunud. Päris ära ei põlga.

Söömine käib siin oma klassiruumis. Sööki aitavad klassiruumi tuua suuremad lapsed, kes siis tarivad potte. Väiksemad esimese klassi omad, kes sel päeval on toidutoimkonna korrapidajad, panevad valged kitlid selga ja maskid ette ning tassivad nõusid (taldrikud on plastmassist). Üleüldse on siin paljud tegevused niiviisi integreeritud, et suuremad ja väiksemad ning ka sama vanuselised, kuid erinevatest paralleelklassidest teevad asju koos. Näiteks koristab Tristan hoopis teise klassi põrandat, koos lastega, kes teistest klassidest kooli pealt.

Söögi tõstavad kausi (vist) viiendikud, kes tulevad appi kõrvalmajast. Toidutoimkond jaotab söögi-joogiga kandikud laudadele. Alati on kolm taldrikukest, millest üks on alati salat (fotod on võetud kooli kodulehelt). Tristan on juba söönud erinevaid suppe, erineval moel tehtud riisi ja kala ning üllatavalt on pakutud ka saia ja maasikaid. Pea alati on menüüs piim. Menüü saavad lapsevanemad kätte kuu alguses. Ja selle menüü tegemine on suurem kui teadus. Selles on grammi täpsusega kõik kirjas, mis, mida, kui palju. Lisaks muidugi see, kui palju kiloklaoreid laps sellest toidust saab. Tristan on küllalti nigela söömaga, kuid mulle näib, et portsud on päris väikesed isegi tema jaoks. Kui söök söödud, siis viib igaüks oma kandiku klassi ette, paneb erineva suurusega kausid õigesse hunnikusse ning tühjaks joodud piimapaki voldib kokku. Kui kõik on kenasti lõpetanud, siis algab üheskoos hambapesu. Hambahari ja väike topsik on igal lapsel alati kaasas. Hambaid pestakse ilma pastata ja külma veega. Samal ajal näidatakse telekast, kuidas tuleb hambaid pesta. Kõik juhinduvad kenasti videost ja küürivad nii umbes kolm-neli minutit. Siis panevad köögitoimkonna lapsed jälle valged kitlid selga ja viivad nõud ära. Ja nii iga päev.

Reedel pärast tunde käisin "menüü- ja meditsiinikoosolekul". Kuna Tristanil on pähkliallergia, siis suutsime sellega kogu kooli meditsiinipersonaali ja kokatädid ärevusse ajada. Tekkis justkui tunne, et neil siin allergikuid ei olegi. Samas ma sain enne aru, et see justkui tavapärane asi. Kuid iga allergikuga tegeletakse individuaalselt. On mingi hull hirm, et juhul kui midagi lapsega juhtub, siis kardetakse, et kool kaevatakse kohtusse. Esiteks tuleb linnavalitsuselt saada (siin käib kõik linnavalitsuse kaudu, pikapäevarühma koha saamine näiteks ka) luba talle spetstoit teha. Ma muidugi püüdsin neid rahustada, et kui see nii palju segadust tekitab, siis ma võin neil vähestel päevadel ise lapsele söögi kaasa panna, kuid nii ei saa, sest arstilt on saadud paberid, mis saadetakse (st tuleb saata) linnavalitsuse haridustöötajatele ja nemad ju näevad, et arstipaberil on kirjas - pähkliallergia. Lisaks oli sellel paberil üks kohutav sõna "EpiPen". Mis on EpiPen? See on üks karm ravim allergikutele kui tekib näiteks hingamisraskus. EpiPen on süstelahus lihasesiseseks manustamiseks esmaabis. Ega võõralegi tundub see esmasel lugemisel üks ütlemata karm rohi ja võib näida, et meil on see tagataskus kogu aeg olemas ning Tristanil võib iga hetk tekkida hingamisraskusi. Ei, seda kohe kindlasti mitte. Ma loodan, et selline seis jätkub ka tulevikus. Miks meile meie Eesti arst on välja kirjutanud siis sellise ravimi? Kui Tristan oli kolmene, siis sõi ta üht kommi, kus oli sees arvatavasti pisut pähkleid ning tal tekkisid kerged hingasamiraskused (rõhutan - kerged ja ei midagi hullu). Kõik möödus kenasti, reaktsioon ei läinud hulluks, me ei vajanud tol korral arstiabi. Pärast muidugi läksime arsti juurde. Arst seda kirjeldust kuuldes pidas vajalikuks siiski meile see ravim välja kirjutada - kui väikesest kogusest pähklist tekkis tol korral selline väike reaktsioon, siis mis võib juhtud, kui pähklikogus on suurem ja siis võib seda rohtu ju vaja minna. Nii on meile iga aasta uus süstal välja kirjutatud ja igal aastal (see kehtib aasta) olen selle korrektselt apteeki tagasi viinud. Ühelt poolt ei ole muidugi lapsel olnud võimalust peoga pähkleid süüa ja ta ei teeks ka seda ning teisalt on ta allergia taandunud. Selle viimase EpiPeni kirjutas arst meile veel nö igaksjuhuks-klausliga, et ees ootavad keskonnavahetus ja võõrad söögid ning iial ei või teada, kuidas keha sellele reageerib. Olgu siis olemas. Seetõttu sai ka selle rohu nimi meie arstipaberitele kantud. See omakorda ka jaapani arsti poolt koolipaberitele kantud ja nüüd on paanika majas. Kui ikka lapsele on välja kirjutatud EpiPen, siis on järelikult asi hull. Sellist reageeringut ma kooli poolt nüüd küll ei oodanud. Küsiti ikka häid küsimusi, et kuidas ikka laps reageerib, kui pähklit sööb, kas silmad lähevad punaseks ja põsed paiste. Tunnistan ausalt - ma ei tea. Ma ei harrasta inimkatseid, et annan lapsele peo täis pähkleid ja vaatab, mis siis saab. Me oleme suutnud ta menüü küllaltki "puhtana" hoida, samas tean, et on viimastel aastatel kindlasti saanud näiteks maiustusi, kus on pisut pähkleid sees ning mingit reaktsiooni sellele pole järgnenud. Nii see kui ka vereproovi tulemused viitavad kergemale allergiale. Vestlus, mis kõik jälle tõlgi vahendusel toimus, õnneks viis ikka selleni, et ma kooli ei pea ise ühtegi süstalt organiseerima ning päevadel, mil pähkel on menüüs vältimatu, teen ma ise midagi talle söögiks kaasa. Jaanuari kuus siis ühel korral.
Ma muidugi mõistan ka kooli muret ja hirmu lapse tervise pärast, seda enam, et on keelebarjäär ning segaduses ei pruugita asjadest õigesti aru saada, kuid selline reaktsioon oli siiski natuke üllatav. Eks aga lähtun nüüd juba Tristan sõnadest: "Sellised on juba kord Jaapani kombed ja eks meie peame nendega lihtsalt harjuma". Ettevaatus ennekõike.

Jõuludest. Bürokraatiast. Jalgrattast

Esimese advendi kohta harjumatult soe (nii umbes 13-14 C) ja sompus ilm. Sajab ja sajab ning tundub, et sel sajul lõppu ei näi tulevat. Mu tänase päeva plaanid korraks toast väljas käia, tuleb vist pisut ümber korraldada ning tubasemate tegevustega tegeleda. Niikuinii on vaja katsetada, kuidas pesumasin töötab ning taaskord riiskeedumasin tööle panna lisaks veel mõningaid kirjatöid lõpetada.

Jõuluaja ootus näib siin pisut harjumatuna. Esiteks siinse kliima pärast ja teiseks, et justkui ei seosta seda budistliku kombestikuga. Juba lennujaamades olid jõulukuused ja hiiglaslikud jõuluvanad ning Matsuyama enamikus poodides kedratakse täpselt samasugust jõululaulude plaati. Laul "I am dreaming of a white Christmas" on siin täitsa õigel kohal, sest valgeid jõule siin mägede vahel nähtud peaagu et polegi. Seega saab neist vaid unistada. Põhja pool, näiteks Hokkaido saarel on valged jõulud muidugi täitsa loomulik nähtus. Telekast tuleb ka lääneliku tooniga jõuluvärki. Näiteks näidatakse erinevate linnade jõulukaunistusi ja siis stuudiopublik kommenteerib. Kuna jõulud on siin rohkem sünnipäeva tähenduses (Jeesuse sünnipäev), siis on müügiartikkel nr 1 tort. Ikka selline suur ja uhke ja kreemine. Juba praegu võib hakata tellima, et ikka kindel olla, et 23. detsembril tort olemas oleks. Ja parem oleks, kui sel tordil veel südamed ka peal oleks, sest jõuludel on natuke valentinipäeva alatoon. Ma ei ole veel endale torti tellinud. Võib ju juhtuda, et teen ise, kui aimu saan, milliseid koostisosi poest osta.

Nüüdseks olen juba nädalake ja mõni päev siin olnud ja toimetanud. Hakkab juba kujunema. See muidugi ei tähenda, et elu rööbastel oleks ja mina elan sujuvat rutiinset elu. Kaugel sellest. On veel mustmiljon toimetust. Lähiajal (homme ehk) teen mobiililepingu ära. Olen siin vapralt üksi mobiilifirmades käinud ja püüdnud selgeks teha, mida ma soovin ning teenindajad on ülipüüdlikult püüdnud minu küsimustele vastata. Ma ei ole nüüd päris kindel, kas me oleme teineteist täielikult mõistnud, kuid ma usun, et põhimõtetest olen ma aru saanud. Lisaks tuleb veel selle aasta sees Tristaniga seotud dokumendid korda saada - ravikindlustus, elamisluba, koolipaberid. Kool alga siin pärast pühasid 8. jaanuaril. Lastel on siin isegi päris pikk vaheaeg, kuid emmed-issid saavad endale jõulude ja uue aasta pidustustega seoses lubada vaid kaks ametlikku pühade päeva - 23. detsember ja 1. jaanuar.

Selle nädala bürokraatia tipp-päev oli kindlasti esmaspäev. Linnavalitsuses käisime kaks korda, pangas saime kõik toimetused korraga tehtud ning korteriga seotud toimetustest ma juba rääkisin. Linnavalitsuses oli ühe pisikese laua juures silt, et seal tegeletakse välismaalastega. Võtsime sappa. Tuli meelde kunagine elu Kreekas, kus välismaalaste politsei ei osanud inglise keelt. Esialgu täitis mu tõlk blankette. Mina vaid noogutasin. Esimese korraga läks kogu protseduur äärmiselt lihtsalt - fikseeriti mu tulek Matsuyamasse ja anti igasugused brožüürid tutvumiseks kaasa. Sh ka prügiveokalender - see on eluoluline värviline plakat kõikide Matsuyama elanike jaoks, sest erinevat liiki prügi kogumine toimub vaid väga kindlatel päevadel ning need, kes sellest kinni ei pea teevad suure kuriteo. Jõuan seda teemat siin raudselt veel lahata. Lisaks anti mulle tervituseks Dogo onseni (see on kindluse kõrval linna üheks suureks uhkuseks - suur ja uhke spaa) ühe korra vabapääse. Tallinn võiks ju ka uusi kodanikke tervitada näiteks Raua tänava sauna piletiga.

Järgmiseks oli vaja avada pangaarve. Ega ma suurt ju ei tea Jaapani pangandusest. Olin eelnevalt  küsinud siinkäinutelt soovitusi, et millist panka valida, kuid samad pangad ei pruugi olla nö põhi pangad kõigis Jaapani piirkondades. Läksime väidetavalt piirkonna parimasse panka. Nüüd juba täitsin mõned blanketid ise. Siis tuli natuke oodata, siis täitsin järgmised paberid. Sain kaardi ja hoiuraamatu. Ma muidugi naiivsena arvasin, et selle kaardiga saan ma hakata nüüd poes maksma. Tutkit! Selle kaardiga lähed poes või pangas oleva masina juurde ja võtad raha välja. Kindlasti ei tohi pärast unustada masinasse ka hoiuraamat sisestada, kuhu kirjutatakse (st masin trükib) kenasti sisse, et palju võtsid ja palju raha su arvel alles jäi. Sama masinaga saad teha ka ülekandeid. Netipank on siin pisut haruldane ning kui sellest rääkida, siis lähevad paljudel jaapanlastel ka silmad ümmarguseks. Samas, väidetavalt mõnel pangal ikka on netipank ning lausa inglisekeelne. Kuid et saada poes kehtivat kaarti või veel hullem krediitkaarti, siis tuleks veel palju asju teha. Hetkel jätsin asja sinnapaika ning püüan sularaha väljavõtmisega hakkama saada ning vajadusel arveid ka maksta. Üüri hakkan küll kontori maksmas käima. 

Kuna oli aga vaja ka liituda riikliku ravikindlustussüsteemiga, siis tuli taas minna linnavalitsusse.  Nüüd oli juba natuke rohkem sagimist ja segadust. Keegi ei teadnud, kas minu eest maksab maksu tööandja või tuleb mul see igakuiselt ise maksta. Mul oli siiski aimdus, et ma pean seda ikka ise tegema. Nii oligi. Hakkan maksma nii umbes 10.- euri kuus. Seda summat arvutatakse mingi udupeene valemi alusel ning kuna mina tegelikult justkui palka ei saa, vaid mulle maksab stipendiumi Jaapani valitsus, siis on mu kindlustusmakse ka väikseim.

Juba Eestis olles võtsin plaaniks kindlasti jalgratas osta. Siin on jalgratas väga oluline transpordivahend. Lausa Kopenhageni sarnaseid ummikuid pole, kuid tänavapildis mängivad ratturid ikka kordades olulisemat rolli kui Tallinnas. Ma võtsin plaani, et ostan kasutatud ratta. Ei näinud mõtet, et peaks uue ja uhke ostma. Käsin poes kahe tütarlapse ja ühe noormehega, kes tulid mulle tõlgiks ja abilisteks. Viimane neist pidi olema rataste osas spets ja ise rattasporti tegema. Kui ma enne üksi poes käisin, siis oli seal üks ilus kuldne ratas, aga kui juba ostmisplaaniga kohale läksime, siis oli see ratas läinud. Koos valisime siis ühe halli välja. Siin on enamus teise-ringi rattaid hallid. Vanad rattad lastakse lihtsalt halli värviga üle. Tüdrukud muidugi pakkusid mulle teist ratast ja kui ma küsisin, et miks, siis vastati, et tollel on ees suurem korv. Korvi olemasolu on tähtis. See peab olema, ilma selleta on pea võimatu ratast leida. Lisaks on tähtsal kohal ka sadul, mis meile näib stiilse retrosadulana. Aga jällegi, peaaegu kõigil on sellised sadulad. Lisaks on see sadul enamasti kõige madalamas asendi. Mul on hea parklas, kus on kümneid ja kümneid rattaid, enda oma ära tunda - minu ratta sadul on kõige kõrgem. Mina küll ei kannata jalad nii kõveras sõita nagu nemad siin teevad. Isegi pikad mehed.

Nüüd on mul olemas ratas ja linn veel rohkem peo peal, ma veel pole väga pikke rännakuid teinud, kuid küll ma jõuan.

Töine nädal sai lõpetatud laupäevase spordipäevaga ja peoga, mis korraldati osakonna (siin nad nimetavad seda laboriks) uute liikmete vastuvõtuks. Osakonna juhataja on suur pesapalli fänn ja siis me mängisimegi väheke lihtsamate reeglitega softball' i. Need reeglid võivad küll lihtsamad olla, aga mitmed nüansid jäid mulle ikka arusaamtuks. Ma arvan, et elu esimese mänguna kukkus see mul päris kenasti välja. Mu mõned kiired spurdid ja isegi mõned kurikaga pallile pihtasaamised tõid meeskonnale mõnedki punktid. Päris põnev ja nüüd on natuke jalad haiged. Vaata pilte siit.

Õhtune pidu kestis täpselt kella kuuest kella üheksani ülikoolis. Söök tehti kohapeal ja seda oli paju. Söögitegemise eest vastutasid enamasti nooremad tudengi ning see näis välja mõnusalt kodune. Ma ei anna pead, et tean täpselt, mida ma kõike sõin, aga seal oli erinevat tofut, vetikaid, juurikaid, kananahka ja kala, muna, magustoiduks oli kartulipuding(!). Joogiks oli õlu, tee ja mingi hapupiimalaadne magus jook. Ma enda väikest Teele kingitud "Viru valge" pudelit kaasa ei võtnud - see mul rohkem mustadeks päevadeks ja kompressiks. Kuna ma enamasti söön kõike, siis mina küll nälga ei jäänud ning kõht sai marutäis.

Nädalale ring peale tehtud. Liiga pikk jutt pole ka hea. Siin tuleb paus.
Ilusat jõuluaja algust!

PS Kes kirjutasid meie postiaadressi blogi alguspäevadel üles ja teil on hirmus suur tahtmine meile jõuluks postkaart saata;), siis olge paid ja vaadake üle, et korterinumber ikka õige oleks. Mitte 203. Õige on 503!