Teise-klassi-küpsus

Nii umbes maikuus arvasin ma küll, et peame Tristaniga Eesti koolitöid kuni kojutulekuni tegema. Ei näinud mina sellel lõppu. Juba mõtlesin, kuidas pehmendada noormehe teadasaamist, et Eesti lastel on koolivaheaeg. Kuid kuidagi juhtus nii, et saime kokkuleppele, et enne jaanipäeva Tokyo-reisi saame Eesti asjadega ühele poole. Tundub, et saimegi enamvähem kogu programmi läbitud ja enam me Eesti asju ei tee, vähemalt mitte korrektselt ülesandeid. Iga õhtu loeme korralikult üksteisele raamatut, kuid mitte just lehekülgede kaupa. Jaapani kool veel jätkub ja seal on ikka õppimist nii koolis kui ka kodutöid mõnuga. Vaheaeg algab alles 18. juulil. See, et Eesti koolitööd on läbi annab poisile rohkem vaba aega ning mõne nädala tagune väsimus on pisut taandunud ja kooliminek tundub taas pisut ärksam olema. Sellegipoolest vaatame nädalalõpul uue nädala kava üle ja koos otsustame, kas kooliminek on kõigil päevadel või vaid neljal päeval. Püüame, et vähemalt ikka neli korda võiks koolis käia, mitte kolm päeva nagu varem jutuks oli.

Koduõppest rääkides tuleb aga jätkuvalt tunnistada, et alguses olin ma õpikus kinni ja oli tunne, et peaks kõik ülesanded ära tegema. Mida aeg edasi, seda vabamalt sai ülesandeid valitud. Aegajalt püüdsin ise ka loominguline olla ja mõtlesin ülesandeid välja. Kuna aeg oli piiratud ja ma siin temaga üksi, siis väga loominguline siiski ei olnud. Ta tahvelarvutisse olen tõmmanud mõned arvutamis- ja loogikamängud ning aegajalt tegi ta mingeid ülesandeid ka arvutis, kuid ikka väga harva. Kõikide ülesannete korrektsest ärategemisest töövihikutest ja õpikutest ma muidugi loobusin ning aegamisi muutus koduõpe valikuliseks, kuigi oli jätkuvalt ikka õpikupõhine.

Kirjatähtedega alustamine oli kõige keerulisem ja valusam. Samal ajal õppida hiraganasid ja meie kirjatähti on paras katsumus. Lõpuks sai asja käppa. Tegime lausete etteütelmisi ning selle käigus püüdsin siis natuke ka reegleid õpetada. Talle meeldivad eriti suured kirjatähed. Eriti näiteks suur K, J, L ja suur T. Ta kirjutaks kõik nende tähtedega sõnad lause keskel suurte tähtedega kui vaid saaks. Eesti keele nigelaim osa on jätkuvalt lugemine, aga ega see ei peagi ju sport olema, et kiiruga vaja spurtides kõik läbi lugeda. Need on õpetaja Külli kuldsed sõnad. 

Mõned käekirja näited. Kaks kirja sõpradele. Kiri Maritele pärineb aprillikuust ja Jakobi kiri on kirjutatud maikuus.

Matemaatika osas avanes ta pea uuesti umbes aprillis ja siis haaras kõike lennult. Enne oli ikka mingi blokk peal ja isegi 5+3 ei tulnud meelde. Kuigi ma püüdsin mitte anda tuimasid ülesandeid. Nüüd on arvutamisega kõik normis ja kuna siin on hinnad ikka sadades, siis on arvutamine suurte arvudega ka tehtav. Tekstülesandeid ka mõistab. Matemaatika murekoht on kellatundmine. Seda veel harjutame.

Tuleb tunnistada, et inglise keele tunde pole meil olnud (korra vist tegime õpiku lahti ka, et vaadata, kas seal on midagi, mida noormees ei oska), see tuleb tal iseenesest. Mõnikord, kui oleme seltskonnas, siis peame omavahel ka inglise keeles rääkima.

Loodusõpetuse õpiku ja töövihikuga tegelesime ka ja arutasime teemade üle. Samas on ta siin minuga natuke teisel kujul loodusõpetust läbinud. Talle tegelikult loodusõpetuse raamat üleüldse ei meeldinud - seal lihtsalt ei käsitleta selliseid teemasid, mis oleksid huvitavad.

Kehaline kasvatus - seda teeb ta koolis, hetkel on kaks korda nädalas ujumise tunnid ning kord ka nö tavaline kehaline. Eks vabal ajal oleme ikka ennast ise ka liigutanud.

Kunstiõpetus - seda teeb ta ka koolis ning ta on kodus ka mõned teosed valmis teinud.

Teine murekoht kellatundmise kõrval on muusika. Ma püüan ikka need käemärgi ette võtta. Koolis on neil ka muidugi muusika, seal nad mängivad pille, õpivad laule ja rütmi, kuid käemärke vist ei õpi. Pean siinse muusikaõpiku läbi lappama.

Kui nüüd üle vaadata nimekiri, mida peaks esimese klassi lõpus laps oskama, siis ma usun, et Tristan neid asju teab. Kas ta just oskab eesti keele reegleid peast ette vuristada, seda ma ei ütleks. Niiviisi reegleid me ei õppinud. Nii näiteks on meil liitsõnade asemel kasutusel sõna "kalli-kalli sõna" - kaks või enam sõna saavad kokku ja kallistavad. Või siis kui loeme raamatut, siis analüüsime mõnda lauset ja esitame nende kohta küsimusi. Sellest kõigest peaks ju piisama.

Nüüd tuleb nende teadmiste põhjal augustikuus ka koolis tõestada, et ta on valmis jätkama teises klassis.

Ma olen juba mitu korda öelnud, et mu auväärt Olympus hakkab ära väsima. Väsis ikka väga ära. Viisin parandusse, aga siin seda ei tohterdatud, vaid oleks pidanud saatma Tokyosse. Kohe aga öeldi, et pole erilist mõtet - parandmaine läheb kallimaks kui uus. Uut fotokat valisin kaua. Vist isegi liiga kaua. Pidin korduvalt ümber mõtlema. Fotopoes olin juba püsiklient, kes fotokaid näpib. Ma usun, kui ma poleks uut masinat nüüd ära ostnud, siis poleks mind enam ka fotokapi lähedale lastud - kaua see kummaline väljamaalane ikka siin kalleid kraame näppimas käib. Lugesin foorumeid, küsisin headelt inimestelt nõu, vaatasin hinda ka ja lõpuks ostsin eelmise nädala lõpus Canon´i.

Pühapäevaks olime võtnud plaani, et osaleme järjekordsel fototuuril Shingu hortensiaparki Shikokuchuo´s. Lisaks oli sellel tuuril kavas pildistada päikeseloojangut ja öist linna. Eriti vale otsus on muidugi uue kaameraga minna pildistama pimedat linna. Ja mitte ainult - ega see päevanegi pildistamine uue kaameraga nüüd teab mis pidu olnud. Tuleb tunnistada, et mingitel hetkedel lihtsalt "tulistasin". Kuna reis oli välja reklaamitud kui fotoreis, siis olid teised osalejad ikka ka reisi väärilised ja kuna oli teada, et läheme pildistama päikeseloojangut ja pimenevat linna, siis oli kõigi teiste jaoks elementaarne, et statiiv tuli kaasa võtta. Oi, milliste pilkudega mind vaadati, kui ma käe pealt pildistasin või siis fotokat piirdeaia peale sättisin. Üks onu püüdis õpetada ja väita, et nii ikka pilte ei tehta. Teisalt tegi uue fotokaga ilma tema hingeelu tundma õppimata töö tegemise raskeks see, et üks kaheksa-aastane putukahuviline palus mul järjepanu ja põõsastes ronida ja lülijalgseid pildistada.

Fotoreisidel külastame alati häid söögikohti. Minu kandik on ülemine ja sellelt on veel pooled hääd asjad puudu. Tristanile tehti eraldi söök. Ma ainult ei tea, miks teda hiinlaseks peeti.

Päikeseloojangupiltidega ei hakka ma laiama - päike loojub igal pool läände, kuid kõiki teisi näeb pildipangas.

Bingo!

Ma ei ütleks, et saaks hõisata: "Tokyo, nähtud!". Nägime ju vaid murdosa sellest. Kuid meil ei olnudki eesmärk neli päeva turisti teha ja vaatamisväärsuste vahel rallitada. Mina olen seda varem natuke teinud ning vaevalt, et noormees nüüd suurde vaimustusse oleks sattunud kui järjekordsesse templisse oleks sisse astunud. Muuseumid oleksid talle muidugi meeldinud küll, eriti loodusmuuseumid. Keisri juurde tahtis ta küll minna, aga meil polnud aega kokku lepitud. Nii nagu meil polnud aeg kokku lepitud, et me Eesti saatkonda läheme. See oli tõesti eksprompt üritus. Sattus lihtsalt jääma meile tee peale. Nii lasimegi uksekellal heliseda ja ei osanud jaapanlasest sekretärile kohe midagi algul öelda, et miks kaks tüüpi ukse taga passivad. Pärast mõningast ootamist lasti meid aga kenasti sisse ja konsul Toomas Moor võttis meid vastu. Istusime ja vestlesime meeldivalt elust ja tööst Jaapanist ning Eestis. Lahkudes oli kott paberist raske. Kuna mul oli ja tuleb järgnevatel nädalatel veel siinseid koole külastada ning Eestist tutvustada ja teadusest rääkida, siis sain natuke abimaterjale - mõned jaapanikeelsed kaardid ja brožüürid Eesti kohta - hea jagada. Tristan juba viis osad oma kooli.

Eesti Vabariigi Suursaatkond Tokyos. Esimene Eesti saatkond, mida ma külastasin.

Kui enne Jaapanisse tulekut mul Näguderaamatus kontot polnud, sest ei pidanud seda vajalikuks, siis siin on see juba korduvalt tõestanud, et aegajalt võib täitsa kasulik olla. Näiteks saab teada, millises poes müüakse kaerahelbeid, kes jagab eestikeelseid raamatuid või millal toimub eestlaste kokkutulek, et jaanipäeva tähistada. Lisaks muidugi tasub kuulutada, et vajad öömaja ja see ongi olemas. Pakkumine ületab isegi nõudluse. Nii saigi meie koduks üks hubane korter Saitamal Liina ja Anahita juures. Eestimaal ju ka küsija suu pihta ei lööda ning saad ammuse tuttava või tuttava tuttava sugulase juures ikka ööbida, kuid siin on see tunne kuidagi teine. Nii olimegi hoitud ja kaitstud, toidetud ja poputatud. Kuna Liina oli üks jaanipeo korraldajatest, siis algas meie päev laupäeva hommikul vara. Enne kui tuli nelja erineva rongiga sõita, oli vaja veel poest viimased ostu teha. Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma Tokyo piirkonna kaardile vaadates küll ei oska aimata, kus jõe ääres piknikuplatsil meie oma pidu pidasime, aga see polegi tähtis. Tähtis on see, et sinna oli kogunenud arvestatav hulk eestlasi ja mõningane hulk neid, kel nii jaapani kui ka eesti veri soontes, lisaks veel Eesti fännid Mehhikost, Kolumbiast, Jaapanist, Inglismaalt. Oli meeleolukas. Nii meeleolukas, et päikeseloojang jäi tabamata ning pärast kella üheksat, mil juba ammu teised pikniku pidajad olid asjad kokku pakkinud, taipasime meiegi lahkuda.

Kui sellised tegelased elavad võõrustaja juures, siis tegelikult ju polegi vaja loomaaeda ega akvaariumi parki minna.

Peaasjalikult möödus aeg ikka rääkides, Jaapanit kiites ja laites, jaapani keele eripäradest ning kummalistest kommetest lobisedes. Tristan kogus jõe äärest putukaid ning filosofeeris ja võttis vapralt osa mängudest ning vajadusel läks sujuvalt üle jaapani keelele kui näis, et vestluspartner eesti keelt ei mõista. Korra pidi ta muidugi ehmuma, kui jaapanlane Eiichi sulaselges eesti keeles talle vastas. Hämmastav, kuidas üks jaapani poiss otsustab, et tahaks midagi eksootilist õppida ja siis õpib eesti keele lihtsalt selgeks. Ja mitte ainult - nüüd mil meie emakeel tal täitsa aktsepteeritaval tasemel omandatud on, siis ta arvas, et võiks nüüd poola keele ka selgeks saada. 

Oli mänge ja võistlusi ka. Bingo-mängu auhinnaks oli pudel veini ja täiesti juhtumisi sai esimesena horisontaalrea bingoruudustikul kokku Tristan. Lapse rõõm oli suur ja võidutants võimas, et ta peaaegu ei pannud tähelegi, kui võidu-veinipudel kähku viinamarjakobara vastu vahetati.

Kuna üle lõkke hüpata ei saanud - lõket lihtsalt me teha ei tohtinud, siis tuli sellele mängule loovamalt läheneda. Hedi korraldas asjad kenasti käsitöötunniks. Tuli valmistada olemasolevatest materjalidest nukk, mida siis hiljem üle grilli lennutati. Selles Tristanil suurt õnne ei olnud. Nuku aerodünaamilised parameetrid olid paigast ära. 

Lipud lehvisid ja inimesed olid rõõmsad. Oli süüa ja oli juua. Saatkond saatis päris mitmed Baruto veinipudelid ka. Mõned pildid, mis on teiste piduliste tehtud (siia salvestatud tegi Tõnu) asuvad pildipangas Eestlased Jaapanis. 

Kuna laupäeval jõusime koju ikka väga hilja ja nii väsinuna, et rongijaamast koduni võtsime takso, siis lubasime pühapäeval endale pikka uinakut. Plaan oli loomaaeda minna, kuid taevased väed ei olnud sel korral meie poolt. Niigi anti meile eelmisel päeval armu ja vihmahooaja õhtu möödus vihmata. Toas ka passida ei tihanud. Mida teha vihmasel päeval? Tuleb minna kaubanduskeskusesse. Seal ikka juhtub midagi. Saab süüa, on poode, on meelelahutust. Käisime Tristaniga esimest korda meeletult kärarikkas mängukeskuses. See on koht, millest ma ikka aru ei saa. See on meeletult värviline, ülemõistuse kärarikas ja ülerahvastatud koht. Mängimas käivad lapsed ja vanaisad, noored paarikesed ja pereisad. Pereemad enamasti seisavad lastega koos järjekordades. Lapsed koguvad mingeid spetsiaalseid kaarte, mida muide saab ka vorstikarpidest, et siis need masinasse sööta ja järjekordne võitlus maha pidada ning omakorda uus kaart saada. Tristan arvas, et vahetult enne Jaapanist äraminekut võiks ikka korra mõnda mängu mängimas käia, kasvõi Taiko-trumme põristada. Minugi poolest, aga olgu see siis tõesti meie viimasel nädalal.

Tristan ja Anahita ja mängukeskus.

Pühapäeval jäi meil loomaaed ära ning esmaspäeval ei saanud me pikka retke enam ette võtta, kuna lennuki peale oli vaja ka jõuda. Muidugi tahtis noormees Disneylandi minna, kuid õnneks oli tal ka alternatiiv välja pakkuda, et külastada järjekordset akvaariumi. Tokyos on neid palju. Valisime sellise, mis logistiliselt paremini sobis. Shinagawa akvaarium. Kuna me oleme siin neid akvaariume juba omajagu näinud ka, siis see oli kõige nigelam. Kui võrdlust kõrval ei oleks, siis on muidugi täitsa kena koht, kus lastega aega veeta. Me ju ei teadnud, milliseks ilm kujuneb, sest ähvardas jälle sajuga, seega ei julgenud plaanida õues ekskursioonitamist.

Shinagava akvaariumis olid mõned tegelased ikka sellised ka, keda varem näinud ei olnud.

Juba ammu olen mõelnud, et siinsed värvilised rattad tuleks üles pildistada. Need on värvilahenduste poolest veel tagasihoidlikud näited ratastest. Ülemine teadagi miks pildistatud.

Jah, selle lühikese reisi ajal me ei tutvunud niivõrd Tokyoga ning polnud mingid tavalised turistid, kuid reis oli seda ootamist väärt sootuks teiste emotsioonide tõttu.

Uba

Tuleb tunnistada, et meil mõlemal on tekkinud teatavat laadi küllastus Jaapanist. Riisi sööme jätkuvalt, pabereid täidame ning reegleid kuulame ning täidame, aga Eesti asjadest räägime rohkem. Ühelt poolt oleme juba pea pool aastat siin koos olnud ka - piisav aeg väikeseks igatsuseks - ning teisalt on teema üles kerkinud seetõttu, et lennupiletid on ostetud ja reaalne sõit ees ootamas. Tuleme 25. juulil. Seniks aga käime rõõmsalt tööl ja koolis ning veedame nädalavahetusi aktiivselt. Kuigi mõnikord võiks küll lihtsalt jalad seinale visata ja lihtsalt olla. Seda, kas ei saa või ma lihtsalt ei oska. Noormees ka ei oska vist. Teisalt, kiirendab aktiivne ajaveetmine ju aja kulgu. Kui vihma sajab, siis puhkame.

Ilm nagu Eestiski. Enamasti on siin ikka üle 25 soojakraadi, aga kord-paar nädalas ikka lajatab mõnuga vihma - ikka nii, et kõik lainetab.

Nii püüamegi pöörata igatsuse põnevaks ootamiseks. Õnneks on ees ootamas nii mõnedki sünnipäevad (kuigi mul pole veel aimugi, kuidas lapse pidupäeva siin tähistada), kui ka mõned matkad ja plaanime ikka pikemat reisi Tokyosse ka. Minul polegi sinna nii väga asja, kuid see on Tristani soov. Ta on siiatulekust alates rääkinud, et tuleb Tokyosse minna. Ma muidugi pooldaks Kyotot. Siiani ta ei teadnud, et Tokyos on ka Disneyland, aga välitööde käigus üks tudeng rääkis ja näitas pilte. Nüüd on siis lapsel üks hull soov veel peas - oli minu mõte. Pärast pole noormees selle teema juurde õnneks tagasi tulnud. Ma loodan, et tule ka. Disneyland pole just minu teema. Ma võin teistmoodi olla lapsemeelne ning seda ilma fantaasiaparkideta. Tokyos oleme arvatavasti jaanipäeva paiku. Ma pole nüüd lõkke tegemises küll kindel, kuid sealsed eestlased saavad kokku igaljuhul.

Lõpuks sain laboriloa. Muda nagu iga teinegi ning selle "vormimine" analüüsikõlbulikuks võtab hetkel enamus ajast - esiteks on proove päris mitu ja teiseks tuleb juba pähe kulunud metoodiaka ümber kohandada siinsete võimaluste ja vahendite jaoks.

Eile üllatus Tristan: "Hämmastav, et üks uba võib nii hea olla!". Jutt käis kakaoubadest.

Täna hommikul kõikus maa. Õigepisut. Nii umbes kahepalliselt.

Ei saa üle Emajõe

Laupäev oli metsas olemise päev. Kuna ma püüan oma elu ikka võimalikult kirjuks teha ning samas pole saanud osakonnast, millega ametlikult seotud olen, täit töist elamust, siis olen otsinud võimalusi väljaspoolt seda. Ehime ülikoolis on olemas õppekava nimega umbes nii Education for Sustainable Development. Selle eestvedajatega olen suhelnud ning tundub, et teen seda ka edaspidi. Meid kutsuti tudengite väljasõidule. Tegelikult oli tegemist ühise väljasõiduga pangatöötajatele ja tudengitele. Ehime pank kannab hoolt mingi osakese metsa eest linnast pooletunnise sõidu kaugusel. Noortel pangatöötajatel oli hea võimalus kontorist välja saada ning tudengitel oli see mingil määral seotud õppetööga. See ei olnud aga niisama metsas jalutamine. Tunnikese matkamise ajal oli meil küllaltki põnev ülesanne - tuli võtta paaridesse, ühel paarilisel seoti silmad kinni ning teine pidi teda juhtima, pimedale seletama, ja teda vajadusel hoiatama. "Pime" pidi omakorda tajuma ümbrust, katsuma, nuusutama (maitsmiseks ei läinud). See oli mulle kui koduõpetajale aga suurepärane võimalus rääkida meeltest, sõrmeotste tundlikkusest ja olukorrast, kui üks meel on häiritud, siis on teised ärksamad. 

Võibolla selle mängu tõttu pidime matka alguse panema pähe kiivrid - "pimedaga" võib ju õnnetus juhtuda. Ikkagi tundus kiivrite pähepanek jalutuskäigul metsas kummaline. Kiiver-kiivriks, seda ülemuretsemist oli veel. Loomulikult oli kindlustus. Sel korral ma seda ise maksma ei pidanud, vaid seda tegi sponsorina pank. Teine lahe asi oli ojaületus. Madal ojake, mille põhjas olid parajad kivid, oli raja alguses meie kogunemise kohas. Tristan silkas üle selle edasi-tagasi ajal, mil me hilinejaid ootasime. Mingi hetk laekusid vist mingid metsaametnikud ja hakkasid "silda" ehitama kahest pingist, mis raja alguses olid. Enne seda ei teinud keegi vähimatki katsetust (va sillaehitajad), et ojast ilma sillata üle minna. Tristan ei mõistnud, miks suured lihtsalt üle ei tule, vaid määrivad jalanõudega korralikud pingid ära.

Tõepoolest - me kandsime metsas matkates ja pärast puid istutades kiivreid.

Tristanile oli ekstra kaasa võetud pisut väiksem kiiver.

Ei saa üle Emajõe?

Pärast pisikest matka saime koolitust, kuidas ja millisesse pinnasesse istutada sugi´sid (jaapani krüptomeeria) ja hinoki´sid (jaapani kõpress). Tuleb tunnistada, et ma ei olegi varem selliselt massiliselt puid istutanud. Euroopa Liitu astumise puhul ei käinud mina Eesti metsa uueks loomas.

Töö käib

Pärast löödi valge post masse, millel kirjas, kes ja millal selle metsatuka istutas.

Minu panus Jaapani metsade mühamisse, st üks nendest mõnest kümnest.

Kui keegi on midagi kuulnud šitaki seentest, siis teadke, et neid kasvatatakse kunstlikult just sellistes palgivirnades.

 Meie töö oli palkide ümberpaigutamine.

Kiivrikandmise kohustust pidin ikka lapsele korduvalt üle seletama. Oleks ma ise ka teadnud või uskunud põhjusesse. Lõpuks arvas laps, et see on seotud maavärinaga - iial ei tea, millal see meid ju ähvardab. 

Lapse loodusvaatlused.

Tristanil oli eelmisel nädalal mitu testi nii jaapani keeles kui ka matemaatikas. Siin mõned näitelehed. Matemaatika on iseenesest ju ülilihtne, sest õpitakse ju loendamist ja numbreid, kuid seda kõike ju jaapani keeles. Seega on siinse kolme töölehe kohta teha üks näpukas ju köömes.

Kuum vähi jaoks?

Vaatamata sellele, et meil välitöödel kaasas olnud paat oli nii uus, et tehaselõhn veel küljes, jäi selle ristimistseremoonia ära. Nime ka paadile ei pandud. Ei õnnistatud paati ei šampuse ega viina ega sakega. Ei palutud ka Vetevanalt luba ning antud talle lohutuseks suutäit teravat. Küll teadjad lugejad aru saavad, mida kõike silmas on peetud. Seega ma pole kindel, kas Vetevana meile ka head proovid andis ning võibolla oligi hea, et me paadiga pikemaid tiire ei teinud - olekski äkki õnnetus juhtunud. Vähemalt ei häiritud järveelu ankrutega. Ankruid lihtsalt ei olnudki kaasas. See oli nüüd küll üllatus. Tuli välja, et kuna tegu oli kaitsealal olevate veekogudega, siis on ankrute kasutamine keelatud. Mis imenipiga siis käib paadi fikseerimine?

Paat oli lõa otsas. Antagu mulle nüüd andeks, kuid see ei tundunud mulle küll kõige kindlam metoodika, et asendada ankruid.

Proove võeti järvest nagu ikka. Vahendid olid küll pisut erinevad, kuid see tundub mitte lugevat. Samas ma muidugi pead anda ei saa, sest mina ju paadis ei olnud. Võeti setet ja võeti vett. Kahtlusekübe jäi hinge, et esimese järve puhul ei võetud proovid mitte kõige sügavamast kohast, kuid küllap takistas lõa otsas olemine sinnasõudmist. Minu väljaütlemisest ei piisanud proovivõtjate enesekindluse kõigutamiseks. Päevakava näis välja nii, et esimese päeva õhtuks laekuti Beppu linna algul rongi ja siis kolm tundi laevaga, kaks järgmist päeva rahmeldati järvel, tükeldati kaldal proove ning kolmandal ja neljandal tööpäeval jagati tubastes tingimustes proovid omavahel ära. Ja siis tagasi. Veel olgu mainitud, et kasutada oli meil ülikooli buss ning rendiauto. Tegelikult oleks me nibin-nabin ka kõik bussi mahtunud, kuid ülikooli töötajate lapsed ei tohi ülikooli väikebussiga sõita. See on seotud mingi erilise kindlustusega - st kui juhtub õnnetus, siis lapsed ei ole kindlustatud. Aru ma jälle ei saa, aga enam ei püüa ka. Samas Tristan on küll iga nurga pealt nii üle kindlustatud. See pole küll välitöödega seotud, kuid just eile maksin näiteks karatetrenni kindlustuse ära.

Igaüks saab oma osa, et erinevaid märke settest leida - ränivetikad, pigmendid, SCP, loomsed jäänused, C/N ja veel mõni teine asi. Võeti mõlemas järvest kolm sette puursüdamikku (nii u 30 cm), kaks neist tükeldati järve kaldal ja kolmas tood tervikuna "laborisse".

Töö sektsioonides. Lapsed olid pärast kaks päeva õues müttamist täitsa nõus tubasteks tegevusteks, kuigi mingil hetkel kammitses kinnine tuba ja vaja oli mööda koridore joosta, lutikalaadseid tegelasi, hulkjalgseid, kämblasuuruseid ämblikke (kusjuures päris-päriselt oligi nii suur) ja prussakaid uurida.

Rääkides prussakatest, siis suveperioodil on siin väga tavaline, et prussakad tungivad tuppa. Me pole veel ühtegi näinud, kuid poodides on mürgiletid juba tõstetud kenasti kassade juurde. Tristan vaatas ühte väikest terraariumi ning lubas eluspüügiga tegelema hakata. Ma siiski ostsin ühe väikese paki mürki ikka ära.

Mis on Eesti inimeste keskmine kehatemperatuur? Jaapanlastel on see 36,3 C. Ma arvan, et Jaapan on küll ainuke riik maailmas, kes sellist statistikat omab. Tegelikult tuleks last igal hommikul kraadida ning kooli teatada - see ei loe, kas on lapsel palavik või mitte. Hetkel see õnneks nõutud ei ole, sest ma raudselt unustaks seda hommikuti teha. Aga märtsis, mil neljandast klassist kolm last puudusid ja kogu koolipere pidi maske kandma, sest kardeti gripipuhangut, siis tuli küll last igal hommikul kraadida ja õpetajale teada anda. Ju nendele andmetele see statistika tuginebki. Igasuguste kliimaseadmete tõttu on inimeste kehatemperatuur aga alanenud ja see on tekitanud suure poleemika. Nimelt pidavat vähkkasvajale meeldima külmem keha. Riigi terviseasutused mõtlevad tõsiselt, mida selle probleemiga ette võtta. Selliseid teadmisi saab onsenis kuumas mädamunalõhnalises vees ligunedes. Sportlikust huvist kraadisin ennast - 36,8 C. Kuum vähi jaoks? Küll aga pole see kuum kurguvalu ja häälekäheduse jaoks. Võibolla ilma kurguvaluta oleks madalam. Onseni- ja autojuttude hulka kuulusid taas kord naiste rakse olukord ülikoolis ja enesetõestamine ning pärast suurt maavärinat ja tuumakatastroofi abiellujate meeletu tõus ning ikka ja jälle erinevad teemad riskidest ja ohtudest.

Kyushu saare Beppu piirkond on kuulus oma onsenide poolest. Käisime meiegi. Algul tahtime liivaonseni minna, kuid seal oli jube pikk järjekord. Ligunesime hoopis mädamunalõhnalises kuumas vees lageda taeva all. Pärast sai vulkaaniaurus küpsenud mune süüa. 

Uue nädala ilmateade lubab nii umbes 27 soojakraadi. Juba praegu saadan lapse kooli lühikestes pükstes. Päris hea.

Karatetrenni võetakse päris tõsiselt. Ma kaldun arvama, et poisil on seljas elu kallim riietus.

Ja ukse taga käivad siingi Jehoova tunnistajad. Õnneks neil inglisekeelset materjali ei olnud nii nagu kümme aastat tagas Norras Bergenis olles, kus usukummardajad läksid sujuvalt üle inglise keelele ning lahkelt jagasid ka materjale.

See on ohtlik!

Sel korral läks õnneks - välitööd toimusid. Ja oleme nüüdseks rõõmsalt kuuepäevaselt sõidult Kyushu saarelt tagasi, aklimatiseerunud ja taas kooli- ning tööpostidel. Sõit oli plaanitud ajale, mil jaapanlastel on lühike puhkuste aeg e Golden Week. Sel ajal lapsed koolis ei käi ja tööle minema ei pea. Eks see aeg sai valitud seetõttu, et pidime kaasa võtma lapsed (Tristan ja Ayaka - minu siinse vastuvõtja 9 a tütar) ning seetõttu ei kaotanud nad väärtuslikku kooliaega ning meie, töötavad inimesed, ei kaotanud olulist tööaega. Seega kulus see ainuke aastas lubatud puhkuse aeg tööks. See muidugi ei morjenda mind ja ei muuda minu plaane augusti kuus Eestis olla ja egoistlikult rohkem puhata kui siinsed kolleegid, kes võibolla saaksid aasta lõpus veel paar vaba päeva.
Alustame sellest, et vahetult enne minekut jooksin veel kohalikku matkapoodi, et lapsele päästevest osta. Olgu öeldud, et Eestis välitöödel käies on noormees ikka kaasas olnud ja paadiga ka järve peal. Viimasest pole siiani probleeme olnud, kuid võibolla pärast siinseid kogemusi saab olema. Igaljuhul kui ma enne poodiminekut mainisin, et lähen vesti ostma, kiideti see heaks (ametlik vastuvõtja Mick), kuid kui ma rongis oma ostust elavalt Narumile rääksin (Micki abikaasa, kes samuti siinsete järvedeuurimisega tegeleb ning vaatamata sellele, et nüüd teises ülikoolis töötab ikka projektides osaleb), vaatas too mulle kummalisel ilmel otsa ja küsis, et miks ma päästevesti ostsin. Ma ei mõistnud. Elementaarne - lapsed ei tohi paati minna ju. Lapsed ei tohi tegelikult üldse välitöödel kaasas käiagi. Tegelikult on mulle ju seda varem ka väidetud, et siin ei ole kombeks, et lapsi kaasa võetakse, kuid öeldud ka, et õnneks siinne ülemus on pehmem ja aktsepteerib olukorda kui ikkagi on vaja järeltulijad kaasa võtta. See muidugi ei tähenda, et lapsed nö päris objektile saaksid tulla, vaid peaksid lastehoius olema. Selle kadalipu peale pidin ma juba enne märtskuus ärajäänud välitöid mõtlema. Nüüd õnneks oli ilm ilus ja polnud kartust, et lapsed külmetuksid või läbi jää kukuksid ning seetõttu võeti vastu väga raske otsus - lapsed tulevad järve äärde kaasa. Rõhutagem - järve äärde, mitte peale! Minu väike pea seada ikka veel vastu ei võtnud ja kangekaelsus mu sees kasvas. Esimesel väljasolemise päeval olime Odano-ike järve ääres. Tegemist on nii umbes 6 ha järvega, mille sügavus kirjanduse põhjal ei ületa 1,4 m, kuid reaalselt kohapeal mõõdetuna 50 cm. Seega üks paras lomp, mille kaldal suutsime just kõige mudasema koha töötegemiseks valida. Sinna oli lihtsalt tee pealt kõige parem ligipääs. Järvelemineku saaga algas juba sellega, et mind ei lastud uhuude paati. Ma alguses arvasin, et esimese raksuga teevad tudengid mõned mõõtmised ja siis lähen mina mõne vapraga setet koguma. Enne sai justkui niiviisi kokku lepitud. Kuid see on järjekordne näide olukorrast - tõlkes kaduma läinud. Olgu siis nii - töötan täna kaldal. Filtreerisin vett ja tükeldasin muda. Päike paistis ja olemine oli päris hea. Lapsed tundsid end järve kaldal päris hästi ning virisemise hõngugi ei olnud tunda ja Tristanil oli kohe alguses päästevest seljas, et pärast ametlikku poolt sõudma asuda. Seda ta teha saigi - nii umbes 7 minutit, kaldast 10 m kaugusel. Ajalimiidi pani peale Mick, kes ohates minu elementaarse otsuse peale ikka paati minna muud midagi öelda vist ei julgenud. Narumi ei öelnud midagi, kuigi näoilmest võis lugeda, et mina teen praegu suure vea ja "me-veel-räägime-sellest-tõsiselt" mõte oli silmis. Tristan oli muidugi ajalimiidis väga pettunud, kuid sai oma kauaoodatud tõmbed tehtud ning näidatud, et eelmise aasta Kurtna töödest on olnud kasu ja midagi pole unustatud. Sikutasin paadi kaldale ning hakkasin asju autosse viima. Tagasi tulles oli porine paat juba kokku pakitud. Ma oleks siiski hea meelega selle enne ikka puhtaks küürinud. Tagasiteel Kyoto Ülikooli uurimisjaama Beppusse me paadirallist ei rääkinud. Seevastu võeti hommikul teema autos üles, kui me teise järve äärde läksime. Ma ei ütleks, et tegemist loenguga oli, kuid midagi sinnapoole. Narumi püüdis mulle selgeks teha, et juba ainuüksi see, et lapsed kaasas on, võib hiljem probleeme tekitada, veel hulle on see, kui lapsed paadis on. Mõelda, kui midagi oleks juhtund. Ja kui midagi oleks juhtunud, siis vastutab terve grupp, mitte mina kui lapse ema. Mulle toodi mitmeid näiteid siinsetest surmajuhtumitest nii professorite kui ka tudengitega. Mitte üksi näide muide ei olnud seotud järvedega. Pigem oldi mägedes rajalt kõrvale mindud. Ayaka jaoks olid need esimesed välitööd ja ta pole vaatamata sellele, et ta vanemad on järveuurijad elu sees paadiga sõitnud. Ega muidugi me ei saa ju oma valikuid lapsele peale suruda, kuid et hoida last justkui puuris on ka nigel. Seetõttu need noored tudengid surma ongi saanud, et ei osata looduses olla. Igaljuhul mulle järjekindlalt öeldi, et ma arvestaks Jaapani reeglitega ning enam sellist rumalust ei teeks. Rääkisin sellest Tristanile ja mulle üllatuseks ta mõistis olukorda väga täiskasvanulikul moel ning ei nõudnud Tateishi-ike järvel paati minekut. Parim nali muidugi juhtus veel järve ääres, kus oli omajagu kuivanud pilliroogu. Autos olin ma rääkinud just sellest, et noored ei tunne enam loodust ja et minu poolest mütaku Tristan metsas ja soos ja mudas ning nii palju kui võimalik ja vajalik ma suunan ning räägin. Järve äärde jõudes hakkas noormees valima omale parimat pilliroo kõrt marssides küllalti hõredas pilliroovõsas. Ajal, mil mina asju lahti pakkisin, hakkasid teised kõik miskipärast Tristanit kutsuma ja kisama. Sinna ei tohi minna! See on ohtlik!

Pildid välitöödest on üles laetud pildipanka.

Päästevesti juhtumiga minu kapriissus veel ei lõppenud. Välitööde käigus elasime me Kyoto Ülikooli Beppu linna "filiaalis" - majas, kus on laborid, magamisruumid, töötoad, köök ja keldris onsen. Eelmisel korral ööbisime ka ühe öö seal. Meid kupatati viiekesi tuppa (2*5 m), kus kolmekorruseline nari. See tähendas seda, et emad ja lapsed magavad ühes voodis. Iseenesest ei olnud mul ju selle vastu midagi ning eks siingi peegeldus olukord, et tegelikult ju lapsi kaasas olla ei tohi - üks voodi per inimene. Tristan valis kõige ülemise korruse. Mis mul muud üle jäi - ronisin järgi. Siinkohal tunnistan, et just see ronimine ja ukerdamine kitsas voodis lae all näis mulle ohtlikuna. Hommikul olin aga kindel, et siin toas ma ei suuda järgmised neli ööd küll magada ja olla. Ma ei ütle just kuigi tihti, et magasin halvasti ja et see tuba mulle ei istu, kuid nüüd tegin seda küll ning pakkusin välja võimaluse, et magame madratsitel kõrval olevas seminariruumis. Siis aga pakuti meile kahepeale suurt tuba, kus reas mitmed narid. Ega ma kade ka olnud - loomulikult kolisime sinna.

Väga lahe asi juhtus aga vahetult enne välitöid. Tristan ootas üksi kodus mind ja helises uksekell. Ukse taga oli postiljon, kel oli pakk Tristanile. Noormees olla kenasti oma nime dokumentidele kirjutanud ning paki vastu võtnud. Ärevuses rääkis ta pärast: "Ma ei suuda oma Eesti klassi üle tänada selle üllatuse eest!". Kuristiku kooli 1. a klass saatis talle toreda paki koomiksite ja raamatuga ning joonistuste ja kirjaga. Noormees säras rõõmust. Suured-suured tänud! Kõik koomiksid võeti ka välitöödele kaasa ja on nüüdseks läbi loetud, kuid kõrgele riiulisse neid veel ära panna ei tohi, vaid peavad veel laua peal aukohal seisma.

Välitööde käigust kirjutan lähiajal veel.

Õpetajate päev

Enne järgmist reisi olgu lühidalt kirja pandud tegemised, mis said teoks Nagoyas. Jälle kauaoodatud reis. Nii mitmeski plaanis. Esiteks seetõttu, et saime peavarju kaasmaalastest saatusekaaslaste juures, mis annab võimaluse olla koos "omadega" ja rääkida asjadest, mis on "omad" ning töises plaanis seepärast, et sai osa võtta minikonverentsist, millest osavõtjad olid uurimisobjekti tõttu "minu" inimesed. Loomulikult ootas noormees reisi ka seepärast, et mängida eestikeelsete lastega (kuigi esialgu ta väitis, et väikesed lapsed sh kaheaastased talle ei meeldi) ja et sõita ülikiire rongiga. Viimane valmistas isegi teatud pettumuse, sest lapsel oli arvamus, et kiire kiirrong peaks tuhisema niiviisi, et ümbrust ei näegi, kuid see sõitis näivalt täiesti tavalise kiirusega (kokku kestis rongisõit ümberistumisega 5h). Nagoyas elamine oli aga tõeline luksus. Meile oli eraldatud väike tuba nariga, meile valmistati marumõnusaid toite ja ajal kui mina olin töiste tegemistega hõivatud, oli Tristan hoitud. Meid võttis nii lahkesti vastu Veiko ja Katrini pere. Meie täname!

Konverents oli muidugi suures plaanis ikka jaapanikeelne (Jaapani diatomistide iga-aastane kokkusaamine), osavõtjaid nii umbes 50 ning ettekannete teemad varieerusid seinast seina. Püüdsin ettekannete jooniseid, inimeste näoilmeid ja ka mõningaid sõnu äratundes tabada jutu sisu. Ma ei ütleks, et see mul ülemäära hästi välja kukkus, kuid midagi sai ikka ka kõrva taha pandud. Mul endal oli posterettekanne. Inglisekeelseid postreid oli kaks ja miskipärast just nende kahe ees rahvast tunglemas ei olnud, kuid õnneks päris vait ma ka olema ei pidanud ning sai ikka pisut arutatud ja teemat tutvustatud ka. Seega osavõtt sellest kohtumisest võis isegi päris kasulik olla.

Vaatamata sellele, et Nagoyat turistibrožüürides just väga atraktiivsena ei tutvustata, leidus siiski kohti, kus käia ja oma vaba aega sisustada. Tristanil oli seda luksust muidugi rohkem. Kui satute Nagoyasse, siis käige ära loomaaias, kus on hirmuäratavad jaapani hiidsalamandrid ja akvaariumis, kus jaapani hiidkrabid teritavad sõrgu. Ja mitte ainult. Lisaks käisime Tristaniga koos päris uhkes ja osaliselt renoveeritavas Nagoya kindluses, mida tasub kindlasti külastada ning teletornis, mis oma välimuselt meenutab Eiffeli torni. Ühtegi templit või shraimi me ei külastanud, kuid ma usun, et sellisel kujul turisti mängimisest Nagoyas mulle ja noormehele esilagu täitsa piisas. Küll oleks pikemaks kohaloleku ajaks leidnud veel ilusaid kohti selles kõrges ja hallis linnas.

Mõned mobiiliga klõpsutatud pildid ja videolõigud on üles laetud siia.

Täna oli meil õpetajate päev. Siin on selline komme, et kooliaasta alguses (ja hetkel ju on Jaapanis veel kooliaasta algus) külastab õpetaja oma õpilaste kodusid. Vaatab üle õppimistingimused, arutab vajadusel õppetööga seonduvat ja vastab küsimustele. Kuna me niikuinii igal nädalalõpul vaatame üle uue nädala plaanid ning saan Tristani kohta tagasisidet, siis meie puhul see justkui vajalik ei olnud, kuid kord on kord. Selleks tarbeks kattis Tristan Mai-senseile laua. Loovutas oma viimased musta leiva viilud ja Merevaigu juustu talle, lõikas peaaegu cm paksused kurgiviilud ja pani lauale paar Selga küpsist, mis tal endal oli kappi ununenud ning mänguasjad valvesse. Mai-sensei kaua meie juures ei olnud. Me olime tänase õhtu üheteistkümnes pere ja vaja oli veel ühte külastada. Maitses ja kiitis leiba ja Merevaiku. Kuna meil on kavas Tristani sünnipäeval koolis tema klassis väike Eestit tutvustav tund korraldada, siis küsisin, et kas tohib musta leiba ka pakkuda. Õpetaja lubas direktori käest küsida. Kas oli leib nii halb, et selle pakkumiseks peab enne luba küsima? Kuid kodu ja õppimise osas mingeid ettekirjutusi ei saanud ning vestlus kasinas inglise keeles Mai-sensei ja veel kasinamas jaapani keeles meie poolt kestist vast vaevu veerand tundi.

Et aga õpetajate päev vääriks oma nime täielikult, siis oli täna ka vestlus õpetaja Külliga. Nii nagu eelnevad korrad on Tristan seda vestlust väga oodanud, kuid esialgu ei anna ennast kaamera juures näole ja mina pidin siis ette kandma, kuidas edeneb lugemine ja kirjatehnika, arvutamine ja maailmamõistmine. Edeneb ikka. Lugema tuleb noormeest jätkuvalt utsitada, kuid kõiges muus suudame Eesti kooliga sammu pidada võis siis reipalt kannul olla. Hea meel oli tõdeda, et kirjatähtede harjutamises on Tristan siin isegi sammukese ees ja etteantud töölehed on täidetud ja seda õnneks rõõmuga. Kunagine kirumine, et kirjatähed on maailma keeruliseimad ja neid on ilmvõimau teha, on kadunud ning on kujunenud lemmikkaunid tähed. Matemaatika osas on koolis muidugi asi Tristani jaoks liiglihtne - õpivad ju esimese klassi omad alles numbreid tundma ja kirjutama. Koolitunnis tuleb siiski Tristanil kõik korralikult kaasa teha ning Mai-sensei ütles, et tunnis teeb ta kõike ülesandeid väga püüdlikult kaasa. Koduste töödega teeme aga nii, et õpetaja annab Tristanile minu saadetud töid. On küll kummaline ringiga saatmine ja ma ju võiks kodus ise anda neid ülesandeid, kuid kui ikka õpetaja need annab, siis on nende tegemise kohustus kuidagi teine. Ja direktor andis mõista, et eraldi ülesandeid õpetaja ei peaks ise Tristanile ette valmistama.

Päevale pani toreda punkti Tristani spontaanne kõne sõber Jakobile ning kuigi meil oli magamamineku aeg juba kukil ei suutnud mina kahe sõbra vestlust katkestada. Õnneks pole homme Tristanil koolipäev, vaid me astume rongi peale, et lõpuks välitöödele minna (siin ei ole 1.mai vaba). Näis, milliseks need siis lõpuks ka kujunevad, kuid enam ma ei hõiska nii nagu möödunud korral, mil väljaminek ametlikus plaanis siitpoolt ära jäeti. Tagasi peaksime Matsuyamas olema 6. mai õhtul.

Tola

Enne kui nädalatagused sündmused ununevad, tuleks need kiiremas korras kirja panna. Alustagem möödunud reedest, mil oli koolis järjekordne lastevanemate päev, demo-tund ja lastevanemate üldkoosolek. Eelmisel korral ma käisin koolis vaatamas, mida lapsed esimese klassi lõpuks oskavad ning kuidas on teadmis kasutavad, nüüd siis esinesid uuesti esimese klassi omad, kuid alles "algajad". Koolis oli esimene nädal üks reeglite õppimise aeg, tutvuti koolimaja erinevate ruumidega, harjutati viisakusväljendeid ja riviskäiku. Demo-tundki ei saanud seetõttu sisaldada peast arvutamist või hiraganade ilukirja. Lapsed olid eelnevalt omale selgeks teinud koolimaja plaani ning joonistanud pildi oma lemmikruumist. Tristani lemmikruum on konkurentsitult raamatukogu. Eelkõige vist ikka põnevate raamatute tõttu, millest ta esialgu veel vaid pilte vaatab, mitte ei loe, aga ka seetõttu, et seal põrandal on üks hiiglama suur ja pehme tiiger. Niisiis saigi pildile selline loom, mille kohta jaapanlased ütlevad "tola". Tunni käigus astuti mitmekesi klassi ette ja näidati oma pilti ning öeldi, mis ruum ja miks meeldib. Tristani lugu saab kuulata siit. Üldiselt tundub, et taas esimesse klassi minek on poisile hästi mõjunud. Kooliminek hommikul on rõõmus, ma ei pea teda saatma kooli väravani, vaid pööran ülikooli poole juba varakult ära. Koolist tuleb ta koju üksi. Lisaks sellele, et ta pidavat tunnis aktiivselt kaasa tegema ja nooremaid juba õpetama, on suurim edasiminek söömine. Mul tekkis pärast esimest koolilõunaga päeva kerge kahtlus, et kas ikka poiss kodus mulle õiget juttu räägib, et sõi kogu toidu ära, vaid miso suppi veel eriti ei tahtnud. Tuleb aga välja, et tõepoolest sõi ja küsis kala juurde, kuid nii head kraami teiseks portsuks paraku ei jagunud.

Pildil on tola ja kanjides on ka midagi kirjutatud, aga see vist tähendab mingit putukat.

Pärast esinemist jätkus lastel tavaline koolipäev, kuid lapsevanemad pidid minema koosolekule. Algul oli saalis üldkoosolek, peeti kõnesid ja jagati mingeid ülesandeid ning tutvustati kooli uusi õpetajaid. Tunnistan - aktiivselt sellest osa ei võtnud, vaid lugesin omi asju. Siis aga lükati toolid kokku ja istuti rühmadesse maha. Kuna rühmajuhid hoidsid üleval klassinumbreid, siis pidasin viisakamaks kui ka 1/1 klassi juurde lähen. Rühma liidriks oli sokutatud üks lapsevanem ühest teisest klassist, kes oskas inglise keelt (ta abikaas on šveitslane ja ma põgusalt tean teda). Mind valgustati juba enne koosolekut ülesannete osas, mida jagama hakatakse. Arvati, et ega mina ei peaks midagi tegema, kuid jube tobe oleks olnud seal ringis istudes lihtsalt naeratada ja välismaalasest erand olla. Enamus emasid panid ennast kirja augustikuisele koristamisele, mil kogu kool väidetavalt läikima lüüakse. Mulle pakuti, et ma võiks siis telki üles panna. Mis mõttes telki? Kusagil septembris toimub suur spordipäev ja siis on vaja üks suur telk püsti panna ning oktoobris on mingi laadapäev ja seal ka telki (või telke?) vaja. Olgu siis pealegi. Panin ennast kirja. Pärast sain aplausi osaliseks kui enda ja lapse nime hiraganades ja katakanades kirja panin.

Nädalavahetus oli meil üsna aktiivne ning puhkus ja magamist ette nähtud ei olnud. Kuna siin tulevad lapsed iga päev (!) hunnikus reklaamlehtedega koju, siis sattusime reklaamiohvriks. See reklaami kojukandmine on ikka jube tegelikult küll. Kolm A4 paberilehte mingi näituse, kino, mõne muu ürituse või poe reklaamiga on alati kotis, kui mitte rohkem. Enamasti ma viskan need paberid ära, kuid neljapäeval jäi üks neist silma. Ehime piirkonna teadusmuuseumis on mingi uus allvee näitus. Käisime ära. Muuseum asub pisikeses Saijo linnas  tunnise rongisõidu kaugusel. Kuna ükski buss rongijaamast muuseumi juurde sel hetkel ei viinud (distants u 7 km), siis tuli võtta takso. Kuidagi õnnestus meil taksojuhiga terve tee vestelda ning onu andis oma telefoninumbri, et kui koju rongijaama tagasi tahame, siis helistagu. Muuseum oli lahe. Ikka kohe väga. Suur muidugi ja seetõttu omajagu väsitav. Kusjuures see allvee rändnäitus, mille pärast me sinna tegelikult läksime ei olnudki oma pisikese allveelaevaga päris see, mida ootasime. Õhtu oli käes ja väikelinna üksikud linnaliinibussid olid oma sõidud lõpetanud. Palusin muuseumi kassa-piigal meie taksojuhile helistada ning onu tuligi meile järgi ning viis rongijaama. Ja mitte ainult. Kuna onul on vist rongigraafik peas, siis ta teadis täpselt, et meil on 40 minutit vaja aega surnuks lüüa. Seega juhatas ta meid pisikesse turismikeskusesse pisikest näitust vaatama. Sada korda parem tegevus kui lihtsalt rongijaamas passimine või linnas lonkimine. Tristan ütles, et tema arvamus Jaapani taksojuhtidest muutus. Ma nüüd ei tea, et ta oleks muidugi jube palju siin taksodega sõitnud, kuid tal on loomulikult õigus oma arvamusele.

 Saijo teadusmuuseumis uurimas.

Ei piisanud meil nädalavahetusel muuseumist. Matsuyamas olid merepäevad ning meil oli vaja minna pühapäeval laevu vaatama. Mõni pilt siin pildipangas. Sadamasse oli väljanäitusele toodud üks hiiglaslik õppepurjekas ja sõjalaev. Sõjalaeva juures oli maa peal ka maismaa sõjatehnika kohal. Tristanile see muidugi meeldis. Sai kõike näpuga katsuda ja proovida ning sõdurid olid lahked juhendama. Selleks et aga laevale saada tuli enne seista kilomeetripikkune järjekord (2 laeva, järelikult 2 korda). Eks ma ikka liialdan selle pikkuse osas, kuid oli ikka küll pikk. Õnneks liikus kiiresti.

Peab veel kasvama. Samas juba kasvab ka, püksid on kukekad.

Mune ikka värvisime ka. Pisut üksluised värvidelt, kuid tähtis on värvimisrõõm (kõik olid enne ikka valged munad - ka see ühtlaselt pruun:)).

Homme sõidame Nagoyasse. Seal üks väike konverents, mille tarbeks olen siin viimastel päevadel koos eestipoolsete kolleegidega ettekannet koostanud. Täna printisingi uhkelt läikivale paberile postri välja - ülikoolis on koridori peal lihtsal üks tore postriprinter. Ei mingit koopiakeskuse vahet jooksmist. Nagoyasse läheme rongiga. Saab küll olema pikk sõit, kuid siis Tristan näeb ja saab tunda paljuräägitud kiirrongi ära. Tagasi lendame esmaspäeva õhtul. Kusjuures, ülikoolis komandeeringu avaldust tehes pidin kirjutama (st sekretär kirjutas) põhjenduse, et miks lähen rongiga. Nimelt asub Nagoya just parasjagu nii kaugel, et ülikooli reeglid näevad ette, et sinna tuleb lennata. Ja see ei loe, et rong on odavam ja ma olen nõus pikema sõiduajaga. Aga eks neid kummalisi reegleid ole igal pool. Kuid kuidagi tunduvad need teise maa omad aga eriti imelikud.

Piraadid ja küülikud

Eelmisel laupäeval (12. aprillil) pakkisime hommikul vihmariided, termose, logiseva fotoka ja binokli kotti, et Seto meres paari legendaarset saart külastada. Shikoku Tours korraldas taas ühe fototuuri. 

Noshima on väike saareke Seto meres, mida kasutasid keskajal piraadid oma staabina. Tänapäeval on see populaarne koht Sakura ajal - ajal, mil maa on kirsiõitest roosa. Pisikese praamiga saabki sinna vaid aprillis.

Ōkunoshima on teine kurikuulus väike saar siinsete tuhandete väikeste saarte hulgas. Seda on alates ülemöödunud sajandist kasutatud sõjaliseks otstarbeks, siin on olnud kuulipildujate pesad, mürkgaaside tehas, USA laskemoona laod. Seda nukrust ja hallust lohutavad tuhanded küülikud, mis kunagi toodi siia eksperimendi käigus. Nüüdseks ongi see saar justkui nende oma. Ja neid on palju! Tuhandeid! Poolmetsikuid loomi käivad turistid toitmas porgandite ja kapsaga (meil oli ka kaasas) ja kohalikud vabatahtlikult suurelt saarelt tulevad siia mitu korda nädalas nende veenõusid täitma. Elu nagu lill!

Reis oli jällegi värskendav ja tore. Kuigi ilm kogu aeg ähvardas, et kohe-kohe hakkab sadama, ei olnud vihmakeepi siiski vaja kotist välja võtta. Posu pilte küülikutest, paatidest, merest ja Tristanist laadisin üles pildipanka.

Mis nii viga elada? Rebaseid pole, turistid toidavad, jooginõudes on värske vesi ja urge tee sinna, kuhu aga soovid.

Ringreis

Mõned inimesed lähevad koolivaheajal Egiptusesse sooja või viimast lund kusagile Põhja-Rootsi nautima. Meie tegime pisikese ringi Shikoku saarel. Tegelikult see ikka ring ei olnud - pigem edasi-tagasi sõidu moodi. See ei loe, et edasi ja tagasi - tore oli. Esiti sõitsime Takamatsusse ja siis järgmisel päeval tagasi Matsuyama poole peatusega Imabaris.

Ma ei tea, kas ma nii entusiastlikult oleks Takamatsusse läinud, kui seal poleks meid emakeelne vastuvõtt oodanud. Sellises kohas elades ja jätkuvalt pisut harjutatute inimeste ja kultuuriga ümbritsetuna on maruhea teadmine, et kahe ja poole tunnise rongisõidu kaugusel on keegi, kes on natuke omam. Ja see ei loe üldse, et pole inimesi kunagi ju tegelikult veel reaalselt näinud (nüüd muidugi oleme). Nii juhtuski, et saime rongijaamas kokku Kairi ja pisikese Ameliiga, kes meile ilusa ilma olid tellinud ja linna peal tiirutamise organiseerinud. Tristan oli algul selgelt häiritud, et nüüd ta ei saanud minu täit tähelepanu ning väitis lausa, et see Eesti tädi on nüüd siis olulisem, sest ma aina räägin temaga. See on see, kui laps vaid minuga on ning teab, et emme vaid talle pühendub. Hea koolitus poisile - on ka teisi inimesi ilmas ja isegi Jaapanis võid kohata kedagi, kellega saab lihtsalt lobiseda. Just lobiseda eesti keeles. Kui seda pole silmast silma saanud üle nelja kuu teha, siis tuleb ka ka Tristanil aru saada, et emmel on omad jutud. Õnneks sai ta sellest õige pea üle ning ka temale leidus keegi. Enne pidi noormees kannatamatult pisut ootama, millal Ameeriklane (nii kutsus Tristan järjepanu korvpallur Dre'd) lõpuks ka meiega liitub. Dre oli õnneks (st minu õnneks) see inimene, kellele Tristan kogu oma meeletu energia suunas. Ainult emaga olev poeglaps vajab selgelt meesterahvast, kes temaga tegeleks ja seetõttu on ka hea, et näiteks ülikooli lastehoiu vanem-õpetaja on mees.

 Tristan ja Dre õhtusöögil.

Mälestus uuest sõbrast - Ameeriklasest (pildi tegi Kairi). Nüüd ootab poiss teda meile külla ja muretseb, et ta lööb Dogo onsenis pea uksepiida vastu ära.

Takamatsu polnud sümpaatne linn mitte ainult seetõttu, et seal sai emakeeles suhelda, vaid ka olemuselt. Rahvaarvult peaks see olema umbes sama suur kui Matsuyama, kuid näib suurlinnalikum, pisut steriilsem ja esinduslikum.

Takamatsu rannapromenaadi vahetuslähedus. Rannapromenaad on igati uhke ja mõnus koht jalutamiseks ja pikniku pidamiseks.

Siis kui fotokas on Tristani käes, siis teeb see masin selliseid pilte, millel meduusid peal.

Üks suurem turismimagnet Takamatsus on kindlasti park Ritsurin Garden - koht, kus koid söövad peo pealt, kus kirsid juba on roosamannalised ja kus tegelikult jalutaks terve päeva. Meid hellitas ilm ja olemine oli äraütlemata mõnus.

Kuna tsikaadihooaeg pole veel alanud, siis sobisid kalad ka, kelle tegemisi jälgida ja keda poputada.

Aed täis ilu ja rahu.

Kuna meil oli luksus ringi sõita autoga, siis saime käia ka natuke kaugemal, kuhu võibolla jalgsi ei oleks viitsinud minna. Mäe otsas olev Yashima-ji tempel ning vaated merele oleks meil küll ilma auto olemasoluta ära jäänud. 

Yashima-ji tempel, mis kuulub Shikoku saare 88 pühapaiga hulka, mida peaks iga tõsiusklik oma elus külastama.

Vaated.

Tamamo park.

Peale selle, et Takamatsus on üks suurem park ja uhkem tempel, on selles kunagi olnud ka kindlus. Uhket kindlust ennast alles ei ole, kuid on olemas "ilma-veeta" park nimega Tamamo (see on pargi-stiil, kus on kujundatud vooluveesängid ilma "päris" veeta). Lisaks on väravamajad, mis oma olemuselt on mõne väiksema kindluse suurused.

Kõigi nende külastatud kohtate pinnalt ma võin küll julgelt Takamatsut turistile sihtmärgiks soovitada. Ma ei tea, kas ma turistina seda kohta veel külastan - paraku Jaapan on lihtsalt liiga suur selleks, et ühte kohta mitu korda turistina külastada. Kuid see ei tähenda, et sinna linna mitte minna. Seal on ju "omad". Kogu meie Takamatsus käik oli äärmiselt lahe. Suur tänud Kairi & Co!

Ainuke imepisike tõrvatilk oli hotellis. Hotell ise oli peen ja ilus ning Tristani arvates oli selles toas kõige selgema pildiga telekas. Kuid öösel kella kahe paiku hakkas tööle häiresignaal ning valjuhääldisse öeldi aina ja aina midagi jaapani keeles. Meie aru ei saanud, mida korrutati. Kuna olime öise maavärina üle elanud, siis tegi see pisut äravaks. Kuna signalisatsioon aina üürgas ja meeshääl aina midagi korrutas, siis piilusime uksest välja. Keegi koridoris ei liikunud. Olid inimesed juba välja jooksund või istusid tubades peidus? Me tõmbasime lõpuks riided selga ja läksime ikkagi välja. Registratuuris oli üks ehmunud mees, kes püüdis meile jaapani keeles selgeks teha, et kõik on korras. Läksime siis lõugava signa taustal tuppa ning lõpuks jäi see vait ka (kokku vast veerand tundi tuututas). Uni oli muidugi rikutud. Hommikul oli registratuuris juba üks tütarlaps, kes inglise keelt pisut mõikas - keegi olla öösel parklas häirenuppu vajutanud, töötaja ei osanud seda kohe välja lülitada ja ei osanud inglise keelt ning olla korrutanud  valjuhääldisse, et kõik on korras ja ei ole vaja majast väljuda. Hea teada.

Reedel pärast imelist ilma ja jalutuskäiku Takamatsu rannapromenaadil võtsime suuna tagasi Matsuyma poole, kuid kohe praegusesse kodulinna ei sõitnud, vaid astusime perroonile Imabaris. See on väike linnake, mis näis õhtul saabudes küll küllalki kolkana välja. Imabari reklaamib end suurte sildadega, mis suurt saart väikestega ühendab ning kust jalgrattaga pidavat saama teha maruilusaid sõite. Lisaks on siin kindlus ja rätikumuuseum. Just-just, rätikumuuseum. Sillad ja rätikumuuseum jäävad paraku pisut liiga kaugele, et jalgsi sinna minna. Siin meil ei olnud luksust autoga sõita. Reedel enne pimeda tulekut lihtsalt tuiasime linnas. Oli kõle.

Joogid jumalale.

Järgmisel päeval lasin Tristanil otsustada, kas läheme kindlusesse või kohe rongiga koju. Ilm ei olnud enam paljulubav ning mul ei oleks olnud midagi selle vastu kui noormees oleks ka kohe koju tahtnud minna, kuid ta otsustas kindluse kasuks. Tundus õige otsusena. Lisaks sellele, et kindlus oma väljapanekuga oli rikkalik ja põnev, oli selle teisel korrusel loodusmuuseumi nurgake. See ei loe, et topised väsinud olid ja mõned putukad kogudest puudu, hea oli näha last omas elemendis.

 Miks ma ei imesta?

Kindlus vaadatud, putukad üleloetud, templid külastatud ja sõitsime rongiga tagasi Matsuyamasse. Koolivaheaja reis sai sellega läbi. Homsest on noormees lastehoius. Kogu reisi pildid on üles laetud pildipanka.

Eestis mindi öösel üle suvaajale. Siin jäi kellakeeramine ära, mis tähendab, et Eesti ja Jaapani ajavahe vähenes kuuele tunnile. Igati tervitatav.