Teise-klassi-küpsus

Nii umbes maikuus arvasin ma küll, et peame Tristaniga Eesti koolitöid kuni kojutulekuni tegema. Ei näinud mina sellel lõppu. Juba mõtlesin, kuidas pehmendada noormehe teadasaamist, et Eesti lastel on koolivaheaeg. Kuid kuidagi juhtus nii, et saime kokkuleppele, et enne jaanipäeva Tokyo-reisi saame Eesti asjadega ühele poole. Tundub, et saimegi enamvähem kogu programmi läbitud ja enam me Eesti asju ei tee, vähemalt mitte korrektselt ülesandeid. Iga õhtu loeme korralikult üksteisele raamatut, kuid mitte just lehekülgede kaupa. Jaapani kool veel jätkub ja seal on ikka õppimist nii koolis kui ka kodutöid mõnuga. Vaheaeg algab alles 18. juulil. See, et Eesti koolitööd on läbi annab poisile rohkem vaba aega ning mõne nädala tagune väsimus on pisut taandunud ja kooliminek tundub taas pisut ärksam olema. Sellegipoolest vaatame nädalalõpul uue nädala kava üle ja koos otsustame, kas kooliminek on kõigil päevadel või vaid neljal päeval. Püüame, et vähemalt ikka neli korda võiks koolis käia, mitte kolm päeva nagu varem jutuks oli.

Koduõppest rääkides tuleb aga jätkuvalt tunnistada, et alguses olin ma õpikus kinni ja oli tunne, et peaks kõik ülesanded ära tegema. Mida aeg edasi, seda vabamalt sai ülesandeid valitud. Aegajalt püüdsin ise ka loominguline olla ja mõtlesin ülesandeid välja. Kuna aeg oli piiratud ja ma siin temaga üksi, siis väga loominguline siiski ei olnud. Ta tahvelarvutisse olen tõmmanud mõned arvutamis- ja loogikamängud ning aegajalt tegi ta mingeid ülesandeid ka arvutis, kuid ikka väga harva. Kõikide ülesannete korrektsest ärategemisest töövihikutest ja õpikutest ma muidugi loobusin ning aegamisi muutus koduõpe valikuliseks, kuigi oli jätkuvalt ikka õpikupõhine.

Kirjatähtedega alustamine oli kõige keerulisem ja valusam. Samal ajal õppida hiraganasid ja meie kirjatähti on paras katsumus. Lõpuks sai asja käppa. Tegime lausete etteütelmisi ning selle käigus püüdsin siis natuke ka reegleid õpetada. Talle meeldivad eriti suured kirjatähed. Eriti näiteks suur K, J, L ja suur T. Ta kirjutaks kõik nende tähtedega sõnad lause keskel suurte tähtedega kui vaid saaks. Eesti keele nigelaim osa on jätkuvalt lugemine, aga ega see ei peagi ju sport olema, et kiiruga vaja spurtides kõik läbi lugeda. Need on õpetaja Külli kuldsed sõnad. 

Mõned käekirja näited. Kaks kirja sõpradele. Kiri Maritele pärineb aprillikuust ja Jakobi kiri on kirjutatud maikuus.

Matemaatika osas avanes ta pea uuesti umbes aprillis ja siis haaras kõike lennult. Enne oli ikka mingi blokk peal ja isegi 5+3 ei tulnud meelde. Kuigi ma püüdsin mitte anda tuimasid ülesandeid. Nüüd on arvutamisega kõik normis ja kuna siin on hinnad ikka sadades, siis on arvutamine suurte arvudega ka tehtav. Tekstülesandeid ka mõistab. Matemaatika murekoht on kellatundmine. Seda veel harjutame.

Tuleb tunnistada, et inglise keele tunde pole meil olnud (korra vist tegime õpiku lahti ka, et vaadata, kas seal on midagi, mida noormees ei oska), see tuleb tal iseenesest. Mõnikord, kui oleme seltskonnas, siis peame omavahel ka inglise keeles rääkima.

Loodusõpetuse õpiku ja töövihikuga tegelesime ka ja arutasime teemade üle. Samas on ta siin minuga natuke teisel kujul loodusõpetust läbinud. Talle tegelikult loodusõpetuse raamat üleüldse ei meeldinud - seal lihtsalt ei käsitleta selliseid teemasid, mis oleksid huvitavad.

Kehaline kasvatus - seda teeb ta koolis, hetkel on kaks korda nädalas ujumise tunnid ning kord ka nö tavaline kehaline. Eks vabal ajal oleme ikka ennast ise ka liigutanud.

Kunstiõpetus - seda teeb ta ka koolis ning ta on kodus ka mõned teosed valmis teinud.

Teine murekoht kellatundmise kõrval on muusika. Ma püüan ikka need käemärgi ette võtta. Koolis on neil ka muidugi muusika, seal nad mängivad pille, õpivad laule ja rütmi, kuid käemärke vist ei õpi. Pean siinse muusikaõpiku läbi lappama.

Kui nüüd üle vaadata nimekiri, mida peaks esimese klassi lõpus laps oskama, siis ma usun, et Tristan neid asju teab. Kas ta just oskab eesti keele reegleid peast ette vuristada, seda ma ei ütleks. Niiviisi reegleid me ei õppinud. Nii näiteks on meil liitsõnade asemel kasutusel sõna "kalli-kalli sõna" - kaks või enam sõna saavad kokku ja kallistavad. Või siis kui loeme raamatut, siis analüüsime mõnda lauset ja esitame nende kohta küsimusi. Sellest kõigest peaks ju piisama.

Nüüd tuleb nende teadmiste põhjal augustikuus ka koolis tõestada, et ta on valmis jätkama teises klassis.

Ma olen juba mitu korda öelnud, et mu auväärt Olympus hakkab ära väsima. Väsis ikka väga ära. Viisin parandusse, aga siin seda ei tohterdatud, vaid oleks pidanud saatma Tokyosse. Kohe aga öeldi, et pole erilist mõtet - parandmaine läheb kallimaks kui uus. Uut fotokat valisin kaua. Vist isegi liiga kaua. Pidin korduvalt ümber mõtlema. Fotopoes olin juba püsiklient, kes fotokaid näpib. Ma usun, kui ma poleks uut masinat nüüd ära ostnud, siis poleks mind enam ka fotokapi lähedale lastud - kaua see kummaline väljamaalane ikka siin kalleid kraame näppimas käib. Lugesin foorumeid, küsisin headelt inimestelt nõu, vaatasin hinda ka ja lõpuks ostsin eelmise nädala lõpus Canon´i.

Pühapäevaks olime võtnud plaani, et osaleme järjekordsel fototuuril Shingu hortensiaparki Shikokuchuo´s. Lisaks oli sellel tuuril kavas pildistada päikeseloojangut ja öist linna. Eriti vale otsus on muidugi uue kaameraga minna pildistama pimedat linna. Ja mitte ainult - ega see päevanegi pildistamine uue kaameraga nüüd teab mis pidu olnud. Tuleb tunnistada, et mingitel hetkedel lihtsalt "tulistasin". Kuna reis oli välja reklaamitud kui fotoreis, siis olid teised osalejad ikka ka reisi väärilised ja kuna oli teada, et läheme pildistama päikeseloojangut ja pimenevat linna, siis oli kõigi teiste jaoks elementaarne, et statiiv tuli kaasa võtta. Oi, milliste pilkudega mind vaadati, kui ma käe pealt pildistasin või siis fotokat piirdeaia peale sättisin. Üks onu püüdis õpetada ja väita, et nii ikka pilte ei tehta. Teisalt tegi uue fotokaga ilma tema hingeelu tundma õppimata töö tegemise raskeks see, et üks kaheksa-aastane putukahuviline palus mul järjepanu ja põõsastes ronida ja lülijalgseid pildistada.

Fotoreisidel külastame alati häid söögikohti. Minu kandik on ülemine ja sellelt on veel pooled hääd asjad puudu. Tristanile tehti eraldi söök. Ma ainult ei tea, miks teda hiinlaseks peeti.

Päikeseloojangupiltidega ei hakka ma laiama - päike loojub igal pool läände, kuid kõiki teisi näeb pildipangas.

Õpetajate päev

Enne järgmist reisi olgu lühidalt kirja pandud tegemised, mis said teoks Nagoyas. Jälle kauaoodatud reis. Nii mitmeski plaanis. Esiteks seetõttu, et saime peavarju kaasmaalastest saatusekaaslaste juures, mis annab võimaluse olla koos "omadega" ja rääkida asjadest, mis on "omad" ning töises plaanis seepärast, et sai osa võtta minikonverentsist, millest osavõtjad olid uurimisobjekti tõttu "minu" inimesed. Loomulikult ootas noormees reisi ka seepärast, et mängida eestikeelsete lastega (kuigi esialgu ta väitis, et väikesed lapsed sh kaheaastased talle ei meeldi) ja et sõita ülikiire rongiga. Viimane valmistas isegi teatud pettumuse, sest lapsel oli arvamus, et kiire kiirrong peaks tuhisema niiviisi, et ümbrust ei näegi, kuid see sõitis näivalt täiesti tavalise kiirusega (kokku kestis rongisõit ümberistumisega 5h). Nagoyas elamine oli aga tõeline luksus. Meile oli eraldatud väike tuba nariga, meile valmistati marumõnusaid toite ja ajal kui mina olin töiste tegemistega hõivatud, oli Tristan hoitud. Meid võttis nii lahkesti vastu Veiko ja Katrini pere. Meie täname!

Konverents oli muidugi suures plaanis ikka jaapanikeelne (Jaapani diatomistide iga-aastane kokkusaamine), osavõtjaid nii umbes 50 ning ettekannete teemad varieerusid seinast seina. Püüdsin ettekannete jooniseid, inimeste näoilmeid ja ka mõningaid sõnu äratundes tabada jutu sisu. Ma ei ütleks, et see mul ülemäära hästi välja kukkus, kuid midagi sai ikka ka kõrva taha pandud. Mul endal oli posterettekanne. Inglisekeelseid postreid oli kaks ja miskipärast just nende kahe ees rahvast tunglemas ei olnud, kuid õnneks päris vait ma ka olema ei pidanud ning sai ikka pisut arutatud ja teemat tutvustatud ka. Seega osavõtt sellest kohtumisest võis isegi päris kasulik olla.

Vaatamata sellele, et Nagoyat turistibrožüürides just väga atraktiivsena ei tutvustata, leidus siiski kohti, kus käia ja oma vaba aega sisustada. Tristanil oli seda luksust muidugi rohkem. Kui satute Nagoyasse, siis käige ära loomaaias, kus on hirmuäratavad jaapani hiidsalamandrid ja akvaariumis, kus jaapani hiidkrabid teritavad sõrgu. Ja mitte ainult. Lisaks käisime Tristaniga koos päris uhkes ja osaliselt renoveeritavas Nagoya kindluses, mida tasub kindlasti külastada ning teletornis, mis oma välimuselt meenutab Eiffeli torni. Ühtegi templit või shraimi me ei külastanud, kuid ma usun, et sellisel kujul turisti mängimisest Nagoyas mulle ja noormehele esilagu täitsa piisas. Küll oleks pikemaks kohaloleku ajaks leidnud veel ilusaid kohti selles kõrges ja hallis linnas.

Mõned mobiiliga klõpsutatud pildid ja videolõigud on üles laetud siia.

Täna oli meil õpetajate päev. Siin on selline komme, et kooliaasta alguses (ja hetkel ju on Jaapanis veel kooliaasta algus) külastab õpetaja oma õpilaste kodusid. Vaatab üle õppimistingimused, arutab vajadusel õppetööga seonduvat ja vastab küsimustele. Kuna me niikuinii igal nädalalõpul vaatame üle uue nädala plaanid ning saan Tristani kohta tagasisidet, siis meie puhul see justkui vajalik ei olnud, kuid kord on kord. Selleks tarbeks kattis Tristan Mai-senseile laua. Loovutas oma viimased musta leiva viilud ja Merevaigu juustu talle, lõikas peaaegu cm paksused kurgiviilud ja pani lauale paar Selga küpsist, mis tal endal oli kappi ununenud ning mänguasjad valvesse. Mai-sensei kaua meie juures ei olnud. Me olime tänase õhtu üheteistkümnes pere ja vaja oli veel ühte külastada. Maitses ja kiitis leiba ja Merevaiku. Kuna meil on kavas Tristani sünnipäeval koolis tema klassis väike Eestit tutvustav tund korraldada, siis küsisin, et kas tohib musta leiba ka pakkuda. Õpetaja lubas direktori käest küsida. Kas oli leib nii halb, et selle pakkumiseks peab enne luba küsima? Kuid kodu ja õppimise osas mingeid ettekirjutusi ei saanud ning vestlus kasinas inglise keeles Mai-sensei ja veel kasinamas jaapani keeles meie poolt kestist vast vaevu veerand tundi.

Et aga õpetajate päev vääriks oma nime täielikult, siis oli täna ka vestlus õpetaja Külliga. Nii nagu eelnevad korrad on Tristan seda vestlust väga oodanud, kuid esialgu ei anna ennast kaamera juures näole ja mina pidin siis ette kandma, kuidas edeneb lugemine ja kirjatehnika, arvutamine ja maailmamõistmine. Edeneb ikka. Lugema tuleb noormeest jätkuvalt utsitada, kuid kõiges muus suudame Eesti kooliga sammu pidada võis siis reipalt kannul olla. Hea meel oli tõdeda, et kirjatähtede harjutamises on Tristan siin isegi sammukese ees ja etteantud töölehed on täidetud ja seda õnneks rõõmuga. Kunagine kirumine, et kirjatähed on maailma keeruliseimad ja neid on ilmvõimau teha, on kadunud ning on kujunenud lemmikkaunid tähed. Matemaatika osas on koolis muidugi asi Tristani jaoks liiglihtne - õpivad ju esimese klassi omad alles numbreid tundma ja kirjutama. Koolitunnis tuleb siiski Tristanil kõik korralikult kaasa teha ning Mai-sensei ütles, et tunnis teeb ta kõike ülesandeid väga püüdlikult kaasa. Koduste töödega teeme aga nii, et õpetaja annab Tristanile minu saadetud töid. On küll kummaline ringiga saatmine ja ma ju võiks kodus ise anda neid ülesandeid, kuid kui ikka õpetaja need annab, siis on nende tegemise kohustus kuidagi teine. Ja direktor andis mõista, et eraldi ülesandeid õpetaja ei peaks ise Tristanile ette valmistama.

Päevale pani toreda punkti Tristani spontaanne kõne sõber Jakobile ning kuigi meil oli magamamineku aeg juba kukil ei suutnud mina kahe sõbra vestlust katkestada. Õnneks pole homme Tristanil koolipäev, vaid me astume rongi peale, et lõpuks välitöödele minna (siin ei ole 1.mai vaba). Näis, milliseks need siis lõpuks ka kujunevad, kuid enam ma ei hõiska nii nagu möödunud korral, mil väljaminek ametlikus plaanis siitpoolt ära jäeti. Tagasi peaksime Matsuyamas olema 6. mai õhtul.

Koolivaheaeg & hambaauk

Algas koolivaheaeg. Lapsed said tunnistused, tegid oma lauasahtlid korda ning lehvitasid õpetajatele. Aktus oli ka, kuid Tristani väitel koosnes see vaid kõnedest ja oli kohutavalt igav. Ma ei tea kommenteerida. Reedel on veel spetsiaalne õpetajate tänamise päev. Meie tänasime juba eile, sest reedel meid Matsuyamas ei ole. Tavapärase koolipäevalõpu kogunemise ajal (kõik esimese klassi lapsed saavad õues spordiväljaku kõrval kokku ning nö vanem-õpetaja võtab päeva kokku ja saadab lapsed koju) ütles õpetaja kõigile lastele, et Tristan läheb uuest kooliaastast (8. aprillist) uuesti esimesse klassi, põhjendas ning pani lastele südamele teda aidata ja talle jätkuvalt heaks sõbraks olla. Juba tuttavaks saanud sõbrad lähevad tõesti paraku järgmisesse klassi, ma loodan, et Tristanil sellest suurt üleelamist ei tule ning me ei pea taas alustama hommikuste raskete ärkamistega. Tristaniga olen sel teemal vestelnud ja ta on mõistnud. Nüüd hoiame pöidlad pihus, et ehk juhtub ime ja Mai-sensei saab taas Tristani klassijuhatajaks. See oleks suur pluss, sest Tristanile õpetaja Mai meeldib ja talle ei valmista mingit probleemi Maiga suhelda ning koolis käimine tore.

Ilm oli muidugi koolilõpu puhul ilusalt päikeseline ja soe. Koolilaste lilleaed säras kollaselt ning koridori jäid uut kooliaastat ootama Tristani õpetatud eestikeelsed sõnad.

Peale tunnistuse saadi juba mõned päevad varem kätte mingid teised kirjalehed jooksuvõistluste ja hüppenööri harjutuste kohta. Tristani tunnistusel mingeid erilisi märkmeid sees ei olnud peale väikese inglisekeelse kokkuvõtte, kus põhimõtteliselt kirjas, et tubli spordipoiss ja popp poiss. Keeleõppimisest pole selles ridagi. Kuigi tuleb tunnistada, et ta aina ja aina avaneb keeleõppe osas. Kuigi ikka tahab ta väga inglise keeles rääkida, aga aegajalt ma ikka üllatun, milliseid jaapanikeelseid sõnu ta teab ning siis pragab minuga, et miks mina ei tea.

 Selline koolipilt tehti kusagil veebruaris, kui oli kooli sünnipäev.

 Nädalavahetuse pikad pühad olid täis mitmeid üritusi. Oli hüppenööriga kooshüppamise üritus - mitte võistlus, vaid lihtsalt hüpatigi koos. Dogo onseni vahetusläheduses toimus mitmeid üritusi. Siinkohal tuleb tunnistada, et ei tähenda see Jaapani punktuaalsus ja täpsus midagi. Nii mitmedki lubatud ettasted viibisid ning mõni tegelane ei ilmunudki kohale. Jaapan on maskottide maa - neid tegelasi just lapsed ootavadki. Sellest sinisest ei tea ma midagi, kuid kollane on Ehime prefektuuri maskott Mican.

Kusagil siin piltidel on näha ka lohe, mis paraku pärast meeletut tuuletralli pisut ära lagunes, kuid siiralt lapsele rõõmu valmistas.

Sellist väikest valget tahvlit kasutame oma koduses koolimängus. Nüüd on juba traditsiooniks saanud, et igal õhtul paneme kirja, mis meile päevast meelde jäi - mõnikord märksõna, mõnikord terve lause. Kuigi Tristanil kui vasakukäelisel on sellele pisut keeruline kirjutada, meeldib talle sinna päris edukalt kriitseldada. Kodus õppimine meil enamvähem sujub, kuigi on hetki, mil noormees arvab, et ma teda liialt kiusan. Tean küll põhjust - aegajalt olen ma ikka veel liialt õpikus kinni. Kuid kui saab ühe mängu teha ja kui mina ka kaasa teen, siis on asi normis.

Säherduse pildi tegi Tristan Balbiini jäätisepaberi konkursi tarbeks ja need imesõidukid on tehtud koolis, kus kunstitunnis pidi joonistama just selliseid sõidukeid, millega ise sõita tahaks.

Üks pisike jama juhtus meiega eile. Õigemini see jama oli juba pisut aega Tristani sees istumas - hambaauk. Mõni aeg tagasi ta teatas, et hammas teeb liiga. Vaatluse põhjal tundus hambas olema auk. Minu eeldus oli, et tegemist on mingi pisikese pindmise lohuga. Vahetult enne jõule sai ju Eestis hambad üle kontrollitud. Saime kenasti hambaarsti aja ja Shu ema tuli meile tõlgiks. Pisikese pindmise lohu asemel on kahjuks hambas kole auk ja ähvardavalt närvi lähedal (röntgeni pilt tehti ka). Lapsele tehti haiget ja tal tekkis ikka päris suur hirm ja oli valmis arsti juurest põgenema. Suutsin ta nii paju maha rahustada, et rohu sai auku pandud. Nüüd tuleb valida, kas igakuiselt hambaauku rohtu panna, et siis Eestisse tulles meie arst saab selle korda teha või ikka ühe korraga auk siin ära parandada. Viimane nõuab süsti, mida noormees aga väidetavalt kardab. Mina muidugi pooldan viimast, st hammas tuleks kohe korda teha. Tristani arvates on süstid loodud selleks, et inimesi piinata. Täna vestlesime süstidest (minu operatsioonide ja hambaravide ning muudel näidetel) ja nende oluliusest ning hilisemast paremast olemisest. Ma ei eelda, et selle vestluse põhjal ta kohe nõus on uuesti arstile minema, kui tundus, et tuli ikka mõistmine, et süst ei ole välja mõeldud hirmutamiseks. Samas ei olnud see hambaarsti kabinet ka just selline nagu oleks võinud Jaapani hai-tek riigis olla. Oli tõesti natuke kõle. Võibolla mõnes suuremas linnas on need ägedad. Igaljuhul on väike hambaarsti kabinet Raplas, kus mina käin, oluliselt modernsem. Ja tegemist ei olnud siin nurgataguse kohaga. Last muidugi hirmutasid kõik need tangid ja orad, mis kõikjal riiuleid ja laudu "kaunistasid" nagu väljanäitusel. Eks jätkan seletustööd ja loodetavasti saab hambaga kõik korda. Teisalt, tegemist on piimahambaga, mis ju eeldatavasti ära tuleb, kuid see piimakas veel ei liigu ja ta kõrval on jäävhammas, mis võib saada kahjustatud, kui parandustöid ei tehta. Kuigi tundub ikka hämmastav, et säherdune kole auk nii ruttu tekkis. Mul on muidugi hea nüüd öelda, et magusale paneme väikese piiri peale. Hambaid peseb noormees kolm korda päevas, aga just kuulsin ühe hambaarsti juttu, et kuni nii umbes kümneaastaseni peaks lapsevanem ise lapse hambaid pesema, sest laps ei saa ise veel oma kätt niiviisi paindesse, et saaks igale hambatagusele ligi. Tasudest ka. Kui on riiklik ravikindlustus, siis tuleb maksta vaid visiiditasu, seega ei läinud mu närvid ja Tristani paanika palju maksma.

Koolivaheaja puhul laps küll palju puhata ei saa. Juba täna oli ta ülikooli lastehoius, mille päevakava on kaheksast kuueni tihedalt tegevusi täis. Ma muidugi nii karm ema ei ole, et lapse koolivaheajal niivara lasteoidu viin, kuid pärast tänast päeva (9:00-16:00) oli ta küll päris küpse. Tundub aga, et lastehoiu õpetaja hirm Tristani ja temaga suhtlemise pärast oli asjata - said küll hakkama. Uuest nädalast taas hoidu, kuid homsest oleme me väikesel kolmepäevasel koolivaheaja ringreisil kodusaarel.

Direktorikabinetis

Üks töine nädal nädal taas läbitud. See lause muidugi näib sellisena, justkui oleks tegemist hullu üleelamisega ja reedet on oodatud pikkisilmi, sest siis on karm nädal läbi - nii minul tööl kui ka lapsel koolis. Tegelikult asi ikka nii hull ei ole. Ei, tegelikult pole üldse hull. Asi edeneb. Selja taga on mõned päris põnevad tegemised ja kohtumised meil mõlemal, mis on päris korralikud positiivsed tõuked andnud ning sisendanud usku, et kahel ullikesel eestlasel on täiesti võimalik hakkama saada Jaapani väikelinnas.
Kui nüüd koolist ja Tristanist rääkida, siis see nädal oli esimene, mil laps sai kooliväravani saadetud ja ta läks ise edasi. Esmaspäev ei olnud küll eriti rõõmus, kuid järgnevatel päevadel tundus juba päris loomulikuna, et ma värava juures otsa ringi pööran ja ülikooli poole sõidan (jalgrattaga ikka). Ise läheb, ise teab, kus asuvad sisejalanõud ning kuhu tuleb väga täpselt ritta välisjalanõud panna, teab, kuhu tuleb panna tee-termos (eranditult on kõikidel lastel termosed kaasas, ma ei tea, kas kõik just teed sellest joovad, kuid Tristanist on saanud tõeline teenautija) ja ta teab, kus asub tema riiul ja mis tuleb riiulist lausahtlisse tõsta (seda meeletut asjade komplekteerimist, kotitamist, kastitamist saab näha koolis igal sammul). Need on muidugi küllaltki lihtsad asjad meelde jätmiseks, kuid aeajalt ikka pisut segadust tekitavad. Tal on selged esmased hommikused väljendid ja ta teab, millal on tema etteaste õpetada esimese tunni ajal eesti keelt ning vastata paarile kohustuslikule küsimusele - kuidas möödus eilne päev ja kas täna on tervis korras. Kõlab täiskasvanulikult - kas pidu läks üle käte ja kas täna pea valutab. Tundub, et Tristan saab hakkama. Aegajalt ikka käivad kommentaarid, et on raske ja ei mõista ning mõnikord ta helistab mulle keset tööpäeva mõne murega (tegelikult lapsed ei tohi koolis telefoni kasutada, kuid ma eeldan, et Tristani puhul pole kahtlustki, et see hetkel küll hädavajalik on). Kui ma saadan Tristani vaid koolini, siis mina jõuan tööle enne kaheksat täielikus vaikuses. Oi, kuidas mulle meeldib niimoodi vaikselt ja varakult siin tööpäeva alustada. Pisut peale kella kolm lähen lapsele järgi - enamasti rõõmsale, kuid on olnud päevi, mil ta on olnud tige, sest tundide ülesehituses või päevakavas on toimunud mingi muudatus. Talle on hetkel sisse kodeeritud mingit tüüpi päevakava, kindlad tundide ülesehitused, mingi traditsioonid. Väike muudatus ajab programmi sassi. Näiteks käisid kolmapäeval lasteaialapsed kooliga tutvumas ja suuremad pidid oma käsitöötunnis tehtud karud ära kinkima. Ajas ikka tigedaks küll, kui klassis oli kaks korda rohkem lapsi ja neist pooled oli titekad ja näitasid Tristani poole näpuga ise samal ajal just Tristani karu tahtes. Aegajalt on ta tajunud kerget norimist mõne klassikaaslase poolt. Sel teemal olen ma nii tema enda, Yumiko ja õpetajaga rääkinud.
Kolmest väljasaadetud sõbrakirjast saime vastused kahelt. Shu ema (Miho) olla kunagi tahtnud saada inglise keele õpetajaks ning seetõttu oli eelmisel laupäeval temaga kohtumine äärmiselt tore. Ma ei imesta kui ta on ainuke lapsevanem, kes Tristani klassist oskab rääkida inglise keelt. Me kohtusime mängutoas, kus siis Shu ja Tristan mängisid ja meie rääksisime niisama juttu. Oli väga meeldiv olemine ja tundus, et kui suurt gruppi lapsi ümber ei olnud, siis said poisid ka omavahel kenasti hakkama. Meie kena kohtumine päädis sellega, et mõni päev tagasi saime kutse, et oleme oodatud uue nädala teisipäeval nende peresse õhtusöögile. Teisipäeval on riiklik püha - Jaapani Loomise Päev. Lisaks kinkis Shu ema meile kotitäie ilusaid rätikuid. Ma nüüd väga täpselt ei oska seda kommenteerida, kuid siin on rätikute kultus küll. Rätikute poode on kõikjal ja palju ning rätikuid ostetakse ka tõesti palju. Väidetavalt töötab Miho vennanaine rätikute tehases. Eks kui mul avaneb võimalus, siis uurin, et mis värk siin nende rätikutega on.

Naruto ema kirjutas meile jaapanikeelse kirja, mille õpetaja Mai-sensei püüdis inglise keelde tõlkida. Esmaspäeval oli Trisatan oodatud Narutole külla. Noormees ootas seda põnevusega, kuid see külaskäik pisut ehmatas Tristanit. Mina sain aru, et Tristan ja Naruto mängivad pisut koos ja ma lähen kella viieks järgi. Tuli aga välja, et päris palju lapsi (kas just pool klassi, aga hea hulk küll) läks Narutole külla ja see ehmatas Tristanit - ta helistas mulle nutuselt, teda ehmatas see rahvahulk, see tähelepanu ja lisaks talle pakuti imelikke asju süüa. Ma juba olin valmis talle järgi minema, kui ta helistas uuesti, et kõik on korras, nad hakkasid arvutimänge mängima. Ma muidugi ei arvanud, et see külaskäik selliseks kujuneb. Pärast mindi õue korvpalli mängima. Lapse saingi kuskilt hoovist kätte. Seal olid ka teised lapsed ja lapsevanemad. Ühist keelt ma lapsevanematega ei leidnud ning ausalt öeldes väga meeldivalt ma ennast ei tundnud. Siin ei ole põhjuseks üldse mitte minu keeleoskamatus. Tristan aga arvas, et oli täitsa mõistlik külaskäik ja see on siinkohal kõige tähtsam.
Peale selle, eelmine nädalavahetus ja nädala algus oli põnevate kohtumiste aeg, oli siin ka suur kevad võimutsemas. Ma usun, et termomeeter võis vabalt näidata nii kaheksateist kraadi. Sooja ikka. Oli tõesti äraütlemata mõnus olemine. Isegi mõned üksikud kirsid võtsid tuurid üles ja puhkesid õide. Et aga ametliku kevadeni on tükk aega ja korralik kevad peab ikka märtsis tulema, siis nüüd on ilm sootuks teistsugune. Kaks päeva on sadanud lund, on tuul ja pime olemine. See lumi näib lumena vaid aknast vaadates. Tegemist on pigem lörtsilärakatega. Selle saju all kaks minutit olles oled juba ligumärg. Ja mingit valget kihti muidugi maapinnale ei teki. Ise nad siin muidugi kekutavad, et "Lumi!". Ma nii ei ütleks. Üldiselt ma ei ole inimene, kes ilma üle toriseks, kuid praegu võtan selle õiguse. See vastik niiske ilm mõjub ka kodule, kus on kõik niiske ja rõske. Lisaks anti koolist laste kitlid kaasa, et ma ka lapsevanemete kohustusi täidaks ja kitleid, mida söögivahetunnil toidutoojad ja -jagajad kannavad, peseks. Kuhu ma need selles niiskuses kuivama panen? Aga see kitlite pesemine tuletab mulle meelde Eestis olevat nurinat, kui lapsevanemad peavad lasteada või kooli wc-paberit viima.

 Kirssidest on kahju - nüüd on õied lörtsis läbi vettinud. Õnneks õites puid palju linnapildis näha polnud.

Paraku Yumiga lõpeb meil pärast uut nädalat koostöö. Vähemalt ametlikus plaanis. Ta peaks lähipäevadel saama teist korda vanaemaks ning kuna ta tütar just ennast hästi ei tunne ning on karta, et ta vajab lähiajal palju abi, siis läheb Yumi mõneks ajaks Tokyosse. Seetõttu oli neljapäeval koolis koosolek minu, Yumi, õpetajate ja õppelajuhataja ja direktoriga. Tristanil oli ka au direktorikabinetti tulla. Enne kui koosolukust räägin, siis tuleb kohe mainida, et kabinett oli soe, väga soe. Seest kihvatas ikka küll. Mille paganama pärast on vaja lapsi selle külmaga piinata, eriti nüüd, mil väljas on nõme lörts? Hea eeskuju ikka küll! Bossid istuvad soojas. Kas nii siis õpetatakse lapsi respekteerima vanemaid? "Vot, kui suureks saan, siis piinan ka lapsi,aga ise istun soojas kabinetis!", mõtleb laps, kes miskipärast direktori kabinetti peaks minema. Aga, mis hukkamõistja saan siin mina olla. Siin lihtsalt käiva asjad niiviisi. Aga koosolekust. See oli küll enamasti jaapanikeelne, kuid otsustati, et minu ja kooli vahele jääb lülina inglise keele õpetaja ning linnavalitsusse kirjutatakse kooli poolt taotlus saada uus vabatahtlik. Lisaks on Tristanil jätkuvalt ja kogu aeg keegi lisaks Mai-senseile kõrval. Neid õpetajaid on kolm ja neid kõik Tristan tunneb-teab. Selline plaan tundub Tristanile sobivat. Samas ma pole küll kindel, kas talle sobib ka plaan alates aprillist uuesti esimesest klassist alustada. Siin ju algab uus kooliaasta aprilli alguses. Keeleoskuse tõttu tal vist ei ole hea edasi minna teise klassi, samas juba tuttavaks saanud kallasikaaslased ja õpetaja liiguvad edasi ning klassikaaslasteks saavad jumbud. Tuleb jälle üleelamisi. Me ei pea veel otsustama, aga varsti küll.
Kodus õppimisega asi edeneb vaikselt. Tähtsaim on praegu  kirjatehnika ja lugemine. Iga päev ei tee Eesti asja. Et ma olen kodus kooli mängimise osas veel pisut juhm, siis katsetan. Nüüd ma mängisin meie päevakava ümber. Arutasin Tristaniga läbi ikka enne. Pärast kooli, pärast kella kolme, ei tule Tristan mulle töö juurde, et Eesti koolitöid teha, vaid ma saadan ta koju. Ise lähen tööle tagasi. See on aeg, mil mina teen veel pisut tööd ja Tristan saab kasutada kasulikult oma mänguaega. Kui koju tulen ja oleme kokku leppinud, et täna just teeme Eesti asja, siis teeme koos. Ma tajusin, et see töö juures õppimine ikka ei ole hea. Ma pean ikka ta kõrval olema ja palju juhendama, ei saa eeldada, et annan talle ülesande kätte, lootuses, et ta selle siuhti ära teeb. Mõne ülesanded tegi ära tõesti, kuid tööl on mul ikka keeruline rääkida ja õpetada.

Minul on töises plaanis olnud mõned väga põnevad kohtumised ja mõtted, mis pisut erinevad projektitööst, aga tunduvad olevat äraütlemata huvitavad. Veel nendega ei tegele ja neist ei räägi. Nii nagu ma räägin ka mõne aja pärast välitööde organiseerimisest. Välitöödele mineku korraldamine on sootuks midagi muud. Bürokraatia, dokumentatsioon, lapsega minekust tulenev eripära. Mõneti mind enam ei üllata, aga aegajalt ikka.
Pühapäeval on meil kavas üks väike mägine matk päras mägedesse. Me küll ei kavatse saare kõrgeimat tippu Mt. Ishizuchi võtta, kuid sinna lähedale läheme küll. Nüüd tuleb loota, et ilm on ilus.

President tänab Tristanit :)

Peale selle, et täna on päris mitme toreda inimese sünnipäev, on ka täna päev, mil ma kolm aastat tagasi kaitsesin oma doktoritöö. Ja millega see kõik lõppes - eluga Jaapani väikelinnas :)

Pirtsakad sööjad

On omajagu vett merre voolandud ajast, mil viimati kirjutasin, kuid nii oligi ju arvata, et kui me Tristaniga kahekesi jääme, siis igapäevaseid sissekandeid olema ei saa ning püüan nädalavahetusel leida aja, et meenutada, mis viimastel päevadel juhutnud on. Ja juhtunud on päris palju, emotsioone on seinast seina.
Oleme Tristaniga üle nädala kahekesi hakkama saanud. Mina püüan tööl käia ja Tristan koolis. Tõusude ja mõõnadega. Oleme mänginud ja õppinud. Vaielnud ja leppinud. Nutnud ja naernud. Midagi üle mõistuse keerulist ei saa üksikvanemaks olemine ju olla ja praeguses olukorras ma ju justkui üksikvanem olen. Keerukust toob asjale juurde muidugi meid ümbritsev keskkond. Keel. Kultuur. Aeg. Kuid see on oma inimeste näol toetav ja hea, kuigi mõnikord nii ütlemata kummaline, et lausa võimatu on mõista - üks Homo sapiens kõik, aga asjadest arusaamine on nii erinev.
Meil aga on siin vaja veel mõningad reeglid omavahel paika loksutada ja rutiin rööbastesse saada. Õnneks on Tristanil ära kadunud koolimineku hirm. Alguses ta peaaegu klammerdus mu külge. Lasteaia algus tuli meelde, mil nuttev laps sai sõime jäätud ning valutava südamega tööle mindud. Nüüd oli ka hommikune ärkamine enam kui keeruline. Ta ei söönud hommikul, keeldus riietumast. Ma muidugi mõistan tema hirme, samas tahan, et ta kuidagi kohaneks. See, kuidas see toimub, on samas mulle mõistetamatu ja et minagi siin võõras olen, siis ega ma tihtilugu ei oska ka suunata. Minu ülesanne on vaid toetada ja innustada. Õnneks kohtun pealelõunal kooli minnes rõõmsa lapsega, keda saadavad koju rõõmsad klassikaaslad hõigates "Head aega!" (just, eesti keeles!), kõik kallistavad Tristanit ja Tristan lööb kõigiga rõõmsalt plaksu. Õnneks pole kevad siin vist enam kaugel, sest koolihoovis olevasse puuri on talvekorterist toodud viirpapagoid ja jänesed. Neid viimaseid saab varsti küll palju olema. Õnneks on Tristan ka avastanud Jaapani laste rahvusspordiala - hüppenööriga hüppamise (seda tehakse vahetunnis, kekatunnis ja uuel nädalal tulevad võistlused) - ja areneb ning võistleb teistega jõudsasti. Õnneks on teda veel toetamas Yumiko, tema töötunnid küll hakkavad pisitasa vähenema, kuid Tristan on harjunud ka teiste õpetajatega, kes inglise keelt ei oska ning kui Yumiko on üha vähem koolis, saab Tristani kõrval olema keegi teine tugiõpetaja. Kooliaasta lõpuni on talle kõrvale keegi ette nähtud.

Laste rõõm - koolist vabal ajal Tristan juba räägib oma Jaapani sõpradest, kuigi nende mõistmine on veel keeruline.

Kui laps ei saa aru, siis võib tekkida paanika. Näib, et tal oli aegajalt tunne, et kõik on tema vastu. Muidugi see nii ei ole, kuid kui kõik vuristavad ühte keelt ja sind ümbritsevad ja küsivad midagi, siis see näib rünnakuna. See ei loe, et tegelikult tahavad nad sõbraks saada. Oli hetki, mil ta vihaselt lausa ütles: "Nõmedad jaapanlased". Näiteks selle peale, et sai liigset tähelepanu, koolimajas külm on või et koolisöök paha on. Olgem ausad, esimesi "probleeme" ma isegi suudan talle lahata, kuid koolisöök on küll suht nigel ja mitte hea. Siinkohal ei räägi toidu suhtes üldse pirtsakas inimene. Kogu selle toiduprobleemi teeb hullemaks olukord, et kõik tuleb ära süüa. See on käsk! Kui toiduks on riis, siis ei tohi taldrikule jääda riisiterakestki. Kuid lisaks riisile on ju vaja ära süüa midagi supi või kastme moodi ja siis pisike salatike. Olukord, mil mõni laps koridoris lõpuks oksendab, on mul paraku nähtud ning kolmapäeval olla Tristani klassis kaks last oksendanud (mina seostan seda küll sundusliku söömise, mitte kõhuviirusega - aga võibolla ülekohtuselt). Küsimise peale, et miks nii siis sunnitakse vastati, et lastest pirtsakust toidu suhtes välja juurida. Antagu mulle nüüd andeks - see ei ole viisi, kuidas söögi suhtes pirtsakaid lapsi koolitada. See pidavat terves Jaapanis nii olema. Hetkel veel Tristanit ei sunnita. Õnneks ta riisi ja nuudleid sööb ja sellega probleeme pole, kuid ta on igasuguste siinsete kastemete ja salatite suhtes kahtlev. Ma ei tahaks küll seda pirtsakuseks nimetada. Või olen ma siinkohale emalõvina oma last lihtsalt kaitsmas? Peale taldrikute tühjakssöömise on vaja ka 200 ml külma piima ära juua. Tristanil on teatavad perioodid, mil ta joob piima rohkem ja siis jälle selline aeg, mil vähem või üldse mitte. Mina ei ole siiani olnud selline ema, kes sunniks last piima jooma. Kui ei taha, siis ei taha. Minu meelest kuulub piim selliste toiduainete hulka, mida tõesti kogu aeg vaja pole. Ja paraku on Tristanil hetkel just mittevajamise aeg. Muidugi ma pole hetkel noormehele öelnud, et minu meelest on see söögi ärasöömise sundimine nõme ning püüan ikka entusiastlikult innustada uusi maitseid proovima. Hetkel on mul strateegia, et proovigu täna kolm ampsu ja kui ei sobi, siis jätab järgi, homme aga proovib viis ampsu. Sama on ka piimalonksudega - iga päevaga rohkem. Õpetajate väitel on ta teinud edusamme. Kuigi ta sõnavaras on selgelt olemas sõna "Naritinai", mis umbes täpselt tähendab, et ma pole sellise söögiga harjunud või et pole isu. Samas aktsepteerib noormees kooli koristamist ja võtab oma ülesannet väga tõsiselt. Isegi pühalikult:)
Nüüdseks on Tristan välja selekteerinud paar poissi, kellega võiks rohkem mängida ning keda ta ka hea meelega külla kutsuks. Minugi poolest kutsugu või minugi poolest võime me minna laupäeval parki jalkat mängima. See aga ei pruugi olla nii lihtne. Enne tuleb nende poiste vanematega kuidagi kontakti saada. Lapsevanematelt nõusolek saada. Kirjutasin täna kolm kirjakest, kolmele poisile, et nad vanematele viiksid. Sisuks umbes - saame sõpradeks:) Õpetaja Mai lubas mõne sõna jaapani keeles juurde lisada. Eks paistab, kas keegi on valmis kummaliste eestlastega suhtlema. Need klassikaaslased elavad paraku pisut eemal ning loodetavasti pole ka meie naabripoisid kuhugi kadunud ning ka nendega võiks aegajalt kokku saada, sest ainult läbi mängude õpib laps pingevabalt keelt.

Hetkel näeb meie päevaplaan hommikul koos kooliminemist koos ümberkaudsete lastega kell 7:25 Need lapsed on pisut vanemad ja nendega me veel erilist kontakti pole saavutanud. Võibolla minu kohalolek on segav faktor. Ma praegu ei oska öelda, kaua ma niiviisi saadan, kuid mingi hetk pean küll lõpetama. Ma olen koolis esimese tunni alguses, mil Tristan õpetab eesti keelt. Iga päev kaks uut sõna/lauset ja lapsed kirjutavad kõik ilusti üles. See on äraütlemata armas. Siis lähen mina tööle ja Tristan jääb Yumiga. Tavaliselt lähevad nad kõrvalklassi, mis hetkel just tühjana seisab, ja mängivad ning õpivad. Teistel lastel on siis oma klassis jaapani keel ja matemaatika, Tristanil samad asjad, kuid teise programmi järgi. Yumi püüab üha enam jaapani keelt kasutada. Kunsti-, muusika- ja kekatundi teeb ta teiste lastega koos ja kõiki muid ühistegevisi ka. Kell kaks, pärast koristamist lähen talle järgi. Teistel lastel on üks tund veel ja nad on koolis kella kolmeni. Alates veebruarist soovin ma, et Tristan ka kolmeni koolis ikka oleks koos teistega. Tristan tuleb pärast kooli minu juurde tööle. Me otsustasime, vähemalt esialgu, pikast päevast loobuda. Tuleb tunnistada, et see pikkapäevarühm pole just kõige meeldivam koht, natuke räpaks isegi ja kõle. Ja see ei ole mitte ainult minu arvamus. Võibolla hiljem olukord muutub ja ta siiski hakkab seal käima, kuid hetkel püüame nii hakkama saada. Ülikoolis teeb Tristan Eesti koolitöid, joonistab ja /või mängib tahvelarvutiga ning mina olen päraslõunasse plaaninud selliseid tegevusi, mida saan teha lapse kõrval. Siiani pole me Eesti kooliasjades just kõige edukamad olnud. Ja siin on just vajalik rutiini juurutamine. Samas ei saa last üle koormata, hetkel tal just kõige lihtsam aeg ei ole. Olulisemad asjad, millele tähelepanu pööran on eesti keel ja matemaatika "segades" neid omavahel ja näiteks loodusõpetusega, et numbrid ja tähed ei tunduks kuiva ja igavana. Aga pisitasa. Me ei torma. Kuidi eriti keeruline on hetkel talle selgeks teha, et eesti keele kirjatähti võiks ikka õppida ja harjutada ning siis tuleb hale nutt "Nii raske!". Seega on kõik nõuanded ja nipid oodatud, kuidas kirjutamist põnevaks teha. Trükitähtedega ta võib küll kirjutada. Inglise keele tunde me vaevalt, et üldse ametlikus plaanis pidama hakkame, kehalist kasvatust, tööõpetust ja kunst ta teeb ehk piisavalt jaapani koolis (va suusatamine:)). Küll muusikatunni jaoks õpime ka eestikeelseid laule.

Siin kajastus koolilehes. Ja kooli kodukal on ka noormehest mõni pilt. 

Minu enda jaapani keele õpingud on nigelad. Kuna ma olin koolis Tristanit toetamas ning ka päris kursuse alguses kaotasin mitmed tunnid, siis läbirääkimistel õpetajatega otsustasin, et alustan nullist aprilli kuus. See muidugi on justkui vastuolus minu algselt välja öeldud mõtetega, kuid aja ja energia säästmise nimel ning Tristani toetamise tõttu on vaja pühenduda hetkel teistele asjadele. Ja Tristaniga koos me tema kooli kaudu ju ka õpime. Eelmisel nädalavahetusel käisime kinos ja dinosauruste filmis rääkisid dinosaurused jaapani keeles ning meil ei olnud eriti probleemi filmist arusaamisel. Homme on korvpalli trenn kooli võimlas ja seegi annab võimaluse spordi tegemise kõrval õppida keelt. Homme kohtun ka ühe eraõpetajaga, kes on väljamaa lastele jaapani keelt õpetanud. Ma ei ole veel kindel, kas tema teenust vajan, kuid kohtuda ja asju läbi arutada ju võib.
Tööl hakkab ka juba asi kulgema. Kuu aega tagasi tellitud arvuti laekus. Mitte, et selle puudumine minu tööd kuidagi takistas, kuid üsna nüri oli kogu aeg oma läpakat tööle tarida, seda enam, et see on nii vana ja väsinud. Natuke on selgus saabunud ka esimestes uuringutes ja välitöödes ning projekti detailsemas sisus, kuid siingi on eelarvekärped ja kõike ei saa, mida tahaks. Töisemast poolest täpsemalt järgmises sissekandes. Nüüd vaja homseks korvpalli trenniks välja puhata.

Proloog

Alustame algusest. Või siis peaaegu algusest. Sel suvel, pärast üle kahe aasta panustamist saada järeldoktorantuuri koht kusagil laias maailmas, suutsin Tristani rõõmust hõiskama panna: "Me saame siis ju iga päev sushit süüa!". Mul õnnestus saada Japan Society for the Promotion of Science (JSPS) stipendium töötamaks pea kaks aastat Ehime Ülikoolis, Matsuyamas, Jaapanis. Visiitkaardile saab uhkelt kirja "Professor". Seda ei tasu nüüd meie konteksti koheselt ümber kantida, kuid see tähendab ikkagi, et tuleb teadust teha selle kõige tõsisemas mõttes ning uut ja põnevat ammutada nagu käsn. Selline töö siis. Selleks, et seda tööd teha, tuleb minna Jaapanisse. Selleks, et seda kõike korralikult, põhjalikult ning tulemuslikult teha, tuleb Jaapanis olla pea kaks aastat.

Plaanid on küll selleks, et jumalat naerma ajada, kuid, kes pärast naerab, naerab paremini. Minu egoistlik plaan näeb ette, et veedan need kaks aastat Jaapanis koos Tristaniga (7 a). Algul lähen mina Jaapanisse, st juba neljapäeval (21. novembril), elan ise sisse, sean kodu paika, püüan bürokraatia paika loksutada, Tristani kooli üle vaadata ning ise töises plaanis rööbastesse saada. Jõuluks tulevad Tristan ja Jaan järgi ning jaanuari lõpus lendab Jaan Eestimaale tagasi. Algab uus sisseelamine. Nii minul kui ka Tristanil. Õpime koos. Katsetame ja uurime. Loodetavasti kujuneb kõik kenasti - minul töö ülikoolis, Tristanil jaapanikeelses koolis ja meil koos. Küllap ka kojujäänutel kulgeb kõik just nii nagu vaja.

Selle kaheaastase perioodi jooksul plaanin korra ikka Eestisse käima tulla, et enda ja Tristani ning lähedaste igatsust leevendada. Realistina tunnistan, et juhul kui ma tunnen, et Tristaniga kahekesi välisriigis on ikkagi pisut keeruline, siis olen teise pool aega üksi kaugel maal. Hetkel usun, et ületamatuid olukordi pole, et sellest saab meie mõlema elu rikastav kogemus.

Ehimeelu.blogspot.com-st saab minu veebipäevik, kus leiab kajastust meie elu Ehime prefektuuris, Matsuyama linnas ja minu töö Ehime ülikoolis. Igapäevaseid sissekandeid ei tasu oodata ja loota, ei anna lubadusi, et kõik saab kajastatud, kuid püüan kirjutada, kui aeg lubab, nii tööst, Tristani koolist (jaapanikeelsest), reisidest, hakkamasaamisest, keeleõpingutest, maitseelamustest. Mõne aja pärast soovin siia lisada ka Tristani enda kirjanurga, kuid seda pean temaga veel läbi rääkima.

Kui kellelgi on midagi küsida, nõu anda, kommenteerida, siis andku aga tuld. 

See on avalik päevik minu isiklike mõtetega ja piltidega ning ma palun siinset mitte kuritarvitada.