Ära maga!

Mul oli täna väga armas lõuna ja kohvitamine Yumikoga. Talle on hea "ära kaevata" ülikoolis toimunud intsidendid (mida on pärast minu viimast sissekannet juhtunud muide veel), nõu küsida ning lihtsalt rääkida. Lisaks muidugi oli tal rõõm kuulda Tristani tegemistest, sest ta on ju justkui noormehe Jaapani vanaema. Me leidsime taas nii palju ühisjooni omavahel, miks meil on hea klapp. Kui paljud siin tunnistavad, et Eesti tundub nii põnev paik ja juba lubavad, et tulevad külla, siis Yumi puhul võib see täitsa tõeks osutuda. Tuleks kavalalt ta mehe tööreis Eestisse suunata. Mees töötas varem tuumajaamas, kuid pärast Fukushima õnnetust õppis natuke ümber ja nüüd töötab tuulegeneraatoritega ning reisib palju ka Euroopas (hetkel ongi näiteks Taanis). Meil kohvikus olles aga aeg lendas ning Yumi tunnistas siiralt, et samavanuste Jaapani noortega (Yumi teab mu vanust, mitte ei arva, et ma 25-aastane olen nagu paljud) ta ei saaks sedasi rääkida. Samavanuste jaapanlaste kogemustepagas ei pidavat nii suur olema, nendega vestlemine nö elulistel teemadel, emotsioonidest või maailmas toimuvast on enamasti keeruline ning annab ka tooni suhtluses. Muidugi oli see meelitus mulle, kuid ma ei tahaks siinkohal nina püsti ajada, vaid pigem annab mulle võimaluse veelgi rohkem ka mõista neid, kellega ma siin igapäevaselt kokku puutun. See näitab jälle kuivõrd suletud ühiskond Jaapan on, kuivõrd jäigalt ollakse kinni traditsioonides ning reeglites (ka suhtlemisel), kuivõrd ei suudeta end panna olukorda, et kuskil mujal käivad asjad teisiti, elatakse sootuks teistsugust elu. Mõnes mõttes see ju teeb kurvaks, kuid samas on see siinse elu omapärane rikkus ju ka.
Olles nädalake siin olnud ja taas kohanenud ei ole ma võtnud aega, et linnas taas pikemalt ringi kolada. Küllap ma selle aja leiaks, kuid hetkel on kuidagi närviline olemine, mis seotud asjaajamisega ülikoolis. Ootan veel kinnituskirju ja fikseeritud lennukuupäeva. Küllap siis tuleb teatav rahu hinge ning ma võtan hetke, et pisut rattaga ringi sõita või ka mõnest fototuurist osa võtta, mille järgmised teemad on seotud riisikasvatusega ja geišadega.

Ülikoolist.

Naaberosakonna juhtivprofessori moto on "Never sleep. Study hard". Ta näeb välja ka selline, et sellist motot kanda. Ta on oma karakteri ja motoga saavutanud selle, et mitte ainult osakonnas, aga ka terves instituudis on mitmesse kohta kleebitud vastavad kleepsud ning üliõpilased kasutavad sama kirjaga pastakaid, et ikka meelest ei läheks. Räägitakse õuduslugusid tema laupäevastest seitsmetunnistest seminaridest, mis on kohustuslikud. Ja see ei loe, et tunnid tunniplaani järgi peavad ikka olema esmaspäevast reedeni. Et tema ained läbida, siis tuleb ka laupäeval koolis käia.

Neid kleepse ei näe osakonnas, kus mina töötan. Ma ei ütleks, et seal üliõpilased tõsiselt ei õpi, kuid olukord on vast natuke vabam. Kui ära väsivad, siis magavad küll. Panevad pea lauale ja tukuvad. Sellises kohas mu nurk siis ongi. Suures saalis on palju väikesi töölaudu. Näib natuke organiseerimata, kuid siinsed teavad väga hästi, kuidas kõik toimib. Minu kunku on näha üleval parempoolsel pildil vasakul pool akna ääres. Ei ole mingit suuremat eraldatust nagu mõnel professoril, kuid pisut kobedam kui üliõpilastel. Kuna üliõpilased hõivavad oma lauakesed enamasti pealelõunal, siis ei häri ka müratase. Eriti. Selle ruumi korrashoid on tudengite õlul. Mingi kummalise graafiku alusel võetakse aegajalt tolmuimeja ja harjad välja ja kukutakse kraamima (st tolmutama). Prügikaste tühjendatakse regulaarsemalt. Seegi on tudengite ülesanne. Kui on toimumas mingi üritus osakonnas, siis seda tehakse ka selles samas ruumis, kaetakse ruumi ühes otsas olev laud hea ja paremaga, kui söök kohapeal tehakse, siis on ka pliidid laual. 

Laborid ei ole pahad. On palju mõõteseadmeid ja vahendeid. Kõik muidugi ei kattu harjumuspärasega, kuid ei saagi arvata, et sind ootab ees sama labori sisu, millega harjunud oled. Mõnel puhul on instrumendi vanus vähemalt kolmandik (kui mitte rohkem) minu elueast, kuid see ei tähenda, et masin ei töötaks. 

Kui kiruda, siis on see ruumipuudus ning kogu elamine siin on kitsuke. Aegajalt võiks nokkida ka hoiutingimuste üle ning vaatamata sellele, et mulle rõhutatakse kogu aeg igasugu riske, siis teatavad ohutusnõuded on siin küll puudulikult täidetud. Minu meelest torkab kõikjal silma see, et siin on liiga palju asju. Sellist minimalistlikku ruumikasutust olen ma näinud vaid ühes kodus, mida me Tristaniga ühe ekskursiooni käigus külastasime. Aga selles ei olnud võibolla asju palju seetõttu, et maja oli äsja valminud. Teisalt muidugi on siin ju ruumid väiksemad ja võibolla on asju sama palju kui tavalises Eesti kodus või ÖI laboris, aga ruumi on kodumaal lihtsalt rohkem.

Selliselt ma siis tõmbekapi all oma proove vesinikproksiidis keetsin, et saada kätte alljärgnevad pildid.

Need pildid on muidugi lisaväärtus ning sarnaseid elukaid on loetud ja loen veel sadades kordades rohkem. Ühe järve kohta saaks juba mingi reaalse viiekümne aastase arenguloo rääkida, kuid loodetavasti annab ülejärgmisel nädalal toimuv koosolek uute andmetega asjale veel lisaväärtust juurde ning lugu saab olema reaalsem kui muinasjutt.