Nimekiri

Hotellis olen. Päev oli tihe. Seda muidugi oligi arvata. Ei kolita just iga päev ühest riigist teise, ühest maailmajaost teise. Ma muidugi olin targu kõik toimetused mitmele päevale ära jaotanud, aga ikka oli tihe. Ülikoolis jätsin kenasti ja viisakalt hüvasti. Isegi koogi viisin. Täna oli lahkumise päev - doktorant Endro Indoneesiast sai oma tööga ühele poole ning pöördus ka kodumaale. Kui ma nüüd väga ausalt ütlen, siis meie doktorandid nii lihtsalt ei pääse. Detailidesse ei süüvi, kuid saan vaid kiita kodumaal tehtud uurimustöid. Haarasin veel kaasa viimased dokumendid ja andsin ära võtme ja uksekaardi. Pakkisin korteris viimased asjad ning pesin põranda ja tarisin oma üle-20-kilose kohvri ja seljakoti hotelli. Viisin võtme kinnisvarafirmasse ja sain isegi raha tagasi nende kuue päeva eest, mil ma sel kuul korteris ei ole. Mobiililepingu lõpetasin, nii nagu alustasingi, tõlgi vahendusel. Pidin veel trahvi ka maksma, et lepingu enneaegselt lõpetan. Sellega olin tegelikult juba arvestanud. Ainuke jama on nüüd selles, et minu kauavalitud HTC telefon ei pruugi Euroopas töötada. Siin müüdavad telefonid on mujal lukus. Ja see ei kehti ainult minu mudeli kohta, vaid ka teiste. Vähemalt nii väitis mulle tõlk. Nüüd kui keegi teab kedagi, kes muugib selliseid telefone lahti, et need pärast ikka töökorras ka oleks, siis antagu mulle teada. Ja muide, telefoni lõpparvet koostati tund aega. Müüjaneiu väitis, et see on väga ajamahukas töö. Lõunat jõudsin veel süüa hea inimesega ülikoolist, kes mind siin nõustanud. Ratta viisin poodi tagasi ja sain isegi mõne raha selle eest. Sõin õhtust hiina restoranis ja nüüd olen ringiga hotellis ja kuulan südaööl kella kuueseid uudiseid. Täna jäägu pikem ülevaade ära, kuid ma veel jätkan selle päeviku täitmist. Kas just marutihti ja pikaajaliselt, kuid on veel ühtteist hingel.

Suur tänu selle võimaluse eest! On inimesi, on asju, on olukordi, on kohti, mida ma taga igatsema jään!

Kallistus

Ma olen tegelikult päris mitmed fotod võlgu. Istuvad mu arvutis ja ootavad sorteerimist. Võib juhtuda, et jäävadki ootama, kuid ehk siiski mitte. Olgu siis kiirest lisatud tänased fotod pildipanka. Käisin peamiselt pensionäridest jaapanlastega siidipööriseid (Shiozuka Kogeni kõrgustikul) ja riisivälju (Tosachos) vaatamas ning pildistamas ikka ka. Muud ma ei lisa kui vaid ühe positiivse juhtumi. Ma olen Shikokutoursi ettevõtmistest varem ka korduvalt osa saanud. Korraldajaneiu, kes inglise keelt ei räägi on mulle alati kuidagi suutnud reisi detailid selgeks teha. Nüüd bussi pealt maha tulles ütlesin siis talle, et see oli arvatavasti minu viimane retk nendega. Ütlesin, et lähen juba nädala lõpus ära. Ta tänas mind ette ja taha ning soovis mulle kõike head ja saatis tervitusi Tristanile ja siis kallistas mind. Mul ei ole midagi kallistamise vastu, ma olen väga kallistaja-inimene, kuid et seda teeb jaapanlane nii vabalt ja emotsionaalselt oli mulle üllatuseks. Positiivseks.

Rohkem pilte pildipangas (https://plus.google.com/photos/112631012437237873512/albums/6062275093884402353).

Tsüklist väljas

Võtsin sügavkülmast viimase musta leiva pakikese välja. Hea vaheldus praeguse menüü kõrvale.  See muidugi ei tähenda, et praegusel toidul midagi viga oleks. Natuke erilisem menüü on tegelikult vaid viimastel päevadel olnud. Siiani olen ikka söönud suhteliselt igavalt isegi. Söön Tristaniga koos ostetud söökide jääke - riis, makaronid, kruubid, kaerahelbed, manna, tatar (need kaks viimast on muidugi Eestist saadetud) ja siis midagi kalalist või lihalist sügavkülmast. Vaja ju külmkapp tühjaks saada ja kuivaineid ka siia ei jäta. Nüüd aga olen nii mitmelgi õhtul nö tsüklist väljas käinud ja on tatar ära jäänud. Ega ma kõikidel puhkudel ei teagi, mis ma nüüd täpselt söönud olen. Sel võibolla polegi tähtsust. Tähtis on see, et jaapani söök on see, mida mina hakkan hirmsasti igatsema. Mitte see söök, mida siin kodus olen teinud. Minu kokkamiskunst pole kuhugi arenenud ning jaapanipärast hõngu ma ise hästi kokates lisada ikka ei oska. Kuid kõik see, mis on poodides poolfabrikaatidena müügil või siis restoranides, see kõik on nii hea, nii värske, nii maitsev. Jah, nii nagu Tristan, nii ei sümpatiseeri mulle ka kaheksajalad ning mingid kummaliselt venivad ollused, aga need on vaid kübeke siinsest köögist.

Õhtusöök ülikooli inimestega. Ei olnudki ainult naised. Olid mõned mehed ka. Söögiks erinevad mereannid. Toored ja küpsetatud. Tofu. Juurikad. Tempura. Ainult magustoiduks pakutud tarretis oli natuke, kuidas nüüd öelda, mitte üllatustpakkuv.

Restoranis Soh Soh olen paaril korral enne ka käinud ja see koht lihtsalt ongi hea. Siin on isegi täitsa tavalisena näiv riis eriline. Salatid. Erinevad oad ja maisid. Eriliselt hea miso supp. Ja muidugi tofu, mis keele alla viib.

Laupäeva lahkumislõunasöök oli Itaalia restoranis. Ma tahtsin tellida midagi jaapani köögi võtmes. Sain sellised kalakestega spagetid. "Kodu-liidu" tunde tekitas menüü, kus hinnad olid eurodes. Söök oli söödav, kuid suurelamust ei pakkund. 

Jälle Soh Soh-is. Jälle maruhea. Need salatid ja kalad viisid jälle keele alla. Sel korral võtsin ka magustoidu. Mõista-mõista, mis see on? Tomativaht. Ja see oli hea, see oli väga-väga hea! 

Üks mõnus kohvikus istumine toorjuustukooke süües oli ka. See muidugi ei pärine traditsioonilisest jaapani köögist ning siiani olen ma kogenud, et jaapanlased ei oska just eriti hästi kooke teha. Nüüd võtan sõnad tagasi. 

Jah, järjepanu olen kohtunud kõigiga (või siis peaaegu kõigiga), kes lähedasemaks saanud. Uuel nädalal on veel paar kohtingut. Ja kuigi ma võin ju väita, et toit on nii hea olnud, et viib lausa keele alla, ei tähenda see, et me nende mõnusate söömaaegade ajal oleksime vait olnud. Need kohtumised on täis naeru, meenutusi, unistusi ja emotsioone. Need mitmetunnised lobisemise saatel söömised on marulahedad. On natuke klatši, on tõsisemaid jutte, on reisiplaane. Üksikvanema staatusest. (Sund)abieludest. Naist piitspeenena hoidvatest medikamentidest (loe "narkots"). Varjatud perevägivallast. Sake turustamise trikkidest ja valmistamisest. Meeste nõudmistest ja naiste leplikkusest. Enesetappudest. Koolidest. Keeleõppemeetoditest. Uuendustest, st nende puudumisest. Heast toidust. Enne surma kirja pandavast Ending note-st. Matsuyama, kui provintsilinna staatusest, kuid suurepärasest kohast, kus perega elada. Ja paljudest muudest traditsioonidest, kummalistest ja vähemkummalistest kommetest. Ja eks ma ikka rääkisin Eestist sinna kõrvale ka. Tudengeid surkisin natuke, et nad ikka ringi vaataksid, võibolla, et isegi pedagoogitsesin, aga olgem ausad, see tuleb neile kasuks. Üks noormees isegi vist natu-natuke mõtleb laiemalt, kuid üks tütarlaps küsis siiralt, kas Eesti noormehed on sama arad kui jaapanlased. Võibolla ta tahtis midagi muud küsida, aga keeleoskuse piiratuse tõttu oli vaid see küsimus, mis ta suutis konstrueerida. Ülikooli töötajaega selgus ka mitmeid asjaolusid, miks siin asjad viibivad, miks näiteks loa saamine, et ühte järve uurida, nii kaua aega võtab. Luba tuleb saada kuskilt kohalikust omavalitsusest ning selle peaks andma mingi ametnik, kuid ükski ametnik ei taha lihtsalt vastutust võtta, et lubab kedagi midagi uurima. Ja nii anti näiteks taotlus sisse, et Hokkaido saarel kahest järvest proove võtta suve alguses ja oodatakse siiani vastust ning ei teata, kas novembrisse plaanitud välitööd toimuvad või mitte. Ma ei tea, kas see on jälle tõlkes kaduma läinud selgitus või mitte (tsiteerin "Officers in local governments are not kind and nice"), kuid kui nii on, siis meie elame küll ühes lahedas riigis (ma ikka pean Eestit silmas). 

Täna jälle sõitsin pisut rattaga linnas ringi. Kilomeetreid ei mõõtnud ja sel polegi tähtsust. Salvestasin sel korral pigem endasse, mitte kaamerasse.

Riisihirmutis

Ja algabki minu viimane nädal Jaapanis, väikelinnas Matsuymas. Muidugi ma pakin asju, kuid püüan veel salvestada, mis salvestada annab. Tahan veel kohtuda paari toreda inimesega, kes on andnud nendele kuudele siin sära ja tuge ning nii mulle kui Tristanile lähedasteks saanud. Muidugi on kurb tunne asju pakkides, kuid südames on teatav rahu ning kindlus. Ja mõelda vaid - juba nädala pärast ei pea ma musta leiba võtma sügavkülmast!

Aklimatiseerun

Olen järjepanu asju jaganud. Shu ema käis siin ning võttis ühes päris palju. Osad asjad endale ja osad kooli kirbuturu jaoks. Täna käis üks tudeng, kes on pool aastat põrandal maganud. Ma andsin talle Tristani jaoks ostetud madratsi, mille peal laps praktiliselt ei maganudki. Jagatud said tekid ja mõned nõud, natuke toitugi ja muid vidinaid. Kui ma hakkasin oma asju koondama, siis ma mõtlesin küll, et panen ikka hinnasildid külge. Mitte ahnusest või teenimisvõimalusest. Lihtsalt tundus, et ikka jube suured ja kallid asjad ning olen ju need ise kunagi päris mitme raha eest ostnud. Aga kui minu juures käidi ja asju valiti, siis üle minu huulte ükski summa ei tulnud. Minust ikka ei saa kunagi head ärikat. Kuidas ma müün tudengile madratsi ja Tristani sõbra perele teki? Ikka annan, neil on ju vaja. Ja tunne on äraütlemata hea. Ma usun sellesse, et kui kord on minul abi vaja, siis need madratsid ja tekid ja taldrikud jõuavad ringiga minuni. Tristani telefon on veel alles, aga selle ma vist ikka müüks. Kuigi ma ei ole selles ka nii väga kindel. Äkki kellelgi on väga-väga vaja.

Nii, asjad on enamvähem jagatud ja komplekteeritud. Nüüd lõunasöögid ja õhtusöögid siinsetega. Homme on lõuna Lauraga, õhtusöök Yumikoga, ülehomme õhtusöök Kaoruga ja reedel ülikooli naistega(!), laupäeval lõuna Yoshikoga, järgmine kolmapäev Ericuga. Veel tuleb kuhugi mahutada paar õhtu- ja lõunasööki. Kuisjuures seda ülikooli naistega õhtusööki ootan väga. Uudishimust. Kui ma siia tulin, siis tutvustati mind esimestel päevadel paarile sekretärineiule ja assistendile, kes noored pereemad ja kel võimalik natuke tööl käia ja kes väidetavalt käivad koos mingis klubilises moodustises, kus siis kurdavad oma muresid ja räägivad rõõmudest. Natuke vist võitlevad ka mingi võrdõiguslikkuse nimel.  Aga ma ei usu, et seda ikka mingiks võitluseks saab nimetada. Igaljuhul aasta tagasi öeldi mulle ka, et sa ka oled kutsutud ja jagame aga muljeid. Nüüd siis kutsutaksegi.

Ega ma suuri linnast väljasõite ei ole plaaninud, uuel nädalal on teisipäev jälle mingi püha (eile oli ka vaba päev - vanavanemate päev) ning vaba päev ja siis lähen organiseeritud fototuurile. Nädalavahetusel sõitsin lihtsalt rattaga linnas ringi just sellistes suundades ja tänavatel, kuhu polnud varem jõudnud.

Kui pühapäev oli Eestis ka suur spordipäev oma maratoniga, siis siin olid koolides spordipäevad. Kõikides koolides. Ma pikalt võistlusi ei vaadanud, kuid staadionid olid rahvast täis. Ikka peredega tuldi ja peeti pikniku ka samal ajal. 

 Leidsin ühe väikese shraini, mis väga kaugel ei olnudki. Ilus ja vaikne koht. Hio Hachimani shrain.

 Seal oli vaid üks onu, kes piinliku täpsusega maad pühkis.

 Ishite-Ji templis ma polnud ka varem käinud. Sinna vast lähen veel. Üldse võiks/peaks sellise tuuri uuesti tegema ja fotoka kaasa võtma, mitte mobiiliga klõpsima.

 Ishite-Ji templis oli rahvast oluliselt rohkem ning seal oli palju palverändureid, kes koguvad "templeid". Et läbida Shikoku saare palvetee, tuleb külastada 88 püha paika.

 Palved & soovid.

Tänavavaated oma palverändurite, riisipõldude, joogiautomaatide ja nädalavahetuseks tuulduma pandud tekkide-patjadega (nädalavahetusel on kõik rõdud ja aknad tekke-patju täis). 

Muide, siingi on jahedaks läinud. Öösel võib ikka päris jahe olla ja temperatuur langeb alla 20 kraadi langeda. Ma olen igaksjuhuks teki kõrvale võtnud, et äkki läheb vaja. Päeval ei lähe ka enam üle 30 kraadi. Eks mul ole vaja jah aklimatiseeruda enne kui miinuskraadidesse tulen.

Kas õpetaja teab?

Täna kolmteist aastat tagasi elasin ja õppisin ma Kreekas. Ootasin Ateenas üheksakordse ühika esimesel korrusel arvutiklassis järjekorras, et netti pääseda. Täna vaatasin oma Jaapani kodus lives koduülikoolis Eestis toimuvat visioonikonverentsi. Ma oleks võinud seda konverentsi täna oma nutitelefonis tänaval ka vaadata-kuulata. Ajad on muutunud. Muidugi, praegu on 2014, siis oli 2001. Aga olukord maailmas oli ärev siis ja on ka praegu. Oli USA kaksiktornide terrorirünnak ning kõik see, mis sellele järgnes, nüüd on ärevad olukorrad Ukrainas. Vahe on selles, et kreeklased, kelle keskel ma elasin, huvitusid ammuli sui konfliktist (paraku positiives võtmes, sest tol ajal Kreeka nooremale generatsioonile ei sümpatiseerinud USA tegevus) ning nüüd siin Jaapanis olles tundub, et ärevad maailmateemad, mis seotud Venemaa ja Ukrainaga ei leia laia käsitlust. Jah, ma ei vaata televiisorit ning päris õiget hinnangut ei saa anda, kuid inimesed, kellega ma räägin ning kui jutuks tulevad juba laiemad teemad, siis imestatakse, et kas tõesti käib pommitamine.
Aga mina ei mõtle ka ju praegu sõjast. Olen täiesti positiivses meeleolus. Mul on olemas kojutuleku lennupiletid! Üheotsa pilet siis sel korral. Juba septembri viimasel nädalavahetusel olen kodumaal. Et mitte viimasel nädalal jalad rakku joosta, siis olen oma siinsed tegevused erinevate päevade vahel ära jaotanud. On muidugi veel mõningad töised asjad, mis kindlasti tuleb ära lõpetada, lisaks saab uuel nädalal olema lõpukoosolek, kus vaja töine teema kokku võtta ning ise nii palju infot püüda endaga kaasa võtta kui võimalik. Täna panin kinni pangakonto ja sulgesin krediitkaardi. Pangakaardiga läks lihtsalt. Kohe ikka väga kiirelt ja lihtsalt. Ma olin pehmelt öeldes üllatunud. Viie minutiga oli kõik seletatud, konto kinni ja rahajäägid minu käes. Isegi kogutud intressid sain - 30 eurosenti umbes. Krediitkaardi puhul läks asi segasemaks. Krediitkaarti ei saada pangast. Neid saab taotleda erinevatest asutustest, näiteks kaubakeskuste kaudu. Mina sain selle ülikooli poe (selline pood, kus müügil kõik õpikud ja vajalikud tarbed, mida üks tudeng vajab) kaudu. Kümne minutiga suutsin selgeks teha, et panen kaardi kinni ja mind juhatati kuhugi kontorisse. Küsiti mitu korda üle, et kas ma lähen ära koju ja lahkun Jaapanist. Siis küsiti paar korda, kas mu sensei (õppejõud/õpetaja) ikka teab, et ma ära lähen. Lõpuks sai see suletud ilma probleemideta ja sensei kinnituskirja polnud vaja, sest usuti, et ma polegi tudeng.
Tulles tagasi internetimaailma juurde, siis ühe omamoodi laheda tähelepaneku olen ma teinud jaapanlaste e-aadresside kohta. Juhul kui e-maili aadress pole seotud mõne astusega, vaid on nö isiklik, siis leiad harva sellest aadressist midagi, mis omaniku nimele viitab. Mulle kirjutas ka kunagi üks tudeng, kelle e-aadress võis olla umbes "tikker1" või "mustikas5" ja kuna ma temaga ei kohtunud, siis jäigi ta mulle ananüümseks sootuks isikuks. Siin aga on paljud aadressid lihtsalt mingid numbrite või tähtede kombinatsioonid. Võibolla kui need kuidagi Jaapani konteksti panna, siis need tähendavad midagi. Näiteks Hiina kultuuris on erinevatel numbritel väga olulised tähendused. Või siis genereerib mingi masin neid e-aadresse. Kuid väga palju on aadresse, kus tahetakse kasutada midagi nunnut või siis inglisekeelset. Mõni näide: "ooooomygod@...", "darkangel@...", "sweetgirl@...", "like4you@...", "mmm.n-m-n-l.mmm@...", "lovely121@..." jne. Kusjuures see viimane aadress kuulub noormehele. Ja tikker1@... kahvatub.

Ära maga!

Mul oli täna väga armas lõuna ja kohvitamine Yumikoga. Talle on hea "ära kaevata" ülikoolis toimunud intsidendid (mida on pärast minu viimast sissekannet juhtunud muide veel), nõu küsida ning lihtsalt rääkida. Lisaks muidugi oli tal rõõm kuulda Tristani tegemistest, sest ta on ju justkui noormehe Jaapani vanaema. Me leidsime taas nii palju ühisjooni omavahel, miks meil on hea klapp. Kui paljud siin tunnistavad, et Eesti tundub nii põnev paik ja juba lubavad, et tulevad külla, siis Yumi puhul võib see täitsa tõeks osutuda. Tuleks kavalalt ta mehe tööreis Eestisse suunata. Mees töötas varem tuumajaamas, kuid pärast Fukushima õnnetust õppis natuke ümber ja nüüd töötab tuulegeneraatoritega ning reisib palju ka Euroopas (hetkel ongi näiteks Taanis). Meil kohvikus olles aga aeg lendas ning Yumi tunnistas siiralt, et samavanuste Jaapani noortega (Yumi teab mu vanust, mitte ei arva, et ma 25-aastane olen nagu paljud) ta ei saaks sedasi rääkida. Samavanuste jaapanlaste kogemustepagas ei pidavat nii suur olema, nendega vestlemine nö elulistel teemadel, emotsioonidest või maailmas toimuvast on enamasti keeruline ning annab ka tooni suhtluses. Muidugi oli see meelitus mulle, kuid ma ei tahaks siinkohal nina püsti ajada, vaid pigem annab mulle võimaluse veelgi rohkem ka mõista neid, kellega ma siin igapäevaselt kokku puutun. See näitab jälle kuivõrd suletud ühiskond Jaapan on, kuivõrd jäigalt ollakse kinni traditsioonides ning reeglites (ka suhtlemisel), kuivõrd ei suudeta end panna olukorda, et kuskil mujal käivad asjad teisiti, elatakse sootuks teistsugust elu. Mõnes mõttes see ju teeb kurvaks, kuid samas on see siinse elu omapärane rikkus ju ka.
Olles nädalake siin olnud ja taas kohanenud ei ole ma võtnud aega, et linnas taas pikemalt ringi kolada. Küllap ma selle aja leiaks, kuid hetkel on kuidagi närviline olemine, mis seotud asjaajamisega ülikoolis. Ootan veel kinnituskirju ja fikseeritud lennukuupäeva. Küllap siis tuleb teatav rahu hinge ning ma võtan hetke, et pisut rattaga ringi sõita või ka mõnest fototuurist osa võtta, mille järgmised teemad on seotud riisikasvatusega ja geišadega.

Ülikoolist.

Naaberosakonna juhtivprofessori moto on "Never sleep. Study hard". Ta näeb välja ka selline, et sellist motot kanda. Ta on oma karakteri ja motoga saavutanud selle, et mitte ainult osakonnas, aga ka terves instituudis on mitmesse kohta kleebitud vastavad kleepsud ning üliõpilased kasutavad sama kirjaga pastakaid, et ikka meelest ei läheks. Räägitakse õuduslugusid tema laupäevastest seitsmetunnistest seminaridest, mis on kohustuslikud. Ja see ei loe, et tunnid tunniplaani järgi peavad ikka olema esmaspäevast reedeni. Et tema ained läbida, siis tuleb ka laupäeval koolis käia.

Neid kleepse ei näe osakonnas, kus mina töötan. Ma ei ütleks, et seal üliõpilased tõsiselt ei õpi, kuid olukord on vast natuke vabam. Kui ära väsivad, siis magavad küll. Panevad pea lauale ja tukuvad. Sellises kohas mu nurk siis ongi. Suures saalis on palju väikesi töölaudu. Näib natuke organiseerimata, kuid siinsed teavad väga hästi, kuidas kõik toimib. Minu kunku on näha üleval parempoolsel pildil vasakul pool akna ääres. Ei ole mingit suuremat eraldatust nagu mõnel professoril, kuid pisut kobedam kui üliõpilastel. Kuna üliõpilased hõivavad oma lauakesed enamasti pealelõunal, siis ei häri ka müratase. Eriti. Selle ruumi korrashoid on tudengite õlul. Mingi kummalise graafiku alusel võetakse aegajalt tolmuimeja ja harjad välja ja kukutakse kraamima (st tolmutama). Prügikaste tühjendatakse regulaarsemalt. Seegi on tudengite ülesanne. Kui on toimumas mingi üritus osakonnas, siis seda tehakse ka selles samas ruumis, kaetakse ruumi ühes otsas olev laud hea ja paremaga, kui söök kohapeal tehakse, siis on ka pliidid laual. 

Laborid ei ole pahad. On palju mõõteseadmeid ja vahendeid. Kõik muidugi ei kattu harjumuspärasega, kuid ei saagi arvata, et sind ootab ees sama labori sisu, millega harjunud oled. Mõnel puhul on instrumendi vanus vähemalt kolmandik (kui mitte rohkem) minu elueast, kuid see ei tähenda, et masin ei töötaks. 

Kui kiruda, siis on see ruumipuudus ning kogu elamine siin on kitsuke. Aegajalt võiks nokkida ka hoiutingimuste üle ning vaatamata sellele, et mulle rõhutatakse kogu aeg igasugu riske, siis teatavad ohutusnõuded on siin küll puudulikult täidetud. Minu meelest torkab kõikjal silma see, et siin on liiga palju asju. Sellist minimalistlikku ruumikasutust olen ma näinud vaid ühes kodus, mida me Tristaniga ühe ekskursiooni käigus külastasime. Aga selles ei olnud võibolla asju palju seetõttu, et maja oli äsja valminud. Teisalt muidugi on siin ju ruumid väiksemad ja võibolla on asju sama palju kui tavalises Eesti kodus või ÖI laboris, aga ruumi on kodumaal lihtsalt rohkem.

Selliselt ma siis tõmbekapi all oma proove vesinikproksiidis keetsin, et saada kätte alljärgnevad pildid.

Need pildid on muidugi lisaväärtus ning sarnaseid elukaid on loetud ja loen veel sadades kordades rohkem. Ühe järve kohta saaks juba mingi reaalse viiekümne aastase arenguloo rääkida, kuid loodetavasti annab ülejärgmisel nädalal toimuv koosolek uute andmetega asjale veel lisaväärtust juurde ning lugu saab olema reaalsem kui muinasjutt.

Igav juba ei hakka

Viimaseid päevi võib selgelt nimetada segasteks bürokraatia päevadeks. Vaja selgusele jõuda asjaajamise järjekorras, saata õiged paberid õigesse kohta, olla kindel, et grandirahad paigas ja uuesti veel üle kontrollida, et õiged paberid ikka oleksid õiges kohas (järjekord on väga tähtis). Üldiselt mulle igasugune asjaajamine istub ja ka sujub, kuid siin on see kõik pisut nihkes ja möödarääkimisi on ka. JSPS (koht, kust ma stipi sain) räägib ühte ja palub küsimuste tekkimisel pöörduda ülikooli poole ja ülikool ütleb, et nemad ei tunne seda JSPS asjaajamist ja paluvad Tokyo poole pöörduda.
See bürokraatia värk on siin taas päevakorral, kuna algatasin eelmisel neljapäeval oma projekti lõpetamise protsessi. Ma loodan, et dokumendid saadeti ülikoolist välja täna (täna on kolmapäev) ning kui nii tõepoolest juhtus, siis ehk veab ja kinnituse saan uue nädala alguses (reedeks seda oodata oleks liigne naiivsus). Minu jaoks on teoorias asi marulihtne. Ma pean allkirjastama ühe paberi, mis on jaapanikeelne ja seetõttu ei oma ma pädevust selles kirja pandud andmete korrektsuses ja mul tuleb lihtsalt uskuda, et asi on õige. See paber liigub mööda ülikooli koridore läbi erinevate kontorite, et koguda kinnitusi. Siin ma selgelt liialdan, aga piltlikult käib asi küll nii. Teoorias, kui hommikul protsess algatada, siis võiks õhtul dokument kinnises ümbrikus posti teel Tokyo poole sõitma hakata. Jah, teoorias. Selle ühe paberiga kaasnes päris mitu möödarääkimist kuupäevade osas, millest siinsed inimesed said ühtemoodi aru ning mina koos JSPSga teisiti. Järgnesid kirjavahetused, minu lihtlausetes selgitused. Väidetavalt saadi aru. Küsisin üle, kas said dokumendile õiged numbrid. Noogutati. Palusin lõpliku dokumendi endale ka saata. Ja mis ma näen - ikkagi valed numbrid selles jaapanikeelses taotluses. Ja seda kaks korda. Ma siiralt loodan, et täna läks majast välja õige paber. Seetõttu ei käi ma siinkohal välja kuupäeva, millal võiksin kodumaa pinnal olla. Äkki sõnun veel ära.

Veel üks asjaajamise aps. Stipi koordinaatorid Tokyost suhtlevad ülikooliga ja minu eest vastutava inimesega. Mina pole pärast siialaekumist stipi osas eriti JSPS-ga suhelnud. Tuli välja, et aprilli alguses olevat muudetud reegleid grandirahade kasutamise osas. Informeeriti ülikooli. Mitte mind. Mul olid lähetused aprilli lõpus ja mai alguses. Mingi erilise asjaajamise reegli tõttu sain komandeeringurahad juuli lõpus ja augusti alguses. Lisaks igasugustele muudele kulutustele, mis kalkuleeritakse peenete koefitsientide põhjal, sain ka päevarahad. Ja mis ma nüüd teada sain - uute reeglite järgi, millest ülikool oli teadlik aprillis, ei tohi stipendiaat enam päevarahasid taotleda. Mul paluti need siis tagasi maksta. Ma ei osanud alguses midagi selle peale kosta. Pärast, kui ma olin erinevate institutsioonidega suhelnud, kirju vahetanud, sain aru, et ma ikka pean maksma, et on tehtud viga. Kurjam! Olgu siis, olen kuulekas ja maksan. Palusin esitada arve või mingi mu aluse, mille põhjal ma panka lähen ja ülekande teen. Ikkagi üle 20tonni raha! Panka? Miks? Arve? Milleks? Ole pai ja maksa sularahas tädile, kes istub viienda laua taga finantsosakonnas!

Isegi kui ma siin seesmiselt aegajalt ikka saan pahaseks küll, siis ma imestan oma kannatlikkust (seda õpetas mulle Tristan kui siin koos olime). Ma võtan välja eeskirjade raamatu, vean näpuga järge, küsin ühe korra ja kui aru ei saada, siis küsin veel. Ja nii korduvalt. Ma loodan siiralt, et igal pool mujal nii ei juhtu, et tegelikult on asjaajamine siin lihtne ja sujuv (varem on ju minulgi vedanud ja kõik kiiresti toiminud), mina olen lihtsalt erand, minuga lihtsalt praegu juhtuvad sellised asjad. Küllap see kõik on ikka selleks, et igav ei hakkaks. Ja tõepoolest - igav juba ei hakka.

Uuest kooliaastast veel niipalju, et Tristan valiski taas esimese pingi. Ta ikka tahab õpetajat kuulata ka.