Ära jäi!

Tormi teed on ettearvamatud, nagu eluski meie eneste valitud teed. Kui veel üleeile päeval võis ilmakaardilt lugeda, et tormikese jääb just Matsuyama kohale, siis nüüd see isegi ei riivanud Shikoku saart. Seega tundub, et pääsesime. Ma veel muidugi vaatasin eile hommikul teraselt telekat ning ootasin võimalikku sõnumit koolist, et tunnid jäävad ära, kuid kool töötas ja ühtegi tundi ära ei jääta. Kui oleks läinud vastupidi ja torm pahandust teinud ja tunnid ära jäänud, oleks tunnid pidanud tasa tegema koolivaheajal või järgnevatel laupäevadel. Milline rõõm! Kooliga hakkame aga asju kokku tõmbama. Kohtumised Mai-senseiga on üha emotsionaalsemad. Tal on plaanis järgmisel neljapäeval, eelviimasel koolipäeval, Tristanile pidu korraldada. Ja seline plaan pole mitte ainult temal, paljud soovivad siin Tristaniga veel kohtuda ja ühe toreda päeva koos veeta - meie toetajad ja abiõpetajad koolist, mitmed tuttavad ülikoolist ja mujalt, sõbrad kooli teisest klassist. Nüüd tuleb juba väga teraselt päevakavad üle vaadata ja aegu broneerida. Lisaks on ju vaja pakkida ka. Kohvrid tulevad kaalult viimase piiri peal. Plaanitud kingitused kodumaal jagamiseks jäävad küll ära. Oleme ise suured kingid :)

Väike tormisilmakaart eilehommikuse seisuga. Tegelikult läks tormikese veelgi kaugemalt saarest mööda. Sel korral vedas.

Välk & pauk

Kolm ööd on välgutanud ja paugutanud. Ja ikka korralikult - kord tuba valge ja siis selline kõmin, et seest võtab isegi kõhedaks. Kõrval olev kindlusemägi annab sellele veel karmi kaja juurde. Isegi unimüts Tristan ärkab öösel selle peale üles ja pärast sonis midagi jaapani keeles. Aga hommikuks on jälle kõik raugenud. Kusjuure äike ehmatas öösel tööle videomaki, lülitas välja sooja vee ning pani WC prill-laua soojenduse maksimumi peale. Kujutage nüüd ette, et lähete hommikul tualetti ja istute kuumale prill-lauale. Oleks siis külmal talvehommikul, kuid õue- ja toasooja on praegu nii umbes kolmekümne kraadi lähedal. Täna öösel lubati jälle müristamist. Tuleb hommikul WC-sse minnes siis ettevaatlik olla. Kuid küllap on see hetkel kõige väiksem mure. Taifuun Neoguri, mis Jaapani lõunapoolsetel saartel  juba pahandust teeb peaks siia jõudma neljapäeval. Hoiatust pole me veel saanud. Koolis lastele räägiti, et kui on väga tugev tuul, siis kooli ei pea tulema. Ennustuste kohaselt vaibub tuul enne Shikoku saarel jõudmist ning nii hull ei tohiks enam olla kui lõuna pool. Samas tuleb siit ja sealt vastuolulist infot. Eks kuulan ja vaatan nii uudiseid internetist kui ka telekast. Vajadusel varjume - ei lähe kooli ega tööle. Telekat saan veel viimaseid nädalaid vaadata, sest lõpetan telekaga lepingu ära. Tegelikult näen ma telekat ikka edasi ka, kui lihtsalt pole kehtivat lepingut. Seega olen paari nädala pärast seaduserikkuja - kõik, kellel on telekas peavad teleülekannete maksu maksma - mul on telekas ja maksu ma maksta enam ei kavatse.

Matsuyama ülikooli (Ehime ülikooli naaberülikool) tudengid riisuvad pärast paduvihmast ööd spordiväljakult vihmavett. Ma usun, et nad alustasid ikka enne kella seitset (pilt on tehtud nii umbes poole kaheksa ajal hommikul). Üldse on see spordiväljak üks kummaline koht. Kui ei saja, siis lihtsalt joostakse tolmus ja kui sajab, siis ei vinguta, vaid tehakse kätekõverdusi mudas.

Juba saame koolist kokkuvõtteid olnud semestri kohta. Siin on noormehe füüsiliste võimete kaart. Punane joon on kõigi esimeste klasside keskmine. Tristan on enamus tegevustes klassi ja kõigi essakate hulgas parim. Kuid siinkohal ei saa ka ära unustada, et ta on kaheksane, kui teised on kuuesed või seitsmesed.

Käisime siis kohalikus mängutoas ka ära. Sada jeeni mäng. Hull koht, kuid mis sa vihmahooajal ikka teed, kui tillukeses korteris passida ei viitsi.

Mängutoas käivad lõbusate laste kõrval ka igas eas täiskasvanud. Tegelikutl ikka ongi seal rohkem suuremaid kui väikeseid. Need kaks tädi lihtsalt mängisid tuimalt mingit mündimängu kümnete konidega täidetud tuhatoos kõrval ja pilk kivistunud. Ja oleks siis, et saad selle mänguga võita suure summa, aga ei. 

Peale selle, et mängutoas saab masinatest võita mänguasju, kommi, jäätist, T-särke ja mida iganes elutut veel, võib mõnesaja jeeni eest püüda elus kalu või siis aksolotte (pilt üleval vasakul). Tristan tahtis seda mängu ainuüksi sellepärast mängida, et loomad päästa. Ja mina julm ema ei lubanud. Meie kodu lähedal on Koduextra tüüpi kodutarvete pood ja juba tükimat aega on seal müügil ka põderpõrnikate moodi putukad. Elutingimused poes on küll neil karmid. Täna avastasime, et erakvähke saab ka a´la jogurtitopsiga osta. Loomakaitsjad, kus on te silmad?

Ja nüüd hoiame pöialt, et taifuun oleks meieni jõudes raugenud. Mul pole triikrauda ka mida taskusse panna.

Pidu

Tantsupeo tule süttimine sai südaööl vaadatud. Rongkäik on pisut mõistlikumal ajal. Nüüd on jälle üks neist hetkedest, mil oleks parema meelega kodumaal. See on vist ainuke pidu, kus ma hea meelega olen massides. Mulle muidu massiüritused ei meeldi. Nii iidammu Õllesummeril kui ka Pet Shop Boys´i kontserdil käisin vaid seetõttu, et müüsin vaese tudengina õlut. Kuid nüüd on hea, et on olemas internet ning õhkan, et saan massiüritusest osa. See on ülev ja tekitab külmavärinaid. Ma pole küll ise kunagi kaare all laulnud ja väljakul tantsinud (elevant on kõrvale astunud ja korvpalli pidasin kunagi tantsimisest olulisemaks trenniks), kuid olen omamoodi sellest kõigest osa saanud isegi nii, et ühel kooli 1. septembri aktusel (1990ndatel kuskil) sain selle eest ergutusauhinna - mina lihtsalt jooksin sama distantsi maha, mis koolikaaslased marssisid ja olin koduvalla kollektiive ees jälle ootamas ja tervitushüüdeid kisamas.

Säherdused pildid leidsin arvutiavarustest. Ei ole üleüldse Jaapaniga seotud :)

 Ehteestlaslikult tõsine. Sain just Tristanilt pahandada, et ma ikka naeratan fotodel maruharva.

Õed Tihedad :)

Jaapani elu käib aga juba natuke pakkimiste tähe all. Oleme juba paar pakki raamatutega kodumaa poole saatnud ning üks suurem pakk mänguasjadega läheb teele vahetult enne lendu. Osad mänguasjad on juba ka siin laiali jaotatud. Eks seda pakkimist veel aga jagub järgmistesse nädalavahetustesse ka. Täna, laupäeval, oli töö juures töine koosolek ja arutelu ning kui siinsed kolleegid teada said, et noormees enam Jaapanisse tagasi ei tule, siis otsustati kiirelt, et tema auks tehakse pidu. Kuna teatakse, et Tristanile meeldib hullupööra kuumaveeallikates käia, siis saab pidu just seal olema.

Kui keegi soovib aga lugeda emotsioone minu esmaspäevase koolikülastuse kohta, siis neid ma kirja ei pane. Neid lihtsalt ei ole. Ülemöödunud sissekandele saan vaid lisada, et minu viisaka küsimuse peale juba eeldati, et ma olen lapsele lubanud koju jääda ning vastvõttev kool ei saa lubada mind kooli oma lapsega ning ka olukorda, et laps jääb minu loengu pärast üksi koju, siis tühistati minu esinemine. Lihtsalt nii eeldati! Mina ei olnud veel Tristanile midagi suurt lubanud (seda ka ma oma küsimusega kirjas vastuvõtvasse kooli ei kirjutanud) ja seega läksin esmaspäeval mina tööle ja Tristan oma kooli.

Leidsime aga vahetult enne äraminekut uue hobi. Teisipäeviti ronime.

Teise-klassi-küpsus

Nii umbes maikuus arvasin ma küll, et peame Tristaniga Eesti koolitöid kuni kojutulekuni tegema. Ei näinud mina sellel lõppu. Juba mõtlesin, kuidas pehmendada noormehe teadasaamist, et Eesti lastel on koolivaheaeg. Kuid kuidagi juhtus nii, et saime kokkuleppele, et enne jaanipäeva Tokyo-reisi saame Eesti asjadega ühele poole. Tundub, et saimegi enamvähem kogu programmi läbitud ja enam me Eesti asju ei tee, vähemalt mitte korrektselt ülesandeid. Iga õhtu loeme korralikult üksteisele raamatut, kuid mitte just lehekülgede kaupa. Jaapani kool veel jätkub ja seal on ikka õppimist nii koolis kui ka kodutöid mõnuga. Vaheaeg algab alles 18. juulil. See, et Eesti koolitööd on läbi annab poisile rohkem vaba aega ning mõne nädala tagune väsimus on pisut taandunud ja kooliminek tundub taas pisut ärksam olema. Sellegipoolest vaatame nädalalõpul uue nädala kava üle ja koos otsustame, kas kooliminek on kõigil päevadel või vaid neljal päeval. Püüame, et vähemalt ikka neli korda võiks koolis käia, mitte kolm päeva nagu varem jutuks oli.

Koduõppest rääkides tuleb aga jätkuvalt tunnistada, et alguses olin ma õpikus kinni ja oli tunne, et peaks kõik ülesanded ära tegema. Mida aeg edasi, seda vabamalt sai ülesandeid valitud. Aegajalt püüdsin ise ka loominguline olla ja mõtlesin ülesandeid välja. Kuna aeg oli piiratud ja ma siin temaga üksi, siis väga loominguline siiski ei olnud. Ta tahvelarvutisse olen tõmmanud mõned arvutamis- ja loogikamängud ning aegajalt tegi ta mingeid ülesandeid ka arvutis, kuid ikka väga harva. Kõikide ülesannete korrektsest ärategemisest töövihikutest ja õpikutest ma muidugi loobusin ning aegamisi muutus koduõpe valikuliseks, kuigi oli jätkuvalt ikka õpikupõhine.

Kirjatähtedega alustamine oli kõige keerulisem ja valusam. Samal ajal õppida hiraganasid ja meie kirjatähti on paras katsumus. Lõpuks sai asja käppa. Tegime lausete etteütelmisi ning selle käigus püüdsin siis natuke ka reegleid õpetada. Talle meeldivad eriti suured kirjatähed. Eriti näiteks suur K, J, L ja suur T. Ta kirjutaks kõik nende tähtedega sõnad lause keskel suurte tähtedega kui vaid saaks. Eesti keele nigelaim osa on jätkuvalt lugemine, aga ega see ei peagi ju sport olema, et kiiruga vaja spurtides kõik läbi lugeda. Need on õpetaja Külli kuldsed sõnad. 

Mõned käekirja näited. Kaks kirja sõpradele. Kiri Maritele pärineb aprillikuust ja Jakobi kiri on kirjutatud maikuus.

Matemaatika osas avanes ta pea uuesti umbes aprillis ja siis haaras kõike lennult. Enne oli ikka mingi blokk peal ja isegi 5+3 ei tulnud meelde. Kuigi ma püüdsin mitte anda tuimasid ülesandeid. Nüüd on arvutamisega kõik normis ja kuna siin on hinnad ikka sadades, siis on arvutamine suurte arvudega ka tehtav. Tekstülesandeid ka mõistab. Matemaatika murekoht on kellatundmine. Seda veel harjutame.

Tuleb tunnistada, et inglise keele tunde pole meil olnud (korra vist tegime õpiku lahti ka, et vaadata, kas seal on midagi, mida noormees ei oska), see tuleb tal iseenesest. Mõnikord, kui oleme seltskonnas, siis peame omavahel ka inglise keeles rääkima.

Loodusõpetuse õpiku ja töövihikuga tegelesime ka ja arutasime teemade üle. Samas on ta siin minuga natuke teisel kujul loodusõpetust läbinud. Talle tegelikult loodusõpetuse raamat üleüldse ei meeldinud - seal lihtsalt ei käsitleta selliseid teemasid, mis oleksid huvitavad.

Kehaline kasvatus - seda teeb ta koolis, hetkel on kaks korda nädalas ujumise tunnid ning kord ka nö tavaline kehaline. Eks vabal ajal oleme ikka ennast ise ka liigutanud.

Kunstiõpetus - seda teeb ta ka koolis ning ta on kodus ka mõned teosed valmis teinud.

Teine murekoht kellatundmise kõrval on muusika. Ma püüan ikka need käemärgi ette võtta. Koolis on neil ka muidugi muusika, seal nad mängivad pille, õpivad laule ja rütmi, kuid käemärke vist ei õpi. Pean siinse muusikaõpiku läbi lappama.

Kui nüüd üle vaadata nimekiri, mida peaks esimese klassi lõpus laps oskama, siis ma usun, et Tristan neid asju teab. Kas ta just oskab eesti keele reegleid peast ette vuristada, seda ma ei ütleks. Niiviisi reegleid me ei õppinud. Nii näiteks on meil liitsõnade asemel kasutusel sõna "kalli-kalli sõna" - kaks või enam sõna saavad kokku ja kallistavad. Või siis kui loeme raamatut, siis analüüsime mõnda lauset ja esitame nende kohta küsimusi. Sellest kõigest peaks ju piisama.

Nüüd tuleb nende teadmiste põhjal augustikuus ka koolis tõestada, et ta on valmis jätkama teises klassis.

Ma olen juba mitu korda öelnud, et mu auväärt Olympus hakkab ära väsima. Väsis ikka väga ära. Viisin parandusse, aga siin seda ei tohterdatud, vaid oleks pidanud saatma Tokyosse. Kohe aga öeldi, et pole erilist mõtet - parandmaine läheb kallimaks kui uus. Uut fotokat valisin kaua. Vist isegi liiga kaua. Pidin korduvalt ümber mõtlema. Fotopoes olin juba püsiklient, kes fotokaid näpib. Ma usun, kui ma poleks uut masinat nüüd ära ostnud, siis poleks mind enam ka fotokapi lähedale lastud - kaua see kummaline väljamaalane ikka siin kalleid kraame näppimas käib. Lugesin foorumeid, küsisin headelt inimestelt nõu, vaatasin hinda ka ja lõpuks ostsin eelmise nädala lõpus Canon´i.

Pühapäevaks olime võtnud plaani, et osaleme järjekordsel fototuuril Shingu hortensiaparki Shikokuchuo´s. Lisaks oli sellel tuuril kavas pildistada päikeseloojangut ja öist linna. Eriti vale otsus on muidugi uue kaameraga minna pildistama pimedat linna. Ja mitte ainult - ega see päevanegi pildistamine uue kaameraga nüüd teab mis pidu olnud. Tuleb tunnistada, et mingitel hetkedel lihtsalt "tulistasin". Kuna reis oli välja reklaamitud kui fotoreis, siis olid teised osalejad ikka ka reisi väärilised ja kuna oli teada, et läheme pildistama päikeseloojangut ja pimenevat linna, siis oli kõigi teiste jaoks elementaarne, et statiiv tuli kaasa võtta. Oi, milliste pilkudega mind vaadati, kui ma käe pealt pildistasin või siis fotokat piirdeaia peale sättisin. Üks onu püüdis õpetada ja väita, et nii ikka pilte ei tehta. Teisalt tegi uue fotokaga ilma tema hingeelu tundma õppimata töö tegemise raskeks see, et üks kaheksa-aastane putukahuviline palus mul järjepanu ja põõsastes ronida ja lülijalgseid pildistada.

Fotoreisidel külastame alati häid söögikohti. Minu kandik on ülemine ja sellelt on veel pooled hääd asjad puudu. Tristanile tehti eraldi söök. Ma ainult ei tea, miks teda hiinlaseks peeti.

Päikeseloojangupiltidega ei hakka ma laiama - päike loojub igal pool läände, kuid kõiki teisi näeb pildipangas.

Rumal ema väljamaalt

Oi, kui palju väikeseid asju on siin, mis on nii paju erinevad läänemaailmast. Iga päev ma neid erinevusi enam ei taju, aga ülepäeviti küll. Täna jälle.

Esmaspäeval pean minema ülikooli algkooli (see kool on noorte õpetajate praktikakoht ja seetõttu kuulub ülikooli alla) viiendikele Eestit ja oma tööd tutvustama. Kuna ma luban aegajalt Tristanil kodus olla ning ei pane ta õlule kohustust praegu viimastel nädalatel  iga päev koolis käia (Mai-senseiga on kokkulepe olemas), siis arvasin, et ta ju võib minuga teise kooli kaasa tulla. Oleks justkui teistsugune koolipäev. Ja kindlasti õpetlik - nagu kool olema peaks. Ma muidugi viisaka inimesena küsisin luba. Ei tohi! Ei tohi olla olukorda, mil laps ei lähe korralikult kooli, vaid tuleb emaga kaasa. Põhimõtteliselt ei oleks ta ka tohtinud siis minuga ei välitöödel ega Tokyos ega konverentsidel ka kaasas olla. Üksi kodus ta ka muidugi olla ei tohi sel ajal, kui ema kuskil koolis loengut peab. Isegi ei loe, et Tristani koolist on luba tal aegajalt kodus olla. Ma oleks võinud ju olla julm ja mitte küsida, vaid lihtsalt rumala väljamaallasena koos Tristaniga esmaspäeval võõrasse kooli minna. Kui Tristan tuleb minuga kaasa ja teised õpilased teda näevad, siis see mõjub äärmiselt halvasti moraalile ja laste kohusetundele, põhjustades lisaks konflikte ja probleeme nii vastuvõtvas kui ka meie koolis, õpetajatel võib jamasid tulla ja asjasse võib sekkuda ka linna haridusosakond. Kusjuures minul justkui ei tuleks jamasid? Koolipäeval vastutab lapse eest kool, mitte lapsevanem ja kui kool on mulle andnud lubaduse, et noormees võib aegajalt kodus olla, siis sellega on tegelikult kool üle piiri astunud. See kokkulepe on tehtud haridusameti selja taga, salaja. Nii teha ei tohi! Nojah, mõneti ma ju saan aru - Tristani kooliskäimise eest ju maksab linn ja põhjuseta puududa ei tohi, kuid kas siin ei aeta natuke juuksekarva lõhki? Ja miks siis sellest meeletul hulgal inimestele jama kaela peaks tuleb. Või on see lihtsalt ähvardus? Enam ei üllata:)

Bingo!

Ma ei ütleks, et saaks hõisata: "Tokyo, nähtud!". Nägime ju vaid murdosa sellest. Kuid meil ei olnudki eesmärk neli päeva turisti teha ja vaatamisväärsuste vahel rallitada. Mina olen seda varem natuke teinud ning vaevalt, et noormees nüüd suurde vaimustusse oleks sattunud kui järjekordsesse templisse oleks sisse astunud. Muuseumid oleksid talle muidugi meeldinud küll, eriti loodusmuuseumid. Keisri juurde tahtis ta küll minna, aga meil polnud aega kokku lepitud. Nii nagu meil polnud aeg kokku lepitud, et me Eesti saatkonda läheme. See oli tõesti eksprompt üritus. Sattus lihtsalt jääma meile tee peale. Nii lasimegi uksekellal heliseda ja ei osanud jaapanlasest sekretärile kohe midagi algul öelda, et miks kaks tüüpi ukse taga passivad. Pärast mõningast ootamist lasti meid aga kenasti sisse ja konsul Toomas Moor võttis meid vastu. Istusime ja vestlesime meeldivalt elust ja tööst Jaapanist ning Eestis. Lahkudes oli kott paberist raske. Kuna mul oli ja tuleb järgnevatel nädalatel veel siinseid koole külastada ning Eestist tutvustada ja teadusest rääkida, siis sain natuke abimaterjale - mõned jaapanikeelsed kaardid ja brožüürid Eesti kohta - hea jagada. Tristan juba viis osad oma kooli.

Eesti Vabariigi Suursaatkond Tokyos. Esimene Eesti saatkond, mida ma külastasin.

Kui enne Jaapanisse tulekut mul Näguderaamatus kontot polnud, sest ei pidanud seda vajalikuks, siis siin on see juba korduvalt tõestanud, et aegajalt võib täitsa kasulik olla. Näiteks saab teada, millises poes müüakse kaerahelbeid, kes jagab eestikeelseid raamatuid või millal toimub eestlaste kokkutulek, et jaanipäeva tähistada. Lisaks muidugi tasub kuulutada, et vajad öömaja ja see ongi olemas. Pakkumine ületab isegi nõudluse. Nii saigi meie koduks üks hubane korter Saitamal Liina ja Anahita juures. Eestimaal ju ka küsija suu pihta ei lööda ning saad ammuse tuttava või tuttava tuttava sugulase juures ikka ööbida, kuid siin on see tunne kuidagi teine. Nii olimegi hoitud ja kaitstud, toidetud ja poputatud. Kuna Liina oli üks jaanipeo korraldajatest, siis algas meie päev laupäeva hommikul vara. Enne kui tuli nelja erineva rongiga sõita, oli vaja veel poest viimased ostu teha. Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma Tokyo piirkonna kaardile vaadates küll ei oska aimata, kus jõe ääres piknikuplatsil meie oma pidu pidasime, aga see polegi tähtis. Tähtis on see, et sinna oli kogunenud arvestatav hulk eestlasi ja mõningane hulk neid, kel nii jaapani kui ka eesti veri soontes, lisaks veel Eesti fännid Mehhikost, Kolumbiast, Jaapanist, Inglismaalt. Oli meeleolukas. Nii meeleolukas, et päikeseloojang jäi tabamata ning pärast kella üheksat, mil juba ammu teised pikniku pidajad olid asjad kokku pakkinud, taipasime meiegi lahkuda.

Kui sellised tegelased elavad võõrustaja juures, siis tegelikult ju polegi vaja loomaaeda ega akvaariumi parki minna.

Peaasjalikult möödus aeg ikka rääkides, Jaapanit kiites ja laites, jaapani keele eripäradest ning kummalistest kommetest lobisedes. Tristan kogus jõe äärest putukaid ning filosofeeris ja võttis vapralt osa mängudest ning vajadusel läks sujuvalt üle jaapani keelele kui näis, et vestluspartner eesti keelt ei mõista. Korra pidi ta muidugi ehmuma, kui jaapanlane Eiichi sulaselges eesti keeles talle vastas. Hämmastav, kuidas üks jaapani poiss otsustab, et tahaks midagi eksootilist õppida ja siis õpib eesti keele lihtsalt selgeks. Ja mitte ainult - nüüd mil meie emakeel tal täitsa aktsepteeritaval tasemel omandatud on, siis ta arvas, et võiks nüüd poola keele ka selgeks saada. 

Oli mänge ja võistlusi ka. Bingo-mängu auhinnaks oli pudel veini ja täiesti juhtumisi sai esimesena horisontaalrea bingoruudustikul kokku Tristan. Lapse rõõm oli suur ja võidutants võimas, et ta peaaegu ei pannud tähelegi, kui võidu-veinipudel kähku viinamarjakobara vastu vahetati.

Kuna üle lõkke hüpata ei saanud - lõket lihtsalt me teha ei tohtinud, siis tuli sellele mängule loovamalt läheneda. Hedi korraldas asjad kenasti käsitöötunniks. Tuli valmistada olemasolevatest materjalidest nukk, mida siis hiljem üle grilli lennutati. Selles Tristanil suurt õnne ei olnud. Nuku aerodünaamilised parameetrid olid paigast ära. 

Lipud lehvisid ja inimesed olid rõõmsad. Oli süüa ja oli juua. Saatkond saatis päris mitmed Baruto veinipudelid ka. Mõned pildid, mis on teiste piduliste tehtud (siia salvestatud tegi Tõnu) asuvad pildipangas Eestlased Jaapanis. 

Kuna laupäeval jõusime koju ikka väga hilja ja nii väsinuna, et rongijaamast koduni võtsime takso, siis lubasime pühapäeval endale pikka uinakut. Plaan oli loomaaeda minna, kuid taevased väed ei olnud sel korral meie poolt. Niigi anti meile eelmisel päeval armu ja vihmahooaja õhtu möödus vihmata. Toas ka passida ei tihanud. Mida teha vihmasel päeval? Tuleb minna kaubanduskeskusesse. Seal ikka juhtub midagi. Saab süüa, on poode, on meelelahutust. Käisime Tristaniga esimest korda meeletult kärarikkas mängukeskuses. See on koht, millest ma ikka aru ei saa. See on meeletult värviline, ülemõistuse kärarikas ja ülerahvastatud koht. Mängimas käivad lapsed ja vanaisad, noored paarikesed ja pereisad. Pereemad enamasti seisavad lastega koos järjekordades. Lapsed koguvad mingeid spetsiaalseid kaarte, mida muide saab ka vorstikarpidest, et siis need masinasse sööta ja järjekordne võitlus maha pidada ning omakorda uus kaart saada. Tristan arvas, et vahetult enne Jaapanist äraminekut võiks ikka korra mõnda mängu mängimas käia, kasvõi Taiko-trumme põristada. Minugi poolest, aga olgu see siis tõesti meie viimasel nädalal.

Tristan ja Anahita ja mängukeskus.

Pühapäeval jäi meil loomaaed ära ning esmaspäeval ei saanud me pikka retke enam ette võtta, kuna lennuki peale oli vaja ka jõuda. Muidugi tahtis noormees Disneylandi minna, kuid õnneks oli tal ka alternatiiv välja pakkuda, et külastada järjekordset akvaariumi. Tokyos on neid palju. Valisime sellise, mis logistiliselt paremini sobis. Shinagawa akvaarium. Kuna me oleme siin neid akvaariume juba omajagu näinud ka, siis see oli kõige nigelam. Kui võrdlust kõrval ei oleks, siis on muidugi täitsa kena koht, kus lastega aega veeta. Me ju ei teadnud, milliseks ilm kujuneb, sest ähvardas jälle sajuga, seega ei julgenud plaanida õues ekskursioonitamist.

Shinagava akvaariumis olid mõned tegelased ikka sellised ka, keda varem näinud ei olnud.

Juba ammu olen mõelnud, et siinsed värvilised rattad tuleks üles pildistada. Need on värvilahenduste poolest veel tagasihoidlikud näited ratastest. Ülemine teadagi miks pildistatud.

Jah, selle lühikese reisi ajal me ei tutvunud niivõrd Tokyoga ning polnud mingid tavalised turistid, kuid reis oli seda ootamist väärt sootuks teiste emotsioonide tõttu.

MUMÄ

Peod on selleks korraks siis peetud. Oli teismoodi, oli ärevust, oli põnev ja eks natuke oli kurb ka, kuid see viimane muidugi saanud võitu kõige vahva üle. Oli muidugi palju kinke ja õnnitluskaarte. See kõik oli ütlemata armas ja noormees säras rõõmust neid avades.

Juba kaks nädalat tagasi kirjutasime valmis kutsed ja palusin tööl sekretäril need ka ära tõlkida. Kutsutud oli kolm poissi (eelmised klassivennad) teisest klassist - Shu, Naruto ja Aoi. Sekretär oli hirmus elevil. Tal endal on kaks last ja on oma elus käinud vaid ühel lapse sünnipäevapeol ning suuremaid laste sünnipäevasid vaid telekast näinud a´la USA filmidest. See viitab sellele, et siin just väga tihti sünnipäevasid ei peeta. Shu ema ütles, et tööl käivad emad kohe kindlasti lastele pidu ei tee. Teine asi, millega siin tuleb arvestada on kingitused. Juhul kui tehakse kinke, siis tuleb ka teha vastukink. Kinke tehakse pulmade, lapse sünni puhul ja näiteks matuste kui ka tööl edutamise puhul. Olles saanud kingituse, siis tuleb kindlasti ette ja taha tänada, mis on ju igati mõistlik, kuid tuleb teha ka vastukink. Vastukink peab olema umbes pool saadud kingi väärtusest.

Tristan on aga nüüd kaheksa-aastane poiss, mis tundub mõneti nii uskumatu. 

Sünnipäeva eel oli noormehe magamaminek muidugi ärev ning hommikul oli poiss kell kuus üleval väites, et ärevus näpistas ta üles. Kuigi minagi magasin linnuund ei jõudnud ma nii kiiresti reageerida ja koogitükil küünalt põlema panna. Eelmisel õhtul Tristan veel tegi nalja, et olgu siis hommikul tort olla, siis ta ei teadnud, et mul oligi külmkappi üks kreemine viil peidetud (siin õnneks müüaksegi selliseid kreemiseid torte kenasti viiludena).

Kohe ärgates tuli ka kingiks saadud Legod kohe kokku panna, õnneks seetõttu kooli ta hiljaks ei jäänud ja kooliväsimus ei andnud ka tunda. Viimane on meie elu peaaegu iganädalane (õnneks mitte igapäevane) osa ning hea meelega ootaks kedagi külla, kes siis võiks mitte koolimineva lapsega olla ja tegeleda ajal, mil mina mikroskoobi taga istun. Unistada ju võib. Homme on aga mingi imetabase tähtpäeva tõttu koolist vaba päev, kusjuures see ei ole vaba päev töökohtades. Tristan veedab homse päeva Shu juures mängides. Ja kuna reedel ta ka kooli ei lähe, kuna me lendame Tokyosse, siis saabki tulevast nädalast niikuinii mõnusalt kolmepäevane koolinädal ja peaks jälle hästi mõjuma.

 Reedel käisin lastele Eestist rääkimas. Ja ikkagi sain loa ka komme jagada. Komme jagasin pärast ettekannet, aga et lapsed ei tohi neid kohe süüa, siis pigistati need pihku. Ma ei taha teada, mis välimusega need kommid pärast olid. Ma ei tea, kas lapsed said ka mu jutust aru (mul oli tõlk abiks), aga suurem osa kuulas küll korralikult ja pärast küsiti küsimusi ka - Miks te riisi ei kasvata? Millise maitsega riis teil on? Kas Eesti on puhas? Kas teil vikerkaari on? Kas teil vihmavarje kasutatakse? Milline on minu lemmik loom?

Kuigi me ei maininud sõnakestki, et Tristanil on sünnipäev, tahtis Tristan ise olla kommijagaja. Mina muidugi lubasin ja alles pärast mõtlesin, et vist käitusin liiga iseteadlikult ning selle loa oleks pidanud andma õpetaja.

Laupäevasel peol korraldasin ühe eestimaise sünnipäevamängu ikka ka. See tekitas ikka suurt elevust ja tundus vägagi meeldivat. Mõni mäng oli mul veel varuks, kuid neid mängida ei jõudnudki.

Laupäev oli mängutoa ja peo päralt. Siin on linna poolt majandatavad mängutoad (idee Savisaarele - munitsipaalmängutuba - MUMÄ), mis on tasuta ja kus on nii õueala, käsitöö nurgad, köök ja söögituba, väike võimla ja väike mängunurk lauamängudega. Ette broneerima ei pidanud ning võisime vabalt söögituppa oma laua katta. Tristan palus veel peole tulla ka Laural, kes on kena õpetaja Kanadast, kuid siin juba aastakümneid elanud ning ka Yumi (meie esimene toetaja ja abistaja siin), kelle viimase aja käikudest me suurt ei teandnud. Noormehe rõõm oli suur, kui ma lugesin ette Yumi kirja, et ta peole tuleb. Nii mängisidki poisid kuskil maja peal (poiste emad kolasid linna peal) ja mina, Laura ja Yumi lobisesime söögitoas.

Palusin Shu ja Naruto emadel (Aoi ei tulnud miskipärast) kella viieks tagasi tulla ja siis tegime ka piduliku tordilõikamise. Tordi tellisime juba kolm nädalat tagasi ja valisime alguses šokolaadi-maasikatordi, kuid kuna maasikahooaeg on nibin-nabin läbi saamas, siis väideti, et tehakse lihtsalt šokolaaditort. Rõõm oli eelmisel nädalavahetusel suur, kui kondiiter helistas ja sulaselges inglise keeles väitis, et ta teeb meile ikka maasikatega tordi. Meeletult magusa võikreemitordi sees ja peal olidki maasikad. Kõik söödi ära, kuid mina oleks pärast küll ühe heeringa nahka pistnud. 

Kinke sai noormees ka ja nüüd ma ei teagi, kuidas käituda. Ma jagasin kõigile peotäite kaupa komme - ehk see oli pool kingirahast ja ma eraldi tänukinke ei pea tegema hakkama.