16 hüpet 20 sekundiga

Ma olen juba korduvalt viidanud hüppenöörile kui kultus-spordivahendile koolides. Ja mitte ainult. Nii mõnelgi naisterahval on tööle minnes käekotis lisaks lõunasöögikotikese, rätikukotikese, hambaharja ja näomaskidega kotikesele veel üks kotike, milles hüppenöör. Täna oli koolis hüppenööriga hüppamise võistlus. Minu teada Tristan Eestis olles hüppenööriga ei hüpanud. Igaljuhul meil seda kodus küll ei olnud. Nüüd on. Kaks tükki igaksjuhuks. Ja igaksjuhuks peab see nöör alati ka kaasas olema - iial ei tea, kus saab hüpata. Näiteks kui hommikul kooli jõuame, siis mõni kümme agaramat õpilast juba keksivad spordiplatsil, pikemate vahetundide ajal minnakse jälle õue hüppama. Hüppenööriga hüppamine on vist esimene jaapanipärane tegevus, mis Tristanile väge hinge on läinud ja mille arengut ma igapäevaselt ka näen. Ta alustas "nullist". Tema jaoks oli algul ühelt jalalt teisele hüppaminegi keeruline. Täna aga hüppas ta võistlustel juba tagurpidi ja ka käed risti. Mitte muidugi nii nagu ägedalt kui kohalikud lapsed, kuid ega palju alla ka ei jäänud. Hüppenööriga hüppamine on üheks kooli minemise motivaatoriks. Hommikutest on ära kadunud lause "Nii raske!" ning uueks päevaks mõtleb noormees eesmärgiks suurema numbri, mis tuleb hüpates saavutada. Ja nii saab ju numbreid jaapani keeles õppida. Lisaks  muidugi koordinatsiooni ja füüsise arendamine ja lõbus olemine ja klassikaaslastega koosolemine. Kooliga asi pisitasa areneb. Tristan on tutvunud uute õpetajatega, kes teda aitavad. Meie kodusesse sõnavarra on ilmunud mõned jaapanikeelsed sõnad. Sellekuise koolilaulu sõnad (igal kuul on koolil uus nö kuulaul lisaks koolihümnile) hakkavad kuu viimastel päevadel pähe kuluma. Igahommikused eesti keele tunnid, mida Tristan klassi ees läbi viib on ka rõõmsaks osaks, mis korvavad olukorra, et suur segadus on ikka sees. Ta juba plaanis, et õpetab neile sõna "lõoke" - natuke kiusamine pärast, et ta ise peab ju ka keerulisi sõnu õppima, kuid siis leidis, et sellest sõnast pole väikestel jaapanlastel tema endaga suhtlemisel ju mingit kasu.

 Õpetaja on kenasti kõik eestikeelsed sõnad üles kleepinud.

Tänasest võistlusest. Ma polnud päris kindel, kas ikka on mõtekas sinna minna. Seda enam, et üritus toimus pool üksteist - minu jaoks tõsisel töisel ajal. Eeldasin, et tegemist on tavalise kehalise kasvatuse tunniga. Oligi vist nagu tavaline kekatund, kuid saalis oli ka lapsevanemad ja üldse mitte vähe. Enamasti muidugi emad, mõned vanaemad ja paar isa-vanaisa.

Kui mina läbi vihma koolimajja jõudsin polnud esimeste klasside etteasted veel alanud. Võimlast tormasid välja pisut vanemad lapsed ja nende vanemad ning ukse taga hoovis värisesid näod naerul kolm esimest klassi. 

 Lapsevanemad saadeti kenasti lavale istuma, et parem ülevaade asjast saada. Lapsed võisid alustada soojendusringidega. Tristan nägi mind ja oli rahul ning kihutas mööda saali ringi hüppama.

Kaootilisele soojendusele järgnes range rivistus, tervitus, kummardus, lapsevanemate tänamine ja veel mingid sõnavõtud.

Siis tehti väike võimlemine ja lõpuks leidis igaüks joone järgi oma koha hüppamiseks.

Ega ma nüüd päris täpselt sellest süsteemist aru ei saanud, aga laias laastus hüpati rakendades erinevaid stiile (jalad koos, ühelt jalalt teisele, tagurpidi, käed ristis jne) 20 sekundit, kel selle ajaga nässu läks, istus maha. Need, kes suutsid 20 sek vastu pidada, tegid veel ühe ringi. Ja siis võeti uus hüppestiil. Õpetajad protokollisid kõik kenasti tabelitesse. Ma tulemusi ei näinud ja ei oska kommenteerida. Ma ei saanud ise ka Tristani hüppeid lugeda, sest ta oli Yumiga saali teises otsas. Ise ta oli rahul. Järelikult läks hästi. Ja siin mõned videolõigud hüppamisest. Loodetavasti õpetajad ja lapsevanemad ei pahanda, et siin need postitan.

 

 

 

Aegajalt on postkastis üllatusi. Pakiteated on toredad - saab musta leiba ja kommi ja raamatuid. Täname!

 

Enne musta leiva söömist sai ka Eesti Vabariigi presidendi poolt väljakuulutatud joonistusvõistlusel osaletud. Tristanil on hinges lootus, tema pilt laekus kõige kaugemalt.

Pirtsakad sööjad

On omajagu vett merre voolandud ajast, mil viimati kirjutasin, kuid nii oligi ju arvata, et kui me Tristaniga kahekesi jääme, siis igapäevaseid sissekandeid olema ei saa ning püüan nädalavahetusel leida aja, et meenutada, mis viimastel päevadel juhutnud on. Ja juhtunud on päris palju, emotsioone on seinast seina.
Oleme Tristaniga üle nädala kahekesi hakkama saanud. Mina püüan tööl käia ja Tristan koolis. Tõusude ja mõõnadega. Oleme mänginud ja õppinud. Vaielnud ja leppinud. Nutnud ja naernud. Midagi üle mõistuse keerulist ei saa üksikvanemaks olemine ju olla ja praeguses olukorras ma ju justkui üksikvanem olen. Keerukust toob asjale juurde muidugi meid ümbritsev keskkond. Keel. Kultuur. Aeg. Kuid see on oma inimeste näol toetav ja hea, kuigi mõnikord nii ütlemata kummaline, et lausa võimatu on mõista - üks Homo sapiens kõik, aga asjadest arusaamine on nii erinev.
Meil aga on siin vaja veel mõningad reeglid omavahel paika loksutada ja rutiin rööbastesse saada. Õnneks on Tristanil ära kadunud koolimineku hirm. Alguses ta peaaegu klammerdus mu külge. Lasteaia algus tuli meelde, mil nuttev laps sai sõime jäätud ning valutava südamega tööle mindud. Nüüd oli ka hommikune ärkamine enam kui keeruline. Ta ei söönud hommikul, keeldus riietumast. Ma muidugi mõistan tema hirme, samas tahan, et ta kuidagi kohaneks. See, kuidas see toimub, on samas mulle mõistetamatu ja et minagi siin võõras olen, siis ega ma tihtilugu ei oska ka suunata. Minu ülesanne on vaid toetada ja innustada. Õnneks kohtun pealelõunal kooli minnes rõõmsa lapsega, keda saadavad koju rõõmsad klassikaaslad hõigates "Head aega!" (just, eesti keeles!), kõik kallistavad Tristanit ja Tristan lööb kõigiga rõõmsalt plaksu. Õnneks pole kevad siin vist enam kaugel, sest koolihoovis olevasse puuri on talvekorterist toodud viirpapagoid ja jänesed. Neid viimaseid saab varsti küll palju olema. Õnneks on Tristan ka avastanud Jaapani laste rahvusspordiala - hüppenööriga hüppamise (seda tehakse vahetunnis, kekatunnis ja uuel nädalal tulevad võistlused) - ja areneb ning võistleb teistega jõudsasti. Õnneks on teda veel toetamas Yumiko, tema töötunnid küll hakkavad pisitasa vähenema, kuid Tristan on harjunud ka teiste õpetajatega, kes inglise keelt ei oska ning kui Yumiko on üha vähem koolis, saab Tristani kõrval olema keegi teine tugiõpetaja. Kooliaasta lõpuni on talle kõrvale keegi ette nähtud.

Laste rõõm - koolist vabal ajal Tristan juba räägib oma Jaapani sõpradest, kuigi nende mõistmine on veel keeruline.

Kui laps ei saa aru, siis võib tekkida paanika. Näib, et tal oli aegajalt tunne, et kõik on tema vastu. Muidugi see nii ei ole, kuid kui kõik vuristavad ühte keelt ja sind ümbritsevad ja küsivad midagi, siis see näib rünnakuna. See ei loe, et tegelikult tahavad nad sõbraks saada. Oli hetki, mil ta vihaselt lausa ütles: "Nõmedad jaapanlased". Näiteks selle peale, et sai liigset tähelepanu, koolimajas külm on või et koolisöök paha on. Olgem ausad, esimesi "probleeme" ma isegi suudan talle lahata, kuid koolisöök on küll suht nigel ja mitte hea. Siinkohal ei räägi toidu suhtes üldse pirtsakas inimene. Kogu selle toiduprobleemi teeb hullemaks olukord, et kõik tuleb ära süüa. See on käsk! Kui toiduks on riis, siis ei tohi taldrikule jääda riisiterakestki. Kuid lisaks riisile on ju vaja ära süüa midagi supi või kastme moodi ja siis pisike salatike. Olukord, mil mõni laps koridoris lõpuks oksendab, on mul paraku nähtud ning kolmapäeval olla Tristani klassis kaks last oksendanud (mina seostan seda küll sundusliku söömise, mitte kõhuviirusega - aga võibolla ülekohtuselt). Küsimise peale, et miks nii siis sunnitakse vastati, et lastest pirtsakust toidu suhtes välja juurida. Antagu mulle nüüd andeks - see ei ole viisi, kuidas söögi suhtes pirtsakaid lapsi koolitada. See pidavat terves Jaapanis nii olema. Hetkel veel Tristanit ei sunnita. Õnneks ta riisi ja nuudleid sööb ja sellega probleeme pole, kuid ta on igasuguste siinsete kastemete ja salatite suhtes kahtlev. Ma ei tahaks küll seda pirtsakuseks nimetada. Või olen ma siinkohale emalõvina oma last lihtsalt kaitsmas? Peale taldrikute tühjakssöömise on vaja ka 200 ml külma piima ära juua. Tristanil on teatavad perioodid, mil ta joob piima rohkem ja siis jälle selline aeg, mil vähem või üldse mitte. Mina ei ole siiani olnud selline ema, kes sunniks last piima jooma. Kui ei taha, siis ei taha. Minu meelest kuulub piim selliste toiduainete hulka, mida tõesti kogu aeg vaja pole. Ja paraku on Tristanil hetkel just mittevajamise aeg. Muidugi ma pole hetkel noormehele öelnud, et minu meelest on see söögi ärasöömise sundimine nõme ning püüan ikka entusiastlikult innustada uusi maitseid proovima. Hetkel on mul strateegia, et proovigu täna kolm ampsu ja kui ei sobi, siis jätab järgi, homme aga proovib viis ampsu. Sama on ka piimalonksudega - iga päevaga rohkem. Õpetajate väitel on ta teinud edusamme. Kuigi ta sõnavaras on selgelt olemas sõna "Naritinai", mis umbes täpselt tähendab, et ma pole sellise söögiga harjunud või et pole isu. Samas aktsepteerib noormees kooli koristamist ja võtab oma ülesannet väga tõsiselt. Isegi pühalikult:)
Nüüdseks on Tristan välja selekteerinud paar poissi, kellega võiks rohkem mängida ning keda ta ka hea meelega külla kutsuks. Minugi poolest kutsugu või minugi poolest võime me minna laupäeval parki jalkat mängima. See aga ei pruugi olla nii lihtne. Enne tuleb nende poiste vanematega kuidagi kontakti saada. Lapsevanematelt nõusolek saada. Kirjutasin täna kolm kirjakest, kolmele poisile, et nad vanematele viiksid. Sisuks umbes - saame sõpradeks:) Õpetaja Mai lubas mõne sõna jaapani keeles juurde lisada. Eks paistab, kas keegi on valmis kummaliste eestlastega suhtlema. Need klassikaaslased elavad paraku pisut eemal ning loodetavasti pole ka meie naabripoisid kuhugi kadunud ning ka nendega võiks aegajalt kokku saada, sest ainult läbi mängude õpib laps pingevabalt keelt.

Hetkel näeb meie päevaplaan hommikul koos kooliminemist koos ümberkaudsete lastega kell 7:25 Need lapsed on pisut vanemad ja nendega me veel erilist kontakti pole saavutanud. Võibolla minu kohalolek on segav faktor. Ma praegu ei oska öelda, kaua ma niiviisi saadan, kuid mingi hetk pean küll lõpetama. Ma olen koolis esimese tunni alguses, mil Tristan õpetab eesti keelt. Iga päev kaks uut sõna/lauset ja lapsed kirjutavad kõik ilusti üles. See on äraütlemata armas. Siis lähen mina tööle ja Tristan jääb Yumiga. Tavaliselt lähevad nad kõrvalklassi, mis hetkel just tühjana seisab, ja mängivad ning õpivad. Teistel lastel on siis oma klassis jaapani keel ja matemaatika, Tristanil samad asjad, kuid teise programmi järgi. Yumi püüab üha enam jaapani keelt kasutada. Kunsti-, muusika- ja kekatundi teeb ta teiste lastega koos ja kõiki muid ühistegevisi ka. Kell kaks, pärast koristamist lähen talle järgi. Teistel lastel on üks tund veel ja nad on koolis kella kolmeni. Alates veebruarist soovin ma, et Tristan ka kolmeni koolis ikka oleks koos teistega. Tristan tuleb pärast kooli minu juurde tööle. Me otsustasime, vähemalt esialgu, pikast päevast loobuda. Tuleb tunnistada, et see pikkapäevarühm pole just kõige meeldivam koht, natuke räpaks isegi ja kõle. Ja see ei ole mitte ainult minu arvamus. Võibolla hiljem olukord muutub ja ta siiski hakkab seal käima, kuid hetkel püüame nii hakkama saada. Ülikoolis teeb Tristan Eesti koolitöid, joonistab ja /või mängib tahvelarvutiga ning mina olen päraslõunasse plaaninud selliseid tegevusi, mida saan teha lapse kõrval. Siiani pole me Eesti kooliasjades just kõige edukamad olnud. Ja siin on just vajalik rutiini juurutamine. Samas ei saa last üle koormata, hetkel tal just kõige lihtsam aeg ei ole. Olulisemad asjad, millele tähelepanu pööran on eesti keel ja matemaatika "segades" neid omavahel ja näiteks loodusõpetusega, et numbrid ja tähed ei tunduks kuiva ja igavana. Aga pisitasa. Me ei torma. Kuidi eriti keeruline on hetkel talle selgeks teha, et eesti keele kirjatähti võiks ikka õppida ja harjutada ning siis tuleb hale nutt "Nii raske!". Seega on kõik nõuanded ja nipid oodatud, kuidas kirjutamist põnevaks teha. Trükitähtedega ta võib küll kirjutada. Inglise keele tunde me vaevalt, et üldse ametlikus plaanis pidama hakkame, kehalist kasvatust, tööõpetust ja kunst ta teeb ehk piisavalt jaapani koolis (va suusatamine:)). Küll muusikatunni jaoks õpime ka eestikeelseid laule.

Siin kajastus koolilehes. Ja kooli kodukal on ka noormehest mõni pilt. 

Minu enda jaapani keele õpingud on nigelad. Kuna ma olin koolis Tristanit toetamas ning ka päris kursuse alguses kaotasin mitmed tunnid, siis läbirääkimistel õpetajatega otsustasin, et alustan nullist aprilli kuus. See muidugi on justkui vastuolus minu algselt välja öeldud mõtetega, kuid aja ja energia säästmise nimel ning Tristani toetamise tõttu on vaja pühenduda hetkel teistele asjadele. Ja Tristaniga koos me tema kooli kaudu ju ka õpime. Eelmisel nädalavahetusel käisime kinos ja dinosauruste filmis rääkisid dinosaurused jaapani keeles ning meil ei olnud eriti probleemi filmist arusaamisel. Homme on korvpalli trenn kooli võimlas ja seegi annab võimaluse spordi tegemise kõrval õppida keelt. Homme kohtun ka ühe eraõpetajaga, kes on väljamaa lastele jaapani keelt õpetanud. Ma ei ole veel kindel, kas tema teenust vajan, kuid kohtuda ja asju läbi arutada ju võib.
Tööl hakkab ka juba asi kulgema. Kuu aega tagasi tellitud arvuti laekus. Mitte, et selle puudumine minu tööd kuidagi takistas, kuid üsna nüri oli kogu aeg oma läpakat tööle tarida, seda enam, et see on nii vana ja väsinud. Natuke on selgus saabunud ka esimestes uuringutes ja välitöödes ning projekti detailsemas sisus, kuid siingi on eelarvekärped ja kõike ei saa, mida tahaks. Töisemast poolest täpsemalt järgmises sissekandes. Nüüd vaja homseks korvpalli trenniks välja puhata.

Kahekesi

Algas minu Jaapani elu kolmas etapp ja Tristani teine. Saatsime päraslõunal natuke nukralt Jaani lennuki peale ja andsime lubadused ilusti hakkama saada. Eks siis tuleb lubadust pidada. Ma kaldun arvama, et saab alguse ka minu Jaapani elu üks keerulisemaid ajajärke, kus tuleb ennast tõsisemalt tõestama hakata tööl, samas olla toetajaks Tristanile kooliteel ja kodus. Ma ei ütleks, et Tristanil kooli sisseelamine kõige lihtsamalt on sujunud - võõras keel, võõrad inimesed, võõrad kombed. Lapses tekitab segadust olukord, kui temalt midagi palutakse, tema käest midagi küsitakse ja ta ei saa mitte midagi aru. Õnneks on teda toetamas Yumiko, kes ei olegi enam pelgalt vabatahtlik, vaid kooli palgal Tristani juhendajana. Linnavalitsuse palvel. Sedasi hoolitseb linn siis väljamaalaste eest. 

Eks püüame rõõmsalt uuele etapile vastu minna, õppides ja tööd tehes,  mitte unustada mänge, õues olemist, avastamisrõõmu ja põnevaid seiklusi. Seda kõike pisitasa. Ja küll jõuame ka aegajalt midagi kirja panna.

Kõva pähkel

Erinevad generatsioonid ja erinevate riikide õpilased räägivad ja meenutavad koolisööki erinevalt. Mul on omad mälestused, kust ei puudu vastik pekisupp (või kuidas iganes ka söökla kokad seda nimetasid) ja maruhea maksakaste. Tristanile Eesti koolisöögid meeldisid väga. Ta kiitis neid mõnel päeval lausa nii, et mul hakkas piinlik. Siinseid koolitoite ta veel väga ülevate sõnadega kirjeldanud pole, kuid ta on ju vaid kolm lõunasööki söönud ka ja seega pole kõiki maitseid tunda saanud. Mõnikord vaid ütleb, et ta pole ühe või teise maitsega harjunud. Päris ära ei põlga.

Söömine käib siin oma klassiruumis. Sööki aitavad klassiruumi tuua suuremad lapsed, kes siis tarivad potte. Väiksemad esimese klassi omad, kes sel päeval on toidutoimkonna korrapidajad, panevad valged kitlid selga ja maskid ette ning tassivad nõusid (taldrikud on plastmassist). Üleüldse on siin paljud tegevused niiviisi integreeritud, et suuremad ja väiksemad ning ka sama vanuselised, kuid erinevatest paralleelklassidest teevad asju koos. Näiteks koristab Tristan hoopis teise klassi põrandat, koos lastega, kes teistest klassidest kooli pealt.

Söögi tõstavad kausi (vist) viiendikud, kes tulevad appi kõrvalmajast. Toidutoimkond jaotab söögi-joogiga kandikud laudadele. Alati on kolm taldrikukest, millest üks on alati salat (fotod on võetud kooli kodulehelt). Tristan on juba söönud erinevaid suppe, erineval moel tehtud riisi ja kala ning üllatavalt on pakutud ka saia ja maasikaid. Pea alati on menüüs piim. Menüü saavad lapsevanemad kätte kuu alguses. Ja selle menüü tegemine on suurem kui teadus. Selles on grammi täpsusega kõik kirjas, mis, mida, kui palju. Lisaks muidugi see, kui palju kiloklaoreid laps sellest toidust saab. Tristan on küllalti nigela söömaga, kuid mulle näib, et portsud on päris väikesed isegi tema jaoks. Kui söök söödud, siis viib igaüks oma kandiku klassi ette, paneb erineva suurusega kausid õigesse hunnikusse ning tühjaks joodud piimapaki voldib kokku. Kui kõik on kenasti lõpetanud, siis algab üheskoos hambapesu. Hambahari ja väike topsik on igal lapsel alati kaasas. Hambaid pestakse ilma pastata ja külma veega. Samal ajal näidatakse telekast, kuidas tuleb hambaid pesta. Kõik juhinduvad kenasti videost ja küürivad nii umbes kolm-neli minutit. Siis panevad köögitoimkonna lapsed jälle valged kitlid selga ja viivad nõud ära. Ja nii iga päev.

Reedel pärast tunde käisin "menüü- ja meditsiinikoosolekul". Kuna Tristanil on pähkliallergia, siis suutsime sellega kogu kooli meditsiinipersonaali ja kokatädid ärevusse ajada. Tekkis justkui tunne, et neil siin allergikuid ei olegi. Samas ma sain enne aru, et see justkui tavapärane asi. Kuid iga allergikuga tegeletakse individuaalselt. On mingi hull hirm, et juhul kui midagi lapsega juhtub, siis kardetakse, et kool kaevatakse kohtusse. Esiteks tuleb linnavalitsuselt saada (siin käib kõik linnavalitsuse kaudu, pikapäevarühma koha saamine näiteks ka) luba talle spetstoit teha. Ma muidugi püüdsin neid rahustada, et kui see nii palju segadust tekitab, siis ma võin neil vähestel päevadel ise lapsele söögi kaasa panna, kuid nii ei saa, sest arstilt on saadud paberid, mis saadetakse (st tuleb saata) linnavalitsuse haridustöötajatele ja nemad ju näevad, et arstipaberil on kirjas - pähkliallergia. Lisaks oli sellel paberil üks kohutav sõna "EpiPen". Mis on EpiPen? See on üks karm ravim allergikutele kui tekib näiteks hingamisraskus. EpiPen on süstelahus lihasesiseseks manustamiseks esmaabis. Ega võõralegi tundub see esmasel lugemisel üks ütlemata karm rohi ja võib näida, et meil on see tagataskus kogu aeg olemas ning Tristanil võib iga hetk tekkida hingamisraskusi. Ei, seda kohe kindlasti mitte. Ma loodan, et selline seis jätkub ka tulevikus. Miks meile meie Eesti arst on välja kirjutanud siis sellise ravimi? Kui Tristan oli kolmene, siis sõi ta üht kommi, kus oli sees arvatavasti pisut pähkleid ning tal tekkisid kerged hingasamiraskused (rõhutan - kerged ja ei midagi hullu). Kõik möödus kenasti, reaktsioon ei läinud hulluks, me ei vajanud tol korral arstiabi. Pärast muidugi läksime arsti juurde. Arst seda kirjeldust kuuldes pidas vajalikuks siiski meile see ravim välja kirjutada - kui väikesest kogusest pähklist tekkis tol korral selline väike reaktsioon, siis mis võib juhtud, kui pähklikogus on suurem ja siis võib seda rohtu ju vaja minna. Nii on meile iga aasta uus süstal välja kirjutatud ja igal aastal (see kehtib aasta) olen selle korrektselt apteeki tagasi viinud. Ühelt poolt ei ole muidugi lapsel olnud võimalust peoga pähkleid süüa ja ta ei teeks ka seda ning teisalt on ta allergia taandunud. Selle viimase EpiPeni kirjutas arst meile veel nö igaksjuhuks-klausliga, et ees ootavad keskonnavahetus ja võõrad söögid ning iial ei või teada, kuidas keha sellele reageerib. Olgu siis olemas. Seetõttu sai ka selle rohu nimi meie arstipaberitele kantud. See omakorda ka jaapani arsti poolt koolipaberitele kantud ja nüüd on paanika majas. Kui ikka lapsele on välja kirjutatud EpiPen, siis on järelikult asi hull. Sellist reageeringut ma kooli poolt nüüd küll ei oodanud. Küsiti ikka häid küsimusi, et kuidas ikka laps reageerib, kui pähklit sööb, kas silmad lähevad punaseks ja põsed paiste. Tunnistan ausalt - ma ei tea. Ma ei harrasta inimkatseid, et annan lapsele peo täis pähkleid ja vaatab, mis siis saab. Me oleme suutnud ta menüü küllaltki "puhtana" hoida, samas tean, et on viimastel aastatel kindlasti saanud näiteks maiustusi, kus on pisut pähkleid sees ning mingit reaktsiooni sellele pole järgnenud. Nii see kui ka vereproovi tulemused viitavad kergemale allergiale. Vestlus, mis kõik jälle tõlgi vahendusel toimus, õnneks viis ikka selleni, et ma kooli ei pea ise ühtegi süstalt organiseerima ning päevadel, mil pähkel on menüüs vältimatu, teen ma ise midagi talle söögiks kaasa. Jaanuari kuus siis ühel korral.
Ma muidugi mõistan ka kooli muret ja hirmu lapse tervise pärast, seda enam, et on keelebarjäär ning segaduses ei pruugita asjadest õigesti aru saada, kuid selline reaktsioon oli siiski natuke üllatav. Eks aga lähtun nüüd juba Tristan sõnadest: "Sellised on juba kord Jaapani kombed ja eks meie peame nendega lihtsalt harjuma". Ettevaatus ennekõike.

Ehime õlu vol. 9,10 & 11

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.

-Liisa-

Käisin Mitsukoshis. See on siis nagu meie mõistes Stockmann. Toiduosakond on aga nagu turg. Seal on ühes nurgas veiniosakond. Läksin sinna otsima, et äkki on mingit põnevat õlut ka. Suurem osa väljapanekust moodustas sake. Aga ühest nurgast leidsin kolm pudelit õlut. Hind oli kallis ja lootsin, et siis äkki on pudelis ka midagi põnevat. Tootjaks on Orae restoran. Ja võitnud lausa auhindu aastatel 2009 ja 2011. "Hot & cool" vol 6%. Spetsiaalne pruul andis lootust. Avasin pudeli ja värske humala lõhn lõi kergelt ninna. Valasin klaasi. Vaskselt tumedapoolne, isegi selline karamelli värvi jook. Ja siis. Vaht kadus sama kiiresti nagu ta sinna tekkis - olematuks. Nuusutasin. Aroom samamoodi kadunud. Maitse. Väikese karboniseeritusega jook. Kommi karamell lööb igalt poolt välja, mingi maitse veel, mida ei suuda tabada, mille teeb kibedaks humal, aga õlu ta nagu ka pole. Hakkasin kahtlema, et äkki ongi hoopis glögi. Aga pudelil on kirjas õlu. Sooja õlut vast ikka ei tahaks. Ühesõnaga ei oskagi öelda, mis see siis oli. Kirjade järgi õlu, aga maitses nagu mingi jook.

Teine õlu mida ma tegelikult juba paar korda poes olen näinud, aga pole lihtsalt raatsinud osta, mitte tema kalliduse pärast, vaid kui kirjas on, et on tomatiõlu, siis eriti ei kutsu ostma. Just, tomatiõlu. See lubab head ja värskendavat maitset söögi ajal. Tootjaks Asahi ja vol on 3,5%. Purgist voolab välja oranžikas-punaks vedelik, millele ei teki vahtu. Ega ma ei oodanudki. Imelik oleks kui tomatimahl vahutaks korralikult. Aga seda ta põhimõtteliselt ongi. Purki pandud tomatimahl, millele on lisatud humalat, et see meenutaks veidi õlut. Aga tomat lööb maitses ja lõhnas üle. Kirjade järgi on tomat segatud humala ja linnase virdega, aga maitses linnase mekki küll tunda pole. Ühesõnaga gaasiline tomatimahl. Äkki on see jaapanlaste arusaam "Bloody Maryst?

Kolmas õlu on draft beer Orion, mida toodab Asahi. See on üks kerge mõnus rüübe. Värvus on selge, pigem helekollane kui kuldne. Aroom on tavaõllelik, et erilise aroomibuketiga ta ei hiilga. Maitse on puhas ja kerge hea janukustutaja. Olen ostnud seni "Euroshopi", see on Belgia laager, mis on soodsam kui kohalik Asahi ja Kirin ja parem ka. Aga see Orion maitses täitsa hästi ja oli isegi odavam kui Asahi Super Dry (Saku originaal), mida kõik ostavad.

Tänavanurkadest ja kestvushüpetest

Teatavatel põhjustel ei ole lootuski, et ma praegu mingitel muudel teemadel kui koolist kirjutan. See on hetkel uusim ja ülioluline elu koostisosa ning kõik selle ümber toimuv vajab salvestamist.

Eile olin mina Tristani saatja koolis, üleeile oli Jaan ning oli mulle juba esmased emotsioonid ette kandnud ja mina juba natuke teadsin, mida oodata. Yumiko oli muidugi ka, kuid hetkel on veel vaja, et noormehel on eestikeelne tugi ka. Kuid ma usun, et pärast järgmist nädalat võiks valmisolek nii kaugel olla, et vahetõlki enam vaja pole. Ma miskipärast arvan, et kui mina või Jaan juures oleme, siis lapse aju töötab nö laisemalt - on ju hea kellegi poole pöörduda ja küsida. Kui aga emakeelset abi kõrval pole, siis hakkavad tööle aju sellised osad, mis muidu puhkeasendis on ning tegelikult tuleb arusaamine võõrast keelest kiiremini. Selline on minu algeline järeldus keeleõppe psühholoogiast. Kuid sellegipoolest oleme uuel nädala ta kõrval. Ta on ju tegelikult vaid kaks tööpäeva koolis käinud. Esmaspäev on siin vaba päev - on täiskasvanuks saamise püha. See on pidulik päev neile, kes möödunud aasta jooksul on saanud 20-aastaseks. Eks siis tähistame koos jaapanlastega.

Koolipäev algab siin sellega, et ühe piirkonna lapsed saavad kokku tänavanurgal. Meie kogunemiskoht on majast vaid mõnekümne meetri kaugusel. Üks täiskasvanud inimene (kellegi lapsevanem või vanaisa-vanaema nagu meie tänavanurgal), kellel on info laste kohta, kes just täna sinna peavad laekuma, vaatab üle, et kõik on kohal ning annab loa kooliminekuks. Suuremad lapsed longivad ees ja väiksemad tipa-tapa järgi. Mina siis lonkisin omakorda kõige taga. Koolile lähemale jõudes hakkab ümberkaudsetest tänavaotstest lapsi juurde tulema, kuni kooli juures saadakse kokku.

Meie tänavanurgal kogunenud lapsed alustavad kooliteed.

Kooli juures saavad massid kokku.  Siin pildil pole küll masse näha, kuid pisemaid ja suuremaid kollaste vihmavarjudega oli kõikjalt tulemas.

Eilne hommik oli erakordne seetõttu, et sadas lund. Kooli minnes oli sadu hõre, kuid tundide ajal oli aknast näha ilusat laia sadu. Lumi muidugi võis laia ja pehmena tunduda, kuid ei moodustanud see mingitki kirmet maapinnale ning lõunaks oli päike väljas ja lumesadu unustatud. Seega ei saa me Eesti õppekava järgi suusatamistunde korrektselt ikkagi läbi viia. Lõunaks võis ju päike välja tulla, kuid jube külm oli jätkuvalt. Selline külm ilm Jaapanis leidis isegi Eestis AKs kajastust. Külm ilm ja lumesadu olla erakordselt kaugele Jaapani lõunaosasse "tunginud" ning siit pisut põhja pool olla lund ikka päris korralikult tulnud ja ka pahandust teinud. 

Pisike lumesadu.

Selline jahedus aga ei morjendanud väikesi jaapanlasi, kellest nii mõnigi oli minu arvates riides ikka päris õhukeselt. Vaesekestel lõuad lõdisesid ja näpud olid külmast punased, kuid rõõmsalt vahetati näiteks enne kehalise kasvatuse tundi riideid klassis, kus temperatuur oli õelalt madal (mina olin klassis kahe fliisi ja jopega!). Ma sain vaid kõrgemaid vägesid ja õpetajaid tänada, kes meie eratundide klassiruumi elektriradiaatori tõid.

Eile algas koolipäev maavärina õpetustega. Teatavasti on maavärinad Jaapani elu loomulik osa. Siin piirkonnas neid just väga tihti ei toimu ning kurikuulsamad on Tokai maavärinad meist põhja pool, kuid iial ei või teada, kus ja kui kõvasti maa värisema hakkab. Ilusate värviliste piltide abiga seletati lastele, kuidas tuleb maavärina ajal käituda, kus olla, mis vajadusel kaasa võtta kui majast väljutakse. Eks ma hoian ikka ise ka sellel maavärina infol kogu aeg silma peal ning jälgin Jaapani Meteoroloogiajaama kodulehte, kus ka info selle kohta, kus ja millal ma väriseb.

Tristani eratunnid Yumikoga toimuvad ajal kui teistel lastel on jaapani keele tund ning lugemine. Need eratunnid on päris meeleolukad. Mingil hetkel ei saagi aru, kas Yumi õpetab Tristanile jaapani keelt või noormees talle eesti keelt. Yumiko on hariduselt algklasside õpetaja ja seetõttu oskab tegelikult päris ilusti ja põnevalt õppetööd läbi viia. Just seetõttu ei ole mul kahtlust, et mõne aja pärast saavad Tristan ja Yumi kahekesi ilusti hakkama ja õpivad koos tähti, sõnu ja lugemist, mängivad ja tegelevad tõsisema äraarvamisega. Eile olidki Tristanil enamus tunnid kõrvalklassis, vaid kehaline kasvatus oli koos teiste lastega ja loomulikult koristamine ja pikem söögivahetund. Üleeile oli teiste lastega rohkem koostegemist ja mängimist. Oli matemaatika, kus töö toimus gruppides, oli kehakeele õppimine (ma pakun, et tunniplaanis on see a' la ühiskonnaõpetus) ja jällegi kehaline kasvatus. Kekatunni oluliseks osaks on hüppenööriga hüppamine ja mõnikord vist joostakse ka. Ma ikka loodan, et hiljem tuleb teisi tegevusi ka juurde. Hüppenööriga hüppamise saavutused kantakse kõik korrektselt tabelisse, mis iga õpilane tundi kaasa võtab. Seal on kirjas erinevad hüppestiili ja kui palju suudetakse hüpata vastavalt siis 10 ja 20 sekundi jooksul, lisaks veel nö kestvushüpped. Tristani jaoks on hüppenöör võõras asi. Me ostsime poest ühe, kuid tuli välja, et pisut vale. Paremad on kummimaterjalist nöörid, mitte tekstiilst nagu Tristani oma. Täna ostsin siis uue. Küllap siis tulevad ka saavused. Õnneks ikka mängiti enne hüppenööriga hüppamis soojenduseks jooksumänge ja kulli. Soojendust oli siin küll vaja. Saalis olles hingeõhk auras.

Mängiti kulli, Tristan oli ühes mängus üks püüdjatest ja pärsi agar, kuid enamus energiast läks ikka hüppenööriga hüppamisele.

Eile sai Tristan oma raamatukogu kaardi kätte ja seda ei saanud ju kasutamata jätta. Pikemal vahetunnil oli vaja raamatukokku minna ja laenutada sealt minu arvates küll kõige paksem raamat - Insects on Earth. Ilusate värviliste fotodega ligi neljasajaleheküljeline raamat ja vaatamata, et kaanele on paigutatud inglisekeelsed sõnad, on see ikka jaapanikeelne, aga see on teisejärguline. Jama selle raamatu juures on selle kaal, seetõttu oli see koju tulles minu seljakotis. Raamat polnud ainuke positiivne elamus raamatukogus. Kui Tristan raamatuga leti juurde läks, ütles raamatukogutädi sulaselges eesti keeles "Tere!" ja siis küsis "Kuidas käsi käib?". Tristan ei saanud esiti arugi, mis toimub. Tuli välja, et Tristani jaapanikeelne esinemine esimesel koolipäeval, mille selgust ja head hääldust kiideti, ühelt poolt ja teisalt meie eksootiline päritolu andis tõuke, et raamatukogu õpetaja otsis kuskilt netist välja eesti keele vestmiku mingi osa ning printis selle välja ja olla õppematerjaliks jaganud teistelegi õpetajatele. Ise ta tahab raamatukogus lastele teha Eesti kohta väikese õppetunni.

Tristan oli täna oma pinginaabriga korrapidaja. Nende ülesanneteks oli klassis korda hoida, tahvel puhtaks teha ning tunni alguses vaadata, et kõik sirgelt rivis seisavad ning anda õpetajale kõva ja selge häälega teada, et ollakse valmis ning tervitatakse. Tristan seda tervitusteksti ette veel ei lugenud, kuid tahvlit käis puhtaks pühkimas korralikult küll. Lisaks oli tal mõlemal koolipäeval Telekatiimi liikmena kohustus nii makki kui ka telekat sisse ja välja lülitada ja loomulikult tuli kõigil lastel osa võtta kooli koristamisest. Nüüd see polnud enam ehmatav ja Tristan teab, mida peab tegema ning kus on tema põranda lõik, mis tal tuleb puhtaks pesta. Enne koristamist söödi aga kõhud täis, kuid põnevatest menüüdest juba järgnevates sissekannetes.

Tänase päeva suurim elamus oli aga Ehime Ülikooli muuseumi külastus. Sealne putukakogu oli muljetavaldav ning selle nägemise eest ei küsitud mitte ühtegi jeeni. Eile laenutatud raamatust nähtud elukad olid nüüd peaagu reaalsena näha - vaid elu puudus putkute seest.

PS Kes pole Tristani esinemisest videolõiku näinud ning seda soovib, siis palun andke teada. Miskipärast ei õnnestu mul seda kuhugi üles laadida, kuid e-mailiga saatmine on täitsa võimalik.

Ehime õlu vol. 8

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.
-Liisa-

Leidsin poest sellise põneva õlle, mille nimi "Echigo red ale". Seda toodab kirjade järgi Jaapani esimene mikropruulikoda. Ei osanud midagi loota-oodata, sest purki tavaliselt midagi head ei panda. Aga see onli üllatus. Viski-punane või kulunud vaskne värvus. Vaht on tihe ja ilus, kuid kaob üsna ruttu. Ometigi jääb peenike kirme pinnale ning kleepub klaasi seinale. Kahjuks kaob vaht lõpupoole sootuks. Aroom on värske meelierutav. Õhuliselt lilleline magus. Sirelit on veidi tunda. Aroom püsib peaaegu lõpuni lihtsalt tuhmudes järkjärgult. Maitse algab kohe humala kibedusega, kuid see pole häiriv. Keskel lööb välja karamelli, mis kaob kiirelt kui humal tahab uuesti esile tõsta oma kibedust, jäädes nii kuni lõpuni. Olen täheldanud, et siin eriti lahjat õlut ei tehta. Ikka 5% ja +. Ka see õlu, mille alko protsent on 5,5. See õlu on tõesti üks huvitav avastus ja pealegi purgist.