Olen taas Tõusva Päikese Maal, et siin õigepea oma toimetustega ühele poole saada. Sõit (st lend) siia sujus kenasti, kuid esimest korda sellise pika lennu korral segas mind selle pikkus. Mitte, et varem ma pikki lende nautinud oleks, aga nüüd oli kohe eriti tüütu. Üle üheksa tunni ühe koha peal olla, on ikka katsumus. Välja arvatud juhul, kui see üks koht ei ole näiteks voodi. Ja eks üksi pole ka see, mis kahekesi reisida. Kuna ma olin ka Tristanile siiatuleku pileti ostnud, sest siis polnud tema kojujäämise otsus kindel ja tegelikult on mõnikord odavam osta edasi-tagasi pilet, siis oli mu kõrval vaba koht, mis teisalt pisut leevendas üksi olemise olukorda - sain laiutada ja isegi kõveras pikali visata. Osakast Matsuyamasse tulin rongiga, kus ma siis lõplikult sügavasse unne vajusin ja peaagu peatuse maha oleks maganud. Sellest tegelikult poleks olnud hullu midagi - see oli lõpp-peatus, kust rong taas Osaka poole suundus ja ju oleks jaamatöötaja mu üles äratanud (kui oleks julgenud). Õnneks ikka ärkasin ise.
Tuleb tunnistada, et siin Jaapani kodus on natuke tühi tunne olla. Siin on veel mõned Tristani asjad, mis tuleks laiali jagada või siis Eestisse noormehele saata. Kuid üldiselt elan juba taas pakkimise lainel. Ma pole veel kohale jõudnudki ja juba pakin. Ja kui ei paki, siis mõtlen sellele. Igaljuhul olen ma oma asjatoimetustega jõudnud sinnapaika, et koondan kõik kokku ja plaanin sügislehtede kirjusust Eestimaal nautida.
Enne veel kui kirjutan oma töistest tegemistest, saagu tehtud väike fotoreportaaž hoopis Eestimaa suvest ja välja toodud juba mõningad killud paarist siinveedetud päevast.
Käisin täna apteegis. Ei, ma ei ole haige ja ei vaja rohtusid. Ma soovisin rohud ära anda. Teatavatel põhjustel olen ma kenasti koolitatud, et vanad rohud tuleb viia rohupoodi tagasi, mitte visata prügikasti. Nii võtsin ma plaani Tristani vanad astmarohud, mida ta õnneks ei vajanud, ning minusuguse artriidihaige kangemad valuvaigistid apteeki viia. Läksin sinna apteeki, kus olin kunagi kohanud võõrkeelt oskavat apteekrit, aga teda ei olnud. Olid kaks noort, kes vaatasin mind juhmide nägudega ja ei saanud aru, kui ma küsisin inglise keeles, kas inglise keelt räägite. Järelikult ei räägi. Igaksjuhuks küsisin sama küsimust ka jaapani keeles. Siis sain eitava vastuse. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga ikkagi jäi mulje, et võin need lihtsalt ära visata (näitasin rohupakendeid ja nad uurisid ning vaatasid midagi arvutist ka) ja apteek neid vastu ei võta. Tavalist prügikasti soovitasid mulle ka kolleegid ülikoolist. Hämmastav! Kulla jaapanlased, ise te käite ringi maskides, ehmute, kui ma aevastan, kardate radiatsiooni, kuid viskate tavalise prügi hulka rohud, mis sisaldavad hormoone ja erinevaid antibiootikume ning muud kangemat. Ma muidugi ei usu, et Eestiski inimesed nii kohusetundlikud on kui mina (ennast kiitmast ma ei väsi), kuid vähemalt ei ütle mulle seal farmatseut, et viska vanad rohud tavalise segaprügi hulka. Ma loodan, et midagi on tõlkes kaduma läinud ja ma veel medikamente ära ei visanud, vaid uurin asja edasi.
Kuna siinne kliima on ikka väga niiske, siis tõmbuvad ka toad niiskeks. Nii palju vett koguvaid topse pluss veel sama palju olin korterisse laiali jaotanud ning kuu ajaga kogusid need vast kolm liitrit vett, kui mitte neli.
Tädi rollis Mai ja Artiga (üks laps on veel piltidelt puudu, aga Johanit käisin ka kallistamas)
Muusik
Punalutikad Põlvamaal
Pulmakülalised
Kihnu pulm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar